Tänavu oli viiendat korda minu "viisaprill"(ehk viies aprill) ilma kontorisse suundumata, kus kontsaklõbina saatel ilus ja särav olla. Ilmad olid nii sõnulseletamatult päikselised, soojapoolsed ja kevadised, et veetsin terve päeva rõõmuga Peipsi ääres õues, kummikud jalas.
Ma ei teagi, mis ilmutus mind tabas, et ma Facebookis lausa märkisin sünnipäeva vaid endale nähtavaks. Vist tuli sellest, et päevade viisi tuleb mul seal ette teavitusi, kellel sünnipäev ja ma ei veeda enam ammu oma päevi arvuti taga. Seega kuidagi nii väsitas tekkinud "kohustus" õnne soovida sõpradele, vanadele kolleegidele, kunagistele klassikaaslastele, muudele tuttavatele. Seega ma mõtlesin, et ei kohusta kõiki neid 200 inimest, kes igal aastal mulle "Palju õnne!", "PÕS" või "Õnnesoovid" saadavad, seda sel aastal tegema.
Hea oli ka vaadelda, et kes päriselt mu sünnipäeva mäletavad :) (Tänks, Klaara! Sinu soovid sain kätte! AITÄHHH!!!!) Nii juhtuski, et sünnipäeval rassisin mulda kühveldada ja vedada, riisusin ja tegelesin mitmete õuetöödega. Hea päev oli!!!
Sellele päevale aga tegelikult eelnes neljas aprill eksole. Hommikust saati rääkis härra mulle, et tal vaja linna minna paadiasju ostma. Ma mõtlesin, et mul ka nii väga pakilisi asju vist ei ole, et tulen kaasa. Härra põrgatas mõtte tagasi, et miks?
Sain vihjest salamisi aru. Ok, ma teen kodus asju, sa võtad lapsed kaasa. Sellise diili käisin välja ja kui nad kambaga siis lõpuks kell 20 linna liikuma hakkasid (mis poodi ta kavatses minna???), ei saanud vedelemise plaanist asja, kuna hakkas meenuma erinevaid asju, mis vaja ikka ära teha.
Kell oli kohe 12 saamas, ma polnud veel istuma saanud. Viimaks viis minutit enne südaööd jõudis mu kamp koju tagasi.
Uinuv kaunitar Mutukas sai viidud magamistuppa ära, aga Mesilane oli ergas ja unetu.
1 minut üle südaöö ehk ametlikult viisaprillil teatas Mesilane mulle kavalalt: "Emme, meil on sulle ÜLLATUS!"
Pakkusin välja, et las see üllatus jääb ja ära räägi välja. Aga ei, kass oli kotist välja saanud juba ja härral ei jäänud muud üle, kui Mesilane endaga ukse taha asja ajama kutsuda ja nii nad kahekesi lilledega mu juurde tulid. Tulpidega, mu lemmiklilled!
"Emme, me käisime tüdrikitepoes," teatas Mesilane mulle järgmiseks väga salapäraselt ja kavalalt.
Härra saabus Bon Bon Lingerie kotikesega.
Kuigi ma ei osanud midagi sünnipäevaks tahta, polnud ka vihjeid andnud, siis olin just äsja mõelnud küll pesu osta. Nii hästi tabatud kingitus! Ja täitsa minu mõõdus.
Seda, kuidas pesu nii täpselt minu mõõtu juhtus, sain teada kaks päeva hiljem, kui härraga Tallinnas õhtuses linnas poodi jalutasime, et mulle väikest proseccot osta ja siis tagasi sõprade juurde naasta. Seal viiekorruseliste elumajade ja lasnamäe garaažide vahel otse silgates, tõmbas härra abikaasa jopetaskust välja mu BBL pitsist tangad, et rohkem tal neid vaja ei lähe.
Romantika on ta teie nimi....
Aga seda, kuidas ta kahe põnniga pesu käis valimas, oleks tahtnud lausa pealt näha :))
Aga seda, kuidas ta kahe põnniga pesu käis valimas, oleks tahtnud lausa pealt näha :))
4 kommentaari:
Mul oli küll meeles. :)
Mõttes soovisin õnne, aga arvutis polnud aega olla, et “digiametlikult” õnne soovida. Mulle nii meeldib väljend viisaprill.
Palju õnne tagantjärgi!
Mul on ka sünnipäev maha võetud ja näiteks üks väga hea sõbranna pole siiani avastanud, et ta unustas. Tegi veidi kurvaks küll :) Aga mul sai lihtsalt küllalt nendest moepärast kirjutatud õnnitlustest, mis sinna poolkohustuslikus korras pannakse.
Pesu ei ole mees mulle kunagi julgenud osta, number koguaeg muutub seoses raseduste,imetamiste ja kaalu langemisega. Ise ka mõõdan uuesti üle, enne kui poodi suundun :)
Aitäh, Marje ;)
Klaara, mul ka andis kingi üle koos tsekiga, et äkki peab ümber vahetama. Õnneks ei pidanud :)
Postita kommentaar