kolmapäev, 22. veebruar 2017

22.02.2017

Ma olen oma kaaluga rahulolematu olnud u 18ndast eluaastast saati ja see oli mul konstantselt 75 (+/- kilo või kaks) kilogrammi dekaadi jagu kui mitte rohkem. Tegin ma trenni või ei. Jalutasin ma megalt või ei. Sõin tervislikult või ei. Jube nüri oli, sest peeglist mitte alati ei vaadanud vastu just see naine, keda ma enda arvates olin :)

75 kg kaalusin ma ka siis, kui härraga tutvusin. Ja noh, kätel kandis ta mind hoolega. Umbes aasta peale MEIE-aja-arvamist oli mul mandlioperatsioon ja kodus taastudes võtsin ma kahe nädala jooksul alla 10 kg. See ei tulnud tagasi, mille üle oli mul naiselikult suuuuuuuuur rõõm.

Nii Mesilase kui Mutuka ootamisega olen ma need 10 kg küll juurde võtnud. Täna ka kaalun jälle 75 kg. Mesilase sündimisega need kadusid kolme päevaga, loodan Mutuka puhul samasugust tulemust :)

Küll aga on täna selles kaalus olla nii raske. Hingata on raske, liikuda on raske, magada on raske, vedeleda on raske jne. Jah, need plusskilod on mul galantselt pallina kõhu peal, aga nii veider tunne. Siis ei olnud ju raske, kui ma nii kaalusingi koguaeg.

Üks õhtu ma jäin diivanile vedelema ja uni tikkus peale, aga no ei jaksanud püsti tõusta eksole. Palusin siis härralt, et ta mind sülle haaraks ja voodisse viiks. Ihsand, seda hädaldamist :D Nagu öeldud, kui me tutvusime, siis kandis mind kätel koguaeg. Kuidagimoodi käristas ta mu voodisse ära ikka. 

Pean tal vist rohkem trenni laskma teha ja laskma süles kanda :) 

esmaspäev, 20. veebruar 2017

pahameel suitsetajate suunal

Kuna ma (ikka veel) sünnitama pole läinud, suundusin täna hoopis taret koristama, sest nädalavahetusel olid meil vahvad külalised seal (tere, liina!). Vahepeal on tore talv asendunud taaskord (jumal teab mitmendat korda selle "talve" jooksul) kevadelaadse tootega, on lume- ja jääkihid asendunud rohelise vesise ja porise mättaga. See aga andis põhjust tuvastada "toredaid leide".

Poolteist kuud on härra mul pakkunud karakatiga transpordi ja järvesafari teenust ning kõik need inimesed parkinud oma autosid meile tare ette või hoovi. Nüüd, kus maa lumevaba, leidsin ma täna maja eest (sest hoov on liiga pehme ja vesine et ma sinna sonkima tahaks minna praegu) kümnete viisi suitsukonisid. Oi, ma vihastasin! Ja ropendasin ka, ei salga. Nagu mismõttes?

Mina, liiga rase naine maakera suuruse kõhuga asusin siis kummardades neid maast korjama (ja kummardamine on viimane asi praegu, mida ma teha tahan), sest suitsetajal* on nii tore oma konid lihtsalt suvalise ilmakaare suunas lennutada. Miks sa, suitsetaja, ei pane seda koni omale jopetaskusse või autosse tuhatoosi või maeitea, mul on autos nt juhipoolne uksesahtel ettenähtud tekkiva prügi jaoks, et siis seda regulaarselt mõne prügikasti juures puhastada/tühjendada. Miks suitsetaja ei korista enda järelt? Mina ei viska oma kommipaberit/banaanikoort/pähklikoori/midaiganes kellegi hoovile või maja ette maha. Mis inimene see on, kes arvab heaks niimoodi käituda? Jube lahe on küll teiste konisid nüüd korjata, sest esiteks, mulle ei meeldi, et minu maja ümbrust reostatakse (noh, lisaks konidele on ka suitsupakid maha visatud jm kile-plastik-prügi), teiseks ei meeldi see kindlasti ka meie tare klientidele. Mina ise küll hindan kriitiliselt kohti, kus ma käin, puhtust sees ja väljas jne. Ma arvan, et teised inimesed ka ja head muljet selline plats ei jäta kellelegi.

Mis ma pean nüüd lasteaia kombel hakkama "konide maha viskamine rangelt keelatud" stiilis silte üles panema või?

Ma olen lihtsalt niiiiiii tige praegu, et ma ei leia sõnugi selle jaoks.

*pahandan muidugi nende suitsetajatega, kes meie juures või kellegi teise juures nii käitunud on. Ma ei arva, et kõik suitsetajad nii käituvad.

neljapäev, 16. veebruar 2017

16.02.2017

Härra on mul Peipsi ja meie külaga olnud tihedalt seotud üle 16 aasta juba. Üleeile õhtul, kui väljas pimedaks oli läinud, saabus ta tuppa nii suurt õhinat ja elevust täis ning teatas, et esimest korda selle aja jooksul nägi ta vaadet, mida pole varem kunagi näinud. Venemaad!

Meie juurest on Peipsi järv kõige laiem, vastaskaldani on 30 km. Kui Narva-Jõesuus oleks sensatsioon, et Venemaad näha EI OLE (sest Venemaa on reaalselt kiviviske kaugusel, sadakond meetrit üle Narva jõe eksole), siis meil on vastupidi. Vesi lainetab, peegeldab jne jne. See kõik pärsib nähtavust. Aga mõnikord on tähistaevas, tuulevaikne öö, sile ja veidi lumega kaetud järvejää ja muud sobivad loodus- ja ilmaolud, ning avanes tõesti uskumatu vaatepilt. Üle Peipsi paistis tuledemeri - vastaskalda külade tuled kobarates. Ja esimest korda tundsin, et Venemaa on lähedal. Aga ilus oli ka!

Kahjuks mul polnud kaamerat kaasas ja ma poleks viitsinud jännata pildi tegemisega ka, sest ma arvan, et mu oskused ja tehnika on puudulikud niiehknii. Seega jääb lihtsalt mälupilt ja fakti ülestäheldamine. See oli äge vaade!

---

Iga päev keegi uurib, et kas veel ühes tükis. Ma olen nii palju edev küll, et sõpradele ja noh, blogis ka, anda välja pressiteade, kui pisike uhiuus beebi mul kõhust kaissu jõuab. Niiet oodake-oodake :) Ma ise ka ikka iga päev mõtlen, et kas täna? 14.02 kuupäeva preili endale igatahes ei valinud. Õige kah, on palju toredamaid kuupäevi veel. Nt 20.02 (kuuled Mutukas jah!)

Ma ise arvan, et mul on tegemata asju veel, mille pärast Mutukas on otsustanud saabumist viivitada. Haiglakott on poolik veel. Vanker ja turvahäll on siiamaani ostmata, kuigi oleme juba natuke ringi vaadanud küll. Mina olen see, kes on ostaks esimese ettejuhtuva ära, sest ma ei viiiiiiitsi lihtsalt 101 vaatlust teha, aga härra on pirtsakas :) Lisaks on mul kõhupiltide seeria jaoks veebruarikuu pilt tegemata ja ega Mutukas ei saa leppida pooliku lahendusega. Ta vist on minusse.

---

(kuna ma asusin postitust eile kirjutama, siis tänaseks on seis veidi muutunud)

Okei, Mutukas, ma tegin selle pildiseeria ära ja vaatasin haiglakoti üle ja su raamatugi seadsin valmis (liimisin pilte sisse ja kirjutasin ühtteist valmis), et sa saaksid tulla. Okei, see vankriasi...

---

Ma viimased paar nädalat olen reaalselt igal hommikul mõelnud, et oh, kuidas ma tahaks teha "people of Walmarti". Et härra tegeleb hommikuti kalameestega, siis minu rõõm on Mesilane lasteaeda viia ja no absoluutselt ei tahaks pidzaamast välja ronida. Et sellesamase pidzaamaga käiks ära eksole. Aga noh, kogukond on liiiiiiiiiiiiiiiiga väike, et selliseid nalju omale lubada. Antagu mulle seegi andeks, et ma käin kalossidega eksole. Ma lihtsalt ei jaksa saapaid koguaeg jalga tirida üle selle mäesuuruse kõhu.

kolmapäev, 15. veebruar 2017

äkki sul on tõukekelku, mida sa ei kasuta enam?

Ma olen siin bloginurgas kirjutades teilt varem nii palju abi ja soovitusi saanud, seega julgen küsida ka sel korral. 

Ehk on kellelgi Tartumaal või lähistel seisma jäänud vana vene tõukekelku? Ma ülihea meelega sooviksin osta. Meil paar kelku on, aga viimasel ajal meie külalised tahaksid väga sõpruskonnaga tõukekelgutada ja siis jääb ikka mõni puudu.

Soovi ja Kuldset börsi olen ka uurinud, seal väga pakkumisi ei ole või siis on Pärnumaal/Läänemaal/ jne, kuhu ei ole mõtet sõita neid ostma :(

Igatahes, küsija suu pihta ei lööda, eksju?

esmaspäev, 13. veebruar 2017

Kinoneedus

Ma, vana kinohunt, kes oli CCPlaza kinoguru staatuses alati suure varuga ja harv polnud juhus, et kõik kinos jooksvad filmid nähtud, ei ole viimase kahe aasta jooksul just liiga tihti kinno saanud. Kui Peipsist Tartusse asju ajama sõidan/sõidame, siis päev läheb niigi kiiresti ja kinoskäik tuleks kuidagi ette planeerida, mitte uitmõttena teostada. Mesilasega beebikinno ma ei jõudnudki, sest ajaline logistika tundus liiga nõme. Kunagi ei tea ette, mis tujus mõngel on jne. Meil ei ole just 2 minutit ka kinno sõita.

Kohe-kohe on Mutukas saabumas ja seega mõtlesime härraga, et teeksime homme kahekesi olemise päeva. Hommikul Mesilane lasteaeda, meie Tartusse kurameerima. Et spa ja kino ja mõnus kohvik või restoran. Härra alternatiiv oli (meie traditsioon väikest viisi) minna spaasse Saaremaale. Kuna ma ei jaksa nii pikalt autos istuda ja tõenäosus autos sünnitada olnuks liiga maksimaalne, siis jätsime selle ära ja valisime lähemal oleva spa. Kolmas kord pooleteise kuu jooksul V spaase :) Sest noh, Kubijas oleme ka liiga palju käinud juba.

Hakkasin siis kinoplaane vaatama ja nii mõnigi kord viimase aasta jooksul, mil on olnud aega ja võimalust kinno minna, tabab mind kinoneedus. Mitte ühtegi filmi, mis kõnetaks!!! No mitte ühtegi. See on praegu mingi neljas või viies kord, kus me saaksime kinno minna, aga vaadata pole midagi. 

Seega, mida siis teha selle asemel kurameerimise võtmes? Soovitusi?