24-7

Mul on põnev uudistada iseenda mõtete ja hinnangute muutuseid/arenguid aastate jooksul. Oli aeg (kontoriinimesena), kui töö oli lihtsalt põhjus palgapäeval rõõmustada. Kell kukkus 17, siis kontsad välkusid elu elama. Mitte kunagi ei ole ma tööd koju kaasa võtnud, et siis poole öö ajal veel meile lugeda ja analüüse kirjutada (ok, mandliopist taastumise ajal oli mul tööarvuti kodus kaasas, aga kuna ma pmst surin 10 päeva, siis ma praktiliselt kirju ei vaadanud. mu tollane boss ei tahtnud mulle haiguslehte või puhkust vormistada, ütles, et tööta kodunt. see oli ka aeg, kus ma päriseltpäriselt armastasin oma kontoritööd). Ja kui mingil perioodil preili M mulle ülemuseks sai, siis teda ma üldse ei kadestanud vaid pigem ohkasin kõrvalt, et miks ta kodus peale tööpäeva tööd edasi teeb. Et millal siis iseenda aeg on?

Praegu, koduse ema ja väikeettevõtjana on mu arvamus ja teod hoopis midagi muud. Arvutitööd saab teha Mutuka päevase une ajal, kui mul selleks aega on. Sest noh, ilmselgelt kuhjub mulle hästi palju olulisi asju teha viimasel ajal ja ma tahan olla hästi tubli ja kõik ise ära teha. Olen endale kõrge lati seadnud ja teisiti ei oska. Aga väga tihti sunnib Mutukas mind plaane ümber tegema, sest ta ei maga nii kaua, kui ma sooviks või sellel ajal kui ma sooviks või muud toimetused. Praegu ta on parasjagu selline vahva naerupall, kes tahab ainult minu süles olla. Sest siis on ta kõrgel justnagu teisedki ja ta näeb ka ringi uudistada. Oh seda pahandust, kui ma julgen teda põrandale panna. Ja muidugi arvas ta ennast vennast paremaks ja hakkas end püsti ajama ja istuma juba mitu nädalat varem kui Mesilane omal ajal. Niiet 5 ja poole kuusena võime siis daatumid üles märkida. See muidugi tähendab seda, et üles saab, aga siis on hädas. Ema peab tõttama appi.

Eriline andur on Mutukal veel. Õhtuti-öösiti ma ei saa vetsu ka minna, ilma et andur tööle ei hakkaks. Ja ma ei liialda, Iga kord on ta sügavast unest klõpsti neljakäpukil ja protesteerib mu lahkumise üle. Aga mõni kord öösiti juhtub selline imetabane asi, et mul läheb uni ära nii 3-4 ajal ja siis ma teen mõttes nimekirju erinevatest asjadest. Täna öösel mul õnnestus ka üles tõusta nii, et andur ei läinud tööle (milline ime!). Seega istusin kell 4 köögilaua taga ja kirjutasin üles puhvetite päeva ettevalmistuseks vajalikke tegevusi, sh saatsin ka erinevaid meile ja hinnapäringuid jne. Niiet siis nüüd ma olen see no-lifer, kes saadab kell 4 töökirju välja.

Ja kuigi enam ei ole võimalik sellist asja endale lubada, et tööaeg on 8-17, vaid pigem K-O-G-U-A-E-G, siis oma isiklik aeg on ka koguaeg. Milline luksus ja rõõm ja täitsa ära harjub nii.

vaimustusin Rõngust

Härra tuli üks õhtu jutule plaaniga sõita sõpradele külla. Minipuhkus 24h :) Noh, geniaalne plaan ja tehtud. Sõit viis läbi Rõngu ja härra tegi poe ees peatuse ja saatis mu saia ostma. Me oleme varem ka seal peatust teinud ja härra on käinud ostmas autosse nosimist. Ma ise pole kordagi viitsinud poodi sisse minna, sest väljast näeb eimidagiütlev välja ja no pole see Rõngu vaimustus mind tabanud. Sai saiaks eksole.

Ihsand, kui ma siis nüüd viimaks sinna sisenesin - täiesti vaimustav toidupood. Neelud muudkui käivad ja kõike tahaks. Soojad saiad-leivad, mmm. Külakostiks haarasin Rõngu batoonid ja need on kordades paremad kui kohukesed. Poest väljudes jäi silm pidama kohviautomaatidel seina ääres ja noh, kohvi ma ei joo ja pole kunagi joonudki, aga silt piparmündikakao oli piisavalt huvitekitav. Appi, kui hea see oli? Miks see Rõngu peab meist 100 km kaugusel olema? Või on nt piparmündikakaod kuskil Tartus ka saada?

kui emme vihastas

Meil on käes see aeg aastast, mis mulle kõige vähem meeldib. Härra korstnapühkimise hooaeg, mis tähendab pikki, väga pikki päevi koos kahe põnniga. Kui nad on nunnud (loe:magavad), siis pole probleemi eksole, aga teadagi. Mesilase ja Mutuka uneajad ei kattu kohe üldse ja see tähendab, et minu närv ei puhka ka. Eriti, et on praegu hommikust õhtuni vihma ladistanud paar päeva, mistõttu ma ei istu Mutukaga kuskil lombiserval, et Mesilane saaks end tühjaks joosta lombis mütates. 

Eilne päev oli juba kella 13ks minu jaoks liiga pikk, aga härra ei ilmutanud ühtegi koju naasemise märki veel. Kella 20ks oli õhtusöök jahtunud (minu kindel nõue, et pere peab sööma koos), minu kõht tühi ja viimane närv poolenisti katkenud ning kaks jauravat last. Mutukas on selles faasis, kus tahab end muudkui püsti ajada, aga ei õnnestu veel väga. Seega ta on hästi kuri oma ebaõnnestumiste peale ja hoidku ma piip ja prillid, kui tahaksin oma käsi tema 8,3 kilosest printsessikandamist korraks puhata ning teda põrandale mängima panna. Mesilane on lihtsalt 2,5-aastane marakratt, kes jõuab minutiga rohkem tuba sassi ajada, kui ma poole tunniga koristada.

Kui härra viimaks koju saabus, nõudsin ma "emme omaette olemise aega", et end natuke tuulutada. Emme aeg tähendas siis muidugi tare koristamist, sest nagu päriselt eksisteeriks selline asi nagu emme oma aeg. Naerukoht.

Saanud 30 minutit hädavajaliku koristamisega tegeleda (sest uued kliendid ja ajakirjanikud on kohevarsti jälle kohal, aga nädalavahetuse suur seltskond jõudis ka suurt segadust teha...), saabus kõne härralt, kus mulle lasti Mutuka lakkamatut röökimist ja nõuti, et ma koju tuleks. Eksole. Nagu millega mina olin terve päeva tegelenud???

Naasesin siis koju, Mutukas jäi sekundipealt vakka (härra süles endiselt olles) ja vaatasin siis Mesilase (ja ülejäänud meside) kätetööd selle poole tunni jooksul. Ihsand, ma vihastasin :) Terve kodu oli sassis ja kui on midagi, mis mind endast välja viib, siis see just ongi.

Väga vähe puudus sellest, et ma oleks rakendanud alljärgmise vaatepildi:

Mesilase suvepuhkus saab ilmselt veidi kiirema lõpu, kui me härraga sooviks (sest kellele ei meeldiks vaheaeg ja puhkused), aga mis teha, mul on vaja teha tööasju, turundamisega tegeleda, koolituste ja kohtumiste hooaeg on alanud jne. 

see kiire suvine aeg

Tulin kaema, et mis siin blogis uut kah. Puha vaikus juba pea kaks nädalat, hirmus!

Meil just lõppes järjekordne #saunafEST, Mutukas, va väsimatu sahkerdis, vandus viimaks unele alla ja mina küll võitlen väsimusega, aga blogi on niigi pikalt unarusse jäänud eksole. Väga äge oli taaskord. Nii palju toredaid inimesi leiab meid muudkui üles. Ja eriti tore on see, kuidas on nii mitmeid püsi-saunasõpru, kes meie igal saunafESTil käinud. 

Kui augustis viimaks suvi saabus, siis saabusid ka sõbrad. Terve suvi oleme siia neid kutsunud-meelitanud ja siis muidugi tulevad nad kõik korraga ÜHEL PÄEVAL :) Aga missiis! Niinii tore oli neid kõiki näha ja ma loodan, et jõudsin kõigiga ikka lobiseda ka. Kuigi aeg saab alati liiga kiiresti otsa, kui on tore olla. Sellel maagilisel palaval suvepäeval sain näha ja lobiseda nolziku ja ta hurmurpojaga. Seejärel saabusid kauaoodatud (alates maikuust!!!) preili M ja Karmen perega. Siis olid vupsti kohal meie lemmikud tallinlased Mari ja Allan, kes omakorda kutsusid kohale veel sõpru. Nendega algas meil vahvaks traditsiooniks saanud Peipsi suvi! Juba neljas suvi jutti, mil puhkame Peipsi ääres (hahaa@ puhkus muidugi meie mõistes. meil oli muidugi überkiire külastajaid täis nädalavahetus). Aga leidsime aega, et sõpradega paadisõitu Peipsil teha. Et grillida ja olla. Et jalgratastega ringi sõita. Et saunapaadis saunaõhtut teha. Et lastega koos rõõmustada. Et päikest nautida. Et raju ilma imetleda.

Ja muul ajal... olen muudkui hoidiseid teinud, taret koristanud, vahepeal Tallinnas käinud (Eesti mängu salvestamisel), pesusid pesnud, noh tavaline koduperenaine ja lasteema olnud. Nagu võrdõigusvolinik Pakosta deklareeris, tegevusetult kodus olnud.

mehe sõna

Mees annab sõna ja mees võtab sõna. Või siis. Meest sõnast, härga sarvest.

Nagu ma siin kuu jagu tagasi nurisesin, siis meie kuuri ehitus on seotud kõikide muude ehitustega ja töid teinud mees kadus lihavõtetega lihtsalt ära. Härra küll aegajalt muigas mulle, et ta ju lubas, et tuleb edasi ehitama...

Otsisime ja saime sõpradelt ja perelt soovitustega paar numbrit, saime vesteldud paari kiidetud mehega, kes andsid sõna meile appi tulla ja pooleliolevad tööd ära teha. Sest no juba 4 kuud eksole. Ka kiidusõnadega mehed ei ole kohale ilmunud ega ka mitte helistanud, et ei mängi välja praegu või mis iganes. Huvitavad kutsehaigused nendel töömeestel.

Saabus esmaspäeva hommik (eile). Hommik nagu ikka, mul puudusid igasugused ootused ja lootused. Neid esmaspäevahommikuid on nelja kuu vältel olnud juba liiga palju, kus keegi on lubanud tulla appi ehitama, aga ikka on olnud vaikus. Ka telefonis. Muhelen põnnidega voodis veel ja härra virgub korra köögi suunale. Tuleb kiirelt tagasi, et "herz, sa ei usu! Oleg on kohal!"

Neli kuud kadunud olnud Oleg.

Kui mees lubab midagi teha, siis ei ole vaja seda iga poole aasta tagant talle meelde tuletada???

Igatahes hoian hinge kinni. Tänagi hommikul oli Oleg kohal ja kuur vähehaaval digimuutub selles suunas, mida me loodame.

#elupaadis

Elu Peipsi ääres on ikka väga tugevasti seotud järvega eksole ning järvetegevustega. ERITI, kui elu Peipsi ääres on saanud ka sissetulekuallikaks ja hobiks. Seega pole imestada, et lisaks paadirentidele, karakatisõitudele, saunapaadile jne me ise ka paate üha rohkem sõiduvahendina kasutame. Ma pole väga suur paadisõidulemb siiani olnud. Kui härraga siin Peipsi ääres kurameerisime, siis oli küll väga äge muudkui järvel käia. Noh, kvaliteetaeg eksole, kuna alguses me olime kaugsuhtes.

Peipsisse ära kolides härra jätkas oma veearmastust, käis lihtsalt niisama järvel mõtteid kogumas ja omaette olemas vahepeal, kalal või siis tööasjus. Mina olin valdavalt rase (iiveldamised jne) või imetasin (kõrgendatud alalhoiinstinkt meets lapsega olemise mugavustsoon), seega ütleme nii, et päris paljudele härra vaimustustele "oo lähme kolmepäevasele paadimatkale lahtise kalapaadiga" panin veto peale :)

Sel suvel on paadid meile veel rohkem naha alla pugenud. Noh, neid on meil hoovi peal juba 6 tükki pluss saunapaat ja lõbusõidulaev Diora ka. Seega olen (suurte raskustega) hakanud lahti ütlema sellest mugavustsoonist. 

Nii me käisime nt kolme-päevasel Peipsi kruiisil Dioraga (Peipsi järvefestivali raames). Oi, see oli tore. Diora on esiteks väga luksuslik kaater, kus on kaks telekat, diivanid, külmkapp, kraanikauss, magamiskohad, päevitustekk, tualett jne. See oli beebi_Mutukaga (ja muidugi marakratt-Mesilasega) ülimalt mugav. Nagu oma majaga oleks lihtsalt vee pale liuelnud. Isegi siis, kui oli raju vihmasadu ja Peipsi lainetas hullupööra, Dioras oli mõnus ja hubane. Loksutamise vastu aitas lihtsalt pikutamine.

Siis me oleme oma kaluripaatidega käinud sõpradel külas. Milleks minna auto või ratastega eksole, kui saab minna ka paadiga? Oleme niiviisi mitmel korral käinud grillimas või külas või lihtsalt peegelsiledat päikeseloojangulist Peipsit nautimas. Need on olnud imelised õhtud perega. Mesilane on niikuinii paadihull, nõuab vesti ja juba ta paadis istubki. Mutukale tema miniatuurne vest selga, minu sülle peitu ja minek. Nii mõnus selliseid pisemaid sutsakaid teha. Oleme naernud ka, et järgmiseks lähme paadiga ka naabritele Eestlastele külla, sõita tuleks oma kanalist 100m kõrvalkanalisse :)

Saunapaadi oleme viinud keset Peipsi järve, et siis väikese paadiga peale sõita ja saunaõhtuid teha.

Eile oli pikem sõit Eestlaste laevaga (sest sinna mahub mõnusasti suurem seltskond peale) ja sõitsime Peipsi järve, Koosa jõe, Kalli järve ja tohutul hulgal erinevate soo-ojade kaudu peretuttavatele külla. Neil ongi maamaja täiesti müstilises inimtühjas kohas soode vahel. Pakkisime aga laeva sugulasi täis ja minek. Pärast tagasi ka vihmaga. Õnneks seal on presendist katus laeval olemas ja väga mõnus oli taaskord sõita. 

Päris mõnus on see elu järve ääres ja #elupaadis Võib isegi meeldima hakata, aga ainult mõõdukas koguses tarbides ;)

never mind mu tuulest viidud soeng
"Perekond triibulised"

Kapteni hoiatus:
"herz, ettevaatust! Jalad saavad päikest!"
:)

Üleskutse! Otsime vabatahtlikke.

Ma juba pikemat aega tahaks kirjutada vahvatest inimestest, kes proua Nataša tassipuu jaoks on meile tasse toonud. Ükskord saabus DPD kuller ukse taha ja kuna ma ootasin üht pakki, imestasin endamisi, et vauuuu! Nii kiiresti tuli. Tegelikult oli hoopiski peale märgitud kingitus proua Natašale. Aitäh sulle, armas saatja.

Ma tunnistan ausalt, et kuna peale oli märgitud kingitus, siis ma ise pakki ei avanudki ja viisime proaule ära. Ma loodan, et sees ikka olid kruusid-tassid :)

Teist korda sain vahva üllatuse, kui meie tare broneeringuid hallates saabus meile külla blogilugeja, kes vahvasti mulle kommentaaridesse aegajalt endast märku annab. Ta käis meil ka kaks aastat tagasi külas ja siis tegi üllatuse Mesilasele. Seekord tõi proua Natašale siis veel kastikese kingitusi. Aitäh sulle veelkord, katariin (kui ma nüüd nimega ei eksinud?) ja loodetavasti saame kahe aasta pärast taas millegi uuega meie tares juures üllatada!

Igakord, kui ma olen tahtnud siia blogima tulla, on mu kaks põnni nagu naksti unest virgunud ja teadagi. Ma üldse imestan, et ma siin veel funkstioneerin ja midagigi tehtud saan. Praegugi tipin siin Mutukas õlal ja Mesilaselt ostsin telefoniga 30 minutit pirisemise vaba aega. 

Tegelikult on mul üks üleskutse ka. Teadagi eks, juba varsti-varsti, 16.septembril toimub taas Sibulatee puhvetite päev. Ma juba aegamisi varun headparemat, keedan siin hoidiseid ja kirjutan häid mõtteid menüü osas üles. Aga suur mure on meil abilistega. Eelmisel aastal tuli meile appi Keili the blogilugeja, suured-suured tänud sulle, ma ei väsi sind kiitmast!

Selgi aastal ootame vabatahtlikke meile appi. Päev saab olema äärmiselt tegus, aga väga rõõmus ja hingepaitav. Ma olin päeva lõpuks nii väsinud, aga nii õnnelik ja nii energiat täis (kuidas see võimalik on üldse?), see power, mis sisse tuli nendest toredatest külastajatest ja sellest päevast üldse ja ... Ei oska seda sõnadesse panna.

Igatahes, kui sa äkki arvad, et tahaksid nautida üht vahvat päeva Peipsi ääres, vaadata, kuidas pop-up kohviku värk käib ja natuke kaasa aidata, siis kirjuta mulle info@mesitare.ee Elu on näidanud, et vaja oleks u 10-liikmelist meeskonda, sest ülesandeid muudkui jagub. Lisaks inimestele toidu jagamisele on vaja nõusid pesta, samovari täita, suitsuahjuga tegeleda, lastenurka kulub silmapaare ära jne. Kütusekulu kompenseerime. Ja kui väga kiire pole päeva lõppedes, teeme sauna ja aftekat ka, et muljetada ja tagasisidestada.