Härra on võtnud nõuks mind mu hommikustest vaikuse nautimistest "vabastada" ja muudkui keerab raadiot mängima. Nii me kuulame siis võileiva taustaks Vikerraadiot, sealne hommikune ärataja on päris muheda jutuga.
Nii me siis neid pärleid tema sulest kuulame, täna hommikul rääkis rahvuskalast, milleks on palgalõhe Eestis :)
Üks teine hommik oli järgmine monoloog raadios:
"Inimene on loomult kalkuleeriv. Nii ta koostabki nimekirju, plusse ja miinuseid. Ka laste saamiseks. Kirjutab ja kirjutab, siis argumenteerib ja kriipsutab kõik maha. Jätab plaani ära. Siis aga tuhina saatel läheb ja teeb hooga ikka valmis..."
Kuulame ja irvitame.
---
Eks ma ju täheldan küll ise ka, et mul käivad asjad hooti ja siis ikka suure tuhinaga. Ja kui mul on mingisugune "periood", siis ma sellest muudkui jahungi. Noh näiteks praegu hohloma mustrid ja üleüldiselt teatud spetsiifilised vanakraami värgid. Või siis mingi aeg reisimine. Või kunagi olid lauamängud. Või...
Niiet andke andeks, et ma mõnesse asjasse teinekord nii vaimustusega kinni jään ja vahel täitsa pikaks ajaks.
Ma vahel loen teisi blogisid ikka ka. Mõni räägib väga huvitavalt maailmaasjadest, mõni hoopiski enda elust nii põnevalt, et tahad lugeda. Mõni on tuttav ja teda loeks niiehknii :) Ja siis on need, keda loed ja imestad. Draamakuningannad.
Üldiselt igaüks nohistab toimetada. Teinekord vaatad, kuidas on mingi blogidering, kes omavahel kas siis blogide kaudu suhtlevad või siis ka päriselus. Nemad muudkui viitavad üksteisele, kommenteerivad või panevad ära. See viimane on selline kulmukergituse koht mul. Kui üks midagi suurelt-laialt arvab, siis võetakse riburada pidi oma blogis kritiseerida või üleüldse mõtteid avaldada. Ja tavaliselt läheb sõjaks. Eriti, kui mõni neist on noor ema (reeglina on).
Nii ma vaatan ja imestan, kuidas inimestel on ikka viitsimist. Ma küll ei viitsi võõraste(?) inimestega pseudoprobleemide pärast kakelda. Ma käin siin (loe:blogis) vahel nokitsemas, rohkem nagu ergas hobiaednik. Natuke kõpitsen, natuke rohin. Mõnikord istutan uusi õisi, teinekord, kui meelde tuleb, pritsin kah midagi. Tuju on hea, kui midagi jälle saab ära tehtud.
Aga eks 20-aastasena olin ma ise ka tuline ja "kõigetargem". Tõesti hea, et siis internet veel kõiki mõtteid avaldada ei lasknud.
---
Et ma olen Tartus ja vahepeal on vaja kiireloomuliste asjade osas teha välknõupidamisi, siis on sellised toredad asjad nagu videokonverentsid.
Olen siis mina kaunilt valmis, võtame kõne ja mul kõik pilt on, heli on. Teisel pool ekraani meeskolleegid rivis, neil pilt on, aga minu häält ei kuule.
Kõik mehed rivis, et mul on hääletu nupp peal. No tere loogikat, mina neid ju kuulen.
Igatahes sunnivad mind nuppe näppima, samal ajal pean siis pealt kuulama nende aasivaid mõttevahetusi.
"No tüüpiline naine - pilt on, häält ei ole!"
Ekskjuusmii... Lõpuks nad leidsid ka oma mute nupu üles :)
---
Aga täna saabub kevad. Ja kappab kalendrisse sisse, pea ees, jäär. Algab sünnipäevahooaeg!
![]() |
| lammas all paremas nurgas? ei, jäär keskel. |
---
Tegelt ma lubasin härrale tema lõputööd kirjutada. Aga motivatsioon läheb vahepeal täitsa ise ära, ma ei saa üldse parata. Mitte et see asi juba ei põleks. Tähtaeg kahe nädala pärast, no see tähendab, et aega ju küll :)




