kingitus endale või lapsele?

Facebookis on üks vahva grupp Montessori ja lapsest lähtuv õppimine, kus ma huviga jälgin, kuidas tublid emad lastega mängivad ja õpivad. Mina olen kahetsusväärselt vähe tubli selles vallas, sest koguaeg on kiire ja nii. aga nii mõnigi kord on seal midagi väga põnevat postitatud ja on siis juhtumeid, mil ma olen ideest tuld võtnud. Näiteks see autokujuline tegelustahvel, mille härraga kahe peale Mesilasele meisterdasime ja mis on kõigi laste uurimisobjekt meie juures olnud. Praegu on see Mutukale põnev koht kettide ja tabalukkude jm põnevaga kolistamiseks.

Teiseks põnevaks teemaks oli üks hiljutine postitus. Ma laadisin pildi kohe endale inspiratsiooniallikana alla ja loodan, et autor ei pahanda, kui ma seda siin jagan.

See võlumaa hakkas mulle nii meeldima, et ma tellisin kohe Mesilasele erinevaid vahvaid loomi ja käin nüüd härrale muudkui pinda, et ta ka projektis kaasa lööks ja natuke puiduga mängiks, et mingid platvormid meisterdada Mesilasele.

Ajutise lahendusena on hobuseaiaks meil täheklotsid :) Ja igal vabal hetkel leian end Collecta ja Schleich mänguasju googeldamast, sest noh, ma olen ise ka hasarti sattunud. Nii ägedad loomad on ja kuna Mesilane muudkui käsutab mind hobuseaeda ehitama ja karu või ilvest vaatama, siis ma mängin üpris suure osa päevast praegu ka nende loomadega. Kuigi valimis on väga palju loomi neil, siis ma jätsin erinevad džungliloomad välja ja räägin Mesilasele kodumaisematest loomadest. Praegu muudkui sorteerime, et koduloomad aia sisse ja metsloomad aia taha. 

Minust vist võib veel asja saada. Loodan, et härral tuleb peagi motivatsioon peale projektiga lõpuni minna. Avastasin, et kassi kraapimispuu oleks midagi sellist, mida vaja, aga no ma ei hakka ju sellepärast seda ostma :) 

Pinterestist saab ka palju inspiratsiooni:

No ma oleks võinud selle metsapuu ju ka jõuludeks kinkida ja päkapikkudel lasta tuua loomi sussi sisse, aga ma olen ju jäär. Kannatust pole grammi eest ka ja no need loomad meeldivad endale ka väga :) Prismast leisin eile õhtul veelgi Schleich loomi ja noh sealt mõned tulevad nüüd sussi sisse küll. Tuleks need päkapikud ainult kiiremini nüüd .Ma nii tahaks lapse rõõmu näha :)

Meie variant hetkel on selline:

EASi küsitlus

Head blogisõbrad, 

nii mõnigi teist on meil tares külas käinud viimase kahe aasta jooksul. Kuna meie tarel on EHE märgis, siis EAS ja Eesti Maaturismiühing pöördusid meie poole, et nad korraldavad EHE märgise (ja selle püsimajäämise) kohta küsitlust ning ootavad ka EHE märgisega teenuste kasutajate tagasisidet.

Olge armsad, võtke kaks minutit (ausõna, lühike ankeet on) ja vastake ka. Mulle öeldi, et iga vastus on kullahinnaga!

Aitäh!

ANKEEDI LINK

küsimus suurele ringile

Mul on viimased paar nädalat arvutiga mingi kala ja ma ei saa aru, mida selle vimka korda tegemiseks tegema peab. Ühesõnaga, mu arvuti kell seisab :)

Ma olen teda korduvalt ja korduvalt uueks pannud ja u pool tundi ta töötab korrektselt ning siis jääb seisma. Liigub edasi-tagasi u pooletunnise intervalli sees, st ütleme, et kell on 18, siis ta kerib end end kuni 18.30ni ja siis hakkab tagasi 18 suunas tiksuma. Ja ta jääbki sinna rattasse, seega ka kuupäev ei muutu. Seega kõik mu arvemajandus jne on täiesti vussis omadega, sest arvestab arvutist tulenevat kuupäeva. Ja lisaks ma olen nii harjunud kella arvutist vaatama (kuna on köögis mul), et ma ei oska enam.

On kellelgi ideid, kuidas arvuti tagasi reele saada?

Projekt "Maja" - seitsmekümne neljas peatükk

Viimased nädalajagu päevi on olnud nii toredad. Vihmavabad, lausa võiks öelda isegi kohati päikselised ja seetõttu ka äärmiselt tegusad. Ma olen käinud mööda hoovi ja vedanud ja paigutanud asju ringi nagu kass veab poegi. Seega peaaegu juba hakkab looma nii, nagu mulle meeldiks. 

Üks sodinurk on täiesti likvideeritud, juhhei. Teisest sodinurgast on likvideeritud kõik, mis võimalik ja jäänud on sinna kolm suurematsorti hunnikut veel - muld (mida on lihtne kuuriesisele laotada, kui selleks võimalus tekib), härra kokku veetud ahjupotikivid (sest minu isiklikul Hunt Kriimsilmal on mitu ametit ja üks neist korstnapühkija/pottsepp, seega kõikvõimalikke šamottkive, potikive, glasuuriga ja ilma, tsementi, savi ja muid segusid on kõik kohad täis. traatharjadest rääkimata. aga ka need kivid kavatsen ma sealt peagi ära kolida ja kuhugi ümber laduda. kuhu, ma veel ei tea, aga silma alla hunnikusse ma neid ei taha :D) ja rauakola. Selle viimasega ongi kõige raskem, sest kuhu seda panna??? Mina veaks nad järelhaagisele ja laseks Emexisse ära viia, aga härra ei luba, sest võib vaja minna. Et no kui on vaja midagi keevitada. Naisena ma muidugi rullin silma, et kord aastas midagi keevitada ja siis ka mitte neid kolakaid, aga ega ma tahaks, et ta mu khm pabertarvikute kohvrit lõkkesse hakkaks suunama. Sest mul ka läheb neid umbes kord aastas vaja, et mõni postkaart või midagi meisterdada. Samas minu tarvikud on viisakalt ära pakitud ja silma eest varjul. Ta ilmselt ei teagi, et mul selline kohver (või kaks) üldse on.

Vaikselt õhtuti nokitseb härra nüüd oma uhiuues töökojas ja vist sorteerib kogu seda kraami, mis sinna hoovi pealt eest ära on viidud (või scrollib netis, ega ma ka ei tea). Seal on vaja nüüd kõvasti korda luua nendest kokku tassitud asjadest, samuti üles panna laoriiuleid, kuhu asju süsteemselt paigutada. Kuigi uus töökoda on u 4 korda suurem kui sama koha peal varasemalt olnud kuur, siis selles kuuris olnud asjad JUBA ei mahu sellesse uude töökotta ära. Rääkimata siis härra sadadest muudest tööriistadest ja asjadest. Mul on tunne, et iga härra harrastuse/oskuse kohta on omaette suurt kuurihoonet vaja: korstnapühkimise töökoda, puutöökoda, keevitamisekoda, paadikuur, karakattide töökoda, kääritamiste töökoda, kalatöötlemise töökoda ja kõigist kuuridest suurim peaks olema härra tööriiete jm varustuse garderoob. Tundub, et peaks eraldi krundi veel ostma, et härra viisakalt ära mahuks, ilma et mind ärritaks igasugune segasummasuvila ja järjekordselt kuskile keset hoovi tekitatud asjade hunnikud :)

Mitu päeva olen saanud küttepuid vedada. Et kuuri sai osa härra tööriistu juba ära viia, tekkis majas sellesse ossa, mis alles ehitusjärgus, ruumi  ja muidugi sai sinna tekitada küttepuude riidad. Et oleks koht, kus nad kuivada saaks. Seega sai õuest vettinud puud ümber laotud ja uued kuivad puud ka juurde tellitud. Kui on tellitud küttepuud ja pikki päevi enid oodatud, saadud lõpuks tähtaeg, et tulevad neljapäeval, siis millal küttepuud tegelikult tulevad? Jah, järgmisel esmaspäeval kell 16.30. Viimased sületäied said pilkases pimeduses varju alla veetud, sest ei tea ju, kauaks seda kuiva ilma õnne on antud. Kuna nüüd sai jälle puuriit tekitatud "tuppa", siis ka sel talvel me poolelioleva osaga jätkata ei saa. aga mõtlesimegi reaalselt, et niiehknii, on vaja seda kõike ühes tükis jätkata ja kõigepealt tuleb vanal osal ka katus ära vahetada. Oleks võtnud selle töö ette sellel suvel, kui meie tublid töömehed poleks aprillis neljaks kuuks ja septembris veel kuuks ajaks ära kadunud. Viis kuud kaotasime "kuiva" aega tänu sellele. Seega siis kogume lihtsalt raha ja ehitusmaterjale talvel, et kevadel katus ära vahetada ja teine pool majast ka uue laudisega katta. Praegu katame uue majaosa seinu, mis on laudist oodanud kolm pikka vesist aastat. Viimane aeg, ma ütleks. 

Igal juhul, hetkel ma olen rahul ja hoian hinge kinni, et tööd saaksid tehtud ja mehed ära ei kaoks, nagu nad mitmel korral sel aastal teinud on. Kui nad tööd teevad, siis teevad eeskujulikult, selles osas pole mul ühtegi etteheidet. Aga no kui tuleb tuhin peale, kaovad lihtsalt ära. Vot see on nõme.

Juba oluliselt viisakamaks muutunud kolanurk

Pretensioonideta nurk

Laudise paigaldus täies hoos

valimistest ja kogukonnast

Inimene vist on koguaeg rahulolematu, onju? Ja eriti võimuesindajaid silmas pidades - KOVid, vabariigi valitsus, Riigikogu jne. Ma olen varasemalt olnud selline distantsilt apaatne, aga kaagutav, et see Keskerakond ja Savisaar ja Tallinna auklikud teed ja nii. Sest et olen (jätkuvalt) Tallinna linna kodanik, aga mis ma ikka teha saan ja olin ka siis moodsalt suusoojaks rahulolematu.

Peipsi ääres elades on kogukond palju, palju lähemal, sh ka kohalik omavalitsus. Kõik, mis sa teed või ei tee, puudutab otseselt elu- või ärikeskkonda. Ja ma pean mainima, et olen/oleme härraga oluliselt rahulolematumad :)

Sest kui on mandri-Eesti kõige väiksem vald (5 väikest küla), siis sa tead pea kõiki inimesi ja eriti vallaviletsust ja -esindajaid. Ning seda, mis nad teevad (pigem ei tee) ja kus nad nägu näitavad (nt mitte vallavalitsuses eksole. ükskõik, millal sinna pöörduda). Kui vallavalitsuse arengukavas (mis on koostatud kahe inimese poolt ilma vallavalitsuse ettevõtjaid nt kaasamata) on ilusalt aastast aastasse kopipeistitud kuskile maavanemale esitamiseks sobivad laused, et turism on valla päästja ja tuleb toetada kolmanda sektori kaasamist valla tegemistesse ja blabla (no mida ma saan muidugi kaunilt oma projektitaotlustesse kopeerida ja viidata, et kui tore kogukond meil on ja mille eest ma taotlustele plusspunkte skoorin), aga TEGELIKKUSES käitub vald täpselt vastaupidiselt oma kirjapandule, siis on aeg muutusteks.

Oleme kolme tegutsemisaasta jooksul saanud oi kui palju vallavanema isiklikku tähelepanu. Ja seda mitte positiivses võtmes. Hakka või mõtlema, et asi on meis, aga turismi ja ettevõtluse valdkond on vägagi koostööpõhine, mitte põlve otsas metsatukas oma asja ajamine, siis ettevõtjad suhtlevad omavahel ja nii olen ma ühest, teisest ja kolmandast vestlusest kuulnud, kuidas vallavanem otseselt kotib ka teisi meie valla ettevõtjaid.

See lugu on tegelikult hästi pikk ja võikski siia kirjutama jääda, aga ma ei taha olla poriloopija, seega haldusreformi ja kohalike omavalitsuste valimiste tuultes oli aeg tegutseda. Ja nii meie piirkonna rahulolematud kotitud ettevõtjad ja aktivistid ühinesid ja moodustasid oma valimisliidu. Kuna mina olen Tallinna kodanik ja erinevatel põhjustel seda hetkel muuta ei soovinud, siis mina valimisliitu astuda ei saanud. Küll aga muutis oma elukoha Tallinnast Peipsi äärde ära härra (27.juulil) ja astus valimisliidu liikmeks ja kandideeris ka meie vallas. Teiseks tegi valimisliidu senine vallavanem (kes sellepärat suure kisaga Keskerakonnast välja heideti) koos teiste valdade vallavanematega (st need vallad siis, millest kokku moodustub uus vald), omavahel määrasid need aasta(kümne)id paigal istunud vanurid ära, et kellest saab uus vallavanem (meie valla senine vanem ofkoors) ja mis kohad teistele ja läks lahti. Oi, kuidas seni kummitus-vallavanem, keda kunagi kuskil vallaüritustel vm näha polnud, ühtäkki püünele kerkis. Küll andis intervjuusid Peipsiääre sibularohkuse kohta, küll juhatas sisse suviseid kontserte. Ühtlasi asus ta ka Kallaste linnavanemaks, sest seadus võimaldas (ja noh, 21000 eurot hüvitist haldusreformi tulemusel koha kaotamise tõttu.... paari kuu töö eest?).

Kõik see omavaheline kokkumäng ja omakasud ja eriti just üleolev suhtumine ja valla arengule vastutöötamine ongi siinseid mõtlevaid inimesi vihastanud. Kahjuks koosneb meie vald muidugi suures osas vanemast venekeelsest generatsioonist, kes kõik on kellegi sugulased ja teeneid omavahel võlgu jne, niiet too valimisliit sai volikokku 14 kohta ja meie oma 3. Aga abiks ikka. Meie hääl vähemalt saab kõlama :)

Aga põhjus, miks ma sel teemal üldse kirjutama hakkasin, oli valimispäeval toimunu. Härra jättis muidugi valimaminemise ikka üsna viimasele minutile ja siis valimiskomisjoni ruumi sisse astudes selgus, et teda nimekirjas ei olegi. Valimisliidu nimekirjas küll, temale sai häält anda, aga tema enda aadress jätkuvalt Tallinn. Asus siis uurima eesti.ee-s ja näeb - avaldus elukoha muutmiseks tehtud juuli lõpus, menetlejaks määratud Peipsiääre vald. Ja nii see seal istus, keegi ei menetlenud. Meilile sai härra aga Siseministeeriumilt teavituse, et täname, et muutsid elukohta kasutades eesti.ee keskkonda ja palume tagasisidet jne. Mis andis härrale teadmise, et tema toiming on tehtud ja üle kontrollima polnud põhjust hakata.

Telefoni teel siis valimiskomisjoni esindajaga suheldes võeti jalad kiirelt alla ja paari minutiga oli "tarkvara probleem" lahendatud ja pool tundi enne kl 20 sai härra mina oma valikut ikkagi tegema.

Härr on oma FB lehel aegajalt jaganud mõtsiklusi Peipsiäärse elu kohta ja nii ka sel korral pani juhtumi oma sõpradele üles (kusjuures mina oleks oluliselt vürtsikamalt seda kirjutanud, aga härra on mul rahulik mees). Ühtäkki ilmus kohale keegi John Smith, kes võttis sõna ja väga lamedal mõnitaval ja parastaval toonil. Härra FB sõprade nimistus muidugi sellisenimelist "sõpra" ei ole ning ju siis avaliku postituse tõttu kellegi sõbra sõber seda nägi ja aliast kasutades tuli kommentaaridesse laamendama. Lausa kolme kommentaariga, mida me kumbki härraga ei taibanud kuvatõmmisena jäädvustada. Järgmiseks päevaks need olid kustutatud. Härra viis 2+2 kokku ja teab, kes see sõnavõtja  ja vallavalitsuse ametnik muideks on. Väga armas.

Ma ei ole sugugi naiivne, selliseid võimuesindajaid ja vallavalitsusi on ilmselt igal pool. Kahju, et tuuled väga ei muutunud valimistega. Vahetpole, et tänaval inimesed on paari aasta jooksul muudkui juurde tulnud nii mulle kui härrale, et härra peaks ise kandideerima, sest elu on halb ja vallavanemast pole asja. Aga kui neile hääl anda, siis... Midagi ikka ei muutu.

Eks me siis ise püüa edasi rühkida. Vallavanema kättemaksu hakkame alles saama (nii selle eest, et valimisliidu tegime kui et ettevõtluse osas jälle saada kottida jne). 

jõuluvana ja mälu puudumine

Tuleb välja, et minu laps on tohutu jõuluvana fänn. Suvel ta leidis kuskilt üles ühe päkapikumütsi ja see oli ta lemmik. Nüüd kuulen juba kuu aega vähemalt, kuidas iga habemega onu (hipsterite moelook eksole) on jõuluvana. Seda ka eriti valjuhäälselt avalikes kohtades.

Ja eile päädis siis asi sellega, et õhtuseks unejuturaamatuks nõuti jõuluvana ja otsisin välja oma lemmiku. Mauri Kunnase "Jõuluvana". Mesilane oli sillas ja praegu ei jõua ta ära oodata, et jälle voodisse saaks raamatut vaatama.

Tundub, et

1. kas sel aastal või järgmisel tuleb teoks teha üks minu endagi lemmikunistusi - sõit Lapimaale Jõuluvana juurde.

2. jõulude ajal on aeg küps üht väikest Mesilast Jõuluvanaga üllatada.

Ihsand, see aeg saabus nii ruttu. Ma loodan, et ta on jõulude ajal ka veel jõuludest sillas ja nii veel mitmeid-mitmeid aastaid.

---

Kui Mesilane muutub järjest nutikamaks ja terasemaks pliiatsiks ning Mutukas ei olegi enam beebi (esimene hammas lõikus ja muudkui ajab end toe najal püsti), siis mina olen igasuguse mõistuse ja mälu minetanud. Ilmad siin on läinud sügisemaks ja külmemaks, Mesilasele oleks aeg välja otsida kindad. Sahtlit avades ei leidnud ühtegi paari, ometigi ma mäletasin varakevadest, et tal neid oli.

Okei. Andsin tellimuse vanaemale, kellele meeldib sekkaritest lapselapsele riideid otsida. Ei jäänud ise ka niisama ootele, sain ühel päeval aega Mutukaga Lõunakeskust surfata ja otsides endale pidulikumat rõivastust, väljusin keskusest suurte kottidega, milles muidugi eranditult riided ühele või teisele põnnile. Endale sain sokid, asi seegi. Nii ostsin ma Mesilasele kaks paari kindaid. Täna sain postipunktist paki kätte, milles oh üllatust, oli Mesilasele paar paari tellitud kindaid, mille ma olin juba unustanud, et olin veebist surfanud.

Ja muidugi leidsin ma ka üles need nö kaduma läinud 7 paari kindaid. Ja ka vanaema andis üle talle ülesandeks antud poodlemise tulemused. Niiet Mesilasel on nüüd mingi 15 paari kindaid talveks. Et seda talve nüüd tuleks ja oleks :)

projekt "Maja" - seitsmekümne kolmas peatükk

Kuna ma olen siin meie kuuriehitust emotsionaalsete postitustega jaganud, siis jätkan kuni võiduka lõpuni. Suur on minu rõõm täna näha, et uksed said ette. Juhhei! Kaks liistu ja ühe ukse värvimine jäeti veel homseks tööks. Isegi, kui mehed nüüd jälle kuuks ajaks ära kaovad, siis minu jaoks on kuur valmis (vajadusel saan ma selle ukse ise ka ära värvitud ja isegi liistu võin paika panna). Nüüd ootame veel elektriku külaskäiku. Kaabel on maasse kaevatud, vaja siis igasugu harukarbid jms tööd teha. Eletrik tuleb meile muidugi juba pikemat aega külla. Septembri lõpus pidi tulema, eks sai jälle klassikaline viga tehtud ja jäi täpsustamata, et mis aastal?

Ei tea, kas see tähtaegade andmine ja siis nende mitte pidamine on mingi kutsehaigus või mis? Teine kutsehaigus on töömeestel veel - telefoni nad kardavad nagu tuld.

Nali naljaks, mul on igatahes hea meel, et no peaaegu on kuurisaaga ehk lõppenud. Kirjutan siis korraliku postituse ka ülevaatlikult piltidega, kui härra on oma asjad töökotta sisse seadnud. Muigame siin, et nüüd on igal ühel oma maja :)

(võibolla sellepärast ta seda kuuri sellise galeriihoonena tahtiski :P)

Köögiaknast avanev ilus vaade.
Minu silmis ilu varjutab see kuuritagune kolahunnik,
mis loodetavasti peagi sorteeritud ja kolitud saab.
Juhhei.

kirjutan välja ja laustame puhtalt lehelt eks?

Minu ebaõnnesaaga või siis pigem ebaõnnestumised ei taha kuidagi lõppeda. Ma olen tagurdanud auto järelhaagise konksu otsa (kesse pargib selle üldse keset hoovi nii, et tagurdades ühestki peeglist ei näe, ah?), ma olen autovõtmed Lõunakeskuses poodeldes ära kaotanud (ja seisnud parklas nõutu näoga auto kõrval, Mutukas puusal) ja täna kirsiks tordile tagurdasin ma küljepeegli täiesti sodiks.

Kuratkuratkurat noh. Vabandust.

Kas ehk nüüd aitaks sellest kõigest? Kellele ma mida pahasti teinud olen, et sellised asjad mulle osaks saavad? Teeme nii, et mu õppetunnid on nüüd käes ja lähme rõõmsalt edasi eks.

Projekt "Maja" - seitsmekümne teine peatükk

See postitus siis olukorrakirjelduse (eelmine postitus) jätkuks piltidena, et jätkuks traditsioon piltides kodulugu jäädvustada.

Pikki aastaid oli kuur meil selline:

Paremat kaadrit hetkel ei leidnud, aga see kajastab olukorda suurepäraselt. Pisike kökats suitsusauna küljes, mille nurga taga omakorda kogunes igasugune kraam, mis minu silma tugevalt riivab.

Kevadel võeti kökats maha:

...ja kogu hoovil olnud ja kuurist välja tõstetud kraam jäi mööda hoovi hunnikutesse. Seis enne "Meie inimesed" võttegrupi tulekut:

Kuna ma sellist vaadet ju absoluutselt ei salli pluss töömehed kadusid ka peagi neljaks kuuks teadmata suunas, tõstsin kogu laialioleva kaami eest ära. Vahepealset pilti hetkel ei leia, kuid tänane seis on selline:

Et siis need kuuriuksed veel jäänud! 

Härraga muigame, et mingi galerii-kuur tuleb meil, aga kasutusse läksid olemasolevad materjalid ehk neli hiigelsuurt akent. Ongi hea tal oma töökojas (härra nimetus sellele hoonele) nokitseda.

Kui töömehed uksed kunagi valmis saavad, on jäänud veel elektritööd (kaabel maasse kaevata nt) ja riiulite meisterdamine sisse. Ja siis äkki saan ma lõpuks oma hoovi pealt kõikvõimalikud nurgatagused korda kraamida ja asjad kuuri ära kolida. Kunagi.....

ehituse huumorinurk jätkub

Praegu on tugevalt tunda ehituses ja kinnisvaras olevat buumiaega. Kinnisvara on praegu tore müüa, aga osta mitte eriti eksole. Need hinnad!

Ehituses on kõik head töömehed ülipikkade järjekordadega ning üsna arvestatava tunnihinnaga. Ja siis on need ülejäänud - võid saada mõne töömehe, kes lubab tulla tööle, aga seda päeva ei koidagi. Võid saada töömehe kolmekordse normihinnaga. Võid saada töömehe, kes tilgub kohale, nagu jumal, pohmell ja muud tööotsad juhatavad. 

See viimane on siis meie lugu ehk neverendig kuuri-saaga.

Kuur, mis pidi olema valmis märtsis, hiljemalt aprilli algul, ootab jätkuvalt 1-2 päeva jagu liiste ja nokitsemist. Vahepeal kirjutasin, et mehed olid naasenud ja tegelesid. Jah, kuniks muud mõtted tekkisid ja kadusid jälle kuuks ajaks.

Oli septembrialguse reedene päev, tulid hommikul, et teevad pika päeva ja pmst lõpetavad kuuri ära, et saab valmis. Kuna just sel reedel oli meil vaja sõita Tallinna kohe hommikul, siis meid ei olnud kodus terve päeva. Laupäeva hommikul, kui tagasi olime, vaatasime siis tehtud tööd - üks liist oli pandud, teine toetatud kuuri najale ja kadunud nad olid. Pikk tööpäev mai äässssss... Ja sealt nad kadusid jälle kuuks ajaks, informeerides härrat, et neil on nüüd vahepeal mingi muu objekt.

Härra ja mina muidugi sealhulgas vihastasime hingepõhjani. Mul on kogu selle tsirkuse peale ikka päris mitu närvi katki läinud. Härra saatis sõnumi, et olgu kohale tuldud ja töö lõpetatud, kui tahab oma töötasu kätte saada. Ei saabunud kedagi. 

Me vahepeal võtsime kahekesi kätte, koristasime vedelema jäänud läbu ära ja kuuri seina soojustasime ära ning katsime seinaplaatidega. Et no saaks see asi tehtud ometigi.

Täna hommikul, kae nalja. Kes saabusid hoovile?

Ma nii tahaks öelda välja kõik, mis ma sellistest töömeestest arvan, aga ma ei saa. Sest mul on vaja, et nad oma töö ära lõpetaksid.

Meie majapidamised, ettevõtlus, ootel olevad tööd ja tähelepanu nõudev pisipere on siin paari aastaga nii palju kasvanud, et me enam ise ei jõua tegeleda kõigi asjadega. Eks  on metsikult rabeletud ja ma näen, et härral ehituse osas motivatsioon maas. Sest tal lihtsalt ei jagu aega selle jaoks. Aga mina mõtlen nutuga sellest, et tali tuleb ja on vaja asjad ära teha. Ja seega oleme nõuks võtnud ehitusmehi palgata olemasolevate ressursside piires. Kui vaid oleks töömehi võtta! Nii ma siis täna piidlen aknast, et kas ja kui kiiresti nad siis end liigutavad või on järjekordne päev kuuri alla veetud toolidel suitsu tehes ja telefoni scrollides. Selliseid päevi olen ma näinud muide palju. Täna siiski asjad liiguvad. Need mõned liistud on paika saanud näed võluväel, aga ühtteist veel teha. Ilmselt umbes tööpäeva jagu, et teha valmis kaks suurt kuuriust. Näis, kas homme seda tehakse? Ma ei tihka isegi toast väljuda, et minna taret ettevalmistama külastajate saabumiseks, sest elu on näidanud, et siis on nad sekundiga tööpäeva lõpetanud.

Töömeestest veel. Meie oma maja koosneb vanast osast, mille elamiseks korda tegime vahetult enne Mesilase sündi ja siis uuest korda tehtud osast, millest blogisin 2015 aastal (ja mis on ehitusjärgus jätkuvalt). 2 aastat on olnud ootel laudise paigaldamine, ma enam kolmandat talve tuuletõkkel vettida ei taha küll lasta. Hädavajalik töö!!! Härra sai kuulutuse peale ühe hinnapakkumise. 4300 eurot. Mnjah. Ma olen täiesti valmis seda raha välja käima, kui see oleks tööraha + materjal, aga see on pakkumine vaid tööraha summas.

Ootan kannatlikult, et ehk leidub veel töömehi, kes on valmis tööd ette võtma ja taskukohasema hinnaga. Õudne on see ehitamine ja buumiaeg ja töömeeste kriis.

Täiendus 5 minutit peale avaldamist: Oojess. Töömeeste tööpäev jälle lõppes. Hoiame siis pöialt homse suhtes :)