Ei tule üllatusena, et elu muutub eksole. Aga ma ei hakka rääkima unetutest öödest (mul pole), välimuse "käest laskmisest" (täiega on plekilised riided ja meikimine kodust välja minnes ei tule meeldegi), kodusest segadusest (ma olen korrafriik. mul ei pruugi tolmud võetud olla, aga asjad PEAVAD oma kohal olema ja Mesilase järgi praegu ma suudan küll mänguasjad tagasi panna veel) ega ka mitte kakajuttudest-rutiinist-pesemata riiete hunnikutest (ei ole, ei ole, on küll).
Seda eelnevat oli kõik ette teada ja oodata jne.
Aga mu elu muutus aspektist, mida ma arvestada ei osanud.
Ma ei ole kunagi olnud suur nuttalahistaja. Lapseootuse ajal ka ei saabunud mingit erilist pisaratesadu, ei teinud mind nunnud kassid hellaks ega midagi. Samuti nüüd mitte peale Mesilase sündimist. Hormoonid on mõnel korral möllanud küll, aga väljund on olnud teistsugune. Argielu lainetused. Nunnud kassid jätkuvalt ei aja nutma.
Aga mul tuleb klomp kurku... Ei, pigem ma tunnen valu ja kurbust ja õudu kõiksuguste lastega seotud koledustega.
See pisike beebi, kes ühe-kuusena autoavariis hukkus.
See Süüria poiss, kelle surnukeha rannast leiti.
See 7-aastane tüdruk, kes emast paari meetri kaugusel pargis vägistati.
See film "Child 44", kus tapeti väikeseid poisse.
See 7-8-kuuste kaksikute ema, kes viidi politseisse kainenema, samal ajal kui lapsed vankris õues nutsid ja ema lällas.
Ma ei loe neid uudiseid, sest juba pealkirjad on õõvastavad. Ma ei suuda lugeda, sest ma tunnen, kuidas pisarad hakkavad silma valguma ja süda läheb õõnsaks pelgalt mõttest, et kui see olnuks minu laps... Ei, ma ei tohi seda mõelda, aga järjest tuleb peale uusi kohutavaid uudiseid.
Ja ma lähen haaran oma mõngli tugevasti-tugevasti kaissu, et kallistada. Aare, keda ma kaotada ei taha mitte kunagi.
Mulle saab üha selgemaks, miks ema alati muretses, kui ma kuskil väljas olin või miks pidi alati teada andm, kui autoga maalt linna kohale olin jõudnud. Ema süda valutab KOGU AEG!
6 kommentaari:
Oojaa....
Ma ka ei suuda pealkirjadest kaugemale neil teemadel vaadata ja siis ma ei saa aru, miks ma seda pealkirjagi pidin nägema. Pisarad lihtsalt ronivad kohale...
Kuidagi ei suuda aru saada, kuidas mõne lapse elu selline peab olema. Lihtsalt ei saa aru. Ja siis sama reaktsioon - kallistada-kallistada-kallistada. Ja soovida, et neil alati kõik hästi oleks. Suurtes asjades...
Ohjahh...
Töötades meie "suurepärases" korrakaitsesüsteemis näen pidevalt lapsi, kes vajaks kaitset oma lähedaste eest enne kui nendega mingi õnnetus juhtub :( Nendel, keda me näeme- neil läheb ehk ehk hästi, sest keegi on nende olukorrast teadlik ja siiski sel juhul nendega tegeletakse ja jälgitakse- kuigi mitte piisavalt. Aga neid, kes meie orbiiti ei satu- neid on palju ja nende laste heaks ei saa midagi teha :( Räägin Tallinnast siis...
Sellised pealkirjad teevadki südame alt õõnsaks ja tekib tahtmine kohe enda lapsi kallistada ja mitte toast välja lasta. Minu kõige lähem kokkupuude, mis mind mitu nädalat hiljem veel häiris, juhtus ühel hilisõhtul maalt linna tulles. Kodutänaval jalutas autole vastu ilmselgelt purjus ema koos lapsevankriga. Autotulede valguses oli näha, et laps oli ka vankris. Saatsin siis oma lapse ja mehe tuppa, ise läksin naist ja last otsima. Leidsin suhteliselt kähku tänu lapse nutule nad üles - nimelt oli see purjus ema läinud ise ligidal olevasse poolenisti lagunenud majja, kus elasid alkashid ja prügikollid, ning laps röökis hoovi peal kärus. Kutsusin politsei, 20 minuti pärast tuigerdas ema koos lapsega politseiauto saatel koju ära. Ma NII loodan, et juhtunu jõudis sotsiaaltöötajani (hiljem politseisse helistades öeldi, et juhtunu läks kirja ja saadeti sots.töötajale kirjeldus edasi). Kahju, et ise rohkem aidata ei saanud. Saan aru, et tõenäoliselt polnud see esimene ega viimane kord sellel paariaastasel lapsel öösel emaga kaasas olla... meil siin naabruskonnas 3-4 sellist maja, mis peaksid sots töötajate huviorbiidis kindlasti olema (kas on ka, seda ei tea).
Ega muud vist teha polegi - ise silmad rohkem lahti hoida ja vajadusel abi kutsuda/anda. Ehk palju pisikesi heategusid/märkamisi annavad kokku suure teo :)
Nagu minu kirjutatud postitus.. ma nutan pidevalt selliste asjade peale. No ei mahu mulle pähe, kuidas keegi saab lihtsalt lasta oma lapsel nutta, rääkimata muust. Ühe uudistest läbi käinud lapse peale mõtlen ma siiamaani, sest ta oli minu lapsega praktiliselt ühevanune.
Enne sünnitust olin täielik rahu ise. Viimase 13 kuuga olen nutnud vist rohkem kui eelneva 24 aasta jooksul kokku. Niisiis üritan mitte lugeda selliseid asju, sest maailmas on kahjuks nii palju asju, mida muuta ei saa :(
Nõustun kirjapanduga. Ma olen küll alati olnud paras jonnipunn, aga nüüd ajavad mind KÕIK lastega seotud asjad nutma. Need pealkirjad ja pildid, mis sa nimetasid, raamatud (nagu viimane, mida ma lugesin)...kõik, kõik, kus lastele natukenegi liiga tehakse. AGA ma hakkan ka rõõmust nutma. Ku näen pisikesi (võõraid)lapsi esinemas, lippe lehvitamas, paraadil, laulmas, luuletust lugemas jne jne jne. See on nii paganama armas.
Veider, kuidas lapsesaamine muudab inimest.
Vaatasin ühel hommikul unise peaga mingit ameerikamaa pubekafilmi, kus mingi tähtis nina saab ootamatult teada, et tal on 17-aastane tütar. Tuleb see tütar külla, vastuvõtt on külmapoolne, tütar keerab igasugu sigadusi kokku ja siis pageb korraks minema. Tähtsal ninal on aga vahepeal isatunded tärganud ja lauspaanikas olles helistab ta tütre emale, et... Absoluutselt sisutühi ja tobe film, päriselt noh. Ainult et need paar lauset telefonikõne ajal lajatasid lagipähe, serviti.
Ema: "Kas pole kummaline, kui kiirelt tekib mure..."
Isa: "Kas see kaob kunagi?"
Ema: "See jääbki nii."
Nii on.
Postita kommentaar