OhMyGod! OhMyGod! OhMyGod! OhMyGod! OhMyGod! OhMyGod! OhMyGod! OhMyGod! OhMyGod! OhMyGod! OhMyGod! OhMyGod! ...
Ma olen foobik, mul on kaks suurt foobiat - ussid ja veri. Ilmselt on mingeid väiksemaid ka. Aga need kaks on SUURED. Ja eile töölt koju sõites oli metsavaheteel majast sajakonna meetri kaugusel uss. OhMyGod! OhMyGod! OhMyGod! OhMyGod! OhMyGod! OhMyGod! OhMyGod!
Suutsin omale mällu manada kujutelma, kuidas uss mu autoratta küljes "jänest sõidab" ja maja ees siis mu teekonna autost tuppa blokeerib. Arvake, kes kiljudes ja värisedes tuppa tormas?
Miks on inimestel foobiad? Miks nad lasevad foobiatel enda üle võimust võtta? Olen vaadanud dokfilme foobikutest, need muidugi olid erilised juhtumid, ma nimetaksin maniakkideks, aga pole siin mul ironiseerida midagi. On kindlasti neid, kes arvavad, et minu verefoobia on kiiksuga. Ma võin minestada ainuüksi telekast mingit jõhkralt verist stseeni nähes, doonorina ei vaata kunagi, kuidas veri kotti koguneb, rääkimata oma või lähedaste veritsevatest haavadest. Härra avarii-järgne haavapuhastuse tulemus oli pilt-taskus-herz, kusjuures härra ise toimetas, ma olin lihtsalt kõrvalseisja.
Mul üks sõbranna kardab metsikult hiiri-rotte, kord nägi ta tänaval roti laipa. Sõbranna läks too päev tööle/trenni suure-suure ringiga, vältides seda tänavalõiku. Toona sõbrannat kuulates mõtlesin endamisi, et mis see surnud rott siis nii väga on. Kui aga ma peaks tänaval surnud ussiga tõtt vahtima, kargaksin ilmselt ehmatusest esimesele inimesele sülle.
Tean ka arvatavasti oma foobia tekkimise põhjust - pean selleks Eesti muinasjutte ussikuningatest jne. Lapsena olin aldis palju lugema, sealhulgas Eesti muistendeid, muinasjutte jms. Eesti lugudes (kenasti illustreeritud ja puha, suur aitäh!) on suurem osa jutte ussidest ja ussikoobastest, kuidas vaeslaps kuskil metsas ussidega jauras. Appi. Ma arvatavasti oma lapsele tulevikus annan lugemiseks ussideta muinasjutte. Üleüldse, miks peavad muinasjutud nii hirmsad olema? Pöial-Liisi saadeti maa alla pimedasse koos mullamutiga tuigerdama, mingi nõid tahtis Hansu ja Grete ahju ajada, kõik peksid ja naeruvääristasid Inetut Pardipoega, Kaval-Ants ja Vanapagan pidevalt vägivallatsesid, alati saadeti vaeslaps kas talvel metsa maasikale vms orjatööd tegema, Lumivalgeke mürgitati. Eriti räige oli muinasjutt vaeslapsest, keda kurat tuli sauna piidlema ja naiseks võitma. Näiteid on veel ja veel, ja mitte vaid Eesti muinasjuttudes. Ma vist hakkan oma lapsele Hemingwayd lugema :)
