Üks postitus on mul jäänud vahele, mida juba kuu algusest meeles mõlgutan. ehk et pisike Mesilane on sirgunud juba koolipoisiks ja alustaski sel aastal oma koolitted ja tiibade sirutamist.
1.september kallas vett ja marutas tull. Ei tea, kas see on kuidagi märgiline või nii?
Mutukas läks lasteaeda ja uhked lapsepvanemad oma koolijõtsiga koolimajja. Et alatskivil ei oli gümnaasiumit, siis viivad üheksandikud esimese klassi juntsud käe kõrval saali aktusele. Mul süda heldis, kui nägin, et minu Mesilase oli omale käe kõrvale võtnud üks noormees, kes mul suvel õpilasmaleva raames tööl käis. Üldse oli septembriaktusel hästi palju noori, ke sühel või teisel moel meie juures tööl või koolipraktikal käinud ja hästi palju teretamisi. Mulle meie kooli noored väga meeldivad, ainult positiivsed kogemused ja suhtlemised nendega.
Ja suur ja väike noormees olid natuke nagu 2 tilka vett ka. Mõlemad päikesest valgeks pleekinud peanupuga.
Pärast aktust ja klassijuhataja tundi võtsime Mutuka lasteaiast ära, suundusime Tartusse perekondlikule lõunasöögile ja seejärel Mesilasega kooliasju ostma. Aasta ema koos teiste omasugustega ummistasime ära Büroomaailma.
Mulle meeldib, kui tubli ja avatud suhtleja Mesilane on. Mul oli kooli pikk nimekiri ees ja otsi taga 10 erinevat sorti pliaatsit, rasvakriiti, õlikriiti, guaššvärvi, vesivärvi, akvarellvärvi, no mis kõik seal iganes oli. Kui me midagi ei leidnud, läks Mesilane ise teenindajatelt abi küsima. Mutukas mul selline pole üldse, ainult emme jalast kinni ja ei julge.
Õhtul kodus algas see peale - õpikute kaanetamine :) Lapsepõlv tuli meelde.
Esimesed koolinädalad ei ole olnud kontimurdvad, aga on näha, et kui veerida lapsele isegi meeldib, siis kirjutamine on päästik, mis vallandab jonnid, tuuseldamised ja hüsteeria lapses. Ta kohe üldse ei armasta kirjutada (päevikus tunniplaani täitmine), samas kui lõpuks rahuneb, teeb siuhti kirjed ära.
Niie tpikka närvi siinsele emale, kes suudaks last rahustada ja motiveerida.... Elagu koolitee!
