Elu on nagu elu ikka. Palju endale ise väljamõeldud ja võetud ülesandeid, tegemisi, tööasju, lastekisa. Vahepeal on küll tunne, et pakiks need lapsed kokku ja viiks kuskile internaatkooli natukeseks. No on vaja natuke vaikuseminuteid enda jaoks ka eksole. Öösiti olen vahepeal kehvasti maganud, sest ei üks ega teine põnn hooli oma voodist ja muudkui nihverdavad end tagasi meie voodisse. Nii, kui üritan härrale kaissu end kerida, on nad kohal. Leian muudkui varbaid oma ribide vahelt, ristipõiki laiutavaid tegelasi ja riidlevad ka minuga veel, kui üritan neid voodis korrigeerida.
Aga siis koputab päriselu prioriteedid jälle paika. MITTE-MITTE KUNAGI ei taha ma seda hetke, et neid varbaid enam kunagi mu ribide vahel ei oleks. Nutan peatäie, kui mõtlen sellele tragöödiale, ja kaisutan neid röövleid. Kisage, ajage tube sassi, ronige sülle, emme-emme-emme-emme-emme x miljon tunnis, aga olge alati, ALATI kaitstud ja meiega!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar