Eeemm... hästi pikk postitus tuleb. Nii palju on vahepeal jäänud kirjutamata :)
Ma olen siin viimasel ajal palju ringi sõitnud ja inspireerunud. Et kui turismisektoris "hooaeg" läbi saab, algab koolituste-konverentside-koosolekute-õppereiside aeg. See on veel tempokam, kui suvi ise ongi. Seega paningi hooaeg jutumärkidesse, sest mul siin küll tempo ei vaibu nii pea. Seetõttu pole ma isegi lootust hellitanud, et mõnda lennupiletite saiti avada, et härra abikaasat pulmareisile/MESInädalatele planeerida. Sest ma ei näe kalendris veel niipea vaba aega ja tal on ka hooaeg - hull peast läks kooli JÄLLE ja seekordne on päevaõpe (VIIS KORDA NÄDALAS eksole) KAKS AASTAT!
Ma juba kuu ajaga siin olen hullunud ilma temata kõike tehes ja gruppe vastu võttes, sest peale koolipäeva on ju korstnapühkimise hooaeg ja see on üks tema paljudest ametitest. Niiet nii kui ta abikaasaks mulle hakkas, nii ta kodust kadus :D
Seega, kui sai kevadel ära planeeritud sügisesed õppereisid, juhtus nii, et härraga koos Põhja-Läti reisil käimine ongi vist meie pulmareis. Koos 40 teise bussis kaasas olnud inimesega :)
Reis oli tohutu inspiratsioonilaks. Et nagu lätlased eksole? Mis nad ka oskavad? Meil on põhimõtteliselt kõik sama - loodus, aastaajad, ajalugu, toidu toormaterjal, kõikkõikkõik. Ja siis nad virutavad panniga - nii põnevad lahendused, maitsvad -huvitavad ja välimuselt ilusad toidud, ettemõeldud asjad ja arengud.
Me tiirutasime kahe päeva jooksul ringi üliväiksel territooriumil - Smiltene ja Rauna kandis maakohad, metsatukad ja seal tegutsevad väikeettevõtjad. Eks teisi on alati lihtne vaadata ja imetleda. Ennast ju kõrvalt ei näe. Võibolla ma ka siin inspireerin kedagi hoolega, aga siin postituses siis konkreetselt saan tohutult imetlust jagada lätlastele.
Esimene tohutu sümpaatia läks ühele väikesele pereettevõttele (
leivakoda Donas), kus perenaine oli eelmise elu sagivas Riias selja taha jätnud, ostnud vana veskihoone ja hakkas leiba küpsetama. Kui sinna majja sisse astusime, siis esimene, nö vastuvõturuum ei kõnetanud väga. Perenaine Ilze, põll ees ja rätik peas, tervitas meid, tutvustas ja rääkis oma eelmisest elust, maja ajaloost ja sellest, kuidas elu ja valikud teda selle majani tõid ja kuidas tal pealinna elust kõrini oli. Siis suunas meid edasi kööki. Astusin sisse ja ... võlumaailm! Ihsand, ma tahan sinna kööki tagasi. Või sellist kööki endale. Esiteks muidugi oli see suur, see oli soe (ja mitte ainult sellest soe, et vene ahi küdes, vaid kodusoojust täis), rohkelt ägedaid detaile (sest ma olen detaili inimene. nii mõnigi mesi tare külaline on mulle öelnud, et meie tare on äge detailide pärast ja sellega ma töesti töötan palju iga inimese ja suurema grupi puhul, kes külla tuleb) ja me lihtsalt ahhetasime ja kuulasime suud lahti perenaist, kes meile tegi nii võimsa vastuvõtu. Ta rääkis leivast. Ta rääkis kõike, mida võib rääkida. Ta rääkis üle kahe tunni! Leivast! Tehke järele! Ta rääkis, mida leib tähendab temale, mida leib ja leivategu tähendas vanasti ja kuidas ta tahab, et see pärand edasi elaks. Ta rääkis, et leivateo ajal ei tohtinud köögis mitte kedagi teist peale perenaise olla, sest leib- see on põhiline toit! Leiva sisse pani perenaine kõik oma tunded ja head soovid. Seega ei tohtinud kunagi paha meelega leiba tegema hakata, muidu andsid selle toiduga kõik oma perele edasi. Ta rääkis, kuidas leib ei oota perenaise järel (sest kunagi ju ei ole aega, koguaeg on nii kiirekiire), vaid perenaine ootab leiva järel! Kuidas leiva kerkimine ja küpsemine ahjus sõltuvad loodusest. Perenaine peab jälgima loodust ja ilma. Kui on vihmane ilm, vindub ka leib ahjus pikemalt.
Ta rääkis vägaväga palju veel. Ta pani oma loo sisse nii palju vanasõnu ja ütluseid leivast. Ta rääkis pärandist. See oli niii huvitav, et ma läheks mitu korda veel teda kuulama. Meil oli 40+ inimest grupis, väga palju mehi sealhulgas, ja mitte keegi ei nihelenud, näppinud telefoni, kadunud teise ruumi ära. Kõik kuulasid, sest oli, mida kuulata. Hiljem tagasiteel koju, kui on tavaline lasta mikrofon bussi ringi käima, et igaüks muljetaks õppereisi kohta, siis eranditult iga mees ja naine ütles, et leivategu ja perenaine olid VAU!
Ma õppisin, et vot nii tuleb külalisi vastu võtta. See oli võrratu elamus.
Ja mitte ainult see, et Ilze rääkis, aga ta ka tegutses ja pani meidki tegutsema. See oli veel üks asi, mida ma lätlastelt õppisin. Ükskõik, kelle juurde me külla ei läinud ka, nad kõik panid meid midagi ise tegema. Ja see kõnetas. Eestiski olen päris mitmetel õppereisidel paari aasta jooksul käinud - hiidlastel külas, saarlastel, Romantilisel Rannateel Pärnumaal, Setomaal. Aga vot lätlased valdasid külaliste vastuvõtmist perfektselt! On, millest õppida, et meie siin Sibulateel oskaksime ka külastajaid kõnetada. Ma ei pea silmas üks ühele mingit asja üle kopeerida, aga see põhimõte - kui õpituba, siis käed külge! Ja mis iganes me lätlaste juures ka ei teinud, me saime selle kaasa. Mmmmmm.
Leivakojas me tegime kõik ise omale leiva! Üle neljakümne pätsikese, mis vene ahjus sütel küpsesid, kui meie nautisime eriti maitsvat lõunasööki, jällegi perenaise enda valmis tehtud. Millal see naine seda kõike jõudis? Lihtsalt imeline naine. Ja road olid lihtsad. Ei ole vaja mingeid hääldamatuid roogasid (ma ei suuda juba tükk aega mingites poppides kohtades söömas käia, sest ma ei oska menüüst mitte midagi valida! MITTE ÜHESTKI nimetusest aru ei saa, misasi see on? Pardi confit, cheviche, kimchi, gotšori jne. No kesse räägib nii?) Olen jõudnud arusaamani, et lihtsad maitsed on parimad. Ja kuskilt kuulsin kommentaari, et ka tipprestoranide kokad hakkavad kommbäkki tegema juurte juurde. Kõige lihtsamad road on kõige maitsvamad.
Igatahes, leivakojast lahkusime kõik ülevas meeleolus. Külastasime veelgi erinevaid kohti, kõik üksteise külje all. See Smiltene kant on mingi imedemaa. Šokolaadivabrikus
R-chocolate pandi meid omale šokolaaditahvlit kaunistama. Ega seal palju polnudki vaadata. Kausis sulatati šokolaad ära, mida nad erinevatesse vormidesse valasid ja siis oma tehasepoodi müüki panid. Aga meile anti ette omad šokolaadid (valati karpidesse) ja igaüks siis kaunistas enda oma, kuidas oskas. Viieks minutiks külmkappi ja šokolaadid valmis ja anti teele kaasa. Jälle selline lihtne asi, aga kui mõjus viis gruppe vastu võtta. Ja tööd ning gruppe neil jagus.
Läti küüslaugu ettevõtja
Latvijas Kiploks juures käisime, kes tegi siis küüslaugust kõike mõeldavat ja mõeldamatut ja müüs neid tooteid oma armsas väikses poekeses. Tema ise kasvatab ja harib suures koguses küüslauku ning osa tooteid teeb ise, osa tellib piirkonna ettevõtjatelt. Ta oli jõudnud arusaamani, et ta ei suuda kõike ise suurepäraelt teha. Et kui piirkonnas on kommitegija, siis lasi temal teha omakasvatatud küüslaugust eriseeriad. Et teiseks olemas õlletootja, kes talle pruulib eriseeria küüslauguõlut jne. Seal oli kõike, ka küüslauguviin jpm.
Valmiermuiža pruulikoda on nüüd üsna palju suurem firma kui lihtsalt pereettevõte, aga jällegi väga äge koht. Nende tuur ja presentatsioon on kihvt ja põhjalik, lisaks degusteerimise saalis antakse proovida pea kõiki jooke toodangust. Härra kiitis, et nii talle meeldib õlut degusteerida - mitte mingi lonks ei anta ette, vaid korralik klaasitäis.
Minu jaoks oli suurim elamus peale leivakoda üks konkreetne kuur kuskil metsatukas. Sõitsime bussiga kohale (mitu korda eksisime ära ka kusjuures), aidauks pärani ühel kuuril. Ma kahjuks ei tulnud selle peale, et seda kuuri väljast pildistada, nii mittemidagiütlev oli lihtsalt. Ja kui ma sisse astusin - jälle võlumaa!
Sest jälle - detailid!
See oli kohalik
kasemahlatootja Birzi. Ja kasutatud oli kaske kõikvõimalikul viisil - kasepuusambad, väikestest kasepuuhalgudest müügilett, kasevihad, kasepuu kettad alusteks, jne jne jne. Imekihvt kuur oli. Degusteerimislaual ootasid klaaspokaalid, igaüks kasepuukettale asetatud ja peremees selgitas, et ärge pokaale ära kaotage, me täidame neid tihti. Ja tihti täidetigi! Ma pole nii palju jooki kunagi ühel degusteerimisel vist saanud? Kasemahl ei ole olnud minu suur lemmik, ma ikka mekin, kui vanaisa või keegi pakub. Tõden, et mõnus ja järgmine hetk, kui seda endale päeva või paari päeva pärast valan, on mingi imelik mekk sellel juba ja no ei kipu jooma üldse. Kusjuures peremees seal rääkiski, et tal on mingi 700 puud, kust ta mahla korjab (ise väljatöötatud süsteemiga, ülituus ja geniaalne lahend, ta müüs ka neid seal ja härra ostis koju ka ühe) ja et ta ei saa selle 3-4 nädala jooksul, mis kask mahl annab, koguaeg samu tooteid teha. Et esimesel ja kolmandal nädalal saab teha kasemahlajooke, aga nt teise ja neljanda nädala mahla paneb käärima või käima. Et mahl erineb niimoodi. Jeerum, milline põnev teadus ikka. See on suur pühendumus kõik need detailid välja peilida, katsetada ja proovida. Lisaks erinevates variantides mahladele, mulliga ja ilma, timmib sekka ka vahtramahla, õunamahla, mustsõstramahla jne. Keedab siirupeid terve hunniku, neidki degusteerisime hulgi.
Ühel hetkel suunas meid kuuris järgmisesse ruumi, mis oli ukse taga. Väljast ei paistnud see kuur üldse nii suur? Seal oli tal villimine ja siltide pealepanek. Rääkis seal pikalt laialt ja siis teatab - lähme nüüd sealt trepist alla. Mis trepist alla? Suvaline kuur ju?
Aga ei!
Terve keldrikorrus oli kuurisuurune - veinikelder - ladu! Kõrgete virnade kaupa joogipudelite aluseid. Nii lahe! Seal saime degusteerida ka kraadiga jooke - likööri, puskarit ja vahuveini. Kui senini oli absoluutne lemmik Alatskivi Mõisamaitsed OÜ tehtud rabarberi-maasika-angervaksa väikse mulliga vein, mis on I-ME-LI-NE kerge vahuvein ja mis oli ka meie pulma tervitusjook, siis nüüd tõukas selle troonilt lätlane. Kujutate pilti? See kasemahla vahuvein on lihtsalt uskumatu elamus.
Veel uskumatum oli see hetk, kui ma kaasa hakkasin seda ostma ja hinda küsisin.
6 eurot. KUUS EUROT!
Eestis käsitööveinide tootjad ütlevad, et alla 12 euro müüa ei saa, sest ei tule välja. Ja Lätis maksab imeline jook 6 eurot pudel. Ma ostsin 4 pudelit, jõulud ja sünnipäevad jne tulemas, hea ka kingikotti panna (kui ma raatsin), oleks pidanud terve kasti vist ostma. Sest ma lihtsalt armusin sellesse jooki ära. Mina, kes ma ei ole kasemahla fänn üldse.
Vot niimoodi kõnetas üks väike kuur keset metsa mind :)
Reisil oli põnevaid kohti veelgi. Külastasime köögivilja krõpsude tegemise ettevõtet
Latnature, kus tegime ise kohapeal peedi ja porgandi trühvelid. Enam ei mäletagi, mida kõike veel külastasime. Tihe intensiivne programm, palju elamusi ja inspiratsiooni ja tegutsemisindu. Ahjaa, üks juustu ja pasta ettevõte Raunas oli ka, aga see ei avaldanud mulle eriti muljet, pigem pettumust. Me kõik teadsime, et me läheme juustutootja juurde, aga juust oli roheline juust ja pulberkujul, mida siis kuskile peale raputada? Igatahes ei kõnetanud, ainus pettumus kogu meie seltskonna jaoks. Aga võibolla kedagi teist kõnetab? Pasta tootmine oli samas jälle tore...
Ja niisiis - Lätist tulles olin inspiratsiooni täis laetud. Kohe nii palju, et juba mõnda aega mõtetes mõlkunud idee saigi kohe järgmisel päeval peale kojujõudmist töösse pandud. Et kui käime ja teised Peipsimaa ettevõtjad ühes meiega muudkui õppereisidel ja teiste tegijatega tutvumas, siis me peaks OMAVAHEL ka tutvuma. Ehk et tegema sellise sama vastuvõtu oma kolleegidele ja koostööpartenritele, võrgustikuliikmetele. Parema külastajakogemuse nimel, et soovitada inimestele õigeid asju ja neid, kus tead, et on kihvt.
Jah, laias laastus ma ju tean, et Iisakus on imeline Alutaguse juust (parimad hallitusjuustud maailmas!!! Päriselt!) ja et sealsamas on ka Lammas ja Roos, kes teeb lambast KÕIKE. Või et on Peipsi ääres ka setod, mis nemad teevad? Või et Lohusuus on ägedad naised teinud Logovest OÜ ja kokkavad vanausuliste retsepte. Aga kuidas nad külalisi vastu võtavad või mis lugusid (või kas üldse) nad räägivad?
Või kasvõi palju lähemal, ka meie Sibulateel. Ma tean, kes meil siin on ja millega nad nagu tegelevad, aga kuidas nad sellega tegelevad? Kuidas nad külalistega suhtlevad? Kas ma tegelikult ka saan oma külalisi sinna soovitada minna? Et ma pea ise saama sama elamuse enne ju?
Olin siin ja seal kooslekul seda mõtet muudkui õhku visanud ja lõpuks püüdsin selle palli ikka ise kinni jälle. Kutsusin partnereid meile külla! Päris paljud tulid! Ja ma võtsin neid perenaisena vastu, näitasin maja ja tegin tuuri nagu ma alati külalistele teen, rääkisin lugusid, sest ma lõpuks jõudsin selleni - lugu on oluline! Lugu jääb meelde, tekitab emotsiooni, kõnetab. Ja mis kõige tähtsam - ma ei pea mitte ühtegi lugu välja mõtlema (turismikonverentsilt üles korjatud mõte, et tekita lugusid ja vaja on koolitust mitte storytellerile vaid storywriterile). Meil on igal asjal OMA LUGU. Meil on lugu, miks meist Mesi tare sai. Meil on lugu selle nimega. Meil on lugu selle maja ostmisega. Meil on lugu iga esemega tares. Meil on oma lugu!!!
Lisaks lugudele pakkusin ka süüa meie partneritele (kuramuse kaks päeva veetsin köögis ja jõudsin end juba maapõhja kiruda, et miks mul oli vaja kass kotist välja päästa ah?), tegin teekultuuri õpituba ja tutvustasin meie uut toodet ka. Oli nn test-õpituba. Kuna härra peale 3 aastat külalisi ja nende küsimusi, et Mesi tare, kus mesilased on, murdus ja võttis kevadel mesilased, siis ta jõudis suve jooksul arusaamiseni - temast suurmesinikku ei saa ja sel ei ole ka mõtet. Mesinikke on (õnneks) palju, mett müüakse igal laadal ja tema ei saa kunagi suurtootjaks. Nende mahtudega, mis tema suudab toota, aga müüa mett ei ole mõtet. On hoopis põnevam pool ja lahendus mesinikuks olemisele -
Mesi tare meetuba!
Niiet nüüdsest lisaks
ivantšai õpitoale võib meie juurde tulla kolleegide või koostööpartnerite või sõpradega või misiganes seltskonnaga motivatsiooniüritusele meie meetuppa. Maitseme mett, räägime põnevaid fakte mesilastest ja mesindusest üldse ja saab käe külge panna ise ka. Mis täpselt, ma ei reedakski, vaid tulge ise külla!
Kuidas ma nüüd jälle Mesi tareni jõudsin. Tahtsin hoopis rääkida järgmisest ägedast õppereisist!
Veidi peale Põhja-Lätit saabus aeg minna õppereisile Setomaale. Ja sellest tahan ma ka kohe hästi pikalt kirjutada.
Setomaast teab ju igaüks midagi. Nad on aastakümneid teinud väga head tööd selleks, et neist teataks, et setu ei oleks enam sõimusõna ja et seto oleks hoopis uhkuseasi. Täna ju igaüks otsib endast seto juuri. Et kuidas nad selleni jõudnud on?
Mina olen kunagi mitmeid aastaid tagasi käinud Seto Kuningriigi päevadel (tänks, Ruta, et mind sinna kaasa võtsid ja sellest mulle tollal nii palju rääkisid), millest ma ei osanud midagi arvata, aga mis lummas mind tookord korralikult. Seto lauluemade leelo, vau!!!! Kuningriigi armee paraad, täiega kiiksuga ja äge. Hansa! Seto keel. Tsässonid. Teemajad. Tarõd. Seto väravad. Kõik see äge.
(Ma vabandan nüüd ette ära, et mul on igal pool kirjas HANSA, aga kommentaarides selgub, et peaks olema HANDSA).
 |
| Kui ma oleks seto naine |
Ma tean, et külalistele, kes on tellinud muusika, antakse vastavalt tellitule eksole. Et räägitakse edulugusid ja kõrvalt vaadata ongi lihtne, kui hästi kõigil teistel läheb ja asjad sujuvad. Kui palju on ära tehtud asju, mida meie piirkonnas ei ole. See arusaam on kerge tekkima, kui sulle neid kõike kandikul presenteeritakse. Tegelikult on kõigil omad tülid, omad sisepinged ja mured ka. Kõigil on! Kui suve lõpupoole Pärnumaa maitsete aasta tegijad Peipsi ääres käisid ja meie juures söömas olid, siis nende suust kuulsin kiidusõnu, et kui hästi teil siin Sibulateel ja Peipsi ääres on asjad ikka ja kui palju on tehtud, meil Pärnus ei ole seda ja teist ja kolmandat. See avas silmi!
Ja meil Setomaal trehvas väga ägedate giididega, kes olid värskendavalt ausad ja otsekohesed. Rääkisid lugu, aga rääkisid ka köögipoolest. Ülimõnus. Aga hästi on neil seal Setomaal ikkagi. 25 aastaga on nad saanud omale palju, sest tehtud ise on ka ju suurt tööd selle nimel. Mulle meeldib, kuidas nad on uhked oma kultuuri üle, kuidas nad rõhutavad setoks olemist ja kuidas nad on Seto nime pannud nähtavaks. On SETO kuningriigi päevad. On SETO instituut. On SETO keel. On SETO arenguprogramm valitsuses (aikurja kui hea nüke neilt), on SETO rahvarõivad, on SETO leelo, SETO küük, SETO käsitöö kogo, SETO külavüü, kõik on SETO. Identiteedi jaoks on see oluline ja turistile ka mõjus.
Meil nt ei ole. Ma tunnen sellest väga puudust. Ja meil on natuke nagu identiteedikriis ka. Setod nt on väga väike kogukond ja hästi kinnine ka olnud aastasadu. Vanausulised ka eksole. Aga meie kandis on lisaks veel Kodavere kultuur ja baltisakslased. See on see, millest me Sibulateel koguaeg räägime. Kolm kultuuri pisikesel maalapil kõik koos. Tegelikult on ju neljaski -vene õigeusu inimesed ka tänapäeval ja palju muid eestlaseidki. Kihiline ja sigrimigri nagu Sibul (ja ajab mind nutma). Me EI SAAGI ühte identiteeti, ühte kultuuri, mis meid kokku seoks nagu setodel või hiidlastel. Me ei saa mitte kunagi kõnetada oma kogukonda niimoodi, et kõik tahaks kaasa tegutseda ja kaasa panustada, räägime ja mõtleme me palju tahes meie arengukavade koosolekutel.
Pluss vallavalitsuse lugu ka. Setodel on erinevad kogud ja ühendused vallavalitsusega koostöös. Vald on liige! Ja alati ei pea see tähendama rahalist panust, Seto vald ka ei saa panustada väga suuri summasid tegevustesse, aga oluline on ühtemoodi suhtumine asjadesse! Ettevõtjate algatuste hindamine. Tahe, et neid tehtaks ja moraalne tugi. Seto asjade eest seismine nt Riigikogus või kus vaja. Et vallavanem seisab asjade eest!
Meil see nii ei ole. Oh, kuidas ma kütan end praegu jälle üles, kui ma sellele mõtlen. Kurat, meie vallavanem ütleb avalikul koosolekul, et tema lükkaks kõik need kuurid ümber siin. Nagu, jobu, see on AINUS asi, mis sulle siia külalisi toob. AINUS! See ehedus, see erilisus. Olen kuulnud ütluseid, et meie külad on ehedama arhitektuuriga kui Venemaal enam ongi! Ja sa tahad... oh, ma parem ei jätka seda teemat. No see oli üks näide. Nad panid valla arengukavasse SPA vanausuliste külasse (ma lihtsalt suren sellele mõeldes), kaubanduskeskuse, PURSKKAEVU JÄRVE ja veel idiootsuseid. Me siin võrgustikuliikmetega osalesime nendel arengukava koosolekutel, vaidlesime, argumenteerisime, osalesime rahvahääletustel. Nagu hüüdja hääl kõrbes. Vald lihtsalt ei kuula! Ei huvita rahva ja kohalike ettevõtjade soovid. Ma läksin jälle tigedaks ära...
Aga tagasi õppereisi juurde end viies (nii raske on mõtteid reel hoida, neid on nii palju koguaeg).
Mis mulle hästi palju Setomaal meeldis, oli.... hansa :) Ehk siis see KULTUUR ja see ei ole üldse sõnakõlks. Ma räägin selle lahti ka niimoodi, nagu meile räägiti.
Igal pool, kuhu me külalistena jõudsime ja kus söögipoolisega tegeleti, tõi peremees võ perenaine ühel hetkel välja hansa. See oli alati uhkes karahvinis (peremehe ühes käes), teises käes üks pits. Kõik bakteripelgurid nüüd minestavad hügieenituse osas.
Peremees käib hansaga külalise juurest külalise juurde, valab talle pitsi täis ja ulatab külalisele. Annab kaasa hea soovi. Külaline PEAB pitsi vastu võtma, kas joob, mekib, nuusutab või tõstab huule juurde, aga peab austama peremeest ja pitsi vastu võtma. Muidu on solvang. Vastavalt sellele kas joodi või ei joodud, täidab peremees või siis teeskleb, et täidab pitsi uuesti ja astub järgmise külalise juurde.
Peremees kontrollib, palju keegi märjukest saab ja kui kellegi keelepaelad juba täitsa pehmed, siis sujuvalt põikab järgmisel ringil tollest külalisest mööda. Hansat ei jooda liitrite viisi, et pudel laual. Ja see ongi joogikultuur. Traditsioon. Endale ise ei tohi mitte kunagi valada ja üksi juua, see on alkoholism.
Üks peremees rääkis ka, et tegelikult peremees tahab ise ka hansat pruukida, aga ta ei saa, kui külaline selleks midagi ei tee. Ma võiks siinkohal jättagi küsimärgi õhku eksole, aga mulle endale meeldib blogides lugeda saladusi ja lõpuni lugusid. Niiet ma räägin selle lahti, kuidas asi käib :)
Setod on hea jutuga tegelased, oi mulle meeldib see nende huumor. Hiidlased on ka muide, Hiiumaal õppereisil sai ikka ka muudkui naerda ja muiata. Nii ka Setomaal.
Niiet kui külaline tahab peremehele ka hansat pakkuda, ta hakkab temaga nn tüli norima:
- Mis sa siin pakud? Mis see sul on? On see ikka puhas? Kust ma tean, mis sa siin mulle joodad. Ei mina usu. Tea, mis sa mulle siin ikka joodad. Muudkui aasivad peremehega vastastikku ja peremees siis ütleb, et näitab ette, et ikka väärt kraam on.
Teine variant:
-Proovi ise ka! See selline hästi lihtsustatud variant, ei pea tüli norima ega kedagi. Kui sa ise seto pole eksole. Peremees hea ja rõõmus, tänab pakkumast.
Kolmas variant, mida mina kasutasin:
-Kuidas seda juuakse?
Vot oi, see oli trikiga :) Sellepeale ütles peremees kavalalt, et näitan, kuidas juuakse. Ja kuidas mina ees, sina järel. Ehk siis muidugi alati põhjani. Ma ei ole mingi papist tüdruk :)
Hansa öeldakse, et peab olema üle 60 kraadi, sest muidu ütlevad setod, et hansal on vee mekk mann :)
Hansa joomisel on muide ka vanast ajast väga suur tähendus ja roll. Kui käidi kogukonna ja kogukonna külalistega ära tsässonas ja peale seda mindi kirmastele (noh, piknikulaadne asi vms), siis võõrustaja peremees käis kõigi juures hansat andmas ja suhtles külalisega. Hansa valamise ja pakkumise ajal suhtles külalisega - kuidas läheb, kas on mehelemineku eas noorikuid, kuidas leib kerkib jm väga tähtsaid küsimusi. Ja suhtlust kuulas alati terve kogukond pealt. See oli äärmiselt oluline infovahetuse koht ja aeg. Kirmastel käidi alati vähemalt kolme põlvkonna esindajatega, niiet pärast hansat mingi aeg läksid noored neiud ja poisid oma vanaemade juurde küsima, et noooh, see poiss vaatas mulle silma, kas ma võin temaga minna juttu ajama?
Sest vanaemad kuulasid ja jätsid meelde! Teadsid perekondi ja nende lugusid. Kas perekond on hea ja töökas, puhas. Kas ei ole sugulust! Sest setod tohtisid abielluda vaid omavahel ja vahet pidi olema vähemalt viis põlvkonda, muidu oli verepilastus. Nii oligi hansa juures oluline kogu info teada saada, et saaks õigeid otsuseid teha.
Nii põnev lugu jälle! Setodel on igal sammul lugu rääkida. See on hoopis teine elamus, kui ise lihtsalt autoga seal ringi sõita ja mitte midagi teada. Giidi kuulates saab nii palju põnevat kuulda. Või hoopis tuleks sisse astuda mõnda söögitaresse ja vestelda peremehe-perenaisega. Aga aega peab olema. Ja julgust ka! Paljud ei taha hakata võõrastega rääkima eksole.
Selle tervitusjoogi osas mul olnud kahetisi tundeid. Meie kandis ei ole sellist kultuuri ega traditsiooni. Vanausulised ei tarbi ju üldse alkoholi, ei suitseta, paastuvad muudkui ja peavad väga karmidest usutraditsioonidest kinni. See on jälle teistmoodi põnev ja huvitav. Aga mina näiteks ei saaks seega külalisi karahviniga tervitada :) Eks ma siis jätkan endamoodi... st vanausuliste moodi uksel tervitamist, aurav samovar kõrval. See on vast ka elamus? (Vanausulistel nt on karm kord, et külaliste serviis ja enda nõud on rangelt erakdi. Mitte kunagi ei jooda samadest tassidest. Ja kui ma mõtlen praegu, siis mul need täpinõud... on ka täiesti eraldi. On minu omad ja on külaliste omad... ihsand, ma infiltreerun juba).
 |
Veel üks eriti äge seto elamus.
Vana Jüri seebipuut keset metsa.
Väga väga äge peremees, tema lood ja tema käsitöö.
Kindlasti elamus! |
Külastasime mitmeid vahvaid kohti ja inimesi, aga ühest tahan veel rääkida. Itist. Iti on ka Peipsi toidu võrgustiku liige ja oleme temaga koosolekuid pidanud, aga temale külla minna oli elamus. Obinitsas on selline koht nagu Iti Leeväküük ja kuigi kohake ise on tagasihoidlik ja üldse mitte setolik, siis seda kõike on Iti ise. Iti on toode! Iti on elamus! Iti kõnepruuk. Tema huumor. Tema naer! Oi, kuidas Iti naerab ja see juba nakkab nii, et vähe pole! Tema toidud on lihtsalt imelised, sh muidugi ka leib. Väga väga soovitan - broneerige aeg ja minge Itile külla. Praegu vaiksel sügistalve hooajal on aega ja on võimalust löögile pääseda.
Ja et Setomaal nii hästi paljud asjad on, siis mõtlesime, et peame nende ühe väga targa mehe ära kaaperdama. Et meil oleks vaja ka sellist inimest, kes suudab vallavalituse kuulama panna :)
Kohe peale Setomaa elamusreisi oodati meid väga Tallinnas. Lennusadam korraldab igal koolivaheajal lastele linnalaagreid ja seekordse laagri raames paluti meid ivantšaid pakkuma. Näitasime lastele samovari (mitte ükski laps ei osanud nimetada, mis see on, küll aga teadis üks, et on näinud Maša ja karu multikas seda). Lasime neil käbisid panna samovari ja kasetohtu, tegime vana nahksaapaga vunki juurde ja jõime teed. Ma olen vägaväga üllatunud, kui väga lastele see tee meeldis! Kõik võtsid teise ringi teed juurde. Või siis tahtsid "kommi" ehk keedusuhkrut juurde, sest ma ütlesin, et tassi tee kõrvale saab tüki suhkrut põske panna :)
Igatahes hästi rõõm, et nendeni oli jõudnud info ühest pisikesest Peipsi pereettevõttest ja et nad meid endale väga külla ootasid. Jäime rahule, kuigi meie põnnidele oli nii pikk päev autos edasi-tagasi paras katsumus sõita.
Kindlasti tahaks veel sajast asjast kirjutada, aga no kesse jaksab lugeda.
