Meside õudusmaja

Mu lapsed ARMASTAVAD Halloweeni, missest et me kodus pole seda muul moel tähistanud, kui ainult üks traditsiooniline pilt sellel päeval igal aastal. Eks ekraanidelt nähtu mõjutab suuresti ja nii nad muudkui sellest patravad.

Kaasa ei aidanud ka meie äsja lõppenud Nizza reis. Nizza oli MEGAägedalt dekoreeritud, praktiliselt igal sammul oli kaunistusi poekestes ja kohvikutes. Üha enam tundsin, et pean vist alla andma ja vooluga kaasa minema. Nii ma siis lastele ka kaasa ostsin pudi-padi-poodidest Halloweeni dekoori ning natuke veel Tartust juurde ka. Ühe pakikese olin kuu varem tellinud ka Temust, seega kokku sai meil päris jube maja. Eile, kui lapsed koolist koju jõudsid, ootas neid õudusunenägu ees :)

Sel aastal on nad üürikest aega üleval, sest kohe pressib ju jõuluteema sisse, aga järgmiseks aastaks on dekoratsioonid olemas ja panen nad siis ka varakult maja ehtima laste rõõmuks. 

Väike Halloweeni DIY:

Mul jäi tõesti kogu planeerimine ja kaunistuste ettevalmistamine viimasele minutile. Tahtsin valmis saada enne, kui lapsed koolist koju jõuavad. Järgmiseks aastaks tean natuke ette mõelda ja nokitseda,

Mul ei olnud musti küünlaid. Kindlasti kuskil poes müüakse, aga polnud aega kõiki poode läbi käia, mis pähe tulevad. Seega võtsin tavalised valged küünlad ja kodus oli olemas must spreivärv. Spreiga üle ja nagu päris.

Sama saab teha ükskõik millise muu dekoratsiooniga ka. Nt kunstlilled, küünlajalg jne. Lisaks värvisin mustaks ühe kassikuju (alloleval pildil). Ostsin paar nädalat tagasi ühe samovari omale kogusse ja pakis kaasas oli mingi kassikuju. Seda juhtub muideks tihti, müüjad panevad mingit träni pakki kaasa. Mul pole absoluutselt vaja mingit kassikuju, see ei ole minu teema. Aga et olid kiired asjatoimetuste päevad ja reis tulekul, siis jäi vedelema. Nüüd vaatasin ja spreitasin selle ka üle. Must kass majja olemas.

Tekkis mõte panna seinatäis luukere-perede pilte üles. Ühe, selle ümmarguse olin Temust tellinud. Tegin lihtsama versiooni - printisin netist mõned pildid mustvalgelt, mul lihtsalt värvilist printerit ei olegi kodus, ja panin nad musta värvi pildiraamidesse sisse. Voila!

See nurk oli laste lemmik. Pildid neile väga meeldisid!

Lisaks "keetsin" nõiarohte. Silmamuna-hoidised, prussaka-kompott, nõiasõrme snäkid. Neid saaks kindlasti ise ka meisterdada, aga sel korral haarasin Krabast mõned pakid seda ja teist ning viskasin purkidesse. 

Välja terrassile sai ka ühtteist pandud. Lapsed tegid ise kõrvitsa-laternaid ning mina niisama kompositsioone. Kahjuks ei sa aterrassi rohkem ära tuunida, sest väljas on päris marutuul ja siis lendavad asjad minema. Niiet on, mis on!

Kuidas teha 3-päevasest puhkusest nädalane? Nipid ja nõuanded

Kuigi mu nö momcation on toimunud alles kaks korda, võin seda vabalt lugeda traditsiooniks. Plaan on seda ikka igal aastal teha, kui vähegi asjaolud, tervis, rahakott ja pere lubab. Sest vahepeal on vaja natuke lastevabalt ka hingata, et siis rõõmsana jälle koju tulla. 

Aega on alati vähe. Reisil olles jääb alati päevadest puudu. Tihti ei luba ühe ega teise töögraafikud pikemat pausi, seega selline ca 3-4-päevane aken on hästi leitud ühiseks reisiks.

Me käisime sõbranna Eveliisiga sel aastal Lõuna-Prantsusmaal Nizzas. 3 päeva olime kohapeal ja kaks täispikka päeva kulusid transpordile edasi-tagasi. Aga kuidas ma siis tekitasin 3 päevast nädala?

3 puhkusepäeva kohta võta kaasa 6+ kleiti/aksessuaari. 

Nii saad ühes päevas 2 erinevat kleiti kanda erinevates sihtkohtades.

Mina nt tahan, et kõik pildid, mis ma endale jäädvustan, ei oleks ühesugused :)

PRO TIP: vaheta sõbrannaga aksessuaare. Nii oleme me pintsakuid-jakke, vihmavarjusid jne vahetanud eri päevadel ja saanud garderoobi laiendust.

Ärka varakult! 

Meie äratus oli igal hommikul 6.30 ja hiljemalt kl 8 olime juba linnas ringi liikumas.

See oli oluline mitmel põhjusel:

1. Nii vara hommikul on väga vähe inimesi liikvel ja ilusates pildistamisväärilistes kohtades ei ole rahvamasse. Saab ilusaid pilte teha, mis meile Eveliisiga meeldis. No mul on reisiblogisse ju vaja talletada kõik nähtu.

Üks hästi ilus lopsaka loodusega tänav oli, 
kust oli patt mööduda ilma pildistamata. 
Saime pilte teha, sest autosid liikus vähe varahommikul.

2.Väikestes linnades jõuab 4-5 tunniga suurema osa linnast üle kaeda ja nautida kohvikuid, randa vms. Jõuad minna ka järgmisesse kõrvalasuvasse väikelinna ja seda üle vaadata.

3. Pikkade päevade tulemusena on tunne, et eile nähtu oli ju mitu päeva tagasi?

Vaata ja liigu ringi!

Meie reisi saabumise ajak soli slege, et pikaajaline päikeseprognoos on muutunud ja ees ootab meil kahel päeval kolmest vihm. Aga et Nizza ümbruses on lihtsa lühikese rongisõidu kaugusel nii palju teisi kohti veel, siis otsustasime vihma eest ära sõita. Vihma saime me ikka, aga meil oli lõbus, nägime toredaid ja imeilusaid linnakesi ning külastatud linnade arvelt tekkiski tunnetus, et 3 reisipäevast on saanud nädal, sest me külastasime selle aja jooksul 6 sihtkohta/linna 3 erinevas riigis. 

Boonusnipp:

Kui sa tahad tasuta reisida, siis osta lennupiletid pool aastat ette (me ostsime aprillis), broneeri majutus paar kuud hiljem (me broneerisime juulis) ja reisi saabumise ajaks on enam ei mäletagi tehtud kulutusi. Naiste loogika kohaselt on see tasuta reis :)

P.S Loomulikult on see kõik kerge huumoriga kirja pandud, aga kõik on puhas tõsi. 3 päevaga reisisin seekord rohkem ringi kui nädalaga Türgis, kus käisin perega kuu aega tagasi.

P.P.S ametlikud reisipostitused on ka varsti valmis, asun nüüd neid kirjutama. Need on ikka mu reisiblogis.

Toidupostitus

Ma olen viimasel ajal nii häid hõrgutisi söönud, et pean lihtsalt jagama. Ja nende hõrgutiste parim osa on see, et need on tegelikult imelihtsad toidud absoluutselt fantastilises seltskonnas ja idüllilises atmosfääris nauditult. Imelihtne retsept!

Prangli saare hõrgutav sirmikusnitsel praetud puravikega.
Siiri ja Erikuga käisime seenel ja
Eveliisiga valmistasime road!

 

Hokkaido kõrvits,
täidetud liha, hakkliha, juustude, paprika, tomati jm-ga.
Ühesõnaga, mida kodus leidub, tee seguks kokku ja kõrvitsasse.
ÜLIHEA!

Peipsi järve koha!
Härra püütud, naabrinaise praetud.
Kogukonnavärk!

"Vari" esietendusel Juhan Liivi muuseumis
serveeriti külalistele rahapada.
Lõkkekartulid fooliumis, 
peale võitükk ja no niiiiiii hea oli lihtsalt,

 

Kuidas ma terrassile valguse "võlusin"

Kui me terrassi koju valmis saime, tõin terrassile ka valgusketi, et sumedaid augustiõhtuid valgustada. Ainult et see valguskett on sama vana umbes kui Mesilane ja seni oleme kasutanud jõuluajal toas. Mulle meeldib, et ta on jätkatav ja suurte nö elektripirni suuruste pallidega. Saime ta terrassile paika, tulid sumedad augustiööd ja panime valgusketi põlema, et muhedalt sõpradega juttu jätkata, . Mida ei juhtunud, oli valgus. Nagu seasilmad, mitte midagi ei valgustanud. ei saanud arugi, et olek stuled põlema pandud. Pikalt nurisesime, et nii halb valgustus kuni ühel hetkel lakkasid töttamast ka liikumisanduritega kohtvalgustid terrassil ja kui päriselt pimedad sügisööd käes olid, oligi kottpimedus. Jue keeruline tuppa jõuda, kui midagi ei näe. 

Lõpuks võtsin kätte ja tellisin uued (aliexpressist sain 25m sarnast valgusketti ca 40 euroga, mingitel kodumaistel veebilehtedel alates 99 eurost hinnad).

Ootasin ja ootasin ja reedel nad saabusid! 2 päeva, no pigem õhtut olen nautinud, kui ilusad ja valged nad nüüd on ja terrassil on lausa rõõm jälle olla. Seekord tellisin valge kaabli ja sokliga, et sulanduks terassi valgesse katusekonstruktsiooni. Tulemus on nüüd selline.

Üks helin mul helises rinna sees...

Reede õhtul avanes mul äge võimalus saada osa ühest erilisest sündmusest. Nimelt filmiti aasta tagasi Alatskivil ja Rupsil Indrek Hargla stsenaariumi järgi Jaak Kilmi uut filmi "Vari", mis räägib Juhan Liivist fantaseeritud kujul ja rollis - detektiivina krimisündmuste keerises.

Meie pere filmivõtetest osa ei saanud, aga piirkondlikku esmaesitlust kutsuti vaatama küll. See toimus keset pööraseid sündmuseid ehk otse võtteplatsil - Juhan Liivi muuseumi rehetoas Rupsi külas Alatskivi külje all. Samas ruumis filmiti mitmed ja mitmed stseenid ja samas ruumis sai ka kinoseanssi vaadata. 

Juhan Liivi muuseumi juhataja Mari Niitra  avasõnad olid humoorikad - olete osa saamas väga erilisest sündmusest, sest see vaatamine on eriliselt ebamugav :) Kilmi lisas juurde "Ja ega Juhan Liivi elu ka kerge ei olnud!"

Sooja kinosaali asemel külmas rehetoas seljatoeta puupinkidel see film ära vaadata tuli, lisaks olid rehetoa suured talad osadele vaateväljas ka ees, kes tagareas istusid. 

Mina suutsin omale leida istumiseks eriti kitsa pingi, kus jalgu polnud mitte kuskile panna ja ees istus ka pikem härrasmees. Seega kui Mari asjatas klapptoolidega, haarasin võimalusest kinni ja istusin klapptoolile esiritta. Sain selga toetada, jalgadel oli ruumi ning vaade oli suurepärane. Liis, kes mu kõrvale istus, laotas ka pleedi üle põlvede ning oli eriti mõnus filmiseanss. 

Kinosaaliks muutunud rehetuba

Rehetuba filmistseenidest,
Kaader treilerist

Aga lisaks kogu haaravale filmisisule, mis tõesti köitis endasse esimesest minutist alates ega lasknud lahti enne lõputiitreid, on see sama rehetuba mulle ja härra abikaasale väga erilise tähendusega. Just siinsamas ruumis pidasime maha vägeva pulmapeo 2018.aastal, vihtusime tantsu ja veetsime sõpradega aega koos, tähistades meie igaveste Mesinädalate algust. 

Minge kindlasti kinno filmi vaatama. 

Mind köitsid eriti tuttavad vaated ja kinolinalt läbi lipsavad tuttavad näod. Mu Sibulatee on maailma parim koht maailmaparima kogukonnaga.

Rehetuba Mesipulmas.

Alatskivile tuli valgus

Eile, laupäeva õhtul käisime perega Alatskivil valgusshow'd vaatamas. See on Tartu2024 raames ellu kutsutud üritus ja külalistele tasuta. 15 minuti pikkusesse etendusse on pikitud Alatskivi Lossi ajalugu. Nii ilus etendus oli, et pani lausa blogisse kirjutama. Veel täna, 13.oktoobril saab ka õhtul sama Alatskivi Valgus showd veel vaatama tulla, tasub see tee ette võtta! Äge on näha, kui kihvtid Sibulatee inimese dmeil siin ümberringi toimetavad, ideid põrgatavad ja neid ellu viivad. 

Juba nende nähtud vaeva eest tasub tulla ja neile toetust oma kohaloluga jagada!

Mõned klõpsud ka, kuigi kohapeal on palju efektsem ja ilusam veel!

Uuri Sibulatee FB lehelt või oytsi "Alatskivi Valgus" eventi FBst.

õunamahlateost ja sügistöödest

Ma ei tea, kuidas mu ema tuli toime maal elamise, maatoimetuste, hoidistamiste ja muuga, samal ajal E-R linnas tööl käies kontoris.

Minu töö on mu elustiil siin kohapeal ja ikka jääb aega koguaeg puudu. Kõrvaltvaatajale võin tunduda koduse emana, ilmselt ka mu lapsed peavad mind selleks ega mõtle, kui palju on tegemisi igal sammul. 

Ühesõnaga, praegu on viimane aeg veel õuntega midagi teha, sest öökülmad on ukse ees. Nii olemegi härra abikaasaga õunamahla teinud. me oleme koos oldud pea 12a jooksul alati kas kuskil varustuse laenanud, viinud õunad kellelegi pressida või koos sõprade-naabritega teinud, nüüd otsustasime, et aitab. Ostame omale ka õunapurustaja ja mahlapressi. Sest lisaks õuntele teeme ju ka ebaküdooniat ja rabarberit ka mahlaks. 

Õunapurustaja on nii ulme tööriist, et sõnu ei jagu. Ei jaksa õunu ette valadagi, juba ta tormab tööd teha. Mahlapressiga meil nii hästi ei läinud. Esimese pressimise peale rebenes riie juba, siis hakkas mudru igalt poolt välja vahelt ajama ega pressinud midagi. Ilgelt nõme oli, sest võtsime teha õunamahla endi uneajast öösel ja max 20 liitrit suutsime 2h jooksul mahla välja pressida. 

Eks näis, mis sellest mahlapressi tagastamise saagast veel saab, sest ega nad tahtnud tagasi võtta, sest "15a jooksul pole kellelgi ühtegi kaebust olnud". Lootsime ümber vahetada, aga midagi asemele neil polnudki pakkuda, kui 2x kallimat tööriista ja üle 1000€ ausalt ei taha maksta mahlapressi eest, mida liiga tihti just ei kasuta. 

Laenasime jälle sõbralt pressi ja jätkasime tööga mõned päevad hiljem. 

Paarikümnest liitrist õunamahlateost sai 300 liitrit. Ma ei tea, kuhu see kõik ladustatakse, sest keldrisse juba suvest saati midagi juurde ei mahu. Kõik moosid ja mahlad on keldrisse kolimise ootel. Järgmisel aastal suure tõenäosusega õunamahla pole millestki teha, seega siis tegime topelt. Tänavu on nii palju õunu, et vaesed õunapuud kõik olid raskuste all lookas. Mitmel õunapuul murdus ka oks ära. Kreegid olid samuti vilju täis, ja on siiani. Kui muidu olen ikka kõik kreegid ära korjanud ja moosi ketnud, siis tänavu tegin ühe suure moosilaari ära ja puu ei näidanud ühtegi märki, et oleks midagi üldse korjatud. 

Talveõunad on korjatud, eelmisel nädala korjasin pimedani välja ja pimedas ka veel kobamisi nii palju kui sain. Järgmisest päevast hakkas sadama ja on vahelduva eduga siin vesine olnud sellest saati. 

Ja õunu on ikka veel puude küljes omajagu, need püüan jõudumööda kuivatusahju panna. Ei saa kuidagi ju midagi raisku lasta, korilusegeen ei luba. 

Olin siin ise nii rahul omadega, et kuigi mul palju just iluaeda ei ole (ikka see vana jama, et härra abikaasa kogu oma paadi jm tehnikainventari hoiustab meil hoovis ja muudkui sõidab atv-ga üht või teist asja vedada, siis lihtsalt ei saa lillepeenraid teha omale), siis olen aastate jooksul panustanud praktilise aia moodustamisse. Et on õunapuid istutatud, ebaküdooniaid, sõstraid, ploomipuid ja kirsse (millest pole mitte ühtegi marja saanud, sest linnuparved teevad minutitega üks-null ära... kelllegi häid trikke on jagada). Sel suvel istutasin terrassi äärde ka viinamarja istikud, et need suvisel ajal päikese eest varju annaks, ilu looks ja mõnusaid viinamarju valmistaks romantiliselt, no nagu välismaal. 

Ja siis saabub sügis ja ma ei jõua ära kiruda - kõik need istikud viljuvad ju ja vaja neid hoidistada :) Eks ma rohkem niisama pläran ja ootan, et need puud ja põõsad suuremaks kasvaksid ja hoovile mõnusat vaibi annaksid. 

Ja loodan salamisi, et ükskord koidab päev, mil härral on oma tehnikahoov, kuhu ta kõik masinad viib ja ma saan hoovile ka lillepeenraid voolida. Ka Mesi tares kavatsen laieneda.

Kuidas te muidu lillede osas talveks valmistute? Kuuseoksad peale või vanad vammused? Jagage nippe, et algaja rohenäpp ka saaks õigel ajal aiatööd koomale tõmmata.