esmaspäevane pildipostitus

 

Tallinna nädal seekord oli taaskord teguderohke
ning esmspäeval,
peale suure kotiga Tallinna saabumist,
pikka tööpäeva ning seejärel juuksurit
saime preili mrg-ga kokku Kohalikus.
Kelner tahtis ka pildile saada :)

Teisipäeval tuli välkmõte Lauraga kokku saada.
Meil temaga on naljakas kooskõlastusring:
iga kord kui planeerime,
siis tähendab see seda,
et ühine sobiv aeg on u kahe kuu ja kolme nädala pärast... võibolla.
Aga siis hoopiski, kui tekib vaba 2 tundi ja helistame,
sobib reeglina mõlemile.
Nii ka seekord.
Selle puhul nunnu piknik ning peale kõhutäidet totaalne paduvihm,
mille kätte me otseloomulikult jäime.

Kolmapäeval käisin Laagris Merikese juures uut Tallinna peatuspaika uudistamas.
Tegin strateegilise vea, et läksin tunne-oma-kodumaad bussiga.
Ca 50 minutit loksusin.
Aga et olin end lubanud ka järgmisele koosviibimisele,
siis ei saanudki pikalt juttu lobiseda,
vaid Merikese abiga jõudsin viimasel hetkel rongile
ja olin 15 minutiga Balti jaamas.
Imeline.
Seekord vaatasime üle kohvik-resto Diip.
Preilisid laekus omajagu ja ajasime mõnuga juttu.
Üllatusvisiidi tegi ka preili mrg,
kes andis üle ka pulmakutse
(eelduseks oli muidugi, et mu härra kõik tingimused täidaks :D)
Maailma pikima instruktaažiga pulmakutse on :D
MA pean kodus peeglile skeemi, nooled ja kellaajad tegema,
et ma midagi vussi ei ajaks pärast.
Igatahes väga nunnu kutse oli.
Ja kas ainult mina näen,
et kutse sõlm on südamekujuline?

Diip ise oli.... küllaltki lihtne.
Ma ei tea, miks ma arvasin, et seal on igasugu detaile ja värke.
Neid muidugi oli ka, kuid ma arvasin, et koht on nendega ülekoormatud.
Ei olnud.
Lihtne ja tagasihoidlik.
Sellegipoolest jäi mulle nii mõnigi detail silma ja meeldis väga.
Näiteks see peegel.
Ma tahaks sellist omale Peipsi äärde ka.

Neljapäeval tegime preili mrg-ga taaskord välkplaanid.
Käisime Stamina raames (mrg kollektiiv osaleb, ma jõlkusin kaasa) Ülemiste ääres jalutamas,
et pärast ülimõnusal mrg rõdul teha (minu) rõduhooaja avamine.
Aitäh-aitäh-aitäh.
Väga mõnus oli.
Ja mrg, nüüd on teie kord jällegi Peipsisse tulla.
 



Ja nagu ma mitmelgi korral maininud olen,
siis puidust asjad mulle meeldivad.
Kui ma seda ideed mrg vannitoas nägin,
teadsin, et seda pean ma järgi tegema.
Ainult et mul pole nii nunnut väikest puidust lähkrit.. veel.
Ega vannituba...
Küll ma leiutan.
Minu vannituppa ühel päeval tuleb ka.
 

Töö juures leidsin sellise paketi.
Millele siin küll vihjatakse :)
Et ma ei tee tööd või :P

Selgus, et kinkija oli Disko,
kes mäletas minu mullikile kiiksu.
Oi mulle meeldib näppida seda :D

Reede õhtul sõitsime Merikesega Pärnumaale.
Härra tuli ka Tartust,
sest tal oli laupäeval vaja Pärnus võistlustel osaleda.
See oli hea võimalus vanematekodus käia,
isa näha ja ema juures ka käia.
Lisaks siis hulkusin Pärnus ringi.
Sellal, kui härra võistles, pidin ma aega surnuks lööma.
Muidugi on ju kogu mu tavaar Tartusse kolitud,
seega rannariideid ei olnud...
Nii ma igavlesin mööda Pärnut ringi.
Oleks teadnud, et nii mõnigi sõber sel ajal Pärnut väisas,
oleks hulga lõbusam olnud.
Aga et härra baseerus jahtsadamas,
siis muidugi ei pääsenud ma üle ega ümber Maire Aunaste kirbukast
ja pidin sinna hulga raha jätma :)
Veel toredaid punutud ja laastust korve leidsid tee meie koju Peipsi äärde.

Jahtsadamas.

 

Minu Pärnu suvi oli väga vallikraavine ja võilille romantiline seekord.

Tori hobused.



Pärast võistluseid kaesime perra
ja vaatasime näiteks ka Sindi paisu.
Seal ääres oli nii ilus palkmaja,
teistsugune, kui harjunud kohtama.
Võibolla just sellepärast meeldiski,
olgugi et värvitud,
aga kuidagi sümpaatne oma sammastalade ja rõdude ja ruumikusega.

Üks armas kummitusmaja ka.
Kui ära renoveeritaks,
oleks tõeliselt ilus hoone taaskord.
Millise ägeda katuseterrassi sinna saaks!

Algselt plaanisime Pärnumaale teiseks ööks veel jääda,
aga arvasime siiski, et pühapäeval tahaks oma kodus ka toimetada
ja sõitsime siiski ära.
Väike jalasirutus paus Viljandis.

Mulle need Viljandi maasikad väga meeldivad.
Toredasti ühtne süsteem üle linna :)
(mistõttu nüüd on suur maasika söömise isu peal...)

Üks eriti äge puuonn Viljandi vanalinnas.
Avastasime eriti armsaid munakivi tänavaid
ja seal ta ühtäkki oli...
Ma väiksena väga unistasin omale puuonni saamist.



Ja jalasirutus Võrtsjärve ääres ka.
Kollased aknad tuleb ikka üles pildistada.

Mu sibulapeenrad ootasid mind!
Ma olen lihtsalt nautinud hommikul peenra vahele jalutamist,
et võileiva peale noppida OMA peenrast oma sibulat.
Mmm...

Pärast pikka töökat PALAVAT päeva
sai õhtul viimaks üles ka võrkkiik.
Selle ma kinkisin härrale jõuludeks
ja habad ristis tõin Brasiiliast ära :)
Kohvrid olid pungil täis ja kilod üle,
aga selle suure kompsu surusin veel oma käsipagasisse.

Taamal paistab aga meie kaevu ehitus.
Jah, härra ja talle külla saabunud sõber alustasid seda ränka tööd
ja esimene rake on sees.
Viis veel ootab.
ja see on RÄME töö.
Ma ei tea, kuidas härra sinna rakke SISSE mahub edasi kaevama,
sest just nii tuleb seda teha.
Paned aga rakke sisse ja kaevad oma jalge alt edasi.
Rakked vajutavad oma raskusega süsteemi allapoole.
Poolteist meetrit on kaevatud ja juba on vesi väljas.

Isa, nähes minu vaimustust korvide-aamide jne osas,
kõigepealt kurjustas minuga,
et miks ma neid raha eest ostan (all paremas nurgas),
kui pööning on neid täis?
No mina ei teadnud, et need kasutusel pole enam
(ma räägin - ma tahan kõik ära päästa, mine tea, mis hullud hävitamisplaanid käsil on)!
Seega võtsime härraga pööningult kaks veinipudelit koos korviga kaasa
ja tõime meile ära.
Rohkem ei mahtunud lihtsalt auto peale.
Järgmine kord järgmised.
Igatahes panime nad seina äärde rivvi sügist ootama.
Sest sel aastal algatame me küll oma veiniteo.

Taustal olev vokk on ka mu vanematekodust.
Oi, ma paneks nii palju detaile ikka igale poole kui vähegi mahuks ja saaks :)