Ma olen oma kaaluga rahulolematu olnud u 18ndast eluaastast saati ja see oli mul konstantselt 75 (+/- kilo või kaks) kilogrammi dekaadi jagu kui mitte rohkem. Tegin ma trenni või ei. Jalutasin ma megalt või ei. Sõin tervislikult või ei. Jube nüri oli, sest peeglist mitte alati ei vaadanud vastu just see naine, keda ma enda arvates olin :)
75 kg kaalusin ma ka siis, kui härraga tutvusin. Ja noh, kätel kandis ta mind hoolega. Umbes aasta peale MEIE-aja-arvamist oli mul mandlioperatsioon ja kodus taastudes võtsin ma kahe nädala jooksul alla 10 kg. See ei tulnud tagasi, mille üle oli mul naiselikult suuuuuuuuur rõõm.
Nii Mesilase kui Mutuka ootamisega olen ma need 10 kg küll juurde võtnud. Täna ka kaalun jälle 75 kg. Mesilase sündimisega need kadusid kolme päevaga, loodan Mutuka puhul samasugust tulemust :)
Küll aga on täna selles kaalus olla nii raske. Hingata on raske, liikuda on raske, magada on raske, vedeleda on raske jne. Jah, need plusskilod on mul galantselt pallina kõhu peal, aga nii veider tunne. Siis ei olnud ju raske, kui ma nii kaalusingi koguaeg.
Üks õhtu ma jäin diivanile vedelema ja uni tikkus peale, aga no ei jaksanud püsti tõusta eksole. Palusin siis härralt, et ta mind sülle haaraks ja voodisse viiks. Ihsand, seda hädaldamist :D Nagu öeldud, kui me tutvusime, siis kandis mind kätel koguaeg. Kuidagimoodi käristas ta mu voodisse ära ikka.
Pean tal vist rohkem trenni laskma teha ja laskma süles kanda :)