neljapäev, 20. märts 2014

näe, jäär!

Härra on võtnud nõuks mind mu hommikustest vaikuse nautimistest "vabastada" ja muudkui keerab raadiot mängima. Nii me kuulame siis võileiva taustaks Vikerraadiot, sealne hommikune ärataja on päris muheda jutuga.
 
Nii me siis neid pärleid tema sulest kuulame, täna hommikul rääkis rahvuskalast, milleks on palgalõhe Eestis :)
 
Üks teine hommik oli järgmine monoloog raadios:
"Inimene on loomult kalkuleeriv. Nii ta koostabki nimekirju, plusse ja miinuseid. Ka laste saamiseks. Kirjutab ja kirjutab, siis argumenteerib ja kriipsutab kõik maha. Jätab plaani ära. Siis aga tuhina saatel läheb ja teeb hooga ikka valmis..."
 
Kuulame ja irvitame.

---

Eks ma ju täheldan küll ise ka, et mul käivad asjad hooti ja siis ikka suure tuhinaga. Ja kui mul on mingisugune "periood", siis ma sellest muudkui jahungi. Noh näiteks praegu hohloma mustrid ja üleüldiselt teatud spetsiifilised vanakraami värgid. Või siis mingi aeg reisimine. Või kunagi olid lauamängud. Või...
 
Niiet andke andeks, et ma mõnesse asjasse teinekord nii vaimustusega kinni jään ja vahel täitsa pikaks ajaks.
 
---

Ma vahel loen teisi blogisid ikka ka. Mõni räägib väga huvitavalt maailmaasjadest, mõni hoopiski enda elust nii põnevalt, et tahad lugeda. Mõni on tuttav ja teda loeks niiehknii :) Ja siis on need, keda loed ja imestad. Draamakuningannad.
 
Üldiselt igaüks nohistab toimetada. Teinekord vaatad, kuidas on mingi blogidering, kes omavahel kas siis blogide kaudu suhtlevad või siis ka päriselus. Nemad muudkui viitavad üksteisele, kommenteerivad või panevad ära. See viimane on selline kulmukergituse koht mul. Kui üks midagi suurelt-laialt arvab, siis võetakse riburada pidi oma blogis kritiseerida või üleüldse mõtteid avaldada. Ja tavaliselt läheb sõjaks. Eriti, kui mõni neist on noor ema (reeglina on).
 
Nii ma vaatan ja imestan, kuidas inimestel on ikka viitsimist. Ma küll ei viitsi võõraste(?) inimestega pseudoprobleemide pärast kakelda. Ma käin siin (loe:blogis) vahel nokitsemas, rohkem nagu ergas hobiaednik. Natuke kõpitsen, natuke rohin. Mõnikord istutan uusi õisi, teinekord, kui meelde tuleb, pritsin kah midagi. Tuju on hea, kui midagi jälle saab ära tehtud.
 
Aga eks 20-aastasena olin ma ise ka tuline ja "kõigetargem". Tõesti hea, et siis internet veel kõiki mõtteid avaldada ei lasknud.
 
---
 
Et ma olen Tartus ja vahepeal on vaja kiireloomuliste asjade osas teha välknõupidamisi, siis on sellised toredad asjad nagu videokonverentsid.
 
Olen siis mina kaunilt valmis, võtame kõne ja mul kõik pilt on, heli on. Teisel pool ekraani meeskolleegid rivis, neil pilt on, aga minu häält ei kuule.
 
Kõik mehed rivis, et mul on hääletu nupp peal. No tere loogikat, mina neid ju kuulen.
 
Igatahes sunnivad mind nuppe näppima, samal ajal pean siis pealt kuulama nende aasivaid mõttevahetusi.
 
"No tüüpiline naine - pilt on, häält ei ole!"

 
 
Ekskjuusmii... Lõpuks nad leidsid ka oma mute nupu üles :)
 
---
 
Aga täna saabub kevad. Ja kappab kalendrisse sisse, pea ees, jäär. Algab sünnipäevahooaeg!
lammas all paremas nurgas?
ei, jäär keskel.
 
---
 
Tegelt ma lubasin härrale tema lõputööd kirjutada. Aga motivatsioon läheb vahepeal täitsa ise ära, ma ei saa üldse parata. Mitte et see asi juba ei põleks. Tähtaeg kahe nädala pärast, no see tähendab, et aega ju küll :)

optimeerimine. ma juba vihkan seda sõna.

Ma varem pole kunagi täheldanud, veel vähem kalkuleerinud, kui palju päevas ma vett kulutan? Praegu, kus meil on tares manuaalne kätepesusüsteem (vesi väljas, solk sees eksole), siis seda 10-liitrist ämbrit on hea märgata.
 
Pesed käsi, väike kahvel või taldrik siin-seal. Pühid laualt purusid ja pesed puhastuslappi. Jne. Jälle on ämber vett täis kogunenud ja vajab tühjendamist. Rääkimata selles, et peale sööki nõudepesust üle jääv vesi on eraldi kategoorias, samuti põrandapesuvesi jne. Vett muudkui kulub.
 
---
 
Kolmes kohas elamise rõõmud - esiteks muidugi otsesed kulud ehk laenud/üürid, kommunaalid/arved. Aga ka varjatud kulud. Ükskõik, kuhu kolmest elukohast ma suundun, seal mitte kunagi ei ole külmkapis midagi süüa. Ohkad, suundud poodi. Hunniku raha vastu tood kotitäie või kaks toitu kappi. Kuna end tuleb jagada mitme koha vahet, siis kuskil ei püsi piisavalt kaua, et värsket kaupa lõpuni ära manustada. Seega järgmisel külmkapiukse avamisel (mis võib olla mitme päeva või nädalagi pärast) tühjendad kapi riknenud toidust, ohkad ja lähed poodi :(
 
Eks me osasid asju veame kaasa ka. Aga see tarimine? Eriti kui näiteks töölt otse joosta rongi peale? Tähendab, haarata hommikul kaasa oma poolikud juustud-vorstid-juurviljad ja lasta neil päev otsa kabinetis oodata? Ja ega ma just üleliia väikeste kottidega või üldse käed-taskus just reisi, ikka on sada asja vaja kaasa vedada. Siis veel ka see tülikas poolikute jääkidega toidukott. Ja poolikut piimapakki vist ei võta kaasa?
 
Varjatud kulude all on veel ka naisterahvaks olemine. Iga kord ma avastan, et just see vajalik riideese, sukapaar, kreem, küünelakk või šampoon on hoopis mõnes teises kodus. Nii olen ma just mitte eriti odavaid juuksehooldusvahendeid pidanud ostma kolm ekseplari. Mitte väga odav lõbu. Okei, ma pesen juukseid ka valdavalt kord nädalas, seega mu potsikud kestavad üsnagi pikalt. Aga korraga need summad välja käia oli valus.
 
Optimeerimise kohti on nii palju. Miskit peab skeemis muutuma. Sest kuidas on nii, et üle keskmise hea palga korral ootan juba nädal peale rahalaeva saabumist selle järgmist reisi?
 
Ma tean küll, kuhu mu raha läheb.
 
Eelnimetatud laenud-maksud-kohustused. Toit. FONDID (mul on päris mitu fondi ja põhjatut auku (loe: krediitkaart), kuhu ma raha kannan. Kuu lõpuks tuleb ikkagi minna sahtli kallale, kuhu kuu algul kõrvale sai pandud. Nii ei ole ikkagi sääste tekkinud). Transport. Siis jääb kätte veel piisake raha, aga elada tahaks ka? Tahaks ju osta neid vaimustust tekitanud vene motiividega aksessuaare ja majja üht-teist. Tahaks vahel osta.ee-s või ebays või kasvõi mõnes kaubamajas hulluda?
 
Ja kuidas ma veel mõni aeg tagasi panin reisifondi kõrvale iga kuu 200-300 eurot? Siis mul muidugi ei olnud ka kolme elukohta ning toit oli nr1 koht kokkuhoiuks.
 
---
 
Oh ja siis mu tööandja. Aasta lõpus käis suure rehaga üle personalist. Minu jaoks enam minu osakonnas kohta ei olnud (igal pool vaatavad vastu piirmäärad ja muud võõrkehad) ja tõsteti funktsioonidega üle teise osakonda. Ja siis nüüd saabus uus reha. Kui enne käidi üle sisuosakondadest, siis nüüd minnakse administreerivate osakondade kallale. Hmm, guess what? Ma saan selle pasa uuesti üle elada. KAHEKSANDAT korda selles asutuses mõne aasta vältel.
 
Ma tõesti enam ei jaksa.
 
Ja siis suur juht ei mõista, miks töötajatel motivatsiooni ei ole ja miks küll nii palju inimesi asutusest lahkub. Päris raske mõistatus küll.
 
Mu uus juht andis mulle mõista, et muretsema ma küll ei pea, aga ilmselt lisandub koormust. Naiss. Ma tean, et mul pole põhjust hädaldada, mind on siiani üsna hästi koheldud ja lisakoormuse puhul olen saanud ka lisatasu, sellest ka mu hea palk. Mida ma kahtlustan, on see, et see võib suurtele juhtidele tunduda nüüd liiga hea. Väga motiveeriv.
 
---
 
Ma arvan, need kaks eelmist asja on päris tihedas korrelatsioonis. Ja kõik juhtub ju põhjusega? Ühel päeval optimeerin ma ära nii töö kui kolme kodu ja siis saab hea.

kolmapäev, 19. märts 2014

külmkapineedus

Pilt seostub tegelt jutuga küll.
Kõik tuleb ära süüa,
sest külma panna ei saa.
Ja näe, paprika ise juba teab, et mulle südamed meeldivad.
Kasvas ise vastavaks.
 
Ma tuvastasin, et meil härraga lasub sünge ja pime külmkapi needus.  Tartu korterisse tegime hirmsuure kap-remondi eksole, sh meisterdasime ise ka köögimööbli. Härra on mul väga kuldsete kätega (lausa pimedas öös sätendavad, nii kuldsed on), et tegi minu fantaasialennu põhjal mingist vanast riidekapist suure ja mugava tööpinna kööki.
 
Kõik hea-tore.
 
Härra oli korterisse vaadanud ka pisikese (ca 80 cm kõrguse) külmiku, mille peale meie komponeeritud tööpind toetab end. Ruumilahendus kitsikuse tõttu imeliselt teostatud.
 
Siis aga otsustas see külmkapp mitte töötada enam.
 
Käis härra temaga hingetohtri juureski, tulemus ikka sama. Krt. Sellest aast saati oleme elanud Tartus ilma külmkapita, toiduasjad pmst seisavad koridoris ja loodame pidevalt, et miski käest ära ei läheks.
 
Sellist asemele pisikest isendit pole me suutnud leida. Asi on selles ka, et mina ei näe põhjust maksta liiga palju mingi asja eest, mis on üürikorterisse ja pmst ajutine. Muidugi mingisuguse sobivate mõõtudega saaks, aga ihsand, mis need hinnad on!
 
Siis mõtlesime, et no kui väikest ei saa, siis võime suure ka võtta, peame siis kogu tööpinna teema ümber tegema köögis väiksemaks ja no see on tehtav, aga iseasi, kas see mõte mulle just ülearu palju meeldib?
 
Praegu otsingud käivad.
 
Siis algas lugu meie tarekese külmikuga. Tõstsime ta nädalavahetusel köögist ära, sest seina võtsime maha eksole, ja asetasime suvekööki. Kes ei tea, mis suveköök on, siis see tähendab jahedasse, täiesti kütmata ruumi. See on kohe köögi kõrval, aga temperatuuride vahe on metsik. Soojustamata ruum on. Mis see külmkapp seal tegi siis? Kukkus meeletu kiirusega kõike külmutama. Piim on jääs, muudest asjadest rääkimatagi. Siililegi selge, et selle ruumi temperatuur külmikule ei sobi, aga meil pole teda kuhugi mujal eka panna. Võtsime ta vooluvõrgust välja ja külmutab ikka edasi meeletu hooga.
 
No siis tekkis mõte, et no ei ole ju mõtet osta mingit suvalist külmkappi (sest Tartus jätkuvalt vaja) ja kulutada raha, mis niigi hästi kulub. Mis oleks, kui viiks maalt külmkapi linna?
 
Aga siis oleks maale uut vaja eksole? Kuna niiehknii on päevakorras ju remondid ja värgid, tulevasse laiendatud kööki oleks vaja uut külmkappi samuti, siis ostaks nüüd ja kohe uue sobiva isendi maale ära?
 
Mnjah. Kui poleks seda rahateemat :)
 
Sest ilmselgelt oleksid minu silmis stiili ja sisutusega sobivad külmikud vot sellised:
 
Smeg või Gorenje retro külmikud.
 
Ja siis ma nägin hindasid...
 
Mul lasub needus, ma ütlen :(

fashionista

 
 
Me enam ei malda väga Tartuski olla, missest et töönädal käib ja nii. Seega eile õhtul otsustasime, et lähme ikka Peipsi äärde õhtuks, juba esmaspäeval kippusime tegelt.
 
Ja maal ju reeglina ei olda ninapidi arvutis, toimetamisi jagub igal nurgal. Seekord võtsime siis ette meie aida, mis on maja ostmisest saati kraami pungil täis olnud. Me oleme tohutult sealtki juba revideerimisi teinud, sorteerinud, põletanud, süstematiseerinud. Aga see on täpselt selline imesuur kuur, kuhu on ilmselt aegade algusest saati kõike kogutud ja visatud ja unustatud. Kultuurikihti jagub.
Vanad ajalehed,  rehvid, voodid-diivanid, tööriistad, aiatööriistad, ehitusmaterjalid, riided, mänguasjad, mööbel, võite ise ette kujutada, mida seal kõik hunnikus on.
 
Härra tegi algust toimetamisega, niikaua kuni mina õhtusöögi meisterdasin. Peale sööki lõin kampa ja saime korra majja löödud. Loomulikult kõike ära visata-toimetada ei saa. Pole ju kohta kuhu täna neid asju mujale siis panna. Aga vähemalt on tehtud plats puhtaks ja alles jäänud tavaar süstematiseeritud.
 
Mmm, süsteemid!
 
Härra muudkui naerab mu üle, kui ma jälle "süsteeme" teen. Süsteemi-herz on mu nimi tema jaoks :)
Nt kui tema toetab võtmed kuhugi täiesti sobimatusse ja silma riivavasse kohta, siis süsteemi-herz paneb nad kohe "omale kohale". Piisab härral vaid selg keerata.
 
Nii ma kuulengi tihti jälle muigega hüüet kuskilt toast, et süsteemi-herz, kus mu võtmed on??? :)
 
Aga mitte sellest kõigest eksole :)
Tegelikult tahtsin ma öelda, et kogu selle kraamimise peale leidsime sellised imenunnud türkiissinised papud!
Ma tahan neid oma suuruses!!!
Pretty please!!!!!
:)

teisipäev, 18. märts 2014

minu lemmik

 
Mul on nii palju lemmikuid inimesi mu elus, aga kõige lemmikumat ma vist ei peagi eraldi esile tõstma? Ja päevad-ööd koos temaga lihtsalt on üdini võrratud, isegi mudas rulludes või mis iganes meil jälle käsil on. Ma nii tihti tunnen, et mul on sõnad otsa saanud, kuidas talle öelda, kui väga lemmik ta täpselt ikkagi on ja kui õnnelik ma olen, et tema mu elus on :)
 
Mmuah.