pildipostitus

Jaanipäevaks ootasime siia meie naabreid Eestlaseid tagasi oma reisilt.
Nad tegid üllatuse ja tulid hoopis kolm nädalat varem juba.
Hiina ei olnud nende jaoks ikka SEE.

Aga meie saime kingituse ka.
Karp on nii äge ja uhke.
Ma olin veendunud, et sees on mingitsorti Hiina maiustused,
ükspäev kui härra hõivatud oli,
mõtlesin salaja süüa.
Täieliku tünga sain.
Purutee oli hoopis pakikestes.

Aga väga hea tee sellegipoolest.

Jaanipäeva otsustasime sel aastal võtta rahulikult.
Ise me endi juures ei teinud mitte midagi,
läksime ära külla.
Ja korra õhtul sõitsime Alatskivile ka,
kus pidada olema külajaanituli.
Oligi.
Aga rahvast oli vähevõitu ning needki igaüks oma kambaga oma nurgakeses,
kuidagi laialivalgunud asi oli.

Tantsuplatsil sai korra jalga ka keerutatud.
Et härral on tervisega aina kehvemad lood
ja jalg tegi talle põrguvalu,
siis Mesimummi laulu saatel keerutasime ringi Mesilasega.
Tema nautis showd täie raha eest :)

Täna käisime ämmal külas,
raksutasime maasikapeenral esimesi marju.
Nii mõnus.

Hammas sai verele ja koduteel käisime ostsime veel endale ka.
Nüüd ma siin istun ja mugin.

Selle aasta jaanipäev aga on meie jaoks erilise tähendusega.
Avasime ametlikult MesiTare
ja öömaja said esimesed külalised.
Positiivne tagasiside teeb südame soojaks.

Mulle meeldivad lipupäevad.
Ma olen sel aastal neid ohtralt ka maha maganud,
aga nüüd enam mitte.
Kirjutasin endale stendile välja ka :)
Lipp peab uhkelt lehvima!

Ma olen viimastel päevadel juhtunud aknast välja vaatama,
kui järjekordsed turistid Sibulateed avastavad
ja meie majast mööda jalutavad.
Päris mitu korda olen näinud,
kuidas meie majast pilti tehakse -
minu lillekompositsioonist.

:))

Ma ju ise pildistan ka vahvaid, ilusaid, kummalisis jne asju üles koguaeg.
Ja nutikad turistid jalutavad (et saaks pilti teha),
mitte ei sõida autoga mööda
(nagu siin iga päev sadade kaupa näha on).