teisipäev, 14. august 2018

masohhistide reisid

Vahepeal treenime lapsi autosõiduga. Tuntud ka nime all masohhistide reisid. 

Pooleteise päevaga (ehk ainuke vaba aeg lähimal ajal) sõitsime natuke Eestimaal ringi;

Ütleme nii, et selle 10+ autos veedetud tunni kohta olid lapsed isegi tublid. Ainult kolmandiku ajast kuulasime röökimist ja vingumist. Nüüd mitu kuud jälle ei kipu kuhugi sõitma :)

neljapäev, 9. august 2018

Uued pulmad

Eile oli meie külas selle suve teine pulm. Sõbrad-meiekülainimesed abiellusid ja saime meiegi kutse nende tähtsast päevast osa saada.

Nende lähenemine oli hoopis teistsugune. Nii juhtub, kui abielluvad sellised boheemlaslikud ja suure kunstiandega inimesed. Oma pulma aksessuaare ja käsitööd sain lõpuks ka ise nautida, sest kaunistused andsin Evale kasutada. Nii ilus oli :)

Pean kiitma nende pulma-cateringi. Laud oli tohutult rikkalik ja nii paljude erinevate valikutega. Pruutpaari soov oli nimelt, et kõik külalised tooksid kingituse asemel soolaseid suupisteid ja koguseliselt selliselt, mis nad ise õhtu jooksul söövad. Kõik külalised ilmselt on suure söömaga, sest neid suupisteid muudkui tuli ja tuli. Et mu oma pulmas olid sõbrad nii suureks abiks ja just pulmapäeval, mil pruut ei soovi enam tegeleda kõrvaliste olmeküsimustega, siis võtsin laua katmise ülesande enda peale. Väga uhke ja maitsev laud sai.


Meie poolt oli pulmalauda toodud sült. Sest korralikus pulmas peab sült ju olema. Meie pere süldimeister on härra, mina pole elus pidanud ühtegi sülti ise keetma. Käisin ostsin talle turult kõik parimad palad kokku - sabad, kõrvad, jalad, koodid, ja portsu tailiha ka, sest viimasel süldikeedul härra selle pisiasja unustas ära. Tema sült sai väga hea, ainult et lihavaba :) Seekord seda viga vältisin ja portsu headparemat koju tõin.


Ja siis oli härra terve päeva kadunud. Keetsin siis armastusega pool päeva potitäi lihakraami. Härrat ikka ei kuskil. Puhastasin ära ja nüüd polnud vahtida enam midagi, pidin ise hakkama saama. Konsulteerisin ämmaga, sest kõige raskem osa - maitsestamine  - oligi jäänud. Mina nimelt olen selline kokk, kes teeb süüa ilma maitsmata. Mulle sobib, et loen retseptist koguseid ja usaldan retsepti. Või siis teen tunde järgi, kehtib nende retseptide puhul, mida varem olen teinud ja mis on välja tulnud. Ja iga jumala kord oli härra platsis, et kas sa maitsesid ka ja ahastab kõrval, sest ma ei maitsenud :)

Ämm igatahes instrueeris maitsestamisel soola rohkem lisama, kui minu piir ja maitse on. Sest ma tarbin pigem vähem kui rohkem. Käskis maitsestada nii, et minu jaoks soolane oleks, sest sült pidavat soola sisse võtma.

Tegin mis kästud ja eriti tummine sült sai vormidesse valatud. Kui enamvähem jahtunud oli, siis külmkappi. Kogu protsess kestis mul praktiliselt terve päeva, aga suur laar sülti oli selle tulemuseks hea kiitus. JA siis oli ju tõehetk. Et no kas sai ka hää?

Ma ise olen üldiselt pirtsakas süldisõber, iga sült mulle ei sobi, eriti, kus liha vähe ja nii. Ja see sült sai täiuslik. Ma tean, et kergitan siin oma saba, aga täiesti esimese sülditeo kohta olen ma ikka nii õnnelik ja uhke praegu. Esimese süldi sõin kõik täitsa ise ära. Härra oli ka rahul, mistõttu käskisin tal ämmale helistada ja mind kiita :) 

Tulles tagasi pulmade juurde, siis pruutpaaril oli suur soov bielluda, aga finatsid ei lubanud. Seega oli neil lihtne kodune olemine, mille tegid eriliseks ja armsaks ja lõbusaks pulmakülalised. Niinii tore seltskond oli. Pulmaisa asemel soovis pruut, et külalised esitaksid igaüks ise midagi programmi. Kogu päev kulges vaikselt ja rahulikult, aga oli ilus ja oli palju head nalja ka.

Ühed külalised, meie naabrid-Eestlased esitasid programmi avaetteastena õpitoa nimega Abikaasa kirumise õpituba. 

Igale õpitoas osalejale anti sõna hingelt ära öelda ühe hingetõmbega kõik, mis tal oma kalli kaasa kohta öelda on. Selleks oli neil kaasas heelimiballoon, täideti õhupalle ja osaleja tmbas kopsu heelimu täis, et siis kiruma hakata. Mine muffi, kui naljakas see oli. Lihtsalt hüsteeriliselt naljakas. Ma ei tea, miks on see ninahäälega rääkimine nii naljakas, aga kui meesterahvas kirub niimoodi oma kaasat, et "Mari vingub!", siis lihtsalt pühid pisaraid ja naerad. Kallis kaasa Mari ei saanud ka mitte vaiki olla seepeale ja tahtis ka omalt poolt kõik ära öelda, konstateeris siis vastu, et  "Kristjan ei remondi üldse."

Kui kujutada siia juurde neid hääli, siis jeerum. Parim õpituba, kus ma käinud olen :) Meid härraga, kui "vana abielupaari" ärgitati muidugi ka osalema ja esimesena ütles härra, mis tal öeldi oli. "Ma kõnelen siinkohal enda ja laste nimel... (uus kopsutäis ninahääli). Aitab koristamisest. Ükskord me hakkame vastu."

Pruutpaarile esitati erinevaid klaveri, laulu jm pillide etteasteid, ilusad kontserdid. Ühed sõbrad olid ette valmistanud näidendi pruutpaari tutvumis- ja armastusloost ja see oli taaskord nii hea ja andekas. Kasutati lapsi  pruutpaari isikuid ja nad olid kõik dialoogid imeliselt pähe õppinud.

Ja nii edasi ja edasi. Hästi tore kogukonna pulm oli.

Kaunis pruutpaar

Meil oma pulmas jäi lastega ühispilt tegemata üldse.
Millegipärast.

"Meiekülaeided" on ilusad pruudid.


Nii tore, et sain oma kaunistusi ka Evale pulmadeks jagada.
Rõõmu neist rohkem ja peopaik oli armas ja romantiline.


Veel vahvaid mõtteid kaunistuseks.
Laualinad olid tehtud vanadest nootidest,
sest muusika = Eva

Ja kaks ilma kolmandata ei jää? Naabrid-Eestlased ka juba korra kõva häälega mõtlesid, oleks võinud ree peale hüpata, üheskoos kõik korraga ära teha :) Nii tore oleks veel ühed pulmad suvel meie külas ;)

teisipäev, 7. august 2018

Kes monteeriks video kokku?

Veetsin eile pool päeva (noh, 15-22.00) arvutis pulmavideote klippe vaadates. Silmad olid naerust niisked ning jalg kepsles koguaeg kaasa, et tantsida nagu ma tol õhtul tantsisin. Nii äge oli tervet õhtut uuesti läbi elada. Nüüd on vaja ainult leida oma ala spetsialisti, kes need klipid vahvaks videoks kokku monteeriks.

Pöördusin oma lemmiku KuulidMuuvid poole, aga neil/tal on aega alles jaanuaris. Uhh, ma ei jaksa ju niikaua küll oodata. Kas on äkki häid soovitusi?

Ma tahaks teha lausa kolm erinevat videot. Üks selline pisarakiskuja, üks huumorist nõretav ning üks siis üleüldine õhtut kajastav video. Nimetagem seda siis extended versiooniks nt. Sest noh klippe on mul 400+ tükki. Arbo veetis terve õhtu kaamera käes :)


pühapäev, 5. august 2018

Projekt "Maja" - kaheksakümne kolmas peatükk (pööningu tühjendamine)

Nüüd, kus pulmakorraldus ja -pidu selja taga ning projekt lõpetatud, koondub kogu tähelepanu ja energia taas sellele, mis silma riivab. Vaene härra, tema proua herz on tagasi remondi lainel :)

Natukese haaval olin kevadel ja suvel pööningut juba revideerinud ise. Pulmade ja muude toimetuste jaoks alla tarinud erinevaid asju sealt - aknaraame, vanu mõrdasid, purke küünalde jaoks, vaipasid jne. Aga üsna palju asju ootas veel teisaldamist. Pööningu tühjendamine on vajalik selleks, et saaks lõpuks ometi tegeleda vana majaosa katuse vahetamisega - vana katus maha ja uus ehitada.

Meil on pooljuhtumisi kujunenud sõpradega traditsioon. Tänavu juba viiendat korda kogunesime sõpradega Peipsi viikendile. Traditsiooniliselt on see meil augustis ja meie juures. Kui juba nii palju toredaid inimesi koos, siis saab nädalavahetuse jooksul tehtud ka mõned vajalikud hoogtööd, seda kõike paadisõidu, ujumispauside, grillitsilli ja saunatamise vahepeale. Ja seekord oli mul omalt poolt kaks ootetööd, mis tahtsin  sõpradega koos ära teha. 

Üks täiendus hoovil olevasse lastenurka ja teine töö oli pööningutühjendus. Sest meil kahel koos seda aega kuidagi ei leidu ja lisafaktor lapsed. Kes neid siis valvab, kui me koos pööningul turnime?

Niisiis, ühtäkki mehi muudkui tuli ja tuli, kokku oli 9 meest hoovil ja vinge. Kupatasin nad kõik pööningule.

Enne:

Vahepeal:

Pärast:

Tunne on nii hea! Nüüd on roheline tuli hakata eterniiti maha võtma, vööd ehitama, et siis vermid tellida ja paigaldada ning siis uus katus peale. Lihtne, eksju?

Ma olen nii elevil. Kas lõpuks ometi võiks oma kodu valmimisele taas paar sammu lähemale jõuda?
(Samal ajal on deja vu tunne, kui tares seda sama õudust tegime.... ropp töö)

kolmapäev, 1. august 2018

võrratu võrratu suvi!

Vau, juba esimene august? Riskides nüüd kõlada pensionärina - kuhu aeg nii kiiresti kaob?  :)

Jalutasin täna hommikul kell 7.30 taresse ja saunapaati, silusin käega üle laualiniku, kohendasin kattenurgakest. Lihtsalt. Pere magab, hea hetk mul jalutada ja veenduda enne uute külastajate saabumist, et kõik on korras ja valmis. Õues oleks võinud juba bikiinide väel olla, sest suvi!

Ja tulingi siia lihtsalt blogima, et SUVI! Vau, milline suvi. Ma mäletan lapsepõlvest, et olid sellised suved. Eks mälu on petlik ka ja võibolla vihmased ilmad ei olegi meeles, aga ma mäletan, et koguaeg oli suur heinategu, kus leitsakus sai heinamaa peal muudkui riisutud, higi leemendas ja heinad torkisid, aga oli suvi. Ma mäletan, et vennaga muudkui möllasime jões ujuda, paadiga sõita, kala püüda, mida iganes. Niisama ka jalgupidi muudkui solberdasime. Ma mäletan tuppa viilimist, sest siis sai natuke end jahutada. Ma mäletan lapsepõlvesuvesid.

Sellest suvest, kui see peaks ainukeseks jääma jälle pikkade aastate jooksul, ma kavatsen lastele lõputult rääkida - mäletate, kui te lapsed olite, milline suvi oli? Sest ma ei vaevu neid hommikul isegi riidesse panema, lasen nad paljalt hoovi peale. Niikuinii on riided kohe märjad, kui nad järjekordselt "basseini" (ok, loe: suurde plekkvanni) kalpsavad ja välja ja tuppa ja õue tagasi ja vanni ja mulla sisse ja vanni. Ma nii chill ei ole kui sipsik, et laseks lastel õue ja toa vahet joosta, ma ei jaksa nii palju koristada :) ja üldsegi, "pane see toauks ometi kinni, ära lase sooja tuppa,," on lause, mida kasutan kümneid kordi päevas ja ise ka ei usu. Reeglina on see lause ikka, et pane uks kinni, külm tuleb sisse :)

Ja tegelt ma ole natuke ärritunud ka kõigi nende peale, kes ohivad, et millal see läbi saab. Nagu pekki, inimesed! Mis teil viga on? Nautige suve. Neid ei ole meile eriti palju antud (kiire meenutus 2017 suvesse. Mitu päikselist päeva oli, ah???) Aga eks see ongi suhtumise küsimus. On neid, kelle jaoks klaas on pooltühi ja on neid, kelle jaoks pooltäis.