mina, ettevõtja

Seoses me tare avamisega on päevad läinud nii kiireks ja toimekaks. Eile, kui härra ja tädi tähistasid edukaid tegemisi, siis mina tundsin, et ma olen kergelt svipsis, kuigi liksi maitsesid nemad. Oleme kuuendat päeva avatud ja üle poole ööde on meil olnud külalised. Ma poleks ausalt öelda uskunudki, et kohe nii intensiivne nõudlus on. Aga see on ülimalt tore.

Kui koduste tööde osas ma nõudpesuga, mis on üks nõmedamaid asju üldse, olen saanud sõbraks (halleluuja nõudepesumasin), siis minu jaoks kõigekõige vastumeelsem töö on voodipesu vahetus. Mitte et ma magaks mustade pesudega ja seda kunagi ei teeks, aga see, kui tekid-padjad on nn paljad, ilma püürideta, see on minu jaoks nii vastik tunne. Sama umbes, kui seda telekakarbi penoplasti kriipida või kriidiga tahvlit. Võeh. Ideaalne oleks KOHE uued püürid panna ja voodi jälle korda teha, mitte et tekid-padjad on voodipesu ootel. Aga külalistemaja tagavara voodipesukomplektid saan kätte alles ülehomme, seega praegu käib igapäevane maraton: hommik, voodipesud pessu, kuivama, voodid korda, külalised. Koguaeg ajaga võidu, kas pesud saavad kuivaks enne külaliste saabumist.

Lisaks on tares veel teha näputöid. Kööginurka tuleb veel üks kapp korda teha (ühe jõudsime vaevu enne esimesi külalisi), st värvist puhastada, lihvida, õlitada, paika panna. Siis on vaja meisterdada kraanikauss Üks riiul ka veel seina. Külmkapi pean koju uue ostma, et praegune tarre viia. Üks põrandalaud oleks vaja paigaldada, see auk seal kahe tasandi vahel häirib mind väga. Hoov on vaja korda teha, hetkel on see olnud suur põllumaa, sest varasemalt oli hoov ju käest lastud ja tohutut võsa täis. Me võtsime võsa maha, kopp rebis kände välja ja tasandas maa ära. Siis tuli teine kopp ja tõstis maad ehk tasandas veelkord. Ja siis oli see hoov neid juurikaotsi täis. Kui mitu päeva me neid sealt välja kangutanud oleme. Küll ma üksi, küll Eestlastega, küll nüüd tädiga. Härra ja naabripoiss käisid freesimas ja rullimas. Eile enne uusi külalisi viskasin muruseemne lõpuks maha. Varsti-varsti saab rohelisema õdusama hoovi. 

Suur mure oli mul ka MesiTare kodulehega. See oli tehtud aasta tagasi meie maja põhjal, aga nagu elu näitas, see maja külalistemajaks ei saanud, sest siin tekkis kodutunne. Nüüd oli vaja pilte ja infot vahetada, aga vot ma ise seda html keelt ja javat ei habla niimoodi, et riskiks soperdada. See tähendas, et muudkui käisin it-poisile pinda, kuni ta sai ära muuta (tuli ju oodata, et oleks uusi ilusaid pilte, mida sinna panna). Nüüd on tehtud ja rahuliku südamega julgen kodulehte reklaamida! 

Facebookis olen MesiTare lehte jõudumööda ajakohasena hoidnud. Kui mulle endale meeldib, et firmadel on normaalne pädev koduleht ja mitte FB leht, siis nüüd ise seda kõike maitstes - FB lehte on oluliselt lihtsam uuendada ja infot jagada. Reaalselt näen ka, paljudeni see info jõuab ja kes edasi jagab. Seda on oluline teada. 

Siis tuleb veel turundusega tegeleda. Et kas ikka kõikvõimalikes kohtades on me info üleval või saaks üles. Et me oleks leitavad. See kõik on jällegi aeganõudev tegevus, mida kontoris istudes oleks ok teha, aga lapse kõrvalt ehitamiste vahepeale kõhu ja une arvelt.... vahepeal jookseb kokku lihtsalt. Tundub, et liiga palju asju on korraga tegemises. Koduremont hetkel nt seisabki, aga seda kahel põhjusel: raha tuleb koguda ja mu mehi tuleb oodata tagasi appi.

Nüüd jätkame tasapisi nokitsustega ja piltide tegemisega, et saaks me lisateenused üles pildistatud ja tare kenamaks. Sealgi tuleb meil jõudumööda ette võtta ehitusetapid 2 ja 3, sest vana saun ei pädenud üldse ja tuli kõik välja lõhkuda. Tuleb uus asemele ehitada. Teiseks on mõte teha pööningust suvetuba reform või narivooditega reas, see tähendab suuremat sorti toimetamist. Ja kunagi tahaks jõuda selleni, et sealne sahver (mida minu majas ei ole, nuuuuks) saaks vannitoaks ning aidaalune stuudioks. Unistame suurelt ühesõnaga. 

Niisiis, andestage, kui ma piisavalt palju blogisse ei jõua. Kuidagi jubekiire on viimasel ajal. 

kuidas lilled saapasse kasvasid

Härra mingisugused nahksaapad on minu autos kaasa reisinud juba sügisest saati. Täna ta tõstis nad viimaks autost välja, juurdles midagi ja sammus siis minu juurde:

"Kas sa saabastesse lilli tahaksid panna?"

Mul läks oma paar hetke aega, enne kui aru sain, et mis ta päriselt küsis :)

Nii ütlmata tore, et ta on mu kiiksud heaks tunnistanud ja ei puikle neile vastu. Boonuspunktid härrale selle eest, et ta juba täitsa ise pakub samahulle mõtteid välja. 

Et need saapad tunnistas härra kandmiskõlbmatuks, siis nüüd ehivad nad külalistemaja treppi. Otsekohe sain hommikul Tartust ka mõned lilled toodud ja läks "natuke ülekäte", nagu ikka. Sai ühtkomateist veel paigaldatud lillede jaoks, näiteks üks vana "rukamoika".

elust-olust

Ütlemata mõnus on nii süüa teha, et hops-hops oma peenralt ja aknalaualt nopid värsket kraami. Just seda mida vaja.

---

Härra hakkas omavoliliselt mu mänedžeriks ja nüüd ma olen Voronja galerii avapeo ametlik fotograaf. Ma olen ju enne ka tähtsaid pilte paaril korral teinud, aga iga kord on ikkagi tunne, et ma ei oska ju ja ma pole proff ja üleüldse. Hästi kriitiline olen oma piltide osas ja blogis on valdavalt klõpsitud telefoniga üldse. Nooomaeitea. Näis, mis ma suudan.

Aga iseenesest ma olen mõelnud küll uuesti fotokursustele minna julgust ammutama. Salamõte on, et me külalistemaja ait, mis täna on ikka korralik sara, oleks tulevikus stuudio. Selleks aga pean kätt ikka kõvasti harjutama.

---

Mesilane jäi just tuttu ja ma peaks miljon pluss ühte asja tegema, aga on täpselt see hetk, et teha oleks niipalju, et ma parem istun ja unistan...

pildipostitus

Jaanipäevaks ootasime siia meie naabreid Eestlaseid tagasi oma reisilt.
Nad tegid üllatuse ja tulid hoopis kolm nädalat varem juba.
Hiina ei olnud nende jaoks ikka SEE.

Aga meie saime kingituse ka.
Karp on nii äge ja uhke.
Ma olin veendunud, et sees on mingitsorti Hiina maiustused,
ükspäev kui härra hõivatud oli,
mõtlesin salaja süüa.
Täieliku tünga sain.
Purutee oli hoopis pakikestes.

Aga väga hea tee sellegipoolest.

Jaanipäeva otsustasime sel aastal võtta rahulikult.
Ise me endi juures ei teinud mitte midagi,
läksime ära külla.
Ja korra õhtul sõitsime Alatskivile ka,
kus pidada olema külajaanituli.
Oligi.
Aga rahvast oli vähevõitu ning needki igaüks oma kambaga oma nurgakeses,
kuidagi laialivalgunud asi oli.

Tantsuplatsil sai korra jalga ka keerutatud.
Et härral on tervisega aina kehvemad lood
ja jalg tegi talle põrguvalu,
siis Mesimummi laulu saatel keerutasime ringi Mesilasega.
Tema nautis showd täie raha eest :)

Täna käisime ämmal külas,
raksutasime maasikapeenral esimesi marju.
Nii mõnus.

Hammas sai verele ja koduteel käisime ostsime veel endale ka.
Nüüd ma siin istun ja mugin.

Selle aasta jaanipäev aga on meie jaoks erilise tähendusega.
Avasime ametlikult MesiTare
ja öömaja said esimesed külalised.
Positiivne tagasiside teeb südame soojaks.

Mulle meeldivad lipupäevad.
Ma olen sel aastal neid ohtralt ka maha maganud,
aga nüüd enam mitte.
Kirjutasin endale stendile välja ka :)
Lipp peab uhkelt lehvima!

Ma olen viimastel päevadel juhtunud aknast välja vaatama,
kui järjekordsed turistid Sibulateed avastavad
ja meie majast mööda jalutavad.
Päris mitu korda olen näinud,
kuidas meie majast pilti tehakse -
minu lillekompositsioonist.

:))

Ma ju ise pildistan ka vahvaid, ilusaid, kummalisis jne asju üles koguaeg.
Ja nutikad turistid jalutavad (et saaks pilti teha),
mitte ei sõida autoga mööda
(nagu siin iga päev sadade kaupa näha on).

ajutised lahendused

Meie ajutine lahendus sai uue ajutise lahenduse:

Enne

Nüüd.

Ka see diivan kööki ei jää (kus on ju köögikirstu koht. Too on jätkuvalt pagenduses söögitoa piiril), vaid mina näen teda juba ette kujuteldavas esikus. Seda tuleb ilmselt palju pikemalt oodata, kui külalistemaja valmimist, kuhu eelmise diivani viisime ja mille jaoks me ta üldsegi ostsime.

kui mind loodi...

Suure kurnatuse tähe all pagesid mu eest täna ära nii venna (tema juba tegelt murdus eile lõunal) kui härra. Mul pole mitte kedagi tööle rakendada :(

Ilm on ka viludapoolne, seega... Blogi. Facebook kutsus mind ühte testi tegema, jagan tulemust.

Pole ime, et nad põgenevad. Muhahhaaa :)

... ja minu aed

Külaelaniku mereteemalisest aiast inspireerituna siis vastandiks minu aed:

Minu lillepaat.
Kuna ma alles juuni esimesel nädalal tulin selle peale,
et lilli tahaks väga-väga,
mis viis mind seemnete mulda kühveldamiseni,
siis hetkel need kastid-potid sugugi ei õitse veel.
Aga vähemalt tärkab seal ühtteist,
lootust on.
Tegelikult üks pott, kus kõrgemad varred paistavad, on juba õiepungadega,
tema on mu lemmik praegu :)

Siin potsikus peaksid mul olema rukkililled.
Üldse ei paista sedamoodi.
Kahtlustan,
et peale umbrohu seal küll midagi muud ei ole.
Aga ma ei julge rohida ka,
äkki ei ole ikka umbrohi?

Vähemalt till ja salat mind alt ei vea.

Ikka Peipsi sibulat ka.
Rohimine on nii tänamatu töö.
Ma kolme päeva vabadel hetkedel hullasin siin,
aga juba pressib umbrohi jälle peale.

Selja taha ma väga vaadata ei taha. Seal on liiga palju mulle mitte meeldivat kola - küll ehitusmaterjalid, küll puitmaterjal ja mind frustreeriv kolanurk - see, kuhu kõik metallijublakad (mida hädasti vaja on mittekellelgi), plastmasskastid, telliskivid, muu jura. Ma iga päev loodan, et äkki nüüd millalgi saab see ära koristatud ja sodi jäätmejaama ära viidud... See kõik käib remondi ja maaelu juurde ju, et tekivad sellised nurgad, aga mulle üldse kohe ei meeldi.

mereteemaline aed

Mesilasega pikki jalutuskäike tehes olen ma küla teises otsas näinud ühte aeda vilksamisi. Seal on suur-suur aed ees, sisse piiluda võimatu, aga paaril korral on hoovis toimetamisi olnud parajasti kui me möödume, mis tõttu on värav avatud olnud.

Mulle on see aed jätnud salasoovi seal pilti teha :)

Üks päev aga oli vaja härrale natuke appi minna ja laenutada redelit. Just sealtsamast majapidamisest. Härra minu rõõmuks küsis mulle luba, et ma saaks pilti teha majaesisest. Peremees oli aga hoopis õnnelik, et tegi mulle terve aia ringreisi, mis kätkes hoopis rohkem üllatusi, kui ma vilksamisi tänavalt näinud olin. 

Oli see alles aardeid täis. Panen mõned pildid, tegelikkuses jagus seal vaatamist veelgi rohkem. Vaene perenaine, kes nii palju lilli peab istutama. Mehe hobi on see "lillepottide" korraldamine. Üritan härrale sama hobi külge pookida, mõni neist oli nii äge mõte, et ma tahan oma aeda ka!

Seda ankrute-aeda ma tänavalt näinud olingi.
Üliäge.
Kes mida kogub eksole.
See peremees kogub ankruid.

Pole ka midagi imestada tegelikult,
siitkandi üks suurimaid kalureid-ärimehi.

No kes ei tahaks sellist purjekat oma aeda?
Mina küll tahan.
Selle ma lasen küll üks päev,
kui tahaks "vabamalt hingata",
härral projekti korras nokitseda.

Üks lillepaat mul on aias,
see sobiks juurde kenasti.

Üks ülisuur teetass ka.
Väga nunnu ju kuskil terrassil, majatrepil või mõne põõa all.

Veel ankruid.

Taustal veel ankruid.
Esiplaanil sõukruvid.
Tõeline paadihuviline peremees.

Roolirattad meeldivad mulle ka juba ammusest ajast.
Endale tahaks ühte tummist puidust ratast.
Aga ma tean ka,
palju sellised asjad antikvariaatides maksavad :(

Projekt "Külalistemaja" - 9

Päris valmis me eilse päevaga ei jõudnud sisutamisega, aga suure töö tegime ära küll. Seega "tootepilte" veel ei tule, aga mul ju ei anna rahu. Paar detailipilti siiski.

Mul vanaema oli kuldne käsitööline,
niikaua kuni käed võimaldasid.
Ta ise lõpuaastail oli väga heitunud sellest,
et käed on "kõverad ja kronksus",
niitigi ei saa kätte võtta.

Aga lapsena mäletan,
kuidas ta muudkui õmbles ja tikkis.
Need pildil olevad linikud olid ta leivanumber,
meil kodus oli neid lademetes,
samuti tal endal, tädi kodus ja kõigile kingituseks ka veel.
Tulin mõttele nad toolipehmenduseks ära kasutada,
kuidagi soe tunne on sees,
kui neid vaatan.

Kardinapuud on meil nii oma kodus kui ka külalistemajas suur küsimärk.
Sama taktikat,
mis neis majades kasutatud,
me rakendada küll ei taha -
kardinaid pannakse ette lihtsalt nööriga kahe naela vahele.

Ma arvan, et me leidsime parima idee-teostus kombo härraga kahepeale,
oleme me ikkagi nüüd ju rannarahvas :)

Projekt "Maja" - kuuekümne kolmas peatükk (aknad ette)

Eile pool päeva, kui vihm oli järgi jäänud, said mu mehed toimetada akende ette panemisega. Naabripoiss turnis teisel korrusel ja paigaldas ülemise korruse tuuletõket. No problemo võtta suur tuuletõkke plaat ÜKSI, ronida redelist, kaasas kõiksugu naelapüssid, mõõdulindid, akutrellid jm vahendid. Paar plaati tuuletõket jääb veel puudu, tuleb juurde tuua. Siis saab kõik nurgad ära katta, mis praegu ehk välja jäävad.

Ülemise korruse rõdu aknaid osaliselt veel ei ole meil ja teist osa ei pane venna sõnul veel ette enne, kui katus peal. Igaks juhuks. Katuse paigalduse käigus võib asju juhtuda ja parem seda vältida. Seega osaliselt katavad nad aknakohad praegu tuuletõkkeplaadiga, mis hetkel puudu ongi.

Aga said siis eile aknad ette. Pildistasin, nagu ikka, protsessi ka. Alumine serv puukotsidega loodi. Aken aknaauku. Kiilud vahele, et kinni oleks. Makroflexiga paika ja tehtud.

Meil õnnestus saada aknad väga hea hinnaga, mistõttu sündis kiirreageerimise peale äkkotsus. Terve poole maja aknad odavamalt, kui köögiaken eelmises etapis. Ainus, mida me sellega seoses valida ei saanud ning mulle üldse meeltmööda seega pole, on see, et aknad ühelt poolt on valged, teiselt poolt pruunid. Mulle meeldib, et aknad väljast on ka valged. Seega tuleb nüüd uurida, millise värviga saan nad väljast üle värvida. Siis jääb minu süda ka rahule.

Teiseks on tegu üpris suurte "modernsete" akendega, mis nagu ei sobiks meie taotlusega säilitada maja audentne välimus. Siin pakkus härra välja lahenduse peale liimida sobivad liistud, mis akna ruutudeks teeb. Nii nagu enne oli ja nagu külas teistel majadel on. See lahendab küsimuse ära.

Väljast hakkab täitsa looma :)

Välisukse kohale läks ette praegu üks vana uks. See kestab kuni remondi lõpuni, siis paigaldame uue ja ilusa. Venna sõnul on see ehituse hea tava, et korralik uks on kõige viimane asi (et ehitustegevuse käigus ära kriibiks, lõhuks, määriks), siis uks lukku ja tellijale võti kätte. Siis on valmis.

Projekt "Külalistemaja" - 8

Hommikuse vihmavalangu tõttu lükkusid me maja remondiprotseduurid õhtusse ja härra koos vennaga õlitasid ära külalistemaja põrandad. Aknapiirded õlitas härra linaõliga ära juba paar päeva tagasi. Ahju ja pliidi tuhmid punased kivid tegi ta üle Sauna Supi vahendiga, andes punasele särtsu ja erksust juurde, tuues valge seinaga esile mõnusa kontrasti.

Sai taas tehtud suur samm ära ja homme on plaanis hakata meilt kodust siia pagendatud mööblit külalistemajja viima ja paika sättima. Lõpuks ometi ;)

Seekordsete piltide autor on härra. Ma olin ju vihmalõksus.