õnn vist pöördub?

Viimastel päevadel juhtub toredaid asju. 

Näiteks saabus mulle pakk Tšehhimaalt ehk siis mu jakk (ja nagu selgus, ka vöö?!) jõudis tagasi minu juurde, alleaa. Kõik, kes te Tšehhi lähete, minge kindlasti Olomouci, selline kaunis tudengilinnakene imeodavate söökide-jookidega, ning ööbige Poets Corneris. Need inimesed seal on toredad, näete, saatsid mulle asju ja puha. Ausalt öeldes ma ei lootnud küll oma jakki tagasi saada, aga imesid juhtub. Hakka või kirikus käima.

Ja siis, mina, kes ma mitte kunagi ei võida midagi (ahjaa, ükskord võitsin mingi loosiga õllesummeri pileti, avastasin seda juhuslikult oma nime guugeldades ja muidugi mingi kaks aastat hiljem, nii palju siis sellest), võitsin praegu fotoka!!!  Sellise pocket size digiseebi. Huvitav, kas nad teadsid mu kaelaprobleemist ja et raskuste kandmine on hetkel big no-no? Ma olen ülimeelitatud praegu. Kas see siis tähendab, et peaauhinda aka reisi võita mul enam lootust ei ole? Ma tugineks siin siiski teooriale, et kus on, sinna tuleb juurde, ja loodan jätkuvalt tasuta tripile saada. Lootke ka minu võidule, sinna tripile saab sõbra kaasa võtta. Sama teooria kohaselt muidugi peaks mul olema bingo lotos võitmiseks suuremad šansid kui 100 000 Eesti töötul...

Quiz nightil käisin ka preilidega. Võitu seal ei skoorinud, tulemus oli ausalt öeldes piinlik lausa, kuigi feissbuki quizides ma olen küll kõva käsi. Täiega kripeldab noppimata jäänud punkt ehk siis india restost tellides aloo, saab kartuli. Preilid ei uskunud. Ma tahaks näha, mida nemad aloo´d tellides saavad! No ja siis oli seal veel jõhkraid küsimusi nagu nt nimeta neli teletupsu!

Tänasesse päeva mahtus ka analüüside andmine. Kui siiani polnud keegi tahtnud miskit uurida, siis nüüd, kus ma ise algatasin ja nõudsin ja maksin, algas tormijooks mu verele ja erinevatele analüüsidele. Et ma verd nähes suudan pea alati pildi tasku panna, siis ma kunagi ei saa seda nõela-vere voolamise protsessi pealt vaadata ja pean pilgu ära pöörama. Päris raske ülesanne, kui kael on kange ja ei liigu kõrvale rohkem kui paar cm. 

Olen juba ette rahvast informeerinud, et peagi mind hospidaliseeritakse. Kõik on esiti jube nunnukad, pakuvad end lilli tooma ja et niisama vaatama tulla/kätt hoidma. Kui jutt jõuab selleni, et kinnipidamisasutus on Pärnus, siis see vaatama tulemise jutt vaikselt hääbub. Päris põnev kohe, kas keegi kohale ka jõuab :)

Ahjaa, ma pean ju haiglaks asjad ka kaasa pakkima. Ihsand, nagu reisile läheks. Uurisin fämililt, et mis ma kaasa pean sinna võtma, sain vastuse - sussid. Mis on ühtlasi ainus asi, mida mul ei ole ...