Halloween eskaleerub...

2015

2016

2017

2018

2019

väike esmaspäevane itk

/itk algab/

Ma olen niiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiii väsinud sellest, kuidas mitte üks asi ei liigu. Et just, kui olen jälle hakanud mõtetes unistama, kuidas sel aastal jõuab selle ja teise vajaliku ehitustöö ära teha, siis härral ega mul pole meie muude ettevõtmiste ja tellimuste vahelt selleks üldse mahti ja üleüldse on härral korstnapühkimise hooaeg, niiet tema jõuab viimasel ajal koju alles vastu ööd.

Seega me sõltume ühest töömehest, kes lähedal külas elab ja kes meid siin mõne aasta jooksul ehitusasjadega aidanud on. Ja iga kord, kui me teda jälle tööle kutsume, on sama muster. Ma vihastan end lõhki, sest lihtsalt ei saa inimesele loota. Küll ja küll on ta kadunud ära nädalateks, küll kuudeks. Aga mitte kedagi teist võtta ka ei ole. Ok, võiks tellida mingi firma Tartust või Tallinnast, aga tõsi, see käib rahaliselt üle jõu. Ja ise endal ei ole aega enam üldse.

Tegelane on suvi otsa ehitanud paari projekti meile, mis ikka veel valmis ei ole ja millest seetõttu ka veel lähemalt rääkima ei hakka. Nädal tagasi saime projektid ära soojustatud, mis tähendab, et lõpuks ometi saab siseviimistlustega tegelema hakata. Teine projekt, mis on veel olulisem ja ilmast tulenevalt kiiremini teha vaja, on meie kevadel valminud terrassile katuse ehitamine. Ja seda ei tee siis, kui väljas tuiskab ja maa on külmunud. Praegu peaks sellega kiiresti tegelema. Samamoodi on meil kodul katuseplekid ikka veel paigaldamise ootel, sest kui mu isa ja vennad abis käisid, olid osad jupid puudu (tellimus täideti nii ebakompetentselt) ja hiljem ei ole olnud lihtsalt seda vaba hetke, et tegeleda. 

Aga töömees-tegelane just teatas, et enne 15.novembrit ta tööle ei tule. (Oot, ma natuke puhisen endast välja). Eelmisel nädalal ka ta ei käinud. See teeb kuu aega sügisilmade raiskamist. 

Kõige huvitavam on põhjus. Tal on trobikond lapsi ja siis üks neist, tütar, on omakorda olnud äärmiselt produktiivne geenide edasi andja. Kõige väiksem on vankris alles. Ja siis see noor ema lihtsalt "läheb prügi välja viima" ja kaob nädalateks. Jätab lapsed lihtsalt niimoodi, isegi veendumata, kas siis vanaema-vanaisa kodus olemas on samal hetkel. Alleaa. Tsirkust on seal peres oma jagu. Meie töömees siis on paaril korral tütrele õpetust sisse klohminud, mille peale tütar on politsei kutsunud ja töömees mõneks ajaks istuma pandud selle eest. Nüüd on sotsiaaltöötajad üksteise võidu nende koju voorinud ja kuuldavasti tütrel vanemlikud õigused ära võtnud.

Draamat ja seebiooperit kui palju. Aeg tiksub ja ega tali taeva jää. Ja jälle ei liigu need tööd edasi, mis vaja. Millal ometi meie oma kodu ehitus jätkub, ei tea. Lootsin, et nüüd sel talvel lõpuks. Ei julge enam loota. 5 aastat oleme ehitanud ja pekki küll, tundub, et ütlus 10 aastast hakkab tõele lähemale nihkuma. Mesilane jõuab enne kooli minna, kui meie koduehitusega edasi liikuda. Ja me kõik neljakesi peame ruumipuudusel ju praegu ühes toas magama. Väga väsitav lahendus, eriti et Mutukas-putukas süstemaatiliselt ja järjekindlalt oma voodist ära nihverdab minu kaissu ja siis kohe laiutama hakkab.

Me oleme nende 5 aasta jooksul palju jõudnud renoveerida, ehitada ja arendada, aga ikkagi noh! Kõik prioriteedid on olnud teise maja ja krundi arendamiseks, sest sissetulek eksole. Aga nii väsitav on elada ikka veel kohvrite otsas pooleliolevate projektide vahel, kus isegi külalisi pole kuhugi istume või magama panna. Rääkimata lastest, kel võiks olla oma toad ja oma mängud seal tubades, mitte mu võimatult väikest elamist mööda laiali.

/itk lõppes/

turismist

Turism on ikka tore asi. Millele iganes saab seda külge põimida!

Üritusturism, spaaturism, pärandturism, agroturism, jahiturism, gastroturism, religiooniturism, alpiturism, veiniturism, kunstiturism, slummiturism, süngeturism jne jne. Võta üks enda huvi või muu nišš, reisi kuhugi ,kus seda uurida või kogeda saab ja ongi uus turismiliik valmis.

Alles ma omaette imetlesin, kui internetiavarustest uurisin apiturismi (mesinduse alane turism), linnuvaatlusturismi või aiandusturismi kohta. No sest nende kohta on meil mõtteid peast läbi käinud, et kuidas ja mis sihtgruppe kõnetada või meelitada. Meie külade inimesed aga on liiga privaatsed nt aiandusturismi jaoks, ei lasta kedagi sentimeetritki oma aiaväravast sissepoole.

Võrgustikus oli ühel koosolekul väike sumin raudteeturismist, et see pidi viimasel ajal väga popp olema. Meil siin kahjuks ei ole lähistel ühtegi (vana) raudteed, hakka või liipreid ise maha laduma...

Nüüd sattusin FBs lugema ühe tuttava postitust, kus ta mainib surnuaiaturismi. Vaata seda artiklit ka, nii põnev. Sinna Rumeenia rõõmsale kalmistule tahaks nüüd küll lausa minna :) Mäletan, et aasta oli 2007, kui aaduga rongiga Moskas käisime. Korraldatud giidiga reis oli ja giid esimese asjana, kui rongi bussi vastu vahetasime, viis kogu grupi kalmistule. Me umbes 5 minutit vaatasime, haigutasime ja ütlesime giidile, et ootame bussis. 24-aastast inimest tõesti ei kõnetanud kalmistul kuulsate vene estraadilegendide haudade pildistamine. Ma tegelt vist dekaad hiljemgi ei viitsiks kuulsuste haudu taga ajada surnuaedades. Aga kui midagi mind kõnetab, siis värvid, skulptuurid, mustrid, detailid. Nende pildistamiseks võin kuhu tahes minna.

reisieepos on valmis!

Reisieepos on valmis! Võta üks tass kohvi ja natuke on lugemist ja liiga palju on pilte!

Kuidas herz ja härra Aserbaidžaanis käisid.

tempokas nädalavahetus jälle

Puhkusenädal on kiiresti mööda saanud ja juba mitu päeva tagasi kodus. No või peaaegu. Kui neljapäeva õhtul koju laekusime, tuli kogu killavoor kiiresti lahti harutada (sest üks, mis mulle üldse ei meeldi, on niigi kitsastes ruumides veel laiali vedelevad riided, kotid ja mänguasjad) ja asuda köögitoimkonda. Järgmisel hommikul, õpetajatepäeval, saabus juba taas esimene grupp külla ja oligi tavarutiin tagasi. Nädalavahetuse veetsime härraga laadalainel. Kaks korda aastas me oma vanavara Tallinna külje alla Tagadile viime süüa-juua tegema. Nüüd oli see aeg jälle käes. Härra pani laupäevahommikul supikatla töösse ja mina küpsetasin pirukaid nii palju kui jaksasin. Õhtul pakkisime lapsed jälle kokku ja muud asjad ka, lapsed suundusid taaskord vanaema juurde ja meie Tagadile. Ees ootas öömaja härra korstnapühkijabussi põrandal külmas öös, et hommikul kell 6 värskelt puhanuna (khm) laadapäevaga pihta hakata. 

- vana supikatel töösse - check

- samovar küttesse - check

- mulksukohvikannud mulksuma - check

Meile endile hullult meeldib see mõte, et vanavaralaadal süüa teha vanade asjadega. Ma loodan, et on teisigi laadalisi, kes seda märkasid ja sellest lugu pidasid. Mõned külastajad käisid ütlemas, et nii tore, et suppi saab, sest nad on väsinud iga laada kuivanud šašlõkist ja hamburgeritest. Ühed teised külastajad käisid mulksukohvi joomas, sest nägid mulksukannu kellelgi müügil ja tahtsid järgi proovida, kuidas kohvi maitseb. Peale joomist läksid kannu ostma. Kolmandad külastajad olid hästi nunnud, sõid, lobisesid ja kiitsid härra suppi. Mõne aja pärast saabusid tagasi rõõmsalt elevil nägudega, et nad soetasid laadalt nüüd supipoti ja soovivad suppi kodustele kaasa osta. Isver, kui lahe see hetk oli!

Härra alustas Tagadil käimist üksinda, sest siis olid Mesilane ja Mutukas veel nii tillud, et ma ei saanud neid vanaema juurde viia härrale appi minemiseks. Nüüd juba kolmandat aastat laadal (härra viiendat korda ja mina teist korda, sest aastas kaks korda toimub eks) ja pean tunnistama, et saan aru sellest võlust, mis härrat sinna külma kätte ööbima ja rabelema on viinud. Laadarahvas ja korraldajad! Nii lahedad inimesed. Ja härra supil on oma fännklaab seal juba. On regulaarseid laadakülalisi, kes käivad igal laadal kohal ja iga kord suppi söömas. Seega kuulan seal mõnusa südamliku muigega, kuidas kommenteeritakse ja aasitakse. Et seekord on su supp parem kui eelmine kord või et härra, täna puhta kaine? Mis sa võtsid naise kaasa või? jne. Omad sisenaljad ja ikka korralik aasimine.

Nii tore, et kallid sõbradki võtsid laadatee ette, et meid üle chekkida. Tegi päeva hulga päikselisemaks kohe. Hoolimata nendest korduvatest rahe-lörtsisadudest.

Kodusõit on see kõige raskem. Pärast kahepäevast ettevalmistust, ööbimist kohapeal mönetunnise unega ja intensiivset laadapäeva tuleb veel tagasi ka sõita. Siis kui lõpuks istud rammestunult bussirooli sooja, hakkab silm vägisi kinni tiksuma. Siis tuleb teha pooletunnine pikutuspaus tee ääres ja peale powernapi kojusõitu jätkata.

Üks hiiglaslik samovar Aserbaidžaanis!
Tagadi laadalt leidsin oma kollektsiooni samuti uue samovari,
suurima, mis mul nüüd on.
Raske oli ta ka, aga õnnelikult oma boksi ma ta tõin!

Reisiblogi tuleb kindlasti ka! Ma praegu olen lastele natuke aega võlgu, aga kui nad lasteaeda saadan taas, siisasun kiiresti ka kirjutama ja pilte sorteerima. Aserbaidžaan oli nii äge. Nii kontrastne ja noh, petta lasime end ikka ka igal sammul, aga sellest kõigets juba varsti, ma loodan!