pühapäev, 12. detsember 2010

reede-laupäev-pühapäev

Reede. Tagasi Monika rüpest, uni murrab ja üleüldse. Õhtu saab kiire lõppmängu.

Laupäev. Elukehv olemine. Täiskomplekt - nohu, köha, kurk, pea paks, kõrvad lukus -slash- valusad jne. Aga niipea, kui laekub kutse "lähme Pranglile sööma-jooma? pool tundi aega", lendab herz pesast välja. Praamiga lumetuisku hullama. Et pärast öises Tallinnas vesipiibutada ja ringi jaurata veel.

Pühapäev. Surm. Viimasel hetkel känseldasin restoraniplaanid, sest ükski jäse ei liigu. Palun kanasuppi!

laupäev, 11. detsember 2010

Monika.

reede, 10. detsember 2010

Lumevangistus. Ooo, kui nunnu :)

Nüüd on see osa, kus ma õhkan, et ihsand kui ilus on lumine talv ja puud on nii ilusad ja põlvini lumi on nii ilus ja muudkui sajab ka ja nii ilus.

Ja ma olen Tallinnast kaugel kaugel metsas. Lumevangis. Nii romantiline :)

Vaatame seda asja muidugi nelja tunni pärast, kui lumesajust kopp ees on, kui teed lahti pole ja keegi järgi ei saa tulla ja kui embkumb otsa saab - wifi või rüperaali aku.

Ja kui mingi ime läbi siiski tagasi tsivilisatsiooni saab, siis ma ei taha teada, mis toimub mu kodutänavas. Kuuldavasti on tööl kuulutatud välja lumevangi päev, mis tähendab siis, et linnas peaks lund olema VEEL ROHKEM.

Tere, tali (aka Monika).


5 JA POOL TUNDI HILJEM:
Minge pekki, ausõna!
Eeloleva loo ära postitanud, kadus elekter ja sellega koos wifi. No wifi, no fun in the middle of nowhere! Järgi jäi ainult passimine.

Infoliinist kõlas teade, et oo rong hilineb 3o min ja me jõuame selle peale. Haarasime härjal sarvist, neli kiiremat rääkisid ära kohaliku djuudi, kes meid rongi peale viis. Ülejäänud gäng jäi sinna, kus ei olnud wifit. Ega elektrit.

Sõitsime djuudiga Aegviidu. Lumi tuiskas, kõik kehaosad jääs ja külmund, kompsud õlal, rühkisime perroonile. Tühjus. Infoliin: eemm, rong hilines 3 minutit, järgmine väljub 2,5h pärast.

NAISSSSS!

Ühesõnaga, pool tundi tegime aega parajaks lumetuisus hängides ja mõeldes, et hvakk, teised jäid sooja ruumi vähemalt. Buss, mis meile järgi pidi tulema, polnud veel startinudki ja kohalikud andsid edasi infot, et ega Tallinna poole pole mõtet minnagi, autod kõik tee peal kinni. Seejärel läksime läbi hangede kohalikku poodi ja tegime nelja peale vanaka. Sai kiiresti otsa. Seejärel tuli ette elektrirong, mis aga Tallinna poole hakkas lahkuma kahe tunni pärast. Nurusime noorelt vedurijuhilt, et ta meid sisse laseks :) Saime sooja, piiiidu-pidu. Rongiwifi aga mängis meiega ja nii ei hakanud endiselt parem :) Külm hakkas ka varsti tagasi tulema. Vaidlesime, et kes läheb poodi :) Taustal käis pidev infovahetus metsadjuudidega, buss olla hakkanud liikuma.  Tahtsin käia välja veksleid, et kõige noorem lähem poodi jäägri järele,aga kurat, see olin ju mina :)

Lõpuks ei jäändki enam muud üle, kui lippasin poodi. Jääger käes, nägime, kuidas me buss meist mööda sõitis metsadjuude peale võtma. Egas midagi, passisime aga veel ja lõpuks olime ikkagi sunnitud tee äärde vantsima, et oma bussi peale saada :) Jääger lahenes bussis juba :)

Õppetunnid:
1. Vali oma soove eksole. Olles eelmine õhtu hõisanud maha kaks statementi: "Tahaks nii lumevangis olla, mõtleks kui romantiline" ja "Veedame aega Aegviidus", pidin täna tunnistama, et krt kumbki ei olnud teostusfaasis pooltki nii ahvatlevad, kui planeerimisfaasis :) Aga see-eest oli fun ja seiklus ja alkohol.
2. Ei ole vaja detsembrikuus metsa ronida :)
3. Tark ei torma.

Nüüd järgneb bjuutisliip. Kui jumal und annab :)

kolmapäev, 8. detsember 2010

one vision

Ihsand, ma hakkan vanaks jääma. 

Täna näiteks ei suutnud ma avada ust, kast õlle embuses. No nagu mismõttes? Pidin piinlikult laskma mööduval vanaproual seda minu eest teha. 

Lisaks ei taha sulg enam joosta ega käsi photoshoppida, Pildid ootavad muudkui. Üliväikse valimiga sain siiski hakkama. Feimi ei tohi ju kaotada.

Ja nagu vanurile kohane, ma ei maga. Viimas(t)e nädala(te) unetunnid mahuvad vahemikku 1.30/2 -6. Miks ka mitte. Täna nt asusin hommikul kell 6 piparkooke küpsetama muide. Täiesti normaalne inimene olen, hääled peas ütlesid mulle.

teisipäev, 7. detsember 2010

those are the days of our lives ...


Mõnikord on üks päev nii hvaking pekkis lihtsalt. Ja mõnikord tahaks, et ei oskaks suurt pilti näha. Et sisetunne võiks vahel ka valetada. Aga in the end ... roosad prillid ette. Show must go on.