vanausuliste köögipool

Vanausuliste kohta on üsna raske otse neilt õppida, kuna nad on väga kinnine kogukond. Ma olen selline diplomaatia-andetu inimene ka, ei oska väga end sõbraks teha ja siis ääriveeri asju küsida. Ja nad ise on selline paras pähkel oma natuurilt.

Näiteks!

Sain kutse meie küla raamatukogult nende 90.juubeliaasta tähistamisele. Nagu Murphy ikka, kattus see pidustuste aeg ühe meile saabuva külalistegrupi ajaga, kes tahtis ka lõunasööki. Õnneks sain siiski klappima niimoodi, et pool tundi sain näpistada ning minna ennast näitama. Oluline heade naabersuhete tekitamiseks ja hoidmiseks.

Niisiis jõuan kohale ja ees ootab ruum kuue ümarlauaga, paluti omale koht valida. Kaks esimest uksepoolset lauda olid vanamemmedega täidetud, mõned üksikud vabad kohad sekka.  Kõigi pilgud minul eksole. Väga väga veider oleks olnud istuda üksinda tühja lauda kaaslasi ootama, seega küsin, kas koht on vaba ja istun siis memmede sekka.

Ja mis ma siis kuulen. Üks küsima teiselt vene keeles: No kes see on? Teine vastama, et meie trubatsisti abikaasa. Muigan ja lisan siis ka vestlusesse vene keeles, et jajah, ma ka ennast nii tutvustan. Teadjanaine siis poetas mulle, et umnitsa.

Oeh. Minu jaoks on see ebaviisakus kuubis teise inimese ees hakata temast rääkima. Oleks siis minu suunas küsimuse saatnud, et  vabandust, kes teie olete või et mis teie nimi on? Ei, laksame otse, et kesse on! Nad ilmselt ei eeldanud, et ma vene keelt oskan või?

Ühesõnaga, sellised need kohalikud on. Viis aastat iga päev näevad mind, mu lapsi ja koos või eraldi härraga küla vahel jalutamas, rattaga sõitmas, vankrit lükkamas, autoga sõitmas. Iga päev ja ikka ei tea, kes see on.

Aga näed, trubatsisti teavad!

*trubatsist vene keeles korstnapühkija.

Ikka peab naine end läbi mehe defineerima.

Seega kogun oma teadmisi meie küla kultuurist, hoiakutest, traditsioonidest peamiselt vestlustest külaelanikega läbi nt kolmandate osapoolte või hoopis raamatutest. Õnneks raamatud vanauslistest ikka kirjutatud on, keegi ikka viitsib nende juurde pidevalt käia ja end külaliseks teha. Aga eks keelt peab paremini oskama.

Raamatukogu juubelile oli ju vaja ka kingitust ning parim kink on raamat, mis :) Õnneks oli mul kodunt võtta üks väga põnev vanausuliste toitude teemaline raamat, mida olin ostnud otse autorilt mitu eksemplari (sest raamatupoodides enam ei ole ja kuidagi õnnestus autori kontakt saada). Selle raamatuga aga on selline lugu, et kuigi ta mul olemas on juba olnud ca aasta, siis see on oodanud oma lugemisaega. Kõiki teisi raamatuid, mille olen suutnud raamatupoodidest või antikvariaatidest leida, olen korduvalt läbi töötanud. Niisiis sirvisin enne pakkimist korraks raamatut ja jäin huviga lugema erinevaid lõike sealt. Nii põnev raamat, ma PEAN leidma aega, et see läbi töötada. Ja nii mõnus oli saada kinnitust meie pakutavale menüüle, see on täitsa raamatus välja toodud. Et me oleme ikka õigel teel :)

Küll aga on ajaloolised nimed toitudele veidi teised, kui me oleme kasutanud. No me oleme lähtunud sellest, et oleks meie külastajatele arusaadavam, aga päriselt on toitudel teised nimed. 

Tahangi kohe väikse küsitluse teha - mis teie arvate, kas kutsuvam oleks originaalnimedega toidud või nn eestindatud nimed?

Näiteks:

Peipsivene talupojasupp tindikalaga vs Snetovitsa

*Snetovitsa - snetok on vene keeles tindikala

Punastav kurk vs Botvinja

*Meil siis hapukurgisalat peediga, vene keeles otsetõlget ei tea, aga vanausuliste retseptiraamatus toit sama.

Lisaks leidsin sealt veel nii palju inspiratsiooni, mida tahan kindlasti järgi proovida. Ma ei tea, ma pean leidma kuskilt paar nädalat, et köögis kokata muudkui :)

NEtist leian aegajalt kirjandust googeldades ühe vanausuliste raamatu, mis on läbi müüdud igal pool. Oi, kuidas ma tahaks seda ikka leida ja osta. Kui kuskil kohtate, siis andke mulle märku:

"Isevärki Peipsiveer", autor Nadezda Morozova