esmaspäevane pildipostitus

Sattusin taas piltidega hoogu, järgneb pikemapoolne mulisemine.

 

Kui eelmine kord pildipostitus lõppes Peipsi järve kvaliteetajaga,
siis sealt suundusin autoga Virumaale,
et tädiga teha surnuaia ringreis -
vanaema ja ema hauad tuli üle käia.
See viis meid pühapäeva õhtuks Pärnumaale,
kus sain kaks päeva ka kodutööl olla ning olemist nautida.

Mõttes oli kukeseenekastme idüll,
millest kribasin ka blogisse.
Mõeldud-mõeldud
ja võtsin oma ämbri ja noa
ning suundusin rägastikku.
Mets oli taaskord väga palju muutunud
ning kohe ei tundnudki kõiki kohti ära.
Palju oli ka tuuled-tormid hullanud ja kõik kohad risu täis.
Seal niimoodi okste vahel ukerdades
siunasid end, et no oli vaja seda jama?
Ei saanud siis minna turule seda kilokest seeni ostma?
Aga ei, kogu romantika ikka tuleb ise ette võtta.
Mets oli täiesti kuiv.
Ja ei ühtegi seent kusagil.
Oi ma kirusin end veelgi :)
Lõpuks siiski teada-tuntud kohad mõned seened andis mulle ette,
seega kukeseenemaitselise kastme sain ma kätte :))

Vanaisa oli hoovipealset kaunistanud :)
Mul jäigi mõistatuseks,
et mis variandid mullahunnikule keset muruplatsi nagu veel oleks?

Teisipäev ja head aega praeguseks Pärnumaa.
Taevas oli imeilus ja sellise pildi tegi telefon...

Kolmapäeval käisime Kristiinaga tema eriti nupsikut Karlssonit pildistamas.
Selline imenunnu sokolaadisilmne hurmur.
Mul oleks ka hädasti sellist vaja :)

Reedel oli töö juures kolleegil 50.sünnipäev.
Ega me siis kingiideedega hätta jää!
Presenteerin kingitust nüüd.
Tegemist on korraliku nalja-napsu- ja spordimehega,
seega sai kingitus tehtud vastav.
Iga kümne eluaasta kohta pudel!
0-10 piimapudel
10-20 Kellukese limonaadipudel
20-30 Žiguli õlu
30-40 Vana Tallinn
40-50 Isostar
ja et elu läheb siiski edasi ka,
siis
50 ja edasi: Bittneri balsam :))
Juubilar jäi väga rahule!

Ja reedel peale tööd kiirustasin koju asju pakkima
ja juba oligi härra kohal,
et alustada meie nädalavahetuse kvaliteetaega.
Sedakorda võtsime ette saarereisi,
härra oli blogist kenasti kõrva taha pannud,
et mulle saared meeldivad.
Algne idee oli Hiiumaa ja Saaremaa ringreis,
aga see kuulus kergelt utoopia valdkonda :)
Jäime Hiiumaa plaani juurde,
et võtta rahulikult.
Kulgesime rahulikult Rohuküla suunal,
nägime tee peal ka meile sobivat maja(karpi).
Ostame kiindlasti ära :)

Jõudsime sadamasse ja lootsime poole tunni pärast väljuvale praamile saada.
Hö-hö-höö me saime.
Too väljus pool tunnikest hiljem kui planeeritud,
järgmise praamini jäi ca tund.
Me tegime kalkulatsioonid -
me ei jõua Kärdlasse poodi enne sulgemist seega
ja meil polnud Tallinnast väljudes poes käidud...
Niisiis... tund aega...
autos kaks jalgratast...
Haapsallu ja tagasi ca 20 km...
Okei, lähme.

Oi see oli sügamine.
Mõnusalt tuulekest,
vene rattad ilma käikudeta,
üsna pikk sõit...
Uhasime korralikult.
Jõudsime poodi,
härra tegi kiirshoppingu,
asusime tagasi sadamasse uhama,
härral kummagi lenksu otsas kilekott
ja mina lihtsalt ilus.

Aeg oli kriitiline.
Arvasin, et härra võib ees ära kiirendada,
ma tulen nii kiiresti kui saab.
Kui sadamani oli jäänud umbes 300-400 meetrit,
juba oli laev ja kõik näha,
juhtus midagi fantastilist.
Esiratas plahvatas :)
Täiesti pekkis.
Ratta seljast maha ja ratas käekõrval jooksuga.
Härra juba vehkis, et tule-tule,
mis sa jooksed, nii väsinud oled sõidust või?
Ta ju ei teadnud ongelmast.
Ühesõnaga, ratas autosse ja kiiresti praamile.
Saime üsna viimaste seas peale,
uhh vedas!!!
Üsna minuti küsimus oli :))
Üks korralik reis algabki seiklusega eksole!

Saime praamilt maha,
juba algaski "Eestimaa on väike" seltskonnamäng.
Mõlemad nägime praamil tuttavaid.
Otsisime endale kauni mereäärse privaatkohakese
ja jäime õhtale.
Väike grill, päikeseloojang ja härra!

Laupäev algas Kärdlas jalgrattaparandusega.
Õnneks ongi Eestimaa väike
ja häid sõpru elab igal pool.
Niimoodi võtsingi kõne ühika toanaabrile,
kes suunas kohe õigesse kohta,
ratas sai parandatud ühe tunniga!
Niikaua, kui ootasime ja Kärdlas ringi vaatasime,
pildistasin kauneid kunste.

Seejärel asusime Hiiumaad vallutama.
Ristimäel tegime esimese peatuse.
Ja jätsime omalt poolt ka sinna risti!
Pildil :)

Härrale meeldivad kõiksugu militaarasjandused
ja Hiiumaal seda meile jagus.
Käisime militaarmuuseumis ja erinevaid kaitserajatisi vaatamas.
Aeg muudkui lendas.

Oh sa ilmaime,
herzil on teksad jalas!

Veel kaitseehitisi.
Seal on omajagu maaaluseid käike ja tunneleid ja ruume.
Sain tõestuse,
et tunneli lõpus siiski paistab valgus :)

Eiffeli torni pidime ikka ka üle vaatama.

Ühes järjekordses metsas,
kus otsisime uusi kaitserajatisi,
avastasin end imedemaalt.
Terve metsaalune oli punane!
Härra lahkelt jättis mind pilti tegema
(loe: maasikaid sööma)
ja vallutase seekordsed tornid üksinda.

Päev hakkas juba õhtusse jõudma
ning otsisime omale öömaja kohta.
Kaart oli meil olemas
ja RMK alad teada,
kuid kuidagi väga avalik tunne on olla kümnekonna inimesega ühel platsil.
Seega sõitsime veidi mere äärt pidi edasi
ja leidsime privaatnurgakese,
kuhu oma laagri püsti panime
(loe: auto parkisime).
Meil olid ju ometi rattad kaasas
ja plaan küps: me peame ratastega Hiiumaad vallutama.
Suundusime metsavaheteel Kõpu tuletorni poole,
edasi-tagasi rühkisime seega taaskord 20 km maha,
selle erinevusega,
et nüüd oli tee tõus eja languseid täis,
pikitud segamini kiviklibu,- liiva ning puujuurikaterikka maastikuga.
Oo õnn ja rõõm.
Korralik trenn oli taas.

Kõpus tegime time-out,
käisime korralike turistide kombel tornis üleval ära,
siis alla nautisime õlut ja suitsulesta,
kui ohhooo... niimoodi nautides astus ligi üks kolleeg!
Kordan end taas, Eestimaa ON väike!

Tagasisõit läbi sama metsa oli aga hoopis kergem,
tundus, et tee läks muudkui allamäge.
Pole siis ime, et enne üles oli raske rühkida!



Pühapäeval võtsime suuna Surf paradiisi.
Tee ääres nägime palju kivikesi
ja erinevad inimesed olid oma nimed kirja pannud.
Me jäädvustasime oma armastuse ka :)

Selline huvitav maja oli mere ääres.
Näeb välja nagu vinge bassikõlar!
Paap Kõlari maja???
Oleks eriti tuus küll :)

Surfi paradiis oli tuuline.
Kohe sitaks tuuline :))
Nagu terve Hiiumaa viikend.
Piltide pealt ise vaatan praegu muudkui,
et oh mis ilus reis oli.
Seda tuult ja külma hingust pildid edasi ei anna,
no võibolla need lained natuke vihjavad?

Tee viis Kalana sadamakõrtsi,
kus tegime pühapäevahommikuse ärkamisenaudingu.
Seal on imetabaselt armas väliterrass.
Ma ei tea, mis mind seal kõnetas,
aga raske oli lahkuda.

Et aeg hakkas vaikselt peale suruma
(ja me tahtsime veel teha kaks saart ühe nädalavahetusega... naiivitarid),
siis skippisime rannikuäärse tee Emmastesse
ja tulime läbi Hiiumaa otse Käinasse-Kassarisse.

Algul hakkasime jalgsi Sääre tirpu vallutama,
kui härra ümber mõtles,
meid tagasi autosse käsutas
ja rattad maha hiivas.
Seejärel kruiisisime seksikalt ratastel tippu välja.

Viimased sajad meetrid siis jätsime rattad ootele ja jalutasime.
Kui vesi hakkas juba kive katma
ja preili oma baleriinadega edasi tippida ei saanud,
heitis härra mu üle üla :))
Väga romantiline :)

Hiljem FBsse kiire pilt üles pandud võserikus,
teadsid kõik, et oo, kas oled Kassaris??
No kuidas? :))
Väga muhe, jällegi rubriik Eestimaa on väike,
sest selgus muidugi,
et kaunid daamid ->e ja tema Naabrinaine
suvitasid samal ajal samuti Hiiumaal ja meite lähistel.

Otsustasime vaikselt sadamasse ära liikuda,
et siis jääks mandril ka aega ringi tiirutada.
Jõudsime sadamasse kl 14ks.
Praam läks 14.30 ja seda me isegi ei näinud,
sest saba oli lihtsalt nii metsikpikk!!!
Poolteist tundi nautimist ja saime juba edasi liikuda.
Jõudsime kassadeni ja olime kolmas auto
ning saime järgmisele, kella 16sele praamile lehvitada.
Veel poolteist tundi naudinguid!
Kell 17.30 praamile me mahtusime,
üsna napilt peaks mainima.
Taaskord sai peale meid veel mõned autod peale
ja ülejäänud jäid ootama.
Kokku hängisime siis sadamas 3,5 tundi
jasüda oli sellest juba paha ausõna.

Hiljem FBd lapates selgus,
et sõpru-tuttavaid oli Hiiumaal veelgi
ja üks teine kolleeg ootas järtsus üle viie tunni.
Naiss!

Tagasi mandril,
tegime väikese jalasirutuspausi ikka Haapsalus ka.
Vaatasime ronge ja siis lossivaremeid
ning võtsime suuna Tallinnale ära.
Põhimõtteliselt kukkusime magama ära!
Enne muidugi härra parandas mu ratast veel ca tunnikese,
sest Hiiumaa kivised teed olid ühtteist lahti põrutanud.