Eelmise aasta positiivsuse projekti raames kirjutasin ka, et üllatuskingitused meeldivad. Kui ma midagi märkan, mis meenutab mulle kedagi kallist, ei pea ma sugugi paljuks seda talle kinkida. Isegi, kui pole konkreetset põhjust, stiilis sünnipäev, kooli lõpetamine, sõbrapäev, jõulud. Ka niisama meeldib teist inimest rõõmustada.
Ja ei ole mul midagi selle vastu, kui keegi mind samamoodi meeles peab. Südame teeb soojaks eksole.
Eile õhtul jõudsin oma pisikeselt tööreisilt Narva tagasi Tartusse ja sain härralt kõne: "Kas sa õue tünnide juurde vaatasid? Seal on üks kingitus sulle!"
Et mul oli piiiiisikene uni silmas, siis ma läksin mõne (khm) minuti pärast siis uurima, et millest ta räägib.
Ma olen härra ära tüüdanud oma soovunelmaga. Sest ühes maakodus ju peab olema vankriratas. Ja ma olen seda igalt poolt taga ajanud, uskuge mind. Ja seal ta ühtäkki oligi, minu enda ratas. Suunurgad kõrvuni või jaa?
Samal ajal olin ma aga härrale õhtu varem teinud ise pisikese kingituse. Ta küll naerab, et minu kingitused on sellised, mis ma endale ise tahan, aga noh... jääb ju perekonda? :D Kui härra meie teisel kohtumisel kinkis mulle mu isikliku õnne (korstnapühkija särav nööp), mida ma kannan igapäevaselt sellest päevast saati kaasas, siis oli minu kord kinkida talle ka. Lisaks sellele suurele õnnele minu enda näol eksole :)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar