puhkus läbi, jälle tööle

Jälle on vaikus olnud, sest me puhkasime! Üks mu unistuste reise sai teoks ja Island on vallutatud. Loodetavasti juba täna, hiljemalt homme, saan ka reisikirja üles. Emotsioone on palju ja need on kõik veel värsked. 

Ja siis, kui me olime kl 2 laupäeva öösel koju saanud ja voodisse, magasin ma hommikul sisse. Mul oli äratus pandud, mida ma absoluutselt ei kuulnud ja siis helistas praktikant, kes esimest päeva kohale tuli, et ta on kohal ja ootab. Ning sain 2 gruppi külalisi Samovarimajas vastu võtta jooksu pealt, ei mingit puhkuselt tulija õrna kohtlemist ja vaikselt tööellu tagasi suunamist. Härra samal ajal, muidugi mõnules kodus, võttis naabreid vastu, kes sünnipäevaõnnitlusi käisid toomas ja oli muidu muhe. Klassikaline.

Mitte nii tore oli tagasi tulles töölainel veel avastada, et vahepeal on mu veebileht ära häkitud. Googlest tulevad ette hieroglüüfid ja lehekülje aadressi sisse toksides seda ei leitud. Kolm päeva võttis aega, et koduleht taastada ja loomulikult ei oska ma ise seda küll teha. Pidin selleks IT mehe abi palkama, kes mul uue veebilehe üles aitas panna. 

A millal muidu soojaks läheb? Teab keegi. Mul on vaja praktikanti tööle panna, aga selliste ilmadega ei saa pintslit kätte veel võtta õues.

Täiendus: Islandi reisikiri lugemiseks ahjusoe. Vabandan esinevate kirjavigade ees, sest kiiresti trükkides kipub tühimik klahv mõnikord enne tulema, kui sõna päriselt kirja on saanud, aga hetkel ei ole aega üle parandada veel. Tegelen :)

turistid Tallinnas

 Oo, aga me käisime ju vahepeal Tallinnas!

6.märtsil oli punase vaiba üritus CC plazas ehk esilinastus "Biwa järve 8 nägu". Kuna me saime seal ka ise taustanäitlejad olla ühes ööstseenis, lisaks said me lapsed omale rolli külatänaval mürada. Abistasime võtekohtade leidmisel, soovitasime teisi kohalikke tasutanäitlejateks jne. Oli põnev võimalus näha kulisside taga toimuvat. 

Filmi linastumist ootasime ka kaua, ikka on ju põnev näa, kas ja kuidas end filmis näha saab.

Etteruttavalt - meid ei ole näha :)) KA mitte lapsi, sõprade lapsi ega ka paljusid sõpru, kes osalesid. Lugesin kuskilt, et mõnikord filmitakse filmi tarbeks 15h materjali ja kokku lõigatakse 90 min. 

Film ise alguses oli natuke rohmakas. Ei olnud nagu sujuv üle minek ühelt teemalt järgmisele, kasvõi ühe lausega sidumist. Väga VÄGA palju on detaile, mida pead ise lugeda oskama ja lahti tõlgendama. Aga mida edasi, seda huvitavamaks läks. Tekkisid seoses, arusaamad. Eriti palju tõlkimist oli tagasiteel koju autos, kui sõpradega arutasime seda, teist ja kolmandat nüanssi ja saime puslet kokku. Mulle meeldis see film. Minu härra abikaasa ei ole suur Eesti filmi austaja (see ÄNG eksole), ja kunstilisi filme ta ka ei fänna. Kui kinost välja astus ta üsna mõrus olekus, siis poolel teel koju peale analüüsimist jõudis järeldusele, et talle meeldis ja hea film oli. See on juba saavutus!

Aplaus Marko Raatile, tõesti hea töö on tehtud!

Aga enne, kui me üldse Plazasse astusime, oli meil paar tundi aega varuks ja jalutasime ringi Rottermanni kvartalis. Mäletan ma õigesti seda jaotust? Pmst siis ümber Plaza olevad hooned. 

Ma pole 10 aastat CC plazas kinos käinud. Ja see ümbrus on nii palju muutunud. Jube äge oli, kõik need baarid, pubid, poed, butiigid. Täiesti välismaa tunne oli. Piisas paarist tunnist  seal, et võlutud olla! Nagu turistid olime Tallinnas!

tööst ja elust

See tühi valge blogileht, mille ma hetk tagai avasin, on nagu nõiduse all, mis mina peal vallandaub, kohe kui ma ta avan. Mul oli peas vähemalt kolm teema, mis ma mõtlesin blogipostituseks võluda, kui hetk aega tekib ja nüüd siin on pea tühi. 

Aga räägin siis asjadest, mis vahepeal tehtud on.

Pöörane TäiskuuÖöSööming oli taas. Seekord 24.veebruaril. Juba eos mõtlesin, et nii halb kuupäev. Sest et on pidupäev ja pidupäev võiks olla seleks, et südamest ja tänutundega tähistada meie Eesti riiki. Kuna meie elustiil siin härraga on selline, et ühtki nädalavahetust meil väga ei ole ja koolivaheajad on kiired ning töised, et siis see üks päev on tavaliselt ikka võetud, et kiluleiba süüa ja pits hundijalavett mekutada kõrvale. 

Aga ei, selle asemel otsustati täiskuu järgi vaadates pidada öösöömingut. Mis tähendas nädal ette toimetamist, nafu alati. Mõelda ja paika sättida mööbel, köögivärgid, teha võimalikud küpsetused, keetmised, hakkimised. Kõik ette pakkida jne.

Paar päeva enne üritust sai selgeks - me oma tavapärast hullust - jääresto otse Peipsi järvejääl, nagu 2 aastat juba teinud oleme, sel aastal teha ei saanud. Sest ilmad keerasid vihmasteks ja plusskraadidesse, mis tähendas mitut asjaolu - kalda peal ja parklas on KÕIK pehme ja porine. Eriti porine oli parkla. Ning et jää peal on vesine ja libe, lisaks Peipsil alati rajutuul. Kes see ikka tahab tulla vesisesse jääpuhvetisse, kus teekonnal on oht seitsekord külili veelompi kukkuda. 

Kolisime siis oma restorani Meis tare hoovile, kus me alati suviseid ja sügiseseid toidufestivale pidanud oleme. 

Kui kell 15 olid ettevalmistused enam-vähem tehtud, abilised kohal, tundsin, et nüüd on jaks otsas ja läheks ära puhkama. aga ei, siis alles hakkas ju õhtu ja suurem töö alles pihta. Pakkusime minu leivanumbrit - kuumi sibulapirukaid otse ahjust. Pakkusime 3 erinevat suppi. Pakkusime assortiid snäkke, sh vürtsiahvenaleibasid kilu asemel, sest Peipsi toidu ürituste peamine nõue on see, et peab olema Peipsiäärest pärit toormaterjal. Kilu meil Peipsis ei uju. 

Rahvast ikka tuli meie hoovile, missest et muudkui sadas vihma ja oli trööstitu ilm. Ja et oli vabariigi aastapäev! Seks puhuks mõtlesime ikka viguri ka välja, mille aitas Charlot ära teostada. Panime püsti fotoseina president Alar Karisega. Kõik, kes kutsest ilma olid jäänud, said siiski pilti teha :D

Ja vaata Eveliisi postitusest ka, kui ilus vaataja silme läbi kõik oli. Mina nägin ainult pori ja muda ja vihma. Tema nägi ilu!

Pärast üritust kulus umbes nädal kõiki neid asju pestes, koristades, tagasi sättides, abistajate armee majutust koristades jne. Osad asjad on siiamaani veel laokil ja tagasi sättimata, ca 1 kuu hiljem. Nii ma tundsin, et vist jääb viimaseks korraks praegu. Vajan vaheldust nendest rassimistest. Vaja oleks inspiratsiooni ja  värskendusi, värskust asjadega tegeleda. Kui aastast aastasse sama asja teha, siis viskab endal üle ja pole ka külalistele midagi uut pakkuda. Niiet vaatame,mis saab edasi, aga praegu tunnen, et tuleb paus sisse.

Siis tuli Sibulatee saunafEST. Jälle üks megaäge üritus, kui see on ära tehtud :) Protsess on olnud raske, sest minus ei ole seda müügiinimest, kes kaupleb saunu osalema, kes lunib sponsoreid auhindu välja panema, kes tuletab kõigile 5x meelde, et mäletad, me rääkisime, et sa pidi panustama? Mulle on see ebameeldiv ülesanne, aga tuleb teha eksole. Me räägime küll, et me härraga teeme neid üritusi, aga reaalsus on see, et mina olen see, kes tegeleb kutsete, planeerimise, lunimise, kooskõlastuste, postituste, turunduse, visuaali jne jne jne-iga. Härra panus on saunad üles panna ja kütta. Ja kuna saunaüritus on enamasti samal ajal, kui on veel täies hoos jääpüügi ja karakattide hooaeg, siis tähendab see kalameeste järvele ja tagasi viimist-toomist, seega ma pean neid saunu ise kütma ka mingil ajal. Ja siis registreerima saunalisi, käepaelad, allkirjad oma vastutuse jne kohta, selgitama korraldust ja muudatusi. Ja siis ma kuulen mikrofonist, et päevajuht kiidab peremeest, kes on tubli ürituse ette valmistanud ja õitseb hoovil külalistega juttu ajada. Korraks ajab vihastama küll eksole.

Aga saunasõbrad on ägedad inimesed! Saunaomanikud ka! Ja väga äge oli, et tänavu oli palju suhtlemist ühis-chatis, sai muresid-rõõme kohe jagada omavahel, muud jooksvat infot jagada ja kõigile tagasisidet anda. See mulle meeldis. Uuendusi tõime ka üritusele, läksime paberkaardilt üle mobiilirakendusele. 

Kahju oli, et planeeritud fotograaf tulla siiski ei saanud, väänas saunaürituse päeva hommikul jala välja. Oleks tahtnud väga melupilte, aga jäime siis nend epiltide juurde, mis igaüks oma hoovil teha jõudis ja ühis-chatis jagas. 

Meediat käis omajagu saunades ja võib piiluda nii Postimeest, Maalehte/Delfit kui TV3 Stuudio saadet (17.03). 

Korra on plaan nüüd puhata, sest jäähooaeg sai äkilise lõpu, kui 17.03 järv PPA poolt lukku pandi. Teeme peremehega mõnusa reisu Islandile (sest noh, jääd ja tuult jäi puudu ilomselgelt veel...) ja siis on uue ürituse aeg. See ka mind torgib natuke. Ilmselgelt on mul kett maas motivatsiooni osas ja kevadväsimus ja ületöötamine ka. Tegelikult on kõik tore, kui need üritused tehtud on jälle. Aga et sellesse punkti jõuda, tuleb nii palju enne vaeva näha ja asju korraldada :)

Aga üks tore asi on küll sellest, et järv lukku pandi! Meie tore töömees-ehitusabiline, kes meil aasta otsa on kodus teist korrust välja ehitada nokitsenud, pluss muud projektid ka (kanakatedraal, imeline terrass jne) on taas tööpostil. Vahepeal oli ta kolm kuud kadunud meie juurest :) Ta on nimelt suur kalastushuviline ja iga päev käis jääl kalal. Nii tore, et ta saab nüüd jälle meie juurde tulla tööle :) Kahe päevaga on nii palju jälle asi edasi liikunud, et lust vaadata!

tõsine (aiandus)mure

Uhh. ÖöSööming tehtud, nüüd ka Sibulatee saunafEST. Veel on jäänud Varnja kalalaat ära korraldada, siis saab hakata suvist rütmi rabelema :)

Samal ajal muidugi on ka muud argielu tööd ja toimetamised. Kevad pressi ikka peale kõvasti, kuigi järv on jääs alles. Loodetavasti paar nädalat veel, et saaksime rahulikult tööd jää peal teha. Mul on bronne veel pikalt ees tulemas.

Aga siiski tuleb ka kevadistele aiatöödele mõtleda.

Peaks tänavu selle nipi ära proovima. Kas keegi teab, peab korke ette kasvatama toas juba või jõuab ka peenras idanema ja viljuma hakata?* Või sõltub veinisordist? Et nagu värsked veinid saavad kiiremini valmis, aga portveiniga läheb kauem? Kuidas see täpsemalt käib?

Tänud ette! :)

*igaks juhuks mainin, et võta huumoriga ;)

tibu, tibu ära näita!

Hoiatus: nunnumeetri postitus

Kõige kiiremal ajal eksole, keset talvehooaega otse vabariigi 106. aastapäeval, mil sel aastal toimus vihmane ja porine Pöörane TäiskuuÖöSööming, ei olnud kellelgi meil mahti minna kanakatedraali päevasaaki korjama. Päev hiljem, kui kõik toredad abilised tänatud, lõbustatud ja teele saadetud, läks siis härra natuke kanalat kasima ja mune korjama.

Tuppa tuli 9 imetillukese kanatibuga!

Siin kuu aega tagasi härra märkas, et üks kanaema (lapsed kutsuvad teda Mustu) sättis end pessa ega liikunud enam paigast. Kibeles haudele. Nii me lasimegi sündida, panime talle alla hunniku munasid ja jätsime ta toimetama. Ühesõnaga, läks endalgi vahepeal meelest, et Mustu on asjal.

Ja nii oli härral suur üllatus, kui kanalast siutsumist kuulis. Et tibusid kanade nokkimisest säästa, tõi ta nad tuppa ja asetasime lambi alla sooja. 

Mutukas on ÜLISUUR musitaja-kallistaja, ta käib muudkui neid paitamas, kaissu võtmas ja kallistamas. Üritan küll tibusid säästa, aga laps ei kuula. Nii pean minagi vahepeal pikutama ja juba on Mutukas tibuga kohal, kellele on nimeks antud Triibu. Sätib mulle kaela peale, kus tibu end kohe kerra tõmbab ja und nokkima asub. Nii me koos pikutame.

Pardimunad panime veebruari alguses inkubaatorisse. Mutuka sünnipäeval sai preilile kingituseks esimene nunnu pardipoeg!

Ma pean ütlema, et pole kunagi kokku puutunud nii lähedalt tibude ja partide koorumisega ja arenguga. Kui värskelt munast tulnud pardike oli selline nagu härra peopesal, siis reaalselt 3h hiljem oli ta selline nunnupall nagu minu peopesal:

Tänaseks on juba 4 pardipoega meil koorunud. Inkubaatorisse panime 10 pardimuna. Tahaks loota, et nad kõik ikka saavad pardikesteks, aga kunagi ei tea. Ka hani otsustas haudele minna ja ootame tema tulemusi sama innukalt. 

Niiet meil on siin linnutalus suleliste plahvatus.