kiire halanurk

Vahepeal tahaks natuke oma rasket saatust ka kurta :) Auto võtab s*taks palju kütet ja ei, ta ei ole katki. Lihtsalt ongi meeletult janune. Tartus ei ole ühtegi normaalse asukohaga tanklat. Peipsi äärde sõites Aovere tankla on jumal teab mis ajast remondis ja millal valmis saab, kes seda teab. Igakord sinna Aovere tanklasse sõites on uus liikluskorraldus, millele pole ühtegi viidet, mõtle ise välja. Küll saab maksma ühest uksest, siis äkitsi hoopis teisest uksest. Urr. Eile minu tankur ei töötanud ja ma seisin nagu blondiin seal. Mööduv meesterahvas muidugi viskas vastava killu ka, et äkki on paak täis? Tõesti jah?

Arvuti aku on kohutava kiirusega kaotanud oma töövõime ja nüüd on mul juhtmega arvuti. Telefon läks pekki, küll on jäätunud olekus ja ükski nupp ei tööta, küll on ülipuutetundlik, niiet läheb hulluks ja ilma, et ma isegi midagi puudutanud oleks, üritab kõike avada. See tähendab, et ükski funktsioon selle hullumise ajal ei tööta. Kolm korda olen pidanud tunni aja jooksul akut välja võtma, no ei hakka tööle... Ja muidugi on just sellisel hetkel vaja helistada.

Poes on kõik sigakallis. Ostad kilo õunu, paar banaani ja salati, arve üle 7€. Mida asja??? Elu sees kroonides ei maksnud õuna-banaani eest sadat krooni... Ainuüksi hingamise eest poest juba kaob kontolt 25 eurot ära.

Sai vist kõik ära halatud? Noh, vähemalt on õues päike, mis tähendab, et suundun võrkkiike mediteerima (loe: vein?). Ja pilt ei ole halamisega kuidagi seotud, lihtsalt külas ühel majapidamisel hakkas see nii silma.

kas nüüd saab süüa?

Haah! Leidnud selle pildi internetist, ma lihtsalt pean jagama. Ma arvan, et kõik mu sõbrad, pereliikmed, kolleegid ja muud inimesed, kes on pidanud minuga toidukorda jagama (vaesekesed), noogutavad siin kaasa. Ohke saatel.

 

See olen nii mina. See fotokaga (või telefoniga) isend eksole. Sest pilti peab tegema. Isegi, kui ma neid reeglina kuhugi ei jaga, siis pilti pean ma koguaeg tegema. Enne ei tohi sööma hakata, olgu su nälg nii suur kui tahes :)

 

Mõne endasugusega kokku sattudes on keerulisem, siis tuleb ju järjekorda võtta, kes parasjagu pilti teeb :)

kingituste tegemine

Eelmise aasta positiivsuse projekti raames kirjutasin ka, et üllatuskingitused meeldivad. Kui ma midagi märkan, mis meenutab mulle kedagi kallist, ei pea ma sugugi paljuks seda talle kinkida. Isegi, kui pole konkreetset põhjust, stiilis sünnipäev, kooli lõpetamine, sõbrapäev, jõulud. Ka niisama meeldib teist inimest rõõmustada.

 

Ja ei ole mul midagi selle vastu, kui keegi mind samamoodi meeles peab. Südame teeb soojaks eksole.

 

Eile õhtul jõudsin oma pisikeselt tööreisilt Narva tagasi Tartusse ja sain härralt kõne: "Kas sa õue tünnide juurde vaatasid? Seal on üks kingitus sulle!"

 

Et mul oli piiiiisikene uni silmas, siis ma läksin mõne (khm) minuti pärast siis uurima, et millest ta räägib.

Ma olen härra ära tüüdanud oma soovunelmaga. Sest ühes maakodus ju peab olema vankriratas. Ja ma olen seda igalt poolt taga ajanud, uskuge mind. Ja seal ta ühtäkki oligi, minu enda ratas. Suunurgad kõrvuni või jaa?

 

Samal ajal olin ma aga härrale õhtu varem teinud ise pisikese kingituse. Ta küll naerab, et minu kingitused on sellised, mis ma endale ise tahan, aga noh... jääb ju perekonda? :D Kui härra meie teisel kohtumisel kinkis mulle mu isikliku õnne (korstnapühkija särav nööp), mida ma kannan igapäevaselt sellest päevast saati kaasas, siis oli minu kord kinkida talle ka. Lisaks sellele suurele õnnele minu enda näol eksole :)

mina, mängusõltlane?

Et härra on mind kurjale teele viinud ehk ma elus esimest korda mängin Facebookis mingit totakat mängu (kuigi ma ju vandusin endale, et MINA kunagi seda ei tee...), siis jah. Krt, seal candy crushis on erinõmedaid tasemeid, kust lihtsalt ei saagi edasi.

Ja veel, olles siis maikuu magusavabas režiimis, see candy crushi šokolaad paneb mind šokolaadi eriti vihkama. Ma ei taha näha ka mitte :D

Sellised lihtsa elu herzi probleemid täna :)

"Kallis, õhtusöök on valmis!"

Vahelduseks üks postitus toidublogi rubriigist :)

 

Härra tuli näljasena koju, nõudis süüa.

Ma siis tegin.

 

Okei, tegelikult oli ikka päris-sööki ka. Väike retro-hõnguline õhtusöök. Vihmase ja vilu ilma tõttu pugesime kaissu, vaatasime natuke telekat ja oligi kõik. Ei mingeid poole ööni õues toimetamisi.

 

 

 

 

romantika, öökimine ning internetioksjonid

Midagi läks maailma loomisel ikka väga nihu, et sääskedele õigused anti. Võimatu lihtsalt, kui tüütud tegelased.

Nii pidime me eile härraga oma võrkkiige romantika muutma:
1 - "võrkkiiges teki all"-romantikaks
ning peatselt
2. "p*****, lähme tuppa ära"-romantikaks.

---

Sügisese mandlioperatsiooni järelmina olen saanud omale ühe kiiksu juurde. Nimelt ma ei talu enam ühegi hambapasta maitset. Imepisike törts pastat hambaharjale, kiire-kiire nühkimine (kaugeltki mitte põhjalik ja pikalt vältav nagu kästakse), sest ühel hetkel lihtsalt ajab nii öökima, et kui ma KOHE seda suust välja sülitada ei saa, on suur pahandus. Mõnikord on ikka nii, et härra parasjagu ise kraanikausis loputab või toimetab, aga ma lihtsalt ei saa sekunditki oodata, sest seda pahandust ei taha pärast küll mitte keegi koristada :)

 

Enne operatsiooni sellist nalja polnud.

 

---

 

Ma ikka käin aeg-ajalt osta.ee-d piilumas, et mida ja mis hinnaga liigub. Ja siis ma vaatan ja muigan nende kuulutuste pealkirju:

 

"Korv koos antiiksete esemetega!" - 10 aastat vana ei ole antiikne!

"Väga ilus sinine vaas!" - Tore :) Väga ilus ühe arvates ei pruugi teise inimese silmis sugugi ilus olla. Huvi pärast lausa paningi otsingusse "ilus", sain 212 lehekülge vasteid. Vau! :D

"Tsaariaegne kohver" - kust müüja võtab, et tsaariaegne? Kas tal on ette näidata dokumendid selle kohta?

"SUPER!!! Hea hinnaga..." - jällegi vahva, et keegi midagi suurepäraseks ja imeliseks hindab, aga mina nt midagi otsides sellise pealkirja korral otsitavat eset üles ei leia.

"Ilus vanaaegne vaskne alus. Kas samovarilt mingi osa?" - hästi palju ongi pealkirjadeks kuulutustel mingi küsimus. Müüja ise ka ei tea, mida müüb.

 

Jne.

 

Aga jõuame edasi hindade juurde. Need on ikka röögatud. Suvalised asjad suvalises seisukorras röögatu (alg)hinnaga. Suvalised üksikud klaasid, üksikud kehvas seisus toolid vms, alghinnad - 10€, 20€, 40€. Täiesti ulme! Vana rattapump - 10€. Ma võin seda rivi lõputult jätkata. Ma saan aru müüja soovist saada kätte teatud summa, mis tal mõttes mõlgub. Samas tahavad ju kõik võimalikult odavalt kauba kätte saada. Mind nt ei kutsu selline alghind midagi ostma.

 

Palju on kuulutusi, alghinnaga 0,10€. Normaalne, ma tahaks ka kohe selle soetada, isegi kui just otseselt vaja ei ole, aga meeldib. Ja siis saabuvad pakkujad. Oksjon lõppeb 6, 10, 21 päeva pärast, aga juba käib üksteise võidu üle pakkumine? Mis toimub? Minu taktika on alati see, et panen jälgimise alla, osta saadab oksjoni lõppemise päeval meeldetuletuse ja ma teen pakkumise või jätan meelde, mis kell lõppeb, et siis tegeleda sellega. Aga siis, kui inimesed juba paaniliselt 10 päeva enne oksjoni lõppu üksteist üle pakuvad, siis aetakse (müüja rõõmuks, kahtlemata) hind nii mõttetult kõrgeks, et kas hiljem seda ostu siis tehes ka võidumaitse on veel? Et kui palju raha tegelikult mingi vidina alla pannakse?

 

Ja üleüldse, millal need võidupakkujad ükskord kõik omale vana vahvlimasina ära soetavad, et ma ka saaks omale ühe? Alati, kui ma leian ühe kuulutuse, käib seal selline andmine, et anna kannatust. Ma tõesti ei taha end vaeseks maksta.

esmaspäevane pildipostitus

 

Tallinna nädal seekord oli taaskord teguderohke
ning esmspäeval,
peale suure kotiga Tallinna saabumist,
pikka tööpäeva ning seejärel juuksurit
saime preili mrg-ga kokku Kohalikus.
Kelner tahtis ka pildile saada :)

Teisipäeval tuli välkmõte Lauraga kokku saada.
Meil temaga on naljakas kooskõlastusring:
iga kord kui planeerime,
siis tähendab see seda,
et ühine sobiv aeg on u kahe kuu ja kolme nädala pärast... võibolla.
Aga siis hoopiski, kui tekib vaba 2 tundi ja helistame,
sobib reeglina mõlemile.
Nii ka seekord.
Selle puhul nunnu piknik ning peale kõhutäidet totaalne paduvihm,
mille kätte me otseloomulikult jäime.

Kolmapäeval käisin Laagris Merikese juures uut Tallinna peatuspaika uudistamas.
Tegin strateegilise vea, et läksin tunne-oma-kodumaad bussiga.
Ca 50 minutit loksusin.
Aga et olin end lubanud ka järgmisele koosviibimisele,
siis ei saanudki pikalt juttu lobiseda,
vaid Merikese abiga jõudsin viimasel hetkel rongile
ja olin 15 minutiga Balti jaamas.
Imeline.
Seekord vaatasime üle kohvik-resto Diip.
Preilisid laekus omajagu ja ajasime mõnuga juttu.
Üllatusvisiidi tegi ka preili mrg,
kes andis üle ka pulmakutse
(eelduseks oli muidugi, et mu härra kõik tingimused täidaks :D)
Maailma pikima instruktaažiga pulmakutse on :D
MA pean kodus peeglile skeemi, nooled ja kellaajad tegema,
et ma midagi vussi ei ajaks pärast.
Igatahes väga nunnu kutse oli.
Ja kas ainult mina näen,
et kutse sõlm on südamekujuline?

Diip ise oli.... küllaltki lihtne.
Ma ei tea, miks ma arvasin, et seal on igasugu detaile ja värke.
Neid muidugi oli ka, kuid ma arvasin, et koht on nendega ülekoormatud.
Ei olnud.
Lihtne ja tagasihoidlik.
Sellegipoolest jäi mulle nii mõnigi detail silma ja meeldis väga.
Näiteks see peegel.
Ma tahaks sellist omale Peipsi äärde ka.

Neljapäeval tegime preili mrg-ga taaskord välkplaanid.
Käisime Stamina raames (mrg kollektiiv osaleb, ma jõlkusin kaasa) Ülemiste ääres jalutamas,
et pärast ülimõnusal mrg rõdul teha (minu) rõduhooaja avamine.
Aitäh-aitäh-aitäh.
Väga mõnus oli.
Ja mrg, nüüd on teie kord jällegi Peipsisse tulla.
 



Ja nagu ma mitmelgi korral maininud olen,
siis puidust asjad mulle meeldivad.
Kui ma seda ideed mrg vannitoas nägin,
teadsin, et seda pean ma järgi tegema.
Ainult et mul pole nii nunnut väikest puidust lähkrit.. veel.
Ega vannituba...
Küll ma leiutan.
Minu vannituppa ühel päeval tuleb ka.
 

Töö juures leidsin sellise paketi.
Millele siin küll vihjatakse :)
Et ma ei tee tööd või :P

Selgus, et kinkija oli Disko,
kes mäletas minu mullikile kiiksu.
Oi mulle meeldib näppida seda :D

Reede õhtul sõitsime Merikesega Pärnumaale.
Härra tuli ka Tartust,
sest tal oli laupäeval vaja Pärnus võistlustel osaleda.
See oli hea võimalus vanematekodus käia,
isa näha ja ema juures ka käia.
Lisaks siis hulkusin Pärnus ringi.
Sellal, kui härra võistles, pidin ma aega surnuks lööma.
Muidugi on ju kogu mu tavaar Tartusse kolitud,
seega rannariideid ei olnud...
Nii ma igavlesin mööda Pärnut ringi.
Oleks teadnud, et nii mõnigi sõber sel ajal Pärnut väisas,
oleks hulga lõbusam olnud.
Aga et härra baseerus jahtsadamas,
siis muidugi ei pääsenud ma üle ega ümber Maire Aunaste kirbukast
ja pidin sinna hulga raha jätma :)
Veel toredaid punutud ja laastust korve leidsid tee meie koju Peipsi äärde.

Jahtsadamas.

 

Minu Pärnu suvi oli väga vallikraavine ja võilille romantiline seekord.

Tori hobused.



Pärast võistluseid kaesime perra
ja vaatasime näiteks ka Sindi paisu.
Seal ääres oli nii ilus palkmaja,
teistsugune, kui harjunud kohtama.
Võibolla just sellepärast meeldiski,
olgugi et värvitud,
aga kuidagi sümpaatne oma sammastalade ja rõdude ja ruumikusega.

Üks armas kummitusmaja ka.
Kui ära renoveeritaks,
oleks tõeliselt ilus hoone taaskord.
Millise ägeda katuseterrassi sinna saaks!

Algselt plaanisime Pärnumaale teiseks ööks veel jääda,
aga arvasime siiski, et pühapäeval tahaks oma kodus ka toimetada
ja sõitsime siiski ära.
Väike jalasirutus paus Viljandis.

Mulle need Viljandi maasikad väga meeldivad.
Toredasti ühtne süsteem üle linna :)
(mistõttu nüüd on suur maasika söömise isu peal...)

Üks eriti äge puuonn Viljandi vanalinnas.
Avastasime eriti armsaid munakivi tänavaid
ja seal ta ühtäkki oli...
Ma väiksena väga unistasin omale puuonni saamist.



Ja jalasirutus Võrtsjärve ääres ka.
Kollased aknad tuleb ikka üles pildistada.

Mu sibulapeenrad ootasid mind!
Ma olen lihtsalt nautinud hommikul peenra vahele jalutamist,
et võileiva peale noppida OMA peenrast oma sibulat.
Mmm...

Pärast pikka töökat PALAVAT päeva
sai õhtul viimaks üles ka võrkkiik.
Selle ma kinkisin härrale jõuludeks
ja habad ristis tõin Brasiiliast ära :)
Kohvrid olid pungil täis ja kilod üle,
aga selle suure kompsu surusin veel oma käsipagasisse.

Taamal paistab aga meie kaevu ehitus.
Jah, härra ja talle külla saabunud sõber alustasid seda ränka tööd
ja esimene rake on sees.
Viis veel ootab.
ja see on RÄME töö.
Ma ei tea, kuidas härra sinna rakke SISSE mahub edasi kaevama,
sest just nii tuleb seda teha.
Paned aga rakke sisse ja kaevad oma jalge alt edasi.
Rakked vajutavad oma raskusega süsteemi allapoole.
Poolteist meetrit on kaevatud ja juba on vesi väljas.

Isa, nähes minu vaimustust korvide-aamide jne osas,
kõigepealt kurjustas minuga,
et miks ma neid raha eest ostan (all paremas nurgas),
kui pööning on neid täis?
No mina ei teadnud, et need kasutusel pole enam
(ma räägin - ma tahan kõik ära päästa, mine tea, mis hullud hävitamisplaanid käsil on)!
Seega võtsime härraga pööningult kaks veinipudelit koos korviga kaasa
ja tõime meile ära.
Rohkem ei mahtunud lihtsalt auto peale.
Järgmine kord järgmised.
Igatahes panime nad seina äärde rivvi sügist ootama.
Sest sel aastal algatame me küll oma veiniteo.

Taustal olev vokk on ka mu vanematekodust.
Oi, ma paneks nii palju detaile ikka igale poole kui vähegi mahuks ja saaks :)

Projekt "Maja" - kümnes peatükk

Ühes varasemas postituses ma mainisin ka, et mulle üldse ei meeldinud meie majas puude hoiustamise lahendus toas. Selleks oli meil tõhus, ent äärmiselt kole valge plastmassist kast. Ideaalis soovisin, et oleks puudekirst, nii nagu see on mul vanematekodus. Seal on tohutusuur kirst elutoa ja köögi vahel, aga ka majas on on ruumi ja see sobib sinna. Meil on köögi osa palju piiratum ja ruumi vähem seoses suure vene ahju ning noh, väiksema majaga :D

Tõime isegi ühe kirstu tuppa, aga see võttis ruumi ikka väga ära. Väiksemat kirstu aga silma ei hakanud ka. Samas olgem ausad, ei tahtnud ka maksta mõttetult palju ühe väikese lahenduse eest.

Nagu elu siiski õpetab, ka minusugust kannatamatut jäära, siis - tark ei torma!

Kui härraga olime tulesurmast päästnud vanad vaadid, tünnid ning laastukorvid ja need omale hoovi peale ritta sättinud, tulin ma paar päeva hiljem ideaalse lahenduse peale.

Üks päästetutest sobib ideaalselt meie kööki puude hoiustamiseks. Ja kui ma selle mõtte juba endale meeldima olin pannud, ei saanud ma sellest enam loobuda.

Tõenäoliselt olid need vaadid ja tünnid vedelenud pikka aega kuskil vees, sest nad olid äärmiselt roostekarva. Üks vaatidest ka pealt veidi pehkinud olekuga, mistõttu pidin härrat pikalt veenma, et seda vaati ikka tuleb meil ka ära päästa.

Vaatidest ma teadsin kohe, mis ma teha tahan. Need kaks moodustavad mulle hoovi imelise laua, niiet hommiku- või mis iganes söök õues on lihtsalt rõõm omaette:

Siis kahepeale härraga (sest ta tükk aega ise ei viitsinud ja ma palusin tööriista, et ise nokitseda, aga loomulikult ei olnud ma sugugi nii proff kui tema, mistõttu ta ei suutnud mu tegutsemist pealt vaadata ja tegi ikka ise) lihvisime tünni ära. Oi kui palju roostet meile mööda muru laiali lendas sealt :)

Aga puhtamaks ja ilusamaks saime küll :) Tegelt mu poolest oleks võinud ta ka selline roostene olla, peaasi et seda tünni leitud eesmärgi päraselt kasutada saan. Üleüldse on mul praegu tohutu vaimustus erinevate puidust tünnide, vaatide, kibude, lähkrite, korvide jms osas. Suur või väike. Selline ugev või laastudest või punutud... Kõik meeldivad ja ma saan neid nii hoovis kui toas rakendada. Sestap ka nädalavahetusel isa juures vaatasin kriitilise pilguga hoovi neil, et nad ometigi midagi minu silmis väärtuslikku ära ei põletaks. Päästan kõik ära ja annan uue elu.

(Härra siinkohal ohkab :D)

Kui tünn oli ära lihvitud, sain asuda taas õlitama.

Enne õlitamist:

 Pärast õlitamist_

Ja köök selleks korraks on mul lihtsalt ideaalne:

("selleks korraks" tähendab siis seda, et päris-päris ideaalne saab mu köök olema mõistagi peale remonti, kui ühendame suveköögiga, kui on vesi sees ja kraanikausi süsteem lahendatud ning liiga väikese köögiakna asemel on valgustandev uks mu hubasele terrassile... Kus on muuseas nii vanakooli tünnid-vaadid-korvid, kui võrkkiik ning verandadiivan. Jah, selline unistus on)

Mina, libahunt

Kui ma nüüd segast juttu edaspidi räägin või noh, libahundiks muutun või midagi, siis tuleb see sellest, et Laborandi koer ründas mind.

Käsi on tsipa katki ja valutab mõnuga. Ehmatusest sain ikka pisara ka lahti ja ulgusin muudkui, kui härra verd peatas ja kätt puhastas.

"Imeline" punkt kaunile suvepäevale.

grumpy catist ja muust

Me ükspäev preili mrg-ga rääkisime sellest, kuidas Eesti uudistes on ainult ja ainult negatiivsed ja halvad uudised. Kes tapeti, kes hukkus, kes kukkus kuskil, kes varastas, kes sõdib... Häid uudiseid praktiliselt ei olegi.

 

Selle tõttu olen ma internetis niisama ringi tuianud ja ilusat emotiveerivate lugude otsa koperdanud. Ja muidugi olen ma totaalne pehmo ja iga armsa loo peale saan silma vesiseks ka.

Näiteks see on nii armas lugu:

 

Üks teine kord ma lugesin lugu (mida linkida ei õnnestu, sest ma ei leidnud seda enam ülesse), kus üks britt ujus Uus-Meremaa lähistel üle väina, kui ühtäkki nägi haid. Üsna peagi aga ujusid talle ümber kümmekond delfiini ja saatsid teda üle tunni aja, kuni hai oli kadunud. Video oli ka juures, kus oli näha, et delfiinid olid nii lähedal, et võis katsuda. Too britt ujus muide heategevusliku ürituse korras, mis oli päästmaks delfiine.

 

No minul oli jälle see "ihsandkuiilusaidasjujuhtub" pisar kohal.

---

Ja tegelt ma hakkasin tegema postitust pühendusega ↔e-le, aga mõte eksis rajalt eksole :) Alati, kui ma satun mõne grumpy cat pildi peale, tuleb tema mulle meelde. Absoluutselt loogika vastane, sest ↔e-l on kõige lõkerdavam naer, mida ma tean. Noh, tema mõtleb mulle, kui kuskil südameid näeb. Tundub olevat tasakaalus :)

Just sellepärast ma pean postitama selle pildi:

Nii me ↔e-ga matchimegi :)

---

No olgu, mõned grumpy'd veel, sest need on lihtsalt nii naljakad. Aga võibolla olen ma reedeks juba piisavalt peast soe kah.

 

sokilugu

Ma ütleks vaid üht: "TRUE STORY"

 

Täiesti müstiline on see, et kuidas meil no ükski sokk ei klapi, mis pesunööril kuivavad. Härra võtab kapist soki"paari", vaatab neid ja lausub: "need on täiesti erinevad.... aga ma panen nad jalga ikkagi..." (mille peale ma muidugi naerda lagistan, sest vaid tema suudab mind kõige argisema asjaga naerutada, aga see on juba teine teema).

 

Lisaks olen mina tema silmis sokinahhaal, sest ma ju valdavalt vajan ja kannan sukki. Peenarde vahel toimetamiseks ajan isegi mina endale retuusid jalga ja siis on sokke vaja. Ahhaa! Härra omad sobivad :) Ja nii ma neid omistan vaikselt.

 

Tegelikult on olukord puhta hull, sest ma pidin lausa tõdema: meil on vaja minna poodi hunnikus sokke ostma. Sest kapis on ainult sellised nagu pildi output.

 

Ja kuidas on nii, et paned kuus sisse, välja võtad viis? Kuhu üks põgenes?

täiesti ebaoluline postitus :)

Esmaspäevane vestlus mrg-ga:

 

mrg: "See on nii äge, et sa oled nii vastuoluline. Ühest küljest muudkui maaelu ja peenrad ja siis konkreetne tibi oma kontsakingade ja kleitidega..."

 

Eksole :)

 

Lisaks tuli Marissa ja lihtsalt kiusamiseks postitas Michael Korsi kingapildi oma blogisse. See, mis ta minu südames selle käiguga põhjustas, on kirjeldamatu. Ma arvan, et härra ei taha sellest kõigest kuuldagi :)

 

Seda enam, et meie viimane vestlus härraga oli:

 

härra: "Tead, ma pean üles tunnistama midagi. Ma tegin ühe ostu!"

(see juba iseenesest ei tõota head)

herz: "Nii?"

härra: "Ma ostsin paadi!"

(muigan)

herz: "Nii?"

härra: "Sellise väikese...8 kuni 10 meetrit..."

(naer)

 

Noh, kui see paat muuks ei kõlba, siis võime temast alati teha sauna või külalistemaja või lastele liivakasti või midagi... Härra isegi pakkus, et ma võin sel juhul ka lilli sinna panna, kui tõesti muuks ei kõlba :) Nii lahke.

 

Jah, nii me kaevu ehitame ja maja remondimegi. MK kingade ja paatidega. Rääkimata etsy.comist, kuhu ma täna lõksu jäin. Härra sellest veel ei tea...

 

lugu kolmest kleidist

Väga veider oli saabuda veel viimaseid kordi ööbima oma Tallinna pessa. Kolisin ju reedel pea kõik asjad ära, vaid osa nõusid jätsin alles, mida omal Tartumaal vaja ei lähe. See tähendas, et mind võttis vastu tühi ja kõle korter, kodusoojus oli välja kolinud.

 

Kui varem käisin pmst Tartus visiidil, siis nüüd on vastupidi. Riputasin oma kolm kaasatoodud kleiti tühja kappi ja heitsin voodile.

 

Nii kummaline tühjus.

naine on nii ilus, kui ilus on ta oma mehe silmis

Eilset kiiret puude ladumise aktsiooni sponsoreeris kaunite vaadetega meil aita paigutatud peegel. Ikka nii, et tuled, puusülem kätel, piki tavaari vahele moodustatud teed, ning kiikad peeglist pikalt, kas jalad on peenikesed ja samm kaunis või mis täpselt. Olen nähtuva pildiga väga rahul.

Ühel hetkel uurin:

herz: "Musu! Kas sina näed mind ka nii ilusana nagu ma ise ennast peeglist näen?"

härra: "Ei, veel palju ilusam oled!"

See mees teab, kuidas oma naise silmi särama panna :)

Esmaspäevane pildipostitus

Härra lahkel loal vaatasime veidi Tartus ka ringi. Ma nägin nii palju põnevat :)

 

Üks väga uhke ja kallis elamupiirkond. Siiliga.

Apollo teatab:

Noh, ja siis oli üks muhhamedi ja mäe lugu. Et mina olevat preili mrg Tallinna nädalatel täiesti ära unustanud, siis kamandas tema mu Tartus sushit sööma.

Tartus on selliseid maagilisena mõjuvaid kohti mitmeid. Näiteks see vaatepilt:

Ja siis ka see 9.mai mõjudega koht:

Reedel tegime härraga Tallinna sõidu. Temal oli vaja tähtsaid kooliasju teha, mina tegin natuke tööd ja asusin siis hullunult pakkima. Aga varahommikul teel Tartust Tallinna (kui loendamatult palju kordi ma seda teed viimase poole aasta jooksul sõitnud olen?) tervitas meid see kuumaõhupall. Ma jätkuvalt tahan ka sellega sõitma minna. Liina tegi selle ägeda tripi Melbourne kohal, kuid mina plaanisin Sydneys seda teha. Kahjuks ma sinna ei jõudnudki. Aga tegelikult ma naudiks ka väga Eestimaa vaateid...

Naabreid on meil ümberringi palju ja peab vist hakkama kuidagi nimetama neid. Need naabrid, kellega volbrit tähistasime ning see peremees, kes mulle naistepäevaks roosi kingib ning kala käib üle ukse toomas, alati ikka siis kui härra ära on. Nemad on vene rahvusest ja saagu nende bloginimeks siis samuti VENELASED. Üldse mitte sildistades ega halvustades, vaid et oleks kergem eristada. Kui olime reedel Peipsi äärde suure kolitud tavaariga jõudnud, sai härra kõne, et naisel on sünnipäev ja meid väga oodatakse ka. Ei olnud meil miskit muud teha, kui surmväsinult lauda istuda. Lisaks meile ja kutsujatele, olid külas veel ühed meie naabrid. Kuna nemad on pärit Ukrainast, siis bloginimi UKRAINLASED. Suhtlemine toimus muidugi vene keeles ja mul pole ammu enam praktikat olnud, kuid see ei olnud takistuseks. Tegelikult oli lausa hea kuulda, kuidas nad mulle komplimente tegid ja mu keeleoskust kiitsid. Õnneks ei sadanud, muidu oleks vihma ninast sisse tilkunud :)

 

Järgmisel päeval tuli Vene proua mulle külla ja tõi istikuid. Imetles mu tiiki. Kui paar nädalavahetust tagasi härraga mootorrattal Peipsi ääres ringi sõitsime, siis hakkas silma, et oi kui paljudes hoovides olevates tiikides on igasugused plastmassist luiged... Nüüd Vene proua arvas ka, et mulle siia tiiki ikka väga sobiks... Jumal hoidku, et nad meile neid ei kingiks.

Fantastiliste ilmadega nädalavahetus möödus mul ikka Peipsi ääres. KODUS. Sellal kui härra töötas, rabasin mina sibulapeenarde vahel (pildi unustasin teha) rohida, lilli kasta, rediseid harvendada ning paprikaid istutada. Vahepeal väike seljasirutus-rattasõit ning tagasi oma pessa.

Pühapäeval oli härra graafik natuke minusõbralikum, st ta alustas varakult, et kl 16 juba saaks koju tulla. Toimetasime, sõitsime ringi ning puu majandamine. Ilusad Eestimaa vaated:

 

Mis ühele rämps, see teisele aare. Ma ei ole sellest saladust teinud, et mulle väga vanad asjad meeldivad. Nii teadis ka härra, et neid tünne, vaate ja lähkreid on mul hädasti vaja ja mina neid ära visata küll ei lase. Päästsime nad tulesurmast ja juba on sada mõtet, kuidas neid oma pesas rakendada. Tuleb eraldi postitusena, kui härra oma imelise taldlihvija jälle töösse võtab. Seniks on need kõrgamd tünnid meile püstijalabaariks.

 

Veel ühed meite naabrid, hästi toredad eestlased, kes meile elutuppa lühtri andsid ja meist paar maja edasi elavad, kamandasid meid eile päeva lõpetuseks endile sauna. Nende nimi siis olgugi EESTLASED. Neil on üks paremaid soome saunasid üldse, kus ma käinud olen. väga väga mõnus leil, parajalt niiske ja ei kõrveta. Lobisesime südaööni. Enne sauna jäädvustasin õues olustikku.

 

Ja kui saunast südaööks koju jõudsime (riided seljast kadunud, vaid saunalinad ümber - tuhkatriinu uuem versioon?), ei tahtnud üldse tuppa kobida, vaid öö oli nii SOE ja see TÄHISTAEVAS ja meie MURU ja fakt, et välja ei olnud pime... see kõik oli nii lummav. Aga et meil äratus oli kl 5, et taas Tallinna tulla, pidi siiski pool üks magama ära kobima.

 

Kes on täna surmani väsinud?