Äärmiselt nauding nädalavahetus on olnud. Algas see neljapäeval ja lõppes esmaspäeva lõuna paiku. Minu poolest võikski nädalavahetused sellised olla :)
Neljapäeval saabusid preili m. ja tema härra, tegime sauna, süüa ja veini. Jätkasime jutuajamist reede hommikul kui peale sööki asusime maaelu fotokaga jäädvustama. Et mu koer ei ole üldse koostööaldis (loe: keeldub minema luku taha :D), siis ei jäänud muud üle, kui pidi trikitama. Nii kaua, kui nunnukad koeraga mängisid, pagesin mina märkamatult rattaga ära, et siis mõne aja pärast saada tolmupilvega kaetud, kui nunnukad mööda sõitsid. Nende jaoks oli see tasuta meelelahutus, niiet nad ootasid eemal põõsa taga, et ma mööda sõidaks ja nad seda veel korra teha saaksid :)
Mina pidin ju tegema oma "20 km rattaga veini järele" tuuri.
Kui tuurilt tagasi, valmistusin järgmiste külaliste saabumiseks ja veidi enne 21 nad olidki kohal. Kui oli teada, et jäänud on läbida viimased 2,5 km kannatusterada, siis ma ei suutnud ära imestada, et seda maad saab läbida 10+ minutit :) Aga kui hoovi keeras eriti lux auto õhupallidega, siis sain viivitusest aru küll. Igatahes tegi meele kohutavalt heaks ja veel rohkem, et preilid ->e, H ja aadu olid vaevaks võtnud mulle seltsi pakkuda. Minu "appi ma suren igavusse" kirja peale :)
Kui ma enne nende kohale jõudmist maad sondeerisin, et kas on huvi õhtusöögiprojekti "kartulid-kukeseenekaste-keedupeet" vastu, siis aadu teavitas, et kõik hääletasid kukeseenekastme poolt. Demit :) Saun hääletati välja ja see maksis kätte hommikul, kui sooja vett piisavalt polnud kümbluseks :)
Igatahes, laud oli meil jällegi lookas, veini voolas ojadena ja juttu jagus ja üleüldse oli nii armas olla. Ja kui ->e oli eelnevalt arvanud, et ta vist sõidab Tallinna tagasi ka õhtul/öösel, siis ma hoiatasin oraaklina ette, et ega sa ei sõida küll. Nii kui ta hoovi astus, oli ta otsus tehtud, et kiiret pole :)
Hommikul hiilisin lauda katma ja kell 9 alustasime jälle söömisega. Seda nädalavahetust ilmestab küll üks slogan "dieet algab homme!"
Ja muidugi oli saabunud laupäevaks nädala kõige sitem ilm (loe: las kallab), aga meid see ei takistanud. ->e tuiskas rattaga ringi sõita, sest pilti on ju vaja teha ja ei hoolinud me üldse sellest, et juuksed kohe krussitama kukuvad. Ja siis saatsin ma oma preilid põrgusse. Läksin ise ka kaasa :)
Edasi läksid meil ->e-ga tee lahku, kõige rohkem oli sellest kahju ilmselt preili H üldsegi, kelle silmad muudkui särasid, kui ->e oma autorooli vabaks kuulutas ja preili H selle okupeeris. Ta vist oleks selega igale poole sõita soovinud :)
Aga jube kahju oli muidugi ->e-ga ringreisi selleks korraks lõpetada, jätkame juba varsti onju, sest noh, tead isegi, kuhu tulla ja mis sind siin ootab :))
Preili H ja aadu ja ma ise pardal, suundusime hoopis "tunne oma kodumaad" tuurile ja risti-rästi üles nurka sõites suundusime Tapale. Ma käisin vennal külas ja siis juba ootas preili M oma perega, et no millal me saabume :) Sest noh, oli välja reklaamitud väga glämm aiapidu veiniga. Aga et õues muidugi sadas ja sadas, siis aeda me ei näinudki :) Veini see-eest oli oi kui palju. Ma ausalt ka ei julge kokku lüüa nädalavahetuse skoori, neid pudeleid ei saa üles lugeda ka kahe käe sõrmedel. Seltskond oli nii tore ja preili M ema muudkui vaaritas järjest paremaid toite ja kandis ette söömiseks. Ausalt ka, ma olen täiega ülekaaluline nüüd.
Õhtu lõpetuseks mängisime mänge ("kehasta kurki, kes ründab linna!"; "tee piisoni naeru!" wtf?) ja siis saabus bed&breakfsti see voodi osa. Minu kuningliku kohtlemise tipuks jäi siis õhkmadratsil öö puitpõrandal. Nii umbes tunni aja pärast tuli majutuse osa ümber nimetada ööks puitpõrandal, sest madratsist oli õhk väga ära kadunud :) Pole hullu, ise ma irvitasin, et olen printsess herneteral... Hommikul sai selle üle pererahvast mõnuga aasida ja lubasin preili Mle sama luksusliku öömaja enda majas pakkuda. Et kuigi majas ei pruugi olla ühtegi teist hingelist ja kõike me California king size voodid vabad, siis tema saab põrandal magada :D
Saime veel 2h muudkui süüa ja kui seejärel tunniks ajaks end horisontaali sättisime, et edasiseks ringi veeremiseks jõudu koguda ja siis end teele sättisime, tuli preili M ema kohkunult, et ihsand te pole ju lõunat söönudki.... tõesti ma rohkem ei jaksanud noh! Aga kogu see söök viis keele lihtsalt alla...
Veelkord venna juurest läbi ja seal sai jälle piknikutatud... appi kui õudne, aga need värskelt küpsetatud lihapirukad lihtsalt lõhnasid liiga ahvatlevalt.... ja siis Tallinn, tornide linn!
Jagasin preilid mööda linna laiali ja järgmise ürituseni (loe: söögiorgiani) oli kaks tundi aega, tuli ju teada anda, et preili herz on linna saabunud!!! Sümpaatiaga telefonikõne oli kuidagi katkendlik ja kõne lõpuks ei saanudki nagu midagi kokku lepitud, sest kino jagu mul aega polnud, nagu tema soov oli ja noh, üleüldse. Patseerisin siis ostukeskuses kinki otsida ja lille osta sünnipäevalapsele, kui sain härralt kõne, et ta on kohal. Ma olin üllatunud, sest enda arust seda kokkulepet me ju lõppeks ei sõlminudki... Mitte et ma kurdaks muidugi.
Viis mind siis kohvile (loe: smuutile) ja et mul oli meetrine lill näpus, muheles silmade särades, et kõigile paistab nagu ta, mees, oleks deidile lille toonud :))
Päeva nael aga saabus siis, kui juttu vestes talle olin rääkinud koomilise loo meile teada inimesest ja sellest, kuidas saab abieluettepanekut teha (loe: NOT!), kui ta mulle silmas vaatas ja muigas: "Abiellume!!! Vaatame, kuidas meil see abielu välja tuleks!"
Niiet siis elu esimene abieluettepanek - check!
Seekord veel kuupäeva paika ei pannud ja kui mul järgmine üritus juba selga jooksis, siis saatis mu galantselt autoni, et ma saaks sööma minna :)
Proua A pisipoja sai juba kaheaastaseks ja sel puhul saime muidugi palju süüa :)) Jõudsin täitsa esimese külalisena kohale ning õhtu lõppeks muigasin mitmeid tunde hiljem, et mina olengi see külaline, kes tuleb esimesena ja viimsena ei mõista ära koju minna :)
Terve peo aja sain aga pisikesi uusi beebisid kaisutada, neid ulatati mulle sülle muudkui vaheldumisi. Korraga ei saanud, sest üks pisipreili muutus väga armukadedaks :) Ühtlasi kirjutan praegu juba uut eneseabiõpikut teemal "Kuidas ajada imikut nutma?". See raamat koosneb ühest lausest: "Ulata ta herzile sülle". No olgu, esiti nad ikka pidasid tükk aega vastu, enne kui nutma pistsid. Väga eneseirooniline on muidugi siinkohal asjaolu, et ühele preilidest tõin välismaalt kingiks kaasa t-särgi kirjaga "I cry when ugly people hold me".
Öö möödus juba järgmises pesas "Vasaku jala reedet" vaadates. aadu oli väga murelik võõrustaja, jumala eest, et kas ikka on pehmem kui preili M juures mu küljealune :)
Ja siis saabuski esmaspäev. Lubasin lahkelt aadu kella 9ks viia hambaarstile. Sellest sai meie suvi ehk et ununes ju tõsiasi, et muidu 10 minuti tee max võib kujuneda 4-5x pikemaks, kuna on september ja BUS read ja.... kell 9 hommikul. Nii me veetsime hoopis kvaliteetaega 20 minutit Stockmanni ees ja veel 10 minutit Olümpia ees... Tahavaatepeeglist nägin fotograafi ummikust pilti tegemas ja no olin päris kindel, et minu auto pilt ilutseb peagi Delfis. Õnneks seal ei olnud ikka minu auto pilt.
Tore ikka, kui on beebiemasid, kelle juurde tööpäeva hommikul külla minna. Vaatasin üle ühe ja teise ja mõlemi juures sai jälle süüa :)
Oleks tahtnud pisikeste Mona ja Mila juures veelgi olla ja Mila lasi lahkelt end muudkui süles hüpitada ja lennukit mängida ja kannatas mu nägude tegemise ka ära ja väljutas mahlasid mu käele seejuures vaid ühe korra :)
Lõunaks tuli juba tagasi maaelu juurde naasta, sest juba sain kõne, et mis kell sa jõuad-lõunasöök ootab... :)) MA ütlen, elu on ilus noh :))
Parim osa oli see, et koer täielikult feilis mu koju naasmise tervituse osas, ta nimelt oli naabreid kontrollimas ja kui ta 15 min hiljem tuvastas, et hvaaaaakkkkkk, herz on kodus!!! Siis tuiskas kõrvalmaja lahtises uksest sisse murda ja 10 korda sülle hüpata, unustades täielikult, et ta pole teps mitte pisike sülekoer :)
Ja et kell oli juba pealelõunat, otsustasin kõiksugu koristamised-pesu pesemised edasi lükata järgmisse päeva, seda enam et ühtäkki oli ka vool kadunud. Et noh, mõnus, veedan aega internetis... "Fail's on me" sest pole elektrit, pole ruuterit töös ja ka mitte internetti. Neetud :) Ei jäänud midagi üle, alternatiiviks oli ahju kütta ja kaminatule ääres vedeleda, sest väljas saabus ühtäkki räme padukas. Minu kui maalapse anded on kuskile kaduma läinud aastatega (päevadega?), sest kõigepealt ma pidin tegema kamina alla 3 korda tuld ja ta ikka ei hakanud põlema!!! Ja siis kaks tundi hiljem vaatasin, et ühtäkki kaminas tuli põleb...
Ja siis ahju kütmine. Täitsa iseseisvalt tuli alla, siiber lahti, leegid maha ja siiber kinni... Sellega nagu korras. Katsun ahjuseinasid, täiesti külmad. Väga palju küsimärke tekkis, et misasja??? Selgus muidugi, et see on alles gut, sest 2-3 tunni pärast läksid seinad täitsa soojaks :)) Ma olin vahepeal juba lootust kaotamas, arvasin, et tuleb end registreerida maalapse koolitusele, a la 10 sammu algajale vms.
Konstateeriks, et äärmiselt õnnestunud nädalavahetus ja palun mulle nüüd järgmine vähemalt sama hea :)
