pühade pühapäev

Reedel ja laupäeval värvisime, koksisime ja asjatasime vaheldumisi. Sai pühi peetud, aga sai ka palju vajalikke töid ära tehtud. Sukeldusin meie vaarika-ürgmetsa ja kujundasin sellest kauni vaarika-parkaia. Pooled vaarikad kaevasin välja ja jagasin naabrile. Härra leidis viimaks aega lõigata ära õunapuude oksad ning mina tassisin neid muudkui lõkkeasemele.

Pühapäeval algas hommik naabrite juures hommikusöögiga. Samal ajal mitme pere põnnid vudisid ringi hoovi peal ja otsisid pühademune. Saagid olid neil suured. Seejärel võtsime nõuks päevakese ka hinge tõmmata. Kuna meie ehitustiim ei saanud tulla siiski, jäi ära ka nädalavahetusele planeeritud katusevahetuse teine etapp. Esimene etapp oli siis jõulupühade aegu eksole. 

Sel aastal katsetasin värvimist külmkapis leiduvaga.
Klassikalisi sibulakoorid tegin ikka ka,
aga pildil põnevamad saavutused.
Tumekollased on värvitud kurkumiga.
Helerohelised naadiga
(oleks pidanud veel rohkem naati korjama,
et paremat tulemit saada, aga aega polnud).
Lillad on mustikatega värvitud.
Need viimased said ikka nii lahedad.
Mul ei olnud sügavkülmas marju käepärast,
seepärast katsetasin moosiga.
Toimis imehästi.
Oleks tahtnud ka vaarikaid katsetada punakamate toonide saamiseks,
aga härra ei leidnud sügavkülmast vaarikaid üles.
Tõi maasika toormoosi,
aga teatavasti maasikas värvi ei anna
ja maasikajogurtitki toonitakse peediga.

Ootamatult sain telefonikõne ühelt uuelt tuttavalt ning kutse peale leidsimegi end pühapäeval natuke üleval pool Peipsi äärest.

Koos hunniku teiste inimestega.

Süüa tegemast Peipsi kaldal.

Sadamiljonit erinevat kalatoitu.

Koos Koržetsiga.

Ikka äärmiselt põnev ja tore on siin elada (eriti suvisemal ajal). Ägedad inimesed, kihvtid tegemised ja kunagi ei tea, kellega sa end laupäeva õhtul saunast leia või kelle juurde midagi põnevat tegema satud.

Projekt "Külalistemaja" - 41

Koguaeg nagu teeme midagi, aga midagi ette näidata ei ole. Plaane on palju, aega, raha ja töökäsi vähe. Tundub hea diil :)

Igatahes siin on pilt ühest uuest projektist. Kuna eelmist saunapaati (Mesi-spa) renoveerisime ja tuunisime sõprade ning töömeeste abiga kaks aastat (vahelduva eduga siis), ei julge seegi kord kiiremat edu loota. Meie töömees, keda siin erinevatel juhtudel palganud (ja no igakord kirunud, et küll ei ilmu kohale jne) oleme, on praegu teisel objektil. Küll ta siis kunagi tööle ilmub.

Lisaks on meil veel kaks paati, mis samuti paadimajaks ehitamist ootavad.

Ühel ilusal päeval, kui meil tare juures on kogu kaevatud maa tahenenud, silutud, muruseemnega kostitatud, tuleb sinna üks äge paadikämping. Olen seda mõtet omal peas mõlgutanud, arendanud ja sellest unistanud oma kaks aastat nüüd. Eks jõuan veelgi unistada.

Saagu sellest paadimaja!

Kui lastel on lustipäev!

Nädalas korra või kaks saavad mu põnnid lasteaiast puhkepäeva. Nende päevade nimed ei ole laupäev ega pühapäev (mul kunagi eelmises kontorielus oli motivatsioonitahvel seina peal,mis ütlesid, et mul on nädalas kaks vaba hommikut, nende nimed on laupäev ja pühapäev). 

Eks nad ajavad mind siis kodus hulluks, kui on eriti kiired päevad, aga samas tahaks lastele ka natuke rõõmu teha ja nendega koos toimetada. Ja see on nii Murphy, et ei vääri ilmselt taasmainimist - kui on lasteaiahommik, magavad need inglikesed nagu notid, ei kuule rääkimist, telekat, ringi tatsumist, nõudega kolistamist. Eriti ei kuule nad emapoolset äratushüüet. Mutukas lausa lükkab pirisevalt läheneva hääle käega ära ja surub end sügavamale padja sisse. Kui on vaba päeva hommik, on nad kell 7 üleval ja silmad suured nagu öökullil. Jeerum maivõi...

Ma olen härrale juba pikka aega püüdnud maha müüa mõtet minna lastega mänguasjamuuseumisse, aga no ei võta ta vedu üldse. Praegu härrat mul siin jalus mitu päeva ei ole olnud, seega tegin lastele lustipäeva.

Hommikul kl 9 pidin kõigepealt ühed vahvad turismitudengid vastu võtma ja seejärel olin laste päralt. Mõtlesin, et las vaikselt magavad ja hiilin ettevalmistusi tegema. MUIDUGI olid nad 7.30 plaksti voodist väljas. Just siis, kui seda vaja ei ole!

Eks siis 4-aastane hoidis 2-aastast tunnikese, kuni ma grupile meie tegemisi tutvustasin (helistage nüüd keegi palun lastekaitsesse või sõbranna.postimees.ee). Mängisid rahulikult toas (toa olukord reetis) ja minu saabumise järel koristasid toa ära, panid end riidesse ja suundusime Tartusse. Müstiline, kui elavalt Mutukas kilkama hakkab, kui ta kuuleb sõna "Linna" ning seda muudkui järgi kordab. Linnapäev on vist parim päev!

Tegelikult ma nüüd päris täpselt ei teagi, kellel silmad seal muuseumis rohkem särasid - minul või lastel. Ikka nii äge koht on see. Ja praegune Barbie näitus.... uuuhh. mina ei saanud kunagi endale Barbiet, kuigi nii väga tahtsin. Eriline pettumus oli jõulukotist saada Wendy... Et kui Barbiet ei saa lubada, siis parem oleks olnud üldse ilma olla. Odav koopia oli eriline nörritamine.

Nii ma nüüd muuseumis vaatasin neid kõiki ja nii äge noh. Ei pea vist mainimagi, et oma lapsepõlveunistusi elatakse ikka laste peal välja eksole. Mutukal on oma pisikollektsioon kahe Barbiega, neid ilmselt lisandub veelgi. Kui ma poes ilusaid Barbisied leiaks ainult. Minu meelest praegune valik on nii...mis see õige sõna oleks... pettumust valmistav. Ei ole üldse oma näoga ja kõik need öed-vennad ja "realistlikud" ülejäänud Barbied. Ma kasvasin üles ühe kindla nukuga ja nüüd nagu ei oskagi oma lapsele enam sellest rääkida. Eks ma harjun ja kasvan koos lapsega :)

Nii palju ägedaid nukumajasid ja mööblit!
Ei tea küll miks sai Mutukas eelmiseks jõuluks nukumaja jõuluvanalt....

1960ndate Barbied!
Hoopis teised näojooned,
kui mina lapsepõlvest mäletan.
Aga nii tuusad! Võiks sellised nukud endalgi kapi peal klaasi taga olla :)

Ma ikka pidin erinevate rahvuste rubriigist pildistama Vene rahvariietes Barbiet.
Eesti omades ei olnud...

Eesti moedisainerite looming Barbiede seljas.
Kui äge!

Mesilane on ka täiesti Barbiedega mängimise poolt. Kauples (mitte et ta eriti oleks pidanud vaeva nägema, sest khm, emale ka meeldivad) muuseumis välja, et ma Mutukale kindlasti sealt ühe nuku ostaksin ja muudkui seletas, et kodus oleva nukuga mängib nüüd tema ja õeke oma uue nukuga. Ei protesteerinud üldsegi, et talle endale midagi ei ostnud, sest sai hiljuti mult ühe Lego alles. Ma ei ole väga aldis mänguasju ostma üldse, aga kui ma näen, et midagi lastele rõõmu pakub ja nendega mängitakse, siis võtan kaalumisele. Legod on viimase aja hitt. Isegi lasteaeda ei taha Mesilane minna, sest siis ei saa kodus üldse legodega mängida. Missest et lasteaias on tal neid veelgi rohkem, kui kodus. Kahekesi kaks nublut istuvad vaiba peal ja nokitsevad. Mesilane mõtleb ise ehitusi välja ja seda on rõõm vaadata. Et mänguasi täidab oma eesmärki - teda kasutatakse, paneb fantaasia tööle, arendab käelist tegevust. 

Kui kellegi on jäänud kapinurka legosid seisma, siis ma ostaks hea meelega ära. Mänguasjapood niigi röövib mul varandusi ja taaskasutus on popp. Osta.ee-l hoian silma peal, aga seal on normaalsete hindade puhul hull rebimine lahti ja no alghinnaga 30+ eurot juba ei raatsi.

imeline Eesti naine

Peale sünnipäeva suundusime härraga kahekesi Tallinna. Härra plaanis tegelikult juba mu sünnipäeva kahekesi pealinnas tähistada, aga nagu Murphy ikka, saabusid erinevad broneeringud ja siis pidime multitaskima.

Et seekord suundusime mööda Tallinn-Tartu maanteed (tavaliselt läbi Rakvere), siis ühel hetkel härra hakkas rooli taga nihelema. Meile kummalegi see marsruut ei meeldi ja veidi enne Põltsamaad meenus härrale, et umbes aasta tagasi ta seikles mootorrattal sealkandis külade vahel. Ja et ta tookord nägi ühte ülilahedat hoovi, mida mulle näidata tahaks.

Ainult et ta ei salvestanud koordinaate kuhugi üles ja nüüd hakkas mälu järgi meenutama.

Umbes Lustivere kandis keeraski ta suurelt maanteelt maha ja sõitsime põldude ja metsatukkade vahel. Meil natuke vaba aega oli, polnud kiiret linna kohale jõudmisega.

2014.aastal, kui me härraga Balkani ringreisil olime, tahtis ta kohe väga Kosovosse ka minna. Et ta oli seal aastaid tagasi missioonil käinud ja siis hakkas ta taga otsima ühe mäe tipus asuvat majapidamist, kus ta patrullimise ajal käinud oli. Nagu nõela heinakuhjast aja taga, sest Kosovo nimelt ongi ainult mäetipud ja igal pool majapidamised. Kui ühe mäetipu otsast vaatasin öösel ümbrust, küsisin, et mis linna lähedal me oleme. See kõik ongi Kosovo, vastas härra. Tuledemeri oli ümberringi, aga mitte suurlinn. Külad ja inimeste kodud hajali. Ja uskumatu, härra leidis selle otsitud majapidamise koos pererahvaga tookord üles. Lihtsalt mälu ja vaistu järgi 8 aastat peale missiooni me tookord õigesse hoovi sõitsime.

Seetõttu ma ei kahelnud, et mu härra abikaasa seegi kord sihitult hulgub. Mulle on niiviisi palju muid kordi tundunud, sest ta ei armasta üldse sama teed pidi kaks korda sõita. Et kui me kurameerimise aegu motikaga mööda Eestimaad rändasime, siis tema kuskile tupikusse jõudes läks pigem läbi võsa ja metsa edasi, aga mitte kunagi tuldud teed pidi tagasi. Vot sellistel hetkedel frustreeris küll. Ma pigem olen kartlik, ei trügi umbhoovidesse või keelumärgi alt läbi. Tema aga küll.

Selle pika sissejuhatuse võtaks kokku õnnesoovidega. Härral on täna sünnipäev :)

Niimoodi ringi sõites me jõudsime Tõrenurme külas Kurista talu hoovile.

See oli just see koht, mida härra mulle näidata tahtis. 

Mul ei jagu sõnu, mis ma sealt eest leidsin. Õnneks oli pererahvas ka kohal, saime luba küsida ringi vaadata. Veelgi enam, saime personaalse tuuri. Tarest astus välja peremees, tema kannul perenaine, krapsakas blond naine, mõned aastad vast vanem kui mina. Aga ma ei oska kunagi kellelgi vanust õigesti määrata, võibolla oli noorem isegi. Peremees, kuulnud meie huvist, keeras otsa ringi öeldes, et see on naise rida. 

Ja nii selguski, et kogu selle, mida ma nüüd siin kajastama hakkan, oli see äge naine Janne ise valmis ehitanud. Ta oli mulle nii suur inspiratsioon, et ma võtan oma julguse ja eneseusu nüüd kokku ja hakkan ise ka proovima. Ise hakkama saada.

Nimelt, nende taluhoov oli täis vanatehnikat. GAZid, LADA-d, muravei-d jne. JA nad kõik olid majadeks ehitatud! Imeliselt maitsekalt, ülirohkete detailidega. Pinterest laivis, ausõna. Kui  mulle esiti tundus, et 4-5 autot on hoovil, mida kiirelt üle kaeda, siis tuur kestis ligi poolteist tundi ja autosid oli OI KUI PALJU! Lisaks veel palju muid põnevaid ehitisi, kuurialuseid, välikööke, õuevanne, puuriidamajasid ja lasteonne. Lihtsalt muinasjutuline.

Ja ta on need kõik ehitanud niisama, enda tarbeks. Oma perele ja külalistele, kui need suvisel ajal külla tulevad ja majutust tahavad.

Täielik turismikompleks oli, aga turismiga ei tegelenud. 

Igatahes, mõned kiired ja kehvad klõpsud inspiratsiooni jaoks. Aga vaadata oli nii palju rohkem, kui telefonikaamera jäädvustada suutis. Milline äge naine ja kihvt Eestimaa. Ma olen koguaeg arvanud, et Eestimaa on täis imelisi kodusid. Ja minu masti, kiiksuga aktiviste :)

Saunamaja
Sellest sai kõik alguse.

Saunalavalt otse rõdule:)

Janne on kõik millimeetrid oma ehitustes ära kasutanud.
Nii on sauna eesruumis diivan, mis käib lahti voodiks.
Kööginurk.
Ülinutikalt peidetud panipaigad.
Talle meeldivad vanad asjad
ning ta ei raatsi mitte ühtegi lauajuppi ega muud niisama ära visata.
Kõikidele detailidele on leitud rakendused.

Vetsumaja

Vasakul siis saunamaja,
paremal lebola,
kus peale saunatamist või vahepeal jahtuda.

Jumal, kui äge lahendus ikka.

Hobimaja

Jannele meeldivad militaarmustrid.
Nende asjade jaoks ta tegi mõistagi eraldi automaja.
Ikka voodikohaga,
kuhu keegi ööbima saab minna.

Üks mitmest väliköögist,
kus ägedad kividest laotud ahjud (kordan - ta kõik teeb ise),
vannid, veed on voolikutega kaevust veetud jne.

Üks vahva kuur, mis on saanud majaks.
Jällegi detailiderohke.
Seinad olid kaunistatud sõprade ja sugulaste piltidega.

Sama majake,
vaata akent!!!

Sama majake väljast.
Kõikide ehituste puhul kasutatud ära kogu ruum,
teisel korrusel lastele ruum.

Järgmine kuur.
Ma ei tea,
mul on kuuride puudus.
Härra asjad ei mahu praegugi kuhugi ära, vaja oleks talle VEEL ÜHTE kuramuse kuuri juurde.
Sellisest asjast, et kuuri saaks kaunistada külaliste jaoks,
ma võin vaid unistada.

Äge voodi ;)

Nii nunnu, värviline, romantiline ja naiselik.

Sama kuuri vaade autovoodi juurest.
Trepp teisele korrusele on ühtlasi riiul.
Teisel korrusel lasteala, koos tunneliga

Kämpingmaja

Seestvaade.
Jällegi, ülipraktiliselt ära kasutatud pinnad - istumiskohad, lauake (see, kust kardinad alla tulevad) jne

Äge kardinapuu

Ei raatsinud lauajupikesi ära visata,
vaid tegi pildiraami.

Veel üks riidepuu

Pooleliolev projekt.
Tuleb jälle äge majake

Kasvuhoone. 

Pagasiruumi kasutas ära, et teha kiviahi.
Selline nagu muudes kultuurides on maa sees.
Pidi väga head liha saama küpsetada seal.

Muravei on ehitatud nõudepesumasinaks.

Õuevann

Vanast kümblustünnist on ehitatud külalistemaja.
Seest vaade oli niiiiii lahe, mu lemmik!
Pilt kahjuks ei õnnestunud.
Seal pidid ööbima isegi need sugulased, kes muudes automajades magada ei taha.

Tööriistamaja.
Miks ka mitte eksole,
kui nii palju majakesi on :)
Ka see majake ei saanud kuidagi ilma pitsivahuliste istumiskohtade,
tassikeste, kaunistuste ja detailideta.

Laste puuonn.

Ja kui sul on hoov pikitud täis nii ägedaid projekte,
siis mingit igavat puuriita see perenaine küll ei lao.
Ma nüüd võrdlen oma puuriidaga ja
ilmselgelt lähen ümberladuma.

Päris mitmed majakesed ei jõudnud üles pildistada. Niigi oli juba palju vaatamist. Lihtsalt vau!

viisaprill vol 2019

Tänavu oli viiendat korda minu "viisaprill"(ehk viies aprill) ilma kontorisse suundumata, kus kontsaklõbina saatel ilus ja särav olla. Ilmad olid nii sõnulseletamatult päikselised, soojapoolsed ja kevadised, et veetsin terve päeva rõõmuga Peipsi ääres õues, kummikud jalas.

Ma ei teagi, mis ilmutus mind tabas, et ma Facebookis lausa märkisin sünnipäeva vaid endale nähtavaks. Vist tuli sellest, et päevade viisi tuleb mul seal ette teavitusi, kellel sünnipäev ja ma ei veeda enam ammu oma päevi arvuti taga. Seega kuidagi nii väsitas tekkinud "kohustus" õnne soovida sõpradele, vanadele kolleegidele, kunagistele klassikaaslastele, muudele tuttavatele. Seega ma mõtlesin, et ei kohusta kõiki neid 200 inimest, kes igal aastal mulle "Palju õnne!", "PÕS" või "Õnnesoovid" saadavad, seda sel aastal tegema.

Hea oli ka vaadelda, et kes päriselt mu sünnipäeva mäletavad :) (Tänks, Klaara! Sinu soovid sain kätte! AITÄHHH!!!!) Nii juhtuski, et sünnipäeval rassisin mulda kühveldada ja vedada, riisusin ja tegelesin mitmete õuetöödega. Hea päev oli!!!

Sellele päevale aga tegelikult eelnes neljas aprill eksole. Hommikust saati rääkis härra mulle, et tal vaja linna minna paadiasju ostma. Ma mõtlesin, et mul ka nii väga pakilisi asju vist ei ole, et tulen kaasa. Härra põrgatas mõtte tagasi, et miks?

Sain vihjest salamisi aru. Ok, ma teen kodus asju, sa võtad lapsed kaasa. Sellise diili käisin välja ja kui nad kambaga siis lõpuks kell 20 linna liikuma hakkasid (mis poodi ta kavatses minna???), ei saanud vedelemise plaanist asja, kuna hakkas meenuma erinevaid asju, mis vaja ikka ära teha. 

Kell oli kohe 12 saamas, ma polnud veel istuma saanud. Viimaks viis minutit enne südaööd jõudis mu kamp koju tagasi.

Uinuv kaunitar Mutukas sai viidud magamistuppa ära, aga Mesilane oli ergas ja unetu.

1 minut üle südaöö ehk ametlikult viisaprillil teatas Mesilane mulle kavalalt: "Emme, meil on sulle ÜLLATUS!"

Pakkusin välja, et las see üllatus jääb ja ära räägi välja. Aga ei, kass oli kotist välja saanud juba ja härral ei jäänud muud üle, kui Mesilane endaga ukse taha asja ajama kutsuda ja nii nad kahekesi lilledega mu juurde tulid. Tulpidega, mu lemmiklilled!

"Emme, me käisime tüdrikitepoes," teatas Mesilane mulle järgmiseks väga salapäraselt ja kavalalt.

Härra saabus Bon Bon Lingerie kotikesega. 

Kuigi ma ei osanud midagi sünnipäevaks tahta, polnud ka vihjeid andnud, siis olin just äsja mõelnud küll pesu osta. Nii hästi tabatud kingitus! Ja täitsa minu mõõdus.

Seda, kuidas pesu nii täpselt minu mõõtu juhtus, sain teada kaks päeva hiljem, kui härraga Tallinnas õhtuses linnas poodi jalutasime, et mulle väikest proseccot osta ja siis tagasi sõprade juurde naasta. Seal viiekorruseliste elumajade ja lasnamäe garaažide vahel otse silgates, tõmbas härra abikaasa jopetaskust välja mu BBL pitsist tangad, et rohkem tal neid vaja ei lähe. 

Romantika on ta teie nimi....

Aga seda, kuidas ta kahe põnniga pesu käis valimas, oleks tahtnud lausa pealt näha :))