internetipoodlus ja heietused

Igasuguste hoidistamiste kaunistamiste, kujundamiste ja siltide meisterdamise tulemusena olen viimastel päevadel lihtsustavaid abivahendeid otsinud. AliExpressist. Paha-paha mõte, liiga palju liiga ägedaid asju. Ma ilmselt olen selle tulemusena kindlustanud siinsetele postitöötajatele suuremat sorti pakiteatiste välja printimise ja hoidku jumal ka kohale toomise vaeva. Igatahes ootan nüüd põnevusega kõiki neid odavaid washi teipe ja purgi-kleepse ja markereid ja templeid ja värke. 

Et ma leidsin esiteks Tigerist kalli raha eest ja siis AliExpressist sigaodava raha eest vahvaid lipikuid, mida nii hoidistele kui kingipakkidele (huh, esimest korda ma olen peas juba valmis mõelnud jõulukingid. Mõnusalt varakult, et neid siis varuma ka hakata) panna, siis mul tekkis möödapääsmatu soov endale trükimasinat osta. Seda kahjuks meil siin kaasavaras ei olnud. Kunagi ammu ma ühe oma koolitöö, üle 30 lk, klõbistasin trükimasinaga teha. Oo, aegu ammuseid. Vaatasin osta.ee pakkumisi ja soovist ka, leidsin vist ühe nunnu pisikese ja ... punase :) Mitte küll nii retro, kui ta olla võiks, aga kirjade ja lubaduste järgi töötav isend, mis mulle oluline on.

Kui nüüd kunagi saaks ka ehituse-remondi nii kaugele, et ma saaksin valmis oma suure kontorinurga koos läpakate, kuvari, trükimasina, mitme puitkohvri jagu kantseleitarvikute jm asjadega, oleks ma üliõnnelik. 

---

Ma olen pool suve mõelnud, et kui see kiire aeg läbi saab ja sügis saabub oma vihmaste ilmadega, siis mul on aega ette võtta oma õmblusprojektid. Oma mõtetes olen visualiseerinud hetke, et Tikri üllatuskingitus Singeri masin köögilauale üles seada, Mesilane magab rahulikult ja mul on aega mõelda ja teha. Õmblemine ei ole minu lemmikprojekt kunagi olnud, seega ei ole see asi, mille ma saan viie minutiga tehtud. Ma pean end lainele seadma ja see ei käi just kiiresti. Ja siis on nii, et kunagi ei tea ju, kaua Mesilane und magab ja vihmaseid vabasid päevi pole ka just jalaga segada olnud. Niiet ma ei teagi, millal ma õmblusprojektideni (sest padjapüüri õmblemine on tohutu projekt ju) jõuan. Umbes siis, kui ma saan kontorinurga? Üks käsitöönurk tuleks ka sisse seada!!! 

---

Läks jälle koduperenaise heietusteks ja unistamisteks ära...

:)

Mis ma olen oma fotolaagrist kõrva taha pannud?

Kaks uut mõtet või lahtimõtestamist minu jaoks:

1. "Miski ei üllata. Miski ei sunni kaamerat välja võtma."

See on nii hästi sõnadesse pandud. Mõnikord on pikka aega nii. Ja mõni teinekord meeldib iga asi ja detail ja niiii äge lihtsalt.

2. Fotolugu.

Ma ei ole mitte kunagi reisifotosid tehes mõelnud, et peaks/võiks olla fotolugu. Alati on vähem või rohkem (minu enda hinnangul) õnnestunud klõpse. Üksikud pärlid, mida presenteerida. Mitte kunagi pole ma teinud fotolugu. On, mille üle mõelda nüüd ja nii palju uut emotsiooni ja mõtteid ja tahet tekkis ühtäkki. Nagu täiesti uus maailm oleks mu ees avanenud :)

Üks reisifoto LUGU mul siiski on ja selle üle olen ma siiralt õnnelik. See on minu ja härra "follow me" seeria ;)

Tänase fotoülesande jaoks pilt.
Osa loost, mille moodustab koos järgmiste piltidega.
Loodetavasti  :)
Eks ma ette näitamisel kuulen,
sai hea lugu või mitte.

reisimine ja reisifotograafia

Kohe-kohe algab mu härradel meesteaeg. Nad veedavad terve nädalavahetuse kahekesi, sest ma otsustasin minna natuke koolitust saama. Õnneks see toimub naaberkülas ja suuuuuure nälja puhul, kui lisatoit ei lohuta, saab härra kohale lennata abi saamiseks.

Nimelt ma nüüd lähen harin end veidi reisifotograafia alal ja sotsialiseerun veidike. Reisimisega on mul nagu on hetkel. Selleks sügiseks planeeritud reisi jätsime me ära kolmel tähtsal põhjusel.

1. Mesilane on kiire arenguga noormees ja traageldab metsikult ringi juba. Pikk autoreis ei ole mõeldav. Juba Tallinna tripp on keeruline.

2. Soov oli teha autoreis ümber Musta mere, aga need Ukraina-Vene suhted ja sõda eksole. Ja siis need migrantidevood. 

3. Finantsilised põhjused.

Aga ma siiski mäletan oma eelmist elu eksole :) Motot "kolm reisi alati ette planeeritud". Unistan ikkagi reisimisest, varsti-varsti kindlasti.

Aga Leenu blogist (kust ma ta plaane väikse kadedusega lugesin) pätasin ära selle:

Meenutuseks vanadest aegadest :) Koolituse jaoks pidi välja otsima enda tehtud reisifotosid,et koolitusel end tutvustada. Ütleme nii, et ma olen terve päeva olnud reisimise lainel nüüd. Oeh, neid radu, mis käidud ja pilte, mis tehtud.

korilus 2015

karin avaldas soovi näha mu "stilistikat täis" sahvrit. No ma ühinen tema sooviga, tahaks ise ka :) Mul jätkuvalt veel sahvrit ei ole ja loodan teda siiski peagi saada. Peagi tähendab aga tõenäoliselt kahte kuni mitut aastat. Seni tuleb mul leppida härra meisterdatud keldriga, millele ta täna lisariiuleid meisterdab, sest ma olen sel aastal natuke korilusega hoogu sattunud.

Aga kuna mul sahvrit sheerida ei ole, sheerin uuesti oma "stilistikat" siis :)) Ja visualiseerin sahvrit, mis mul ühel päeval olema saab ja kus need purgid ja pudelid kõik reas on. Minu silmis midagi sellist eksole.

Kõige tavalisemad on hetkel kurgipurgid (mida ma tegin u sada), sest noh, nad on keldris ja tühjenevad kiiresti. Ma lihtsalt armastan hapukurki. Kui nad mul oleks aga sahvris või presenteerimiseks või kingituseks, siis saaks nemad ka kaunimaks. Mõttes on midagi sellist. Mul on isegi need kleepsud juba ootel ;)

valmistun talveks ehk väike DIY

Mõni aeg tagasi Tartus härraga asju ajades peatas härra auto ja uuris, et noh, tahad poodi minna? Seisma jäime ühe teise ringi poe ees. No tahtsin muidugi, mul omapäi Mesilasega jalutades ei teki selliseid võimalusi just tihti, sest nagu ma varemgi olen kurtnud, sisi me jalutame vankriga ja takistuseks on trepid, kitsad uksed jne.

Sain siis võimaluse minna suvalisse poodi :)

Esimese asjana, mis ma seal nägin, olid ägedad mustad kummikud, millel kett ümber pahkluu. No mida ma ju taga olen otsinud eksole. Aga kohe saabus ka pettumus, sest polnud minu number. Kahju.

Hoopis ägedam oli see, et järgmisena leidsin ma oma näpust ühe tavalise lihtsa musta villase poolmantli. Mida m ka olen otsnud. Ma lihtsalt olen tavalise lihtsa musta villase poolmantli usku :) Neid on mul aastate jooksul olnud loendamatul hulgal, aegajalt tuleb vana asendada uue(ma)ga. Ja ei takista mind uut mantlit ostmast ka asjaolu, et lasin just kasutuses olevad 3 sellist mantlit just keemilises puhastada algavaks hooajaks.

Aga nendega on selline lugu, et üks on roosimotiividega kraega ja tsipa lühike (ehk et mitte päris põlvini nagu mulle oluline on). Teine on selline rohkete nööpidega ja kolmas on Desigual. Ehk et mitte päris see tavaline lihtne :)

Ja nüüd oli mu ees hästi lihtsa lõikega ja kõrge kraega mantel. Viimane asjaolu on oluline, sest V-lõikega mantlid mulle Eesti kliimas ei meeldi. Ei oska mina nendega salli sättida ega välja kanda nii, et oleks ilus ja soe üheaegselt, mitte pussakas nagu mul kipub olema.

Tahtsin omale mantlit, millega siin maal külavahel Mesilast jalutada. Ja lihtne pidi ta olema selle pärast, et mul juba pikka aega sõrmed sügelesid väkest eksperimenti ette võtma. Nüüd ma saingi seda teha!

Mitu ööd oma uneasjast (sest Mesilane ei kooskõlasta tema-väliseid tegemisi eriti, juhul kui ma ei loovuta talle niite-nõelu-kääre-nuge... sõnaga kõike, mida ma temale loovutada ei taha), endal silm juba krillis, nokitsesin mantli kallal.

Kui esiti härrale projekti tutvustasin, siis ta esimene reaktsioon oli, et mis see on siis ilus? (rullisin muigega silmi: mehed!)

Kui projekt töös oli, istus ta mu kõrval vapralt oli seltsiks. Täiendas oma lahkete kommentaaridega muudkui, et kuule, rohkem peaks värki olema. (rullisin jälle silmi: mehed!)

Kui valmis sain ja presenteerisin, siis ta arvas, et väga ilus. Ja et ikkagi peaks värki rohkem olema.

Mis te arvate?

Ma rippuvat mantlit vaatan, et ihsand kui vormitu ja kole. Seljas on just see, mis vaja. Ilusti põlvini ja teps mitte lühike nagu nad alati kipuvad olema mul. Ja see punane on ikka ilus punane, värvid on praegu õhtusel aal siin pilti tehes paigast ära. Natuke suur on see mantel mulle (suurus S!!!!! ma olen AASTAID L kandnud), aga ei hakanud õmblejal laskma sisse võtta. Natuke saab nööpe sisse ömmelda ja noh, talvel lisanduvad kampsunid ka selga.

Praegu mõtlen, et kuidas veidi värvi juurde aada mantlile. Et äkki asendaks mustad nööbid punastega?

Võib juhtuda, et sellest "maa-mantlist" saab hoopis "linna-mantel" :) Oma värviliste sukkadega ma juba seda küla siin olen šokeerinud eelmine talv :)

põlve-pikkune poisike

Mesilane on praegu täpselt meeter minust lühem. Nii uhke sündmuse pean ikka siia interneti igavikku talletama. Härrale on ta täpselt põlveni (seega ma nüüd tean, et härra põlv on maast 73 cm kõrgusel), minu jalad on tsipa lühemad.

Usinalt ajab end muudkui kahele jalale püsti ja hängib nii toe najal. Olgu siis toeks emma-kumma põlved, tool, mulksuv veinipudel, kirst, voodi, pesukorv jne. Ja siis kui ma köögis süüa teen ja Mesilane kohale vudib, mu sukkadest (noh viimasel ajal sukki säästes retuuse kandes) kinni haarates end püsti ajab ja siis alt nii suurte siniste naeru täis silmadega otsa vaatab, siis on tunne, et niiiiiiiiiiiiii tilluke ja niiiiiiiiiiiii suur juba üheaegselt. Et tilluke kui ta seal põlve juures hängib aga suur et juba püsti ja müttab ja jutustab.

Ühesõnaga me härraga nüüd kutsume Mesilast ikka kõikvõimalikke igandeid kasutades:

- alla meetri mees

- põlve-pikkune poisike

jne

assamait, Sipsik!

Millised iludused täna mind postkastis tervitasid! Nii tore! Aitäh :))

järjekordne greit sakssess :)

Kaks pikka päeva on saanud purki ja pudelisse. Pildil tundub, et nagu polekski miskit suurt :)

Suure rahuloluga nokitsen oma vaaritamistele sildikesi ja viimistlen purke-pudeleid romantiliseks. Ma nii igatsen oma sahvrist, kuhu neid kõiki ritta seada ja kus ma saaks muudkui imetlemas käia. Kui vahepeal pidin sellest mõttest suu puhtaks pühkima, siis tänaseks olen välja mõelnud kuhu ja kuidas ma ikkagi oma unistuse saan!!! Ainus miinus on selle juures see, et tõenäoliselt saab see olema kogu maja kõige viimane tuba/ruum, mis ette võetakse. Noh, paar kuni mitu aastat läheb aega...

Kaks veinipuntšut ka sai töösse pandud. Loodan siiralt, et sealt saab asja. Ühe teeme "naturaalselt", nii nagu isa vanaisa õpetust edasi andis. Teise teeme moodsalt poevärgi ja õpetustega.

Ainult siidrist jäängi vist unistama. Netis olevad õpetused on nii keerulised, et uhhhh. On kellelgi mingit geniaalset lihtsat õoetust? Ma püüan siin härrat muudkui moosida, et prooviks ikka siidrit ka.

köögikunnid

Ma tahaks natuke pikemaltki kirjutada, aga lühidalt öeldes:

150 liitrit õunamahla purustada-pressida on käkitegu. Paari tunni töö, ka lausvihmas.

Nüüd on naljakam osa. Väike matemaatiline tehe: kui pott on 3-liitrine, siis mitu potitäit keetma peab?

Okei, kõik 150-liitrit mahlaks ei keeda, kolmandiku vaid. Naljakas on jätkuvalt, protsess on töös, hoolimata sellest, et silmadjuba vajuvad kinni ja rammestus peal. Mesilane sumiseb kaasa meiega köögis. Kui mahl saab keedetud, paneme meie esimese koduveini käärima. Loodame parimat. 

Seniks adjöö.

postitus emast

Eilsel väiksel perepäeval Eesti Lennundusmuuseumis sai paar piltigi klõpsatud ja instasse pandud. Ootamatult sain kaks kommentaari oma klassiõdedelt, et näen pildil välja täpselt oma ema moodi. Minu jaoks on see väga armas kompliment.

Mäletan, kui ema matused olid, üks koledamaid päevi elus, siis ema kauaaegne sõbranna kutsus mind kirstu vaatama, et siis ema ei hakka kummitamas käima. Nagu misasja??? (ma ei nõustunud minema oma ema niimoodi viimast korda nägema. minu mälestustesse jääb ta alatiseks rõõmsa särava naeratava tegusa toimetajana nagu ta oli) Ma tol hetkel muud ei soovinudki, kui ema unes näha! Minu oma ema ju, mis mõttes ta mind kummitaks? Mõned kuud hiljem, kui hakkas lähenema mu 30nes sünnipäev ja suur ühispidu preili Mga, olin ma kergelt öelda paanikas juba, sest ma ei leidnud kodunt kuidagi ema pulmakleiti üles, mida plaanisin sünnal kanda. Meil oli stiiliks 80ndad ja see kleit oli mul kinnisidee. Ja siis ühel ööl ma nägin ema unes, küsisin ta käest, kus ta kleit on. Ta näitas mulle. Ja see kleit OLIGI seal. Kohas, kuhu ma olin VIIS KORDA juba varem vaadanud.

Viimasel ajal näen ma ema päris tihti unes. Mitte enam küsimuste-vastuste voorus, vaid rändom situatsioonid, kus on täiesti loomulik emaga koos seigelda. Mitte kordagi ma ei tunne end ebamugavalt ega halvasti selle ajal või hiljem. Pigem on alati hommikul soe tunne sees, ma olin koos emaga.

Mul on nii ütlemata nukker tunne, et ema ei saanud kohtuda ei härra ega Mesilasega. Ta oleks mõlemit väga armastanud. Aga ma tean, et ta valvab meid kolme, sest nende elu keerdkäikude tõttu naasesin ma Austraaliast varem kui plaaninud olin nig tutvusin härraga. Ema ja vanaema (kes lahkus meie juurest üks aasta ja üks päev enne ema) on kindlasti minu taustajõud, kahtlemata.

Tiiruga oma jutuga tagasi algusesse jõudes oli nii soe tunne saada eile oma ema meenutatud. 

ubinaaeg

Mulle vaatab praegu vastu 11 suurt kartulikoti täit (pluss paar ämbrit pealegi) õunu. Õnneks see ei tähena, et ma neid kõiki hakkan koorima, viilutama (sest kuivatatud õunasnäkid on MAAILMAPARIMAD) vaid et sel aastal me jõuame härraga õunamahla tegemiseni. Paar kotitäit õunu on siiski kuivatamisele juba läinud ka ja kotitäis pirne pealekauba.

Aga õunamahl siis. 11 kotist peaks midagi vast saama eks? Tegelikult jõuame asja tuumani ka kohe ja me härraga võtame sel aastal kätte ka veinikatsetuse.

Lapsepõlvest ma mäletan, kuidas me muudkui õunamahla tegime. Me vennaga olime "õunapatrullis", msi tähendas, et meie pidime muudkui neid korjama puude alt. Suurde vanni kõik, õunad veega puhtaks, siis purustajasse, kust õuntest jäi vaid vedel pudru alles. Siis järjest see mudru suurte kangalappide sisse ja pressi vahele. Mulle meeldis pärast seda sealt kangatükkide seest allesjäänud värki lutsutada.

Mahla muudkui kallas ojadena ja ülejäänud protsess läks juba minust mööda (vaene ema ja köök ja pliit ja keetmine).

Aga veelgi rohkem kui seda õunamahla tegu mäletan ma, et ALATI oli vanaisa toas mingi mulksumine. Vein käis koguaeg :) Ja no vot neid mõlemaid asju ma tahtsin juba eelmine sügis ette võtta, aga siis oli kasvav kõht ja tohutu ehitus ja Tallinn+Tartu ja aega ei olnud selleks lihtsalt.

Teoorias ma olen väga tugev muidugi. Aga praktikas... saame näha. Kõik head nõuanded tegelikult on oodatud, sest meil kummalgi pole aimugi veiniteost. Mahla pole härra mul kunagi teinud, aga siinkohal olen õnneks mina kõigetargem (jällegi teoorias). Vaatame, kas ma nende agregaatidega tegelikult ISE oskan midagi teha ka.

Tegelikult on õunte poolest aasta nii kehv kui olla aab. Kuigi ammu oleks juba aeg õunte korjamiseks jne, siis tegelikkuses on nad puha ussipuru, pooltoored jne. Väga kehvad lood, vähemalt siin Tartumaal. Meil endil pole mingit õunasaaki ja oleme need kotitäied kokku korjanud siit ja sealt sõbralikust hoovist.

uuskool ja vanakool

Kui ma aasta algul oma vastvalminud kööki sisse seadsin ja nendele vanadele mummulistele topsidele pitse ümber panin, ei osanud ma oodatagi, et nt Vilma oma kampaania teeb ja "uuekooli" topse jagama hakkab. Ka valge pitsiga allosas.

Täiega lahe ;)

Aitäh vihjete tegijatele ja pannkooke me vist peame sööma nüüd elulõpuni, sest neid jahusid sai ostetud hulgi :)

kuidas mu elu muutus last saades

Ei tule üllatusena, et elu muutub eksole. Aga ma ei hakka rääkima unetutest öödest (mul pole), välimuse "käest laskmisest" (täiega on plekilised riided ja meikimine kodust välja minnes ei tule meeldegi), kodusest segadusest (ma olen korrafriik. mul ei pruugi tolmud võetud olla, aga asjad PEAVAD oma kohal olema ja Mesilase järgi praegu ma suudan küll mänguasjad tagasi panna veel) ega ka mitte kakajuttudest-rutiinist-pesemata riiete hunnikutest (ei ole, ei ole, on küll).

Seda eelnevat oli kõik ette teada ja oodata jne. 

Aga mu elu muutus aspektist, mida ma arvestada ei osanud.

Ma ei ole kunagi olnud suur nuttalahistaja. Lapseootuse ajal ka ei saabunud mingit erilist pisaratesadu, ei teinud mind nunnud kassid hellaks ega midagi. Samuti nüüd mitte peale Mesilase sündimist. Hormoonid on mõnel korral möllanud küll, aga väljund on olnud teistsugune. Argielu lainetused. Nunnud kassid jätkuvalt ei aja nutma.

Aga mul tuleb klomp kurku... Ei, pigem ma tunnen valu ja kurbust ja õudu kõiksuguste lastega seotud koledustega.

See pisike beebi, kes ühe-kuusena autoavariis hukkus.

See Süüria poiss, kelle surnukeha rannast leiti.

See 7-aastane tüdruk, kes emast paari meetri kaugusel pargis vägistati.

See film "Child 44", kus tapeti väikeseid poisse.

See 7-8-kuuste kaksikute ema, kes viidi politseisse kainenema, samal ajal kui lapsed vankris õues nutsid ja ema lällas.

Ma ei loe neid uudiseid, sest juba pealkirjad on õõvastavad. Ma ei suuda lugeda, sest ma tunnen, kuidas pisarad hakkavad silma valguma ja süda läheb õõnsaks pelgalt mõttest, et kui see olnuks minu laps... Ei, ma ei tohi seda mõelda, aga järjest tuleb peale uusi kohutavaid uudiseid. 

Ja ma lähen haaran oma mõngli tugevasti-tugevasti kaissu, et kallistada. Aare, keda ma kaotada ei taha mitte kunagi.

Mulle saab üha selgemaks, miks ema alati muretses, kui ma kuskil väljas olin või miks pidi alati teada andm, kui autoga maalt linna kohale olin jõudnud. Ema süda valutab KOGU AEG!

elust lapsega vol.mitu

Reegel kehtib tõpoolest. Mida vaiksemalt laps nokitseb, seda suurem pahandus on käsil. 

Mul köögis on vene ahju juures tünn puudega ning selle kõrval pisike hari-kühvel kiireks puupuru koristamiseks. Mesilasele meeldib nendega mängida ja õnnelik laps= paar minutit omi asju teha saav vanem. Nii  ma jätsin ta rahulikult toimetama. Üks hetk on vaikne nokitsemine läbi ja suur jorin kohal. Eest leian üleni mullase, eriti näo ja SUU piirkonnas, lapse, kes oli "koristamistuhinas" akna alla jõudnud ja hiirvaikselt maitseainetopsi alla tõmmanud. 

Vähemalt olid hari ja kühvel ka kuriteopaigale kaasa toodud :)

15 ja pool meest

Tänasest pühapäevani siblib siin ringi 15 ja pool meest. Ja mina. Härral toimub kursuse kokkutulek ja väga sujuvalt lükati mind köögitoimkonda. Selle tarvis saigi taga otsitud paella-panni, mille härra lõpuks kuskilt välja ka võlus.

Eile tegime esimese katsetuse, et kuidas ja mis üldse.

Juhtumisi oli pealinnast viikendi tulnud veetma ka Eesti naine, kes õigel hetkel hoovi sisse astus ja nii me külmkapipõhjasid kokku klapitasime. Tavaliselt tehakse seda peo lõpus, ei? :) Igatahes kellel oli mis juurikaid, kana, seeni, kõik läks patta. Söögikogus tuli tohutu!!! Kolme peale :)

Mis me siis wokiks kokku keerasime- kanafilee, porgandid, peet, herned, paprika, suvikõrvits, tomat, aedoad, seened, porru, wokinuudlid, kookospiim, sojakaste. Kõik sõid kolm (noh, neli) portsu :) 

Igatahes, mõnus. See ost kindlasti tasub end ära. Variandiks oli rentida. Päev maksab ca 25€ odavaim lahendus, kolme päeva eest maksaks 75. Komplekt koos uue gaasiballooniga maksis praegu pea 200€ ja seda saab seltskondade korral muudkui töösse rakendada. Pluss mu see kohviku idee, mis järgmine suvi kindlasti töösse läheb.

Tagaotsitud veenõu kraaniga sain ka lõpuks. Ja tõesti Tigerist, aitäh Kristina! Tal on küll peale pressitud tekst, mis mulle sümpaatne pole, aga muus osas on ideaalne. Lai kaaneosa tihendiga, 6-liitrine mahutavus, kraan!!!

Tigeri poega on selline lugu, et tegelikult on see ju ükstilu lilu pood asjadest, mida vaja pole. AGA! Kõik nad on eriti ägeda disaini või kiiksuga ja siis on just hädasti vaja eksole. Ma paar päeva tagasi avastasin, et Tiger kolis ka Tartusse augusti viimastel päevadel. Juhhuu, ei peagi enam spetsiaalselt Tallinna sõitma. 

Nüüd ma ootan muudkui sõpru külla, et siis oma imepurki teha kas maitsevett, booli, mojitot. Kasvõi morssi :)

Projekt "Külalistemaja" - 18

Ootel olevate tööde nimekirjast sai järjekordse töö maha tõmmata. 

6 kuud tagasi nägi tare hoov välja selline
(märts 2015)

Ma tüütasin härrat päris pikalt sooviga laadalt ostetud viinamarja istikud maha istutada (no selle osaga saan ma vabalt ise hakkama) ja selleks oli vaja sõrestik või raam või midagi laadest toestuseks.

Põhimõtteliselt olin ma nõus ükskõik millise toestusega kõige lihtsamast reikad risti sõrestikust aknaraamidest, euroalustest või kasvõi raudarmatuurist tehtud sõrestikuni välja. Härra pahandas minuga, et kuidas ma üldse ei mõtle asju läbi ja ilus peab olema toode ja kõik ei ole nii lihtne üldse. Ma siiski avaldasin soovi edasi ega soostunud istikuid ilma toestuseta maha istutama, et ta "kunagi hiljem teeb toestuse", sest teadagi. Kui kohe ei tee, siis nii jääbki. 

Lõpuks, kui me täna jälle natuke kuumemalt arutasime seda küsimust, pakkusin erinevaid variante, millest iganes minu silmis see sõrestik võib koosneda, pakkusin välja, et kas mõnda vana redelit ei ole või? 

Täiesti juhuslikult oligi ja nii jalutas härra natuke eemale ja naases pika vana redeliga. Erinevad mõtted, kuidas redelit kasutada päädisid sellega, et redel poolitus kolmnurkseks kujundiks ja paar lisa lauda andsid vahva tulemuse.

Istikud maasse ja voila! Oi, ma olen rahul :) Kujutan juba ette, kuidas redel kattub rohelusse ja viinamarja kobarad sealt vaikselt rippuma hakkavad. Asukoht on imeline, üle poole päeva paistab päike peale.

Eelmise postituse kommentaarides küsiti, et kas ma annan asu endale ja härrale. Loomulikult annan, meil on täitsa chillimise päevi ja "linnas käimise" päevi ja sõpradega olemise päevi ka. Seepärast ongi nii, et kui on toimetamise päevad, tulebki mingi asi nimekirjadest ära teha. 

Härra sugulastel on ütlemine:

"Ostad suvila, on suvi p*****s. Ostad maja, on elu p****s."

Me oleksime juba eelmine suvi võinud lihtsalt olla. Pidada kolme elukohta, käia Tallinna-Tartu-Peipsi vahet, chillida ja grillida. Aga me otsustasime maale kolida. See tähendab, et me otsustasime ka oma mugava chill-korteri-elu vahetada majaomanike rõõmude vastu. Rohkem ei olegi midagi kommenteerida. Kel on korter, ei mõista, mis tähendab maja või kahega toimetamine. eriti, kui on vaja teha ka remonti. Ma ei taha olla see inimene, kes terve elu remondib. Mul on kindel visioon millal ja missugune mu kodu olema saab. Ja ma raban selle nimel.

ootel tööd

Kui mulle vahepeal tundub, et oo, me oleme olnud nii tublid ja nii palju ära teinud, siis korraks pilku nimekirjale visates, on jälle lootusetuse tunne. Nii palju on vaja teha. Ainuüksi tares, rääkimata oma kodust, kus me ei ole paar kuud mitte midagi jõudnud ära teha. Aga muidugi ma unistan ilmvõimatust - jõuluõhtul kamina ees istuda. 

Kui terve eelmise aasta sügis-talv käis ainult ühe ümber - jõuluks valmis jõuda, siis sel aastal sellist tempot me endale lubada ei saa. Eelmise aasta augudki veel täitmata :)

Aga kui keegi tahab talgutele tulla, siis olete väga oodatud.

Härra noomis nimekirja koostamise ajal,
et ei tohi nii väikselt kirjutada!
(pidavat liiga palju siis mahtuma)

Projekt "Külalistemaja" - 17

Eilse päeva kolmas suur projekt kannab nime tare esiku värskendamine.

Kui toad me saime jaanipäevaks helgeks ja heledaks, siis tare visiitkaart - esik - rõhus pikka aega mu meelt. Pime ja sünge ja kole. Vana lagi, mille laudade vahelt pööningul olev hein välja turritas. Pööning oli vanasti loomade heina hoiustamiseks ja seda sodi pole ju sealt seni ära koristatud. 

Ühesõnaga, mulle see esik absoluutselt ei meeldinud ja oli nimekirjas suht esikohal, mida on vaja kiiresti korda vaja teha.

Esimese etapina sai tehtud üks sein. Kõigepealt pool päeva leotasime sealt vana tapeeti maha, lihvisime-möllasime ja siis värvisime valgeks. Mulle on hakanud valge värv väga meeldima ja seda ka laudisel, kui see sinna sobib. Palki ma valgeks värvida ei tihka, aga palk valge seina taustal on super.

Niisiis, saime ühe seina esimese hooga valgeks. 

Kõigepealt üks sein ja uks.
Käisin ja muudkui imetlesin seda valget laudist seal.

Lagi oli selline õudus.

Härraga tõime poest laudmaterjali
ja härra asus uut lage tegema.
Loodi ei hakanud ajama,
sest siinsed tared on isegi madalate lagedega
ja loodi ajamisel kaotab kõrgust veelgi.
Jäi täpselt selline nagu ta on.

Minu ülesanne oli värvimine.

Juba parem, onju?

Pilt on tehtud välisukselt. Kahel pool on palksein, palk väga tume ja must. Minu soov on, et härra kas puhastaks ja lihviks palgid relakaga ära või ma lähen ostan poest puiduimmutusvahendit valge tooniga ja võõpan palgid heledamaks. Et oleks helgem ja avaram,

Sellised palgid seinas.
Ei ole just kõige kenam, mu meelest.

Mis teie arvate?

Põrandat pole hetkel plaanis heledamaks värvima hakata, sest siia koridori niiehknii tullakse (poriste) jalanõudega ja jäetakse jalanõud, et tuppa astuda. Aga seinad peaksid ikka kõik heledad olema onju?

Eilse päeva lõpetuseks olid mu käed kaetud paadi värvimisest siniste värvilaikudega; lae värvimisest valgete laikudega ning natuke peenras sorismisest mustad ka omajagu. Päris patriootiline :)

Projekt "Külalistemaja" - 16

Eilne päev oli meil tohutult produktiivne. Saime valmis päris mitu tare-projekti. Minu to-do nimekirjas see käesolev küll polnud, aga härral kripeldas juba ammust aega, siis sai see ette võetud. Seda enam, et juhtumisi oli meil abiks suuremaid ja väiksemaid sõpru.

Nimelt on meil ühe teenusena välja kuulutatud paadirent. Üks paat on aktiivses kasutuses ja teine olnud seni varumeeste pingil ootel. 

Nüüd sai teine paat värvist puhastatud ja üle värvitud. 

Värvimine läks lahti. Käisime härraga poes värvi valimas. Kuigi mina eelistaks iga kell punast, siis härra arvas, et paat võiks sinine olla. Nõustasin ja veensin teda siis valima taevasinist, mitte helehelesinist või mis iganes varianti ta mõtles.Käin ja nurrun nüüd, et oi kui ilus värv sai!

Valmis!

Härra soovib paar valget triipu ka peale joonida ja siis uued pingid sisse teha. Kuna värvipurgist jäi pool alles, tegin ettepaneku ka töös olev paat üle värvida. Et oleks ühtekad. Elame-näeme, millal me selle veel jõuame päevakavva võtta.

Projekt "Külalistemaja" - 15

Üks detail, mida taresse veel üles panna polnud jõudnud, oli ikoon. Ma mäletan enda esimesi tundmusi, kui me oma maja ostsime ja kahes toas mulle ikoonid vastu vaatasid - jumalakauge inimesena need mulle absoluutselt sümpaatsed polnud ja esimene mõte oli nad noh, likvideerida. Härra samas ei teinud nägu ka nagu ta tahaks neid maha võtta, hoopis vastupidi. Et kohalik elulaad ja nii käibki siin ja majaga kaasas ja blabla.

Aegamisi läks mul see võõristus minema. Nüüd ma väga hindan neid oma toas ja majas. Et kui nad on majale siiani õnne ja kaitset toonud, siis toovad ka edaspidi. Ja  Mesilase ju tõid ka ja meie kodutunde tõid jaaniiedasi.

Ja kuna ikoonid on tõesti siinse kaduva kultuuri üks oluline osa, siis pidi ka taresse ikoon nurka saama. Ma loodan, et külalised seda ei võõrista vaid pigem mõistavad, et käib selle eluoluga siin kaasas.

(Nt mu tädi, kes meil eelmisel suvel esimest korda külas käis ja magas esimesest ööst saati imehästi, läks ja lasi omale kinkida pärast koju ikooni. Sest oli maganud esimest korda võõras kohas hästi ja hea tunne oli meil külas olles.)

Ikoonid muide maksavad päris s***ks raha. Ulme! Seega ei ole meil tare seinal kallist ikooni, vaid asendus. Teatavatel põhjustel.

Aga ikooni ümbritsev raam/kast on pärit pööningult. Ma unustasin teha pilti ENNE versioonis, tuli meelde, kui juba näputöövoor täies hoos oli. Üsna kehvas seisus oli teine, must ja määrdunud, kahtlast värvi, mis koorus tugevalt. Harjasin raudharjaga puhtaks ja otsustasime lihtsama vastupanu teed seekord minna. Värvisime heledaks. Esimestelt piltidelt on näha, mis värvi enne oli nende sammaste pealt.

Siis värv kuivas, sai ikoon kasti paika sätitud ja jäi ootama, millal härral on mahti saega kaks liigutust teha. Ikoon peab nimelt eraldi alusel nurgas olema. Spetsiaalne koht on ka alati - maja välisnurgas ja nii, et uksest tulles nähtav oleks.

Üks nüanss veel - ikoonialus peab olema kaunistatud liniku/pitsi/satsiga. Ikooni peale käib linik küll mingitel tähtsatel kirikupühadel jne, aga kuna ma neid ei teaks niikuinii, siis minugipoolest olgu ta seal koguaeg. Lisab võlu mu meelest.

Selline ta sai.

Põnev on see, et ikooniraami sambad ei ole identsed. Kratsime siiani härraga kahekesi kukalt, et miks ta just nii on :)Võibolla on midagi puudu? Et miks ta muidu pööningule heidetud oli?

mis teeks porise aja särtsakamaks?

Laupäev. Härra on Piirissaarel kala-sibulalaadal (väga nišilaat peaks mainima. Sinna just massid kohale ei kappa ju :D), Mesilane magab, vihma sajab. Mina unistan trendikatest kummikutest, võiks ju teha siin küla vahel väheke fashionistat. Värvilisi sukki ma juba välgutan, aga sellest jääb nõks väheks.

Niisiis lappan interneedust ja näen nii palju ägedaid kummikuid, mis võiksid mul siin trepiesist kaunistada:

Mul on peal mingi tohutu pannalde ja kettide ja neetide ja nööride ja pahkluu-kaunistuste faas praegu. Hädasti on vaja!

Internetist (väljamaalt) tellimise rõõmud on muidugi need, et kas ei saadeta Eestisse või on saatmiskulud übersuured. Või ei ole minu suurust!!! Nagu ikka. Michael Kors (viimane pilt) oleks eriti tuus, aga ligi 60$ saatmiskulusid 120$-lisele hinnale juurde, noomaeitea. Ja äkki on üldse feik-MK? Esimese maailma probleemid eksole.

Eks ma käin edasi Maximast ostetud täiesti tavaliste igavate punaste kummikutega siis. Kuni kiusatus ikka võitu saab :)

Või on keegi meite poodides ägedaid kummikuid näinud? Midagi sellist, mis piltidel? Ma ise ei tea poodides pakutavast valimist midagi, väldin hetkel selliseid kohti, kui Mesilasega linnaloal oleme.

Hiljem.
Guugeldasin ka Eesti netipoode ja leidsin igasugu põnevaid variante:

Aga need kõik on e-poed, mille nimi mulle miskit ei ütle. Kas ma üldse saaksin sealt kauba kätte?