1. päev (ja öö)

Ei, siin on ikka tõesti tore. Kolmest pensionärist kaks on liikumisvõimetud ja seega situvad end täis. No ja okset on ka. See hais vist ei lähegi siit ära, tuulutagu ma seda palatit nii palju kui tahan.

Boonusena üks nendest kriiskab sonida LÄBI ÖÖ ja mulle see väga meeldib, sest ega mul ju unega probleeme ei ole!!! Ja teine neist norskab.

Mind on tablette täis söödetud, mistõttu päev möödus väga kiiresti. Lugesin raamatut kaks lehte, nokkisin magada pool tundi ja siis jälle kaks lehte raamatut jne. Hommikuks lubati vähemalt analüüse ja protseduure. Eks ma proovin neid siis zombiena sooritada. 

Selle saate tänusõnad lähevad aga kallitele sõpradele ja kaasaelajatele. Muahh teile!!

A. ütleb:

 jajah, sul oleks dr house´i vaja, kes lõpuks leiab, et need hommikusöögihelbed sul tekitavad kaelavalusid

 A. ütleb:

ma loodan,et kohe pannakse pihta, et kuidas nagu ükski arst ei saa aru, et selline asi saab olla tingitud hommikusöögihelvestest või äärmisel juhul nendest mittepuuvillastest rinnahoidjatest, mis su õlgu võivad soonida :)

Jah, just! Saatke dr.House siia, sest damn, siin korrusel ei ole isegi ühtegi meessanitari chekkimiseks, nagu ma don´t cha-le lubasin. Kolmandal nt on neid lademetes...

P.S. Huvitav, et kell pool neli öösel ei ole mitte kedagi msnis. Kuidas ma nii küll selle öö üle elan?

tõsielusari - koomapalat

Tere tulemast tõsielusarja Koomapalat! Oh jumal, oleks mul siis vähemalt nii toredad palatikaaslasedki. Aga ei. Neli pensionäri vs 39-aastane VÄGA JUTUKAS noorpensionär. Ja mina. Mulle ofkoors voodit ei jagunud, niiet ma olen mingil totakal lisavoodil. Tundub, et tuleb huvitav sari.

haigla-herz

õnn vist pöördub?

Viimastel päevadel juhtub toredaid asju. 

Näiteks saabus mulle pakk Tšehhimaalt ehk siis mu jakk (ja nagu selgus, ka vöö?!) jõudis tagasi minu juurde, alleaa. Kõik, kes te Tšehhi lähete, minge kindlasti Olomouci, selline kaunis tudengilinnakene imeodavate söökide-jookidega, ning ööbige Poets Corneris. Need inimesed seal on toredad, näete, saatsid mulle asju ja puha. Ausalt öeldes ma ei lootnud küll oma jakki tagasi saada, aga imesid juhtub. Hakka või kirikus käima.

Ja siis, mina, kes ma mitte kunagi ei võida midagi (ahjaa, ükskord võitsin mingi loosiga õllesummeri pileti, avastasin seda juhuslikult oma nime guugeldades ja muidugi mingi kaks aastat hiljem, nii palju siis sellest), võitsin praegu fotoka!!!  Sellise pocket size digiseebi. Huvitav, kas nad teadsid mu kaelaprobleemist ja et raskuste kandmine on hetkel big no-no? Ma olen ülimeelitatud praegu. Kas see siis tähendab, et peaauhinda aka reisi võita mul enam lootust ei ole? Ma tugineks siin siiski teooriale, et kus on, sinna tuleb juurde, ja loodan jätkuvalt tasuta tripile saada. Lootke ka minu võidule, sinna tripile saab sõbra kaasa võtta. Sama teooria kohaselt muidugi peaks mul olema bingo lotos võitmiseks suuremad šansid kui 100 000 Eesti töötul...

Quiz nightil käisin ka preilidega. Võitu seal ei skoorinud, tulemus oli ausalt öeldes piinlik lausa, kuigi feissbuki quizides ma olen küll kõva käsi. Täiega kripeldab noppimata jäänud punkt ehk siis india restost tellides aloo, saab kartuli. Preilid ei uskunud. Ma tahaks näha, mida nemad aloo´d tellides saavad! No ja siis oli seal veel jõhkraid küsimusi nagu nt nimeta neli teletupsu!

Tänasesse päeva mahtus ka analüüside andmine. Kui siiani polnud keegi tahtnud miskit uurida, siis nüüd, kus ma ise algatasin ja nõudsin ja maksin, algas tormijooks mu verele ja erinevatele analüüsidele. Et ma verd nähes suudan pea alati pildi tasku panna, siis ma kunagi ei saa seda nõela-vere voolamise protsessi pealt vaadata ja pean pilgu ära pöörama. Päris raske ülesanne, kui kael on kange ja ei liigu kõrvale rohkem kui paar cm. 

Olen juba ette rahvast informeerinud, et peagi mind hospidaliseeritakse. Kõik on esiti jube nunnukad, pakuvad end lilli tooma ja et niisama vaatama tulla/kätt hoidma. Kui jutt jõuab selleni, et kinnipidamisasutus on Pärnus, siis see vaatama tulemise jutt vaikselt hääbub. Päris põnev kohe, kas keegi kohale ka jõuab :)

Ahjaa, ma pean ju haiglaks asjad ka kaasa pakkima. Ihsand, nagu reisile läheks. Uurisin fämililt, et mis ma kaasa pean sinna võtma, sain vastuse - sussid. Mis on ühtlasi ainus asi, mida mul ei ole ...

oh sa pime-pime-pime...

Viimased deidid on läinud õite pikale. Mõtled, et ah, istud 2 tundi, jood oma kakao ära ja valmis, aga nooei! Rekord on mul olnud 8-tunnine deit.

Viimane deit venitas välja vaid 7,5 tundi, kuid sai see-eest huumori eripreemia. Ühel jalg kipsis, teisel kaelatugi. Perfect match, kas pole. Lisaväärtust deidile sisendas autoraadiost tulev skyplusi "Naistekas", mille teemaks oli esimese kohtingu äpardused. Nagu rusikas silmaauku. Võtsime siis kuuldust kõvasti õppust, et deidi lõppedes ikka kätt suruda jne.

Üldiselt ma väga ei viitsi enam tühja lahmida, järgmisena palun üks prints mulle.

pühapäev

(Püha-)päev, mille hommikul aetakse sind üles küsimusega, kas te teate, miks Piibel kirjutati, on juba eos hukule määratud. Saatsin need piiblijutlejad pikalt. Seepeale saatis jumal mind pikalt ja võttis mult elektri, aga andis asemele lisaks tugevale kaelavalule ka rämeda valu vasakusse õlga (rangluusse) ning alaselga. Arvake, mitu positsiooni õnnestub sellise komboga magamiseks võtta? Ümmarguselt null! 

Elektri sain ma õnneks tagasi, pärast telefoni teel isa, onupoja ja naabripoisi närvidele käimist. Neist kellestki ofkoors asja ei olnud. Naabrinaine oli see, kes mind valgustas öistest tegemistest, kus kolmandad naabrid testisid oma kõrvakilede vastupidavust, mille tulemusel mingid neljandad ja viiendad naabrid elektri välja lükkasid. Minul ka seehulgas. Hea, siis et mu külmkapp pole mingi 20 tundi sulanud umbes.

Nüüd, kus mul elekter tagasi on, saan ma üle miljoni aasta telekat vaadata. Jumalal vist on oma huumor, igatahes jäi etv2-st ette film, mis on mu kodualevis filmitud. Mu esimene kodugi on filmis ja puha. Lapsepõlv tuleb meelde.

eesti mees strikes again

Tea, kas see meestelt nii palju tähelepanu saamine ikka on nii hea? Kolleeg, kes kord arvas heaks mainida, et mul on nunnu vöö, astus täna enne 8 kabinetti sisse, kui elavalt teise kolleegiga tööasju arutasime, sõnadega: "Te tulete juba 7st tööle? ... Sa tulid hommikumantliga või???"

No ekskjuusmii, vöödega on see noormees küll kursis, aga teadmised kampsunitest jätavad soovida....

progress

Oh poisid-plikad ...

Vahel juhtub ikka uskumatuid asju ka. See, et mul õnnestus oma sünnipäeval Tšehhimaa avarustes osa oma garderoobi hostelisse unustada, ei olnud mul küll viisaastaku plaanides kirjas. Noh, asendamaks kaotatud jakki, tuleks panustada šoppingusse, see vaev mööda poode traalida ja kas üldse leidubki meelepäraseid ja samaväärseid eksemplare ja üleüldse lisakulutused jne. Paras porno, olgem ausad.

Seega hoopis kraapisin oma mälusopist kaunimad ingliskeelsed viisakusväljendid kokku ja ladusin nad emaili. Too saatuslik hostel oli mu kodinad kõik kokku korjanud ja ootaski minu pühalikku ilmutust. Mõnikord on ikka nii vähe vaja, et suurest rõõmust õllet lahti korkida. Kui ma muidugi praegu õllet üldse libistada saaks...

igatahes, minu tavaar on minu poole juba teel. Ma loodan, et nad lennukiga ei saada asju, kes teab, millal see ime juhtub ja taevas jälle avaneb (no hiljemalt jaanipäevaks olgu olla, muidu ma panen selle vulkaani laulu sisse ja sealt ta juba välja ei saa).

Kui juba siin aktiivselt sai asju ette võtma hakatud, siis hoian seda liini. Surun siin ennast kõikvõimalikkele analüüside andmistele ja testidele. Ja kui juba, siis juba. Võtaks ette ka alternatiivid. Vaataks, mis need Nastjad ja Intsud ja teised nõiad räägivad. Võibolla peaks mingit maso värki ka proovima, laseks omale nõelu küüne alla toppida näiteks.

Eile käisin massaazis. Vähemalt ma mõtlesin, et ma läksin massaazi. Sain hoopis jututunni ning sain teada, et ma lähen magama valesti; riietun valesti ja mõtlen valesti. Õigeid vastuseid mul vist anda ei olnudki. Pole ime, ma polnud õppinud ju ka, täiesti ootamatult tabas mind see jututund. Koduse ülesande sain ka - pean pöidlaid küünlaleeki toppima. See vist klassifitseerub selle maso alla? Põnev on see, et täna on mul parem olla. Maso ikka töötab, ma vaatan.

Eestimaa uhkus

Mul on miljon (okei umbes 4) roppsõna, mida ma tahaks praegu välja karjuda. Võiksin isegi kedagi hammustada.

Et ma ei ole tavaliselt sugugi haige ja kõik asjad olen hambadristis ära kannatanud, siis seda enam on mul praegu tõsise häda korral ABI vaja. Nii umbes viies arst, kelle poole ma pöördusin, oli see, kes ka minu muresse süvenes. Ja ütles: "herz, mõtle ka haigla peale."

Mõtlesin terve nädalavahetuse. Järgmiste uuringute aeg pandi mulle kirja 14.mai. No kui mul selleks ajaks hing veel sees on muidugi. Seetõttu otsustasin, et tuleb haigla laks, sest ma lihtsalt ei jaksa enam.

Arst uuris asja ja teatas mulle just, et haiglasse saan 29.04.

Et nagu nii kiiresti jah? Ma olen juba praegu poolsuremas, aga ilmselt see ei ole ikka piisav.

Valuvaigistid said ka otsa ja kui ma apteeki pöördusin, siis öeldi arvutist digiretsepti näppides, et ei ole. Mis kuradi mõttes ei ole? Ma tean täpselt, et arst mulle selle kirjutas. (näete, see on see, kui neli nädalat valuvaigistitest toituda. Kui otsa lõppevad, muutun ma närviliseks.)

Ja digiretsepti laiba kohal passib minu it-meeste kreedo väga hästi - kõik õhkutõusnud lennukid ei maandu tervelt, eksole.

Ühesõnaga, koolen siin vaikselt nurgas. Huvitav, kui kiiresti laibaauto välja sõidaks?...

sünnipäeva aftekas

Ei ole siin midagi, et kaod vaikselt sünnipäevaks välismaale ära ja mõtled, et mure murtud. Ooei. Kui sa kord tagasi oled, siis otsivad sõbrad su üles maa alt ja maa pealt ja nõuavad ikkagi pidu.

Lahendasin olukorra oma tervislike põhjuste pärast imehästi - kõik pidid söögid-joogid ise kaasa tooma ja ise nendega köögis tegelema. Mina olin diivanil lihtsalt ilus. Peaks iga aasta kaelatoe omale ümber mässima ja laskma end sünnipäeval poputada.

Asja keerulisem külg on see, et mul on nüüd NELI suurt kooki külmkapis. Kesse kooki tahab?

süda pidi seisma jääma!

Elusitt olemine, tugevad valud. Kobin ära varakult magama, ent telefon ajab Kättemaksukontoriks üles. Vaarun vannituppa, kus avaneb vaatepilt:

Sinna oligi koer maetud. Ma kahtlustasin küll vandenõud, aga seda küll mitte! Oh te olete jobud! Ja niiiiiiiii armsad mulle! Ma arvasin, et teete mulle üllatuspeo (mõeldes ise, et jobud, ma olen kodus ju!). Aga uus dushilift on veeeeeeel parem :)

Ma tean küll, et kui käsi valutab, siis raiu jalg maha. Et noh valult tähelepanu ära saada. Aga see üllatus toimib veel paremini. KÕIGE armsam asi, mis mulle on tehtud. Hullud naised :)

Hiljem: ja siin on kirjas, kuidas see kõik kaadri taga käis.

reisist

Mina nii tubli ei olnud, et terve tripi aja muljeid ja juhtumisi blogida, seega tulevad nad nüüd hoopis siit. Riikide/linnade kaupa, as always:

POOOOOOOOLA
TŠEHHI
AUSTRIA/VIIN
SLOVAKKIA/BRATISLAVA

Nii oli.

õigekeelsussõnapersoon...

ema: "mis see feissbuk on?"

herz: "sa orkutit tead? [väga udune nägu vaatab vastu] Aga reiti?"

ema: [möh]

herz: "no see on selline keskkond, kus sa sheerid oma elu teistega... pistad tite- või pulmapildid ja..."

isa: "a mis see twitter on?"

herz: "no see on nagu blogi ... ah mina ka ei tea!"

Nagu lapsed - jõuavad nii palju nii keerulisi küsimusi esitada.

P.S kui ühe päeva jooksul teevad lausa kaks persooni su varuvõtmetest juttu ja et ma peaks neile neid jagama, noh et nad saaksid mu lilli kasta nt, siis kas ma peaks kahtlustama vandenõud?

kaunis kaunimaks

Kus on, sinna ikka tuleb. Täiesti arusaadav, et minu tohutu ilu juures seda mulle veel lisandub.

Kauniks ehteks mu kaelas ei ole mitte sinu (kelle huvitav?) käed, vaid galantne kaelatugi. Toob mu silmad kenasti esile ja seda järgmised 30 päeva.

Saab olema huvitav oma sünnipäeva tagantjärgi klubi tantsupõrandal tähistada. Meestemagnet, see ma olen.

loon traditsioone

Tuleb välja, et pühapäevad on mul EMO-päevad. Täna sain jälle seal kvaliteetaega viita. Seekord oli asukohaks Pärnu. Meeldiva vaheldusena avanes mulle täiesti tühi ooteruum, ei ühtki sodiks pekstud tegelast, verd ega midagi. 

Pöördumise põhjus endiselt kangekaelsus (oma horoskoopi juba ei ravi), jaa nii tore reis oli mul oma valudega. Kuna need on mind saatnud juba neli nädalat, vahepeal lastes ekslikult arvata, et äkki paranemine või midagi, siis ärge tulge mulle enam ütlema, et läheb üle. Pärnu on vähemalt asjalik, suunas mind edasi neuroloogi juurde ja seda juba kahe päeva pärast. Seega plaan vanemate juures kiire vahepaus ja viimased puhkusepäevad koduses 

Tallinnas lebos olla jooksid jällegi pekki. Aga noh, toit on tasuta ja arstile saab ka niiet see pesemata riiete hunnik peab ootama (ja nurgas haisema).

Ahjaa, telefoni aku on ka tühi, niiet levist olen ka väljas. 

oiii, blogi!

Ärkamine Viinis.

Hommikusöök Bratislavas.

Shopping kuskil Tšehhis.

Õhtusöök Warssavis.

Tallinn...

Mul on olnud 30-tunnine päev. Aga nüüd olen ma tagasi. Ja kui ma nüüd saan sauna ja veidi puhata ja mängida, siis varsti ... Varsti!

mul on vist kevad..

Noormees: "Tead, mis mulle sinu juures kõige rohkem meeldib?"
mina: "Noooh?"
Noormees: "Su ilusad hambad."
mina: "Need jah on mul päris. Ei ole proteesid."

5 min hiljem ...

Noormees: "Tead, mis mulle veel sinu juures meeldib?"
mina: "???"
Noormees: "Su ilusad põsesarnad."

5 min hiljem ...

Noormees: "Tead, mis mulle veel kõige rohkem sinu juures meeldib?"
mina: "???"
Noormees: "Sinu kulmud."
mina: "???"
Noormees: "Ära ole kuri, printsess.."

5 min hiljem...

Noormees: "Sinust saab minu tulevane eksabikaasa."
[mina: "aaawww..."]

Ja nii terve õhtu. Komplimendid üksteise võidu :) Mõned mehed teavad, kuidas ikka naisterahva tähelepanu saada. Lisaks mu kolleegi hommikune märkus, et mu tervitus-ja jällenägemiseni-Tsauuu! on inspireeriv!

Elu vist on täitsa ilus :)

Countdown: 4h stardini.