Esmaspäevane pildipostitus

Härra lahkel loal vaatasime veidi Tartus ka ringi. Ma nägin nii palju põnevat :)

 

Üks väga uhke ja kallis elamupiirkond. Siiliga.

Apollo teatab:

Noh, ja siis oli üks muhhamedi ja mäe lugu. Et mina olevat preili mrg Tallinna nädalatel täiesti ära unustanud, siis kamandas tema mu Tartus sushit sööma.

Tartus on selliseid maagilisena mõjuvaid kohti mitmeid. Näiteks see vaatepilt:

Ja siis ka see 9.mai mõjudega koht:

Reedel tegime härraga Tallinna sõidu. Temal oli vaja tähtsaid kooliasju teha, mina tegin natuke tööd ja asusin siis hullunult pakkima. Aga varahommikul teel Tartust Tallinna (kui loendamatult palju kordi ma seda teed viimase poole aasta jooksul sõitnud olen?) tervitas meid see kuumaõhupall. Ma jätkuvalt tahan ka sellega sõitma minna. Liina tegi selle ägeda tripi Melbourne kohal, kuid mina plaanisin Sydneys seda teha. Kahjuks ma sinna ei jõudnudki. Aga tegelikult ma naudiks ka väga Eestimaa vaateid...

Naabreid on meil ümberringi palju ja peab vist hakkama kuidagi nimetama neid. Need naabrid, kellega volbrit tähistasime ning see peremees, kes mulle naistepäevaks roosi kingib ning kala käib üle ukse toomas, alati ikka siis kui härra ära on. Nemad on vene rahvusest ja saagu nende bloginimeks siis samuti VENELASED. Üldse mitte sildistades ega halvustades, vaid et oleks kergem eristada. Kui olime reedel Peipsi äärde suure kolitud tavaariga jõudnud, sai härra kõne, et naisel on sünnipäev ja meid väga oodatakse ka. Ei olnud meil miskit muud teha, kui surmväsinult lauda istuda. Lisaks meile ja kutsujatele, olid külas veel ühed meie naabrid. Kuna nemad on pärit Ukrainast, siis bloginimi UKRAINLASED. Suhtlemine toimus muidugi vene keeles ja mul pole ammu enam praktikat olnud, kuid see ei olnud takistuseks. Tegelikult oli lausa hea kuulda, kuidas nad mulle komplimente tegid ja mu keeleoskust kiitsid. Õnneks ei sadanud, muidu oleks vihma ninast sisse tilkunud :)

 

Järgmisel päeval tuli Vene proua mulle külla ja tõi istikuid. Imetles mu tiiki. Kui paar nädalavahetust tagasi härraga mootorrattal Peipsi ääres ringi sõitsime, siis hakkas silma, et oi kui paljudes hoovides olevates tiikides on igasugused plastmassist luiged... Nüüd Vene proua arvas ka, et mulle siia tiiki ikka väga sobiks... Jumal hoidku, et nad meile neid ei kingiks.

Fantastiliste ilmadega nädalavahetus möödus mul ikka Peipsi ääres. KODUS. Sellal kui härra töötas, rabasin mina sibulapeenarde vahel (pildi unustasin teha) rohida, lilli kasta, rediseid harvendada ning paprikaid istutada. Vahepeal väike seljasirutus-rattasõit ning tagasi oma pessa.

Pühapäeval oli härra graafik natuke minusõbralikum, st ta alustas varakult, et kl 16 juba saaks koju tulla. Toimetasime, sõitsime ringi ning puu majandamine. Ilusad Eestimaa vaated:

 

Mis ühele rämps, see teisele aare. Ma ei ole sellest saladust teinud, et mulle väga vanad asjad meeldivad. Nii teadis ka härra, et neid tünne, vaate ja lähkreid on mul hädasti vaja ja mina neid ära visata küll ei lase. Päästsime nad tulesurmast ja juba on sada mõtet, kuidas neid oma pesas rakendada. Tuleb eraldi postitusena, kui härra oma imelise taldlihvija jälle töösse võtab. Seniks on need kõrgamd tünnid meile püstijalabaariks.

 

Veel ühed meite naabrid, hästi toredad eestlased, kes meile elutuppa lühtri andsid ja meist paar maja edasi elavad, kamandasid meid eile päeva lõpetuseks endile sauna. Nende nimi siis olgugi EESTLASED. Neil on üks paremaid soome saunasid üldse, kus ma käinud olen. väga väga mõnus leil, parajalt niiske ja ei kõrveta. Lobisesime südaööni. Enne sauna jäädvustasin õues olustikku.

 

Ja kui saunast südaööks koju jõudsime (riided seljast kadunud, vaid saunalinad ümber - tuhkatriinu uuem versioon?), ei tahtnud üldse tuppa kobida, vaid öö oli nii SOE ja see TÄHISTAEVAS ja meie MURU ja fakt, et välja ei olnud pime... see kõik oli nii lummav. Aga et meil äratus oli kl 5, et taas Tallinna tulla, pidi siiski pool üks magama ära kobima.

 

Kes on täna surmani väsinud?