Kuigi aasta on alles alguses, siis ikkagi tunnen, et 30nda eluaasta saabumise tähistamine oli aasta parim üritus kindlasti. Sajandipidu kui mitte veel kõvem :)
Aga algusest.
Aasta ja neli kuud tagasi, peale erinevaid sündmuseid, kus ma läksin korraks sünnipäevale, et viimase trammiga koju sõita ja jõudsin hoopis hommikul, siis otse Virumaa bussi peale läksin ja sealt naisperega vanaema korterit koristama, kust ema viis mind preili M juurde maakoju ja neljakesi tema emaga köögilaua taga juttu ajasime ja kringlit sõime, et siis preili Mga Tallinna sõita... vot sellel autosõidul juhtus üks jutt - me otsustasime, et meie lähestikku olevad sünnipäevad tuleb suure 30 puhul teha kärtsu ja mürtsuga - süldi ja bändi ja pillerkaarega.
Sellest a'ast me oleme seda ikka arutanud, suur planeerimine läks lahti jaanuaris. Mina pidin ju esialgse plaani kohaselt aprilli alguseks naasma ja kogu raske korraldamise kandam oleks jäänud preili M õlgadele.
Läks nii, et vedasime seda vankrit ikka koos:)
Alustuseks koht. Mõte oli, et Tallinnast väljas kuskil kooli- või vallamajas, kus oleks hea odav ja ajastutruu. See oli nimelt kogu ürituse kontseptsioon - 80ndate stiilis pidu, sünniaastast tulenevalt.
Vaatasime, mõtlesime, kui joosu ühel päeval rehmas, et kas Sööklas ei taha teha? Iseenesest linnas pidades langeb ära majutuse ja transpordi küsimus.. Võtsime pakkumise. Esialgne info tundus kõik ok ja panime koha kinni. Söökla ja selle saaga kohta tuleb eraldi postitus ka, see siin praegu on ainult positiivsetest emotsioonidest.
Järgmiseks hakkasime otsima DJ-d ja õhtujuhti. Hea, kui oleks veel 2 in 1. Saime soovitusi, kirjutasime ja saime kokku Taaviga
Acer Eventist. Peale kohtumist oli meil mõlemal preili Mga soov, et see pidu võiks olla kohe juba samal päeval, nii super ideede kogum oli ja Taavi ülimalt mõnus tegelane.
Niisiis. Me olime saanud lukku kuupäeva kahe sünnipäeva vahel, koha ning meelelahutaja. Sest ise me ei kavatsenud hakata peol peale nautimise mingi korraldamise jamaga tegelema. Fotograafi raske rolli võttis enda peale Liina, tehes nii mulle ja preili Mle imeilusa kingituse. Laura asus teiseks vabatahtlikuks peo ametlikuks fotograafiks. Mõlemad preilid minu auväärsed Austraalia kaasseiklejad ning kuna ma ise pea ühtki pilti ei teinud, siis siin kasutatud nende pildid.
Hakkasime välja töötama detaile:
1. Kutsed. Aga otse loomulikult olid kutsed meil vanakooli postkaartidel ning vanakooli ümbrikutes. Sellest ma olen korra rääkinud ka blogis, aga topelt ei kärise ja sellest sai kõik alguse. Kõigepealt meie M.E.H.E.-reisil Lõuna-Eestisse leidis joosu ühest Võru sekkarist eriti tuusa vanakooli postkaardi, spetsjomm sünnipäevakutseteks mõeldud. Ja vanakooli ümbriku. Tõi need mulle, et näe, saad kutse saata. No seda ta küll ei osanud oodata, et sellest saigi meie hitt. Skännisime sisse nii kutse kui ümbriku, kujundasime e-kirja jaoks, sest kõigi aadresse peast ei teadnud, aga siis vaatasime, et sai lausa nii hea, et võib välja printida ka ja vanakooli kaartidele kleepida. Sest juttu oli seal trükitult peal üsna palju ja käsitsi seda kirjutama polekski mahtunud. Kutse tekst sai ka nõukastampe ja mõisteid täis pikitud, niiet kõik ikka sobituks konteksti. Siis astus mängu härra, kes mulle terve hunniku, ligi 30 ümbrikku korraldas. Lihtsalt imetlusväärne! Kutsete jaoks postkaarte saim Tallinnast Uuskasutuskeskusest.
2. Riided. Loomulikult jäi see paljudel viimasele minutile, lausa nii viimasele, et kl 19 algava peo puhul kl 17 helistas sõbranna, et kle anna märksõnu, et mis sellal kanti? Ma olen ema riidekapi ees praegu... :) Minul igatahes oli kindel visioon, et mina kannan ema pulmakleiti. Ema-isa abiellusid 82 sügisel, seega igati teemakohane. Kui ma Austraaliast tagasi jõudsin koju, kus ema käest enam ei olnud võimalik midagi küsida, saabus mul paanika. Päris tõsine paanika. Ma ei leidnud seda kleiti üles, kuid ma teadsin, et see on olemas. Ma otsisin kappe korduvalt läbi nelja kuu jooksul, kui siis talvel ükskord, peale unes ema nägemist ja temalt küsimist, et emps, kus su kleit on?, ja ta mulle näitas, siis ma läksin ja leidsin selle kleidi üles sealt sahtlist, kuhu ma 3 korda vaadanud olin! Ma olin niiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiii ütlemata õnnelik.
Kuna olime paljudele kuupäeva ja teema teada andnud, said ka paljud preilid juba omale kleidi hankimisega tegeleda varakult. Ikka valdavalt emade kapist saadi aarded kätte või siis Paavli kaltsuka imedemaalt.
3. Muud aksessuaarid. Neid hakkas vaikselt kogunema - ehted (klõpsuga kõrvakad, plastmasspärlid, sõrmused, käevõrud), säärised, peapaelad, ametiühingutunnistused, rinnamärgid, vimplid, peegliga rahakotid, käekotid jaaniiedasi. Mul tekkis lausa koorem asju, kõiki eksponeerida ei õnnestunud, no näiteks ametiühingupiletiga ju õhtu otsa ringi ei käi. Aga mis külge sai riputada, see riputatud ka sai. Kingadega jäin ma ise muidugi viimasele minutile, reede õhtul astusin sisse Uuskasutuskeskusesse ja tulin selat tulema kobedate punaste rihmikutega :)
4. Pudelite etiketid. Mingil hetkel tekkis mul mõte, et alkoholipudelitele laual oleks vahva teha meie poolt sildid. Mõte tuksus, kuni üks hommik kolleegidega kohvilauas sellest juttu tegin ja tuli välja, et üks kolleeg vanu pudelite etikette kogub!!! Ma saan üha uuesti ja uuesti kinnitust, et räägi inimestega! Kolleeg tõi terve oma kollektsiooni järgmine päev näha, valisin omale lemmikud, skännisime sisse, värviprinteriga välja ja pudelitele! Pudelid said eriti tuusad!
5. Talongid. Meil olid plaanis korralik taidlusprogramm ja auhindadeks oli ühtkomateist vaja. Üritasime püsida ikka stiilis. Õnneks on internet ja google ja õnneks on olemas ägedaid inimesi, kes on palju asju internetti pannud. Sain netist väga hea pildi nõuka-aja talongidest, mis sealjuures hästi tore - Pärnu maakonna omad, mulle sobivalt, sest mina 80ndatel seal ju toimetasin. Kirsiks tordil oli see, et kuigi näidisel oli nimi kirjutatud, kellele talongileht väljastatud oli, siis see perekonnanimi oli minu enda perekonnanimi!!! Täiesti uskumatu lugu noh :) Sain siis eesnime veidi ümber kirjutada seal talongil ja oma perekonnale ma nad auhinnaks loosisin.
6. Autoostuload. Paar sõbrannat on mul erilised autohuvilised, mõlemad igatsevad osta omale. Üks esimest autot elus, teine uut isiklikku jne. Natuke sellest tõuke saanuna asusime tööl Diskoga autoostuloa näidist guugeldama. Disko vene keeles, ma eesti keeles. Mina skoorisin :D Sai taaskord väga imelise näidise nii välja antud korralduse kui pöördumise näol nagu tollal kombeks oli ja printisin nad välja. Sai ilusti fikseeritud sõbrannade nimed ning Moskvitš 408d saavad varsti uued omanikud omale :)
7. Telegrammid. Preili M leidis kodust mitmeid vanu telegramme, väga tuusad. Irvitasime neid tekste tükk aega ja muidugi, skännisime-parandasime-lisasime omad tekstid ja printisime välja. Imelisel kombel oli mul olemas mitu lehte vanakooli paberit, sellist veidi tugevamat tumehalli säbrulist. Täiesti sobiv telegrammide jaoks. Kui see otsa sai, siis pidime ühe kollakama variandi ka appi võtma. Leidsin need tumehallid ema sahtlist, kui peoks valmistusin ja inspiratsiooni otsisin. Need paberid läksid muidugi käiku ja plaan oli, et õhtu jooksul suvalistel hetkedel muudkui õhtujuht võtab sõna, et oi, saabunud on telegramm Üllele. Sõnumiteks nuputasime muidugi väga tabavad inside joke'id.
8. Loosungid. Kuigi Söökla juba ise on täiesti nõuka kujundusega, siis väga palju ise vaeva ei pidanud nägema. Siiski siiski lisasime hunniku korralikke nõukogude õpetussõnu ja loosungeid omalt poolt. Nagu mainitud, detailid olid meile olulised! Need otsis mulle internetist välja taaskord Disko, ta oli lõpus ikka väga haaratud peo kontseptsioonist ja hindan tema panust kõrgelt. Lõpuks ma ei teagi, kas külalised kõiki detaile jõudsidki märgata või nägid üldse neid loosungeid :D Hea huumor oli nende loosungite peal ma peaks mainima :D
9. Aukirjad. Õhtujuhiga kahasse olid erinevad mängud meil plaanis, et rahvast käima tõmmata. Aga et niisama nüüd taidlemist poleks, siis muidugi auhinnad-aukirjad ikka ka. Aukirjasid siis nuputasin välja, et kuidas ikka kujunduda, mis tekst peale, mille eest jne. Nii said premeeritud nt Diskoprintsess, Tantsulind, Parim Brigadir, Aasta Kolhoosnik, Puhta Südametunnistuse Omanik jpt.
10. Defitsiitkaup. Auhinnad ju ei saanud olla nõrgad, vaid selleks oli vaja defitsiitkaupa - banaane, klaaspudelis Fantat, välismaa kilekotti. Cameli kilekotti kahjuks viimasel minutil kuskilt sebida ei osanudki. Hiljem avalikustas härra, et no miks ma ei küsinud, tal olid ajastutruud kilekotid täiesti olemas. Oh pagan :) (järjekordselt - räägi inimestega, onju). Seega pidime kilekottidena kasutama tänapäevasemaid - H&M, Snoopy jne. Klaaspudelis Fanta aga oli juba palju raskem kategooria. See oli küll Maarja ülesanne, aga ta ei tuvastanud poest neid ja oli valmis loobuma, kuid ma jäärana ei saanud sel lasta sündida. Mõte hakkas keerlema, et kas keegi saaks ümber villida a la mõne alkokokteili klaaspudelisse, mida praegu poodides müüakse või on mul äkki Coca Colas tuttavaid, kui päeva päästis taaskord Disko. Ta googeldas ja leidis ühe netipoe, kus see nimekirjas oli. Kiire kõne reede lõunal (pidu oli laupäeval eksole), küsimus kas nelja pudelit saaks ja et netist tellida-kohale toimetamist oodata mul pole aega. Saime diilile, tunni aja pärast võisin kontorisse sõita ja saingi kätte!!!!!!!! Pettumus oli muidugi suur, sest ma pole sada aastat Fanta poole vaadanudki, ent see mis pudelis oli, oli kollane lurr! Fanta oli ju oranž? Ah vahet pole, vähemalt sain vajaliku defka kätte ja kingipakid sai kokku panna.
11. Facebook event. Kuigi kutsed oli välja saadetud, pea kõigiga niigi üle räägitud ja ette informeeritud lausa aasta ette, siis Liina soovil, havi käsul sai tehtud ka FB event. Selle mõttega, et oleks interaktiivne valmistumiskeskkond. Et ikka teisi sama elevuses hoida (või elevile ajada), kui me isegi olime. Sinna läksid üles 80ndate telereklaamide klippe, moesoovitusi, laulusoove ja muud infot. Külalised elasid kõik asjalikult kaasa, postitasid isegi ja jagasid kommentaare. Õhtujuht kiitis mitmeid kordi, kui hea mõte see ikka oli ja kui hea külalis-seltskond meil on. Ja seda enne neid nägemata eksole :)
12. 80ndate menüü. See on siis Söökla projekt ja menüüs olid vastavad toidud. Viinerid, rosolje, heeringas, sült, täidetud munad, sefiiritort ja nii edasi.
Uhh, kogu selle viimase hetkeni kestnud ettevalmistuse peale jäi oodata laupäeva ja pidu. Selleks ju olime pannud kinni juuksurid-meigid. Mina olin meikariga kuidagi nihu läinud ja viimasel hetkel mul polnud midagi. Noh, olin valmis siis ise miskit tegema, kuid otsustasin, et krt nii ikka ei saa. Hakkasin googeldama, et kas mingit salongi mulle trajektoorile või sihtkoha lähedale jääks, kes vaba oleks ja keda annaks paari päevase ette hoiatamisega endale sebida. Õnnestus ja nii rahul olen tulemusega!!! (teen siis reklaami ka Siiri Leinatamme ilusalongile)
Vahepeal kleidi teema aktiviseerus meil juubilaridel uesti. Preili M oli mitme vahel ja teatas, et kui ikka üks seljas ebamugavaks muutub, siis ta vahetab peol selle välja. Oot, mismõttes??? Kleididraama? Davaiks siis :D Leppisime kokku, et juubilarid on tõelised staarid ja meie võime, nii oli meil kummalgi KOLM kleiti, kõik said selga ka.
JA siis oli käes laupäeva õhtu, kell oli 19 saamas ja valmistusime vastu võtma külalisi. Kui mina Sööklasse jõudsin ja juba kohal olnud preili Mi nägin, siis ma lihtsalt vaimustusin - kogu tema soeng ja meik ja outfit, no super!!!!!!! Täiesti kooperatiivi esinaine, rind kummis ja tähtsaid toimetusi tegemas. Seltsimees M, igatahes :)
Mul läksid kõikvõimalikud vanaemalt saadud ordenid rinda, Tööveterani, pioneeri jm märgid. Lenini peaga ja ilma.
Ja hakkasid kallimad kallimatest saabuma. Vaatan, tuleb paarike. Mina ei tunne, preili M, sinu omad. Keeran ära ja sahistan sussi mujal... Preili M teatab, et eiei, kle sinu külalised :) Ihsand, ma ei tundnud äragi. Eriti seksikad kostüümid, saabunud olid Lenfilmi režišsöör ja esidiiva ja siis läks lahti. Külalisi tuli nagu paisu taga ja mis eriti tuus, peaaegu kõik tulid nelkidega :))) Vahepeal tuli korraga nii palju külalisi, et kinke ja lille ei jõudnud vastu võtta :D Eks meil oli ju terve hunnik külalisi ka, kinnitatud kohti 64 inimesele.
Peale kogunemisi ja laekumisi ja üleüldist sumisemist kupatas õhtujuht kõik lauda. Kujundatud oli U-kujuline laud, kus meie juubilarid siis keskkohas ja hea ülevaatega teistele. Eks me mingi hetk muigasime, et oh pagan, tipus on ikka üksik olla, kõik ju sumisesid mujal kampas ja meil just väga palju külje all ega vasta üldse mitte inimesi olnud.
Aga polnud lugu, nii kui lauda oli saadud, tervituspitsid võetud, Lenfilmi režišsöör teinud ära toostid meile (Jürks oli ikka kohe väga omas elemendis, korralik onu Heino vunts, kolepruun nahkülikond ja jutt selline, et kõht kõveras) - ühes käes pits ja teises sült kahvli otsas, ikka korralik etiketi kohane kõnepidaja, siis sai paar sammu süüa ampsatud, kui juba rebis esimene noormees mind lauast tantsima. Pidu oli kestnud max 15 minutit :D Nii kui saime esimesed keerutused tantsupõrandal tehtud, valgus plats rahvast täis ja läks diskoks ära :)
Süüa ja juua oli meil hunnikus, aga eks ikka me muretsesime muudkui, kas on ikka piisavalt ja põhiline - otsa ei tohi saada, sest pekki sellist pidu me ei tee, et rahval
A - kõht tühi on
B - juua pole
C - igav on.
Seega, pidu täie raha eest!
Ja ütleme nii, et tantsiti nii, et pea kõigil jalad villis või kanged olid mitu päeva.
Läkski pidu lahti - vaheldumisi istuti rohkem lauas, kui õhtujuht mänge korraldas, või tantsiti või käidi suitsul või sotsialiseeruti. Lihtsalt super üritus oli.
Mis mu eriti härdaks tegi:
A - KÕIK tulid stiilipeole ajastukohases riietuses!!! Ka mehed. Kuigi mu venna numero uno põlastavalt teatas, et tema tsirkust ei tee, siis kui nad - minu mehed - kolmekesi autost väljutasid end, olid kõik Viru ärikad vanakooli dressides, püksisääred valgete sokkide sisse lükatud, nahltagid peal. Mu "varumehel" (nagu me härra kooskõlastusel hiljem nimetasime) oli lausa võimas võrkmaika seljas. Urrr noh :) Kõikides preilidest rääkimata, diskokleidid-peapaelad-vööd-litrid-möllud. Kõik-kõik oli paigas.
B - Punased nelgid. No päriselt! Jällegi väga stiilipuhas.
C - Et mul on niiiiiiiiii palju nii suurepäraseid inimesi minu elus, kelle jaoks oli oluline minuga seda sündmust jagada ja tähistada. et nad kõik tantsisid! (mu venna oli totaalne tantsumasin, võrratu! kui me planeerides natuke muretsesime, et kas naised ikka tantsida saavad, st et mehi ikka oleks, kes tantsitaks, siis asjatu mure. mul on super mehed ikkagi!) Et nad kõik mängude ja lollustega kaasa läksid. Küll lendasid särgid seljast, mõnel lausa nii, et särk ribadeks, küll lendasid minul esimese tantsuga peast soengusse nimme jäetud lokirollid, küll purunes mul kaks pärlikeed nii, et pärlid lendasid üle tantsupõranda laiali. Nalja sai nii palju, et mu kõhulihased hakkasid tööle.
D - Et mu härra, kes oli teatanud, et ta ei saa osaleda, sest peab olema tööl, ja ma olin sellega leppinud, mind totaalselt üllatas ja jagas minuga sed amulle nii olulist päeva. Pani konkreetselt mu särama :)
Peaaegu non-stopp vihtusime tantsida kolmeni välja, siis lihtsalt visati meid välja :) Lilli-kingitusi-toitu-alkoholi pakkisime taksosse sülemite viisi. Koju jõudes ladusime seda kõnnitee servalemaha ikka tükk aega. Vot ei ole mul õnnestunud saada kunagi niiiiii palju lilli, et sülle ära ei mahu!
Oh nii palju on emotsioone, nii palju oli igasugu seikasid, nii palju, mida mäletada ja mida juba ei mäletagi enam. Poseerimispilte, grupipilte, preili Mga outfiti pilte - mitte midagi ei olnud meeles teha. Aeg lihtsalt kadus nautides ja lõbutsedes. Iga kell osalen sellistel pidudel taas,sõbrad - tehke ära ;)
Järgmine sama imposantne või veel võimsamm pidu on siis pulmad jah? :D
