Kirjutasin seda postitust jupphaaval ja olin peaaegu valmis juba, aga ei jõudnud veel avaldamiseni. Hea ongi, sest tegelikult on ju veel terve nädal seda aastat veel jäänud ja nii mõndagi võib juhtuda. Eks ma siis täiendan sel juhul :)
MESILANE
2017.a peamine märksõna on kindlasti Mesilane, kes on nii tilluke ja suur üheaegselt. Rahmeldab ringi ja jutustab nii palju. Päeva lõpuks olen laip mina, mitte tema. Nii vahva on vaadata, kuidas tahab osaline olla ja aidata. Toob eeskujulikult Mutukale mähkmeid või riideid, söömise ajaks tema söögitooli või siis lemmiktegevus on keldrisse pugeda mahla või kurgipurgi järele. Tahab musutada ja kallistada, sh ka Mutukat, kes alati sellest vaimustuses ei ole. Nii uudishimulik ja nii tähelepanelik. Loob vahvalt seoseid ja autosõidu ajal märkab eranditult kõiki traktoreid, koppasid ja kraanasid. Mootorrattaid ka, kui on hooaeg - need on lemmikud. Toas mõnda aga mängib ka omaette ja siis muudkui juttu jookseb juurde. Raamatuid tahab ka ise "lugeda" - siis räägib neid lauseid, mis koos oleme raamatut vaadates arutanud. Sõnavara on ju piiratud, aga nii tahaks jutustada.
Oma sõpru loetleb mulle muudkui, need on ägedad vestlused. Muidugi on härra vend kõige suurem sõber. Kui vähegi saab, siis Ummiga läheks ta maailmalõppu ka. Praegu õpib nimesid. Korrutame siis koguaeg üle, mis kellegi nimi on. "A mis Ummi nimi on?"
Mis trots lastel selle magamise vastu on, mis? Ei ole üldse nõus minema magama, küll põgeneks sealt voodist koguaeg. Vaja rääkida, ringi rullida voodis, vetsu veel ja tagasi, raamatut lugeda, kui juba kõik loetud ja tuled kustu pandud. 101 põhjust mitte pead padjale panna. Sellest, et panen lapse magama ja ise veel natuke kvaliteetaega härra või ihsand halasta, iseendaga nautida saaks, võin vaid unistada. Sest see trikk, et vaata, emme juba magab, jää sina ka magama, töötab nii, et emme magabki enne, kui see laps unne suikub. IGA ÕHTU!
Selle aasta suur iseloomustus on Mesilase jonn ka. Muidugi mitte teiste juures, ei. Vanaemaga, onu Ummiga, lasteaias, sõprade juures - igal pool on Mesilane see armas asjalik Mumm, kes toimetab ja mängib ja jutustab lõppematult. Ja siis kodus minuga - jonnjonnjonn. On päevi, kus ma jaksan sellega tegeleda, lasen lapsel rahuneda, kallistan muudkui ja ootan, kuni mind kuulda võtab. Jaksan talle sadaseitseteist korda öelda, et palun pane [oma autod] ära. Ja siis on need teised päevad - kiire on, just koristasin kodu ära, õhtusöök kõrbeb ja mu närvid on juba nii otsa saanud, kui saabub kirss tordile - jonniv laps, kelle õudne ema ei luba tal õde lüüa, kommi süüa või keelab midagi kolmandat. Asjad laiali, kuigi palusin juba ära panna. Ma tõsimeeli ei mõista neid emasid, kes räägvad, et lapsed on neile kannatlikkust õpetanud. Ma tunnen end iga päev halva emana, sest jälle saabus majja jonn ja tüli lapsega ning mu süütenöör on päris tihti liiga lühike. Jah, ma vabandan lapse ees pärast riidlemist ja tema vabandab ka ja pisardame ja ta armulikult lubab, et ei jonni enam. Kuni järgmise korrani.
Öelge, et see läheb mööda? Ja et kolmene laps ei ole enam jonnipunn... :)
MUTUKAS
Minu väike nööbikene ei olegi aasta lõpuks enam nii väike. Juba mõnda aega on haruharva juhtunud 2-3 sammu naaldumisi ehk et sirutab käsi mu poole ja siis ma teda kinni püüdes loetlen ta 2 iseseisvat sammu ka ära. Nüüd mitu päeva juba teeb täitsa teadlikult samme. Seisab-seisab-seisab ja siis hakkab suure rõõmuga mu poole tulema või ihaldatud asja suunal liikuma (reeglina kuusk). Viis sammu on hetke rekord.
Veel on ta mu kaisus beebilõhnaline. See pisike udujuukseline peake, mida on niinii mõnus silitada ja nuusutada. Veel tõmbab end mannateraks mu kaisus, kui rinnal kõhtu täis mugib. Veel naeratab laialt ja all piiluvad 2 žilettteravat kikut. Üleval on juba neli, aga naeratusel need kuidagi nii silma ei torka veel. Minu särasilm ja rõõmupall või siis draamakuninganna. Tal ongi kaks režiimi. Kui miskit ei sobi, siis on nii dramamama. Näiteks peab ema süüa tegema ja mõelge - kasutama oma mõlemat kätt. See tähendab, et paneb oma Mutuka põrandale istuma. Draama!!!!
Enamasti, kui Mesilasel on jonniperiood, Mutukas vaatab kõike vaikselt ja üllatunult pealt. Mõni teinekord ilmselt leiab, et vennale tehakse liiga ja et vend õigustatult laseb häälepaelad valla ja ühineb laulukooriga. Neil kordadel küll vaata ja naera. Milline imeline elu.
Ma alles eile avastasin, et 2017 on Kuke aasta :) Niiet siis Mutukas on mul (riiu)Kukk. Mida suuremaks ta kasvab, tahab ka rohkem Mesilasega mängida. Need idüllilised hetked, kus nad kahekesi nohistavad oma mänguasjade kallal külg-külje kõrval - need on iga ema unistus. Neid hetki muidugi on päevas kord või paar. Enamasti hädaldab Mesilane, et Mutukas kiusab teda. Nii kui Mesilane mingit asja näppima asub, kappab kohale Mutukas ja tahab ka just seda seda asja näha. Või vastupidi, Mesilane peab jumala eest saama oma kätte selle asja, millele Mutukas parasjagu keskendunud on. Eks me oma vennaga olime samasugused. Saan neid kaklemisi lahutada veel aastaid :)
Kui nad ei jagele parasjagu, siis Mutukas on suur oma venna fänn. Ning vice versa. See sära mõlemi silmis, kui nad on natuke aega omaette olnud ja emb-kumb pildile saabub. Mesilane käib Mutukat musutamas ja Mutukas kihistab naerda.
Kleidikandjana olen ma oodanud seda aega, et oma preilile kleidikesi selga panna ja nüüd juba seda teen ka. Ta on nii nunnu oma pisikestes kleitides püsti seistes. Nagu ma talle juba korduvalt öelnud olen, siis teadku, et praegune vanus on ainus aeg, mil ma emana luban tal nii lühikesi kleite-seelikuid kanda :))
HÄRRA
Kui me härraga kurameerima hakkasime ja kaugsuhtes erinevates linnades elasime, siis see igatsus ja armastus oli niinii suur. Kokku saades oli nii hea tema soojas turvalises kaisus olla. Praegu on põhimõtteliselt samamoodi. Härra on 30 cm kaugusel voodis nii kättesaamatu :) Mutukal on kohe pea püsti ja viuviu, kui ma grammikese härrale lähenen voodis. See on lausa reegel, et andur läheb tööle. Ma saan ühe minuti kaisus olla, kui juba nõutakse mind tagasi. Nii me siis igatseme aega, mil Mutukas oma voodisse kolib ja meie saame oma voodi endile tagasi (naerukoht).
Ma olen jätkuvalt niinii õnnelik ja tänulik, et just tema minu härra on. Viis aastat koos täitus poolteist kuud tagasi ja see aeg on läinud nagu sõrmenips. Ma alles hiljaaegu mõtlesin selle peale, et mu Tallinna pesa saab kohe kümne-aastaseks, mis tähendab, et 10a tagasi läksime eksiga lahku ja ostsin oma pesa. Selle blogi algusaeg siin. Ja u viis aastat oli vallaliseelu ja trilltrall ning huumorit täis seiklused. See aeg läks nii kohutavalt aeglaselt. Missest et on toredad sõbrad ja seigad ja asjad. Kui hinges on üks pusletükk puudu, siis muu on teisejärguline tegelt. Võtsin muidugi elust maksimumi, aga härra, mu puuduolev pusletükk, alles näitas, mis ma tegelikult tahan. Sealt maalt on aeg lihtsalt lipanud koos temaga.
MESI TARE
2017 on olnud ka tõsine töötegemise aasta. Kahe põnniga on see olnud paras väljakutse. Ma tahaks palju-palju rohkem panustada, aga lihtsalt ei jõua kahe lapse kõrvalt. Kuid sellele vaatamata on meil olnud toimekas ja edukas aasta.
Nii väikse tegijana, nagu meie oleme, on iga reklaam kullahinnaga. See, mis me ise maksame, kui ka see, mis tuleb nn tasuta - meedia, sotsiaalmeedia ja turustamine teiste ettevõtete kaudu (visitestonia, sibulatee, Lõuna-Eesti turism jt). 2017 on selles osas olnud väga hea aasta. Meie toimetusi on kajastanud "Ringvaade", "Meie inimesed" saade, üritustest kirjutanud Postimees, Õhtuleht, Maaleht, Delfi, ETV+, oleme käinud eetris RingFMis ja Raadio2s. Külas on käinud TV3 ja Vooremaa leht ning estonianwithabackpack blogi Eveliis. "Eesti mäng" saatesse sattusin ju ka ja kolmes saates osalesin ning tutvustasin Peipsit ja meie tegemisi. Ootame siis, kas uuel suvel Anu Saagim peaauhinna võitjana meile ööbima ka tuleb :) Gaute Kivistik, "Eesti mängu" saatejuht muide oma perega käis meil kohe peale saateid külas.
Re:TV võttegrupi viis härra sohu jõhvikaid korjama, kuid see lugu TallinnaTVle ikkagi ei sobinud ja eetrisse ei läinud. Näha saab youtubest :) Maahommik helistas ja soovis teha lugu ivantšai tegemisest, aga novembrikuus saab ivantšaid küll juua/tõmmist keeta, kuid korjamine ja kuivatamine jääb siiski juulikuusse. Lisaks veel juunikuine sääsepüüdmise üritus, mida kajastasid väga paljud meediakanalid ning millest valmib dokfilm ETVle ka (sellest kõik tegelikult alguse saigi). Ootame siis, millal see eetrisse saab.
Niiet meedia poolelt on olnud igati kihvt aasta. Kuigi vahepeal on teletupsu tunne ja minu teine identiteet riigiasutuse ametnikuna soovib hoida madalat profiili, siis oma asja ajamiseks on vajalik võimalikult palju pildis olla. Nagu viimati külas käinud Kaupo Kikkas märkis - vaja on vaid üht The Guardiani ajakirjanikku ja lugu, et meil buum toimuks. Toogu siis 2018 uusi põnevaid ja rahulolevaid külastajaid meie taresse, nii siitmailt kui mujalt. Kasvõi EV president ja The Guardian ja kes kõik veel (näe, saatsin soovid teele. Sest soovidega tuleb ettevaatlik olla eksole).
Otsustasime härraga, et kui me ikka maal elame ja oma asja ajame, siis see peab olema elustiil. Ei ole mõtet poolikult asja teha.
KODU
Ehituste poole pealt on 2017 põrganud taas kodu-väravasse. Lõpuks ometi. Eelmised kaks aastat toimetasime üksnes tarega ja nüüd saime mitu olulist projekti ka kodus ära tehtud: vundamendi soojustus, poole maja voodrilaua paigaldus, härrale ehitatud töökoda ning kõige viimasena puukuuri projektid. Peale jõule ja vana aasta õhtut võtame eesmärgiks hakata pihta ettevalmistustega teise maja poole renoveerimiseks. Vajalik on tühjaks kolida praeguste eluruumide pealne pööning, et siis ilusamate kevadiste ilmade korral saaks vana katuse maha võtta ning tegeleda kiirelt uue katuse paigaldamisega. Seejärel uued aknad, seinte soojustamine ning laudisevahetus. Loodetavasti suve lõpuks saavad need suured tööd tehtud ja siis tuleb tõsiselt käsile võtta maja teise poole välja ehitamine, sest lapsed kasvavad, (mängu)asju muudkui kuhjub ja mina frustreerun, kui need kõik jalus on. Mul on vaja elamises õhku ja asjadel peab olema oma koht silma alt ära. Niiet ma väga loodan, et 2018 jätkub liikumine unistuste kodu suunal.
Härrale on vaja garaažid ehitada. Mul mõlgub sellega seoses mõttes üks plaan B, vaatame, mida elu toob.
Suve poole taaskord härra kaisus porisedes töömeeste kadumistrikki kirudes, kostis härra, et teised inimesed ehitavad maja omale 10 aastat keskmiselt. Et mis ma tahan 3 aastaga valmis saada või? Ma vastasin, et ma pole nagu teised inimesed :) Aga noh, neli aastat oleme juba siin toimetanud ja ehitanud. Kaugel see 10 enam on... Ei, see mõte ei meeldi mulle üldse. Ma tahan kohe ja kiirelt ja parem oleks, kui juba eile oleks valmis saanud.
SÕBRAD
Mitu aastat järjest kirjutan seda juba et sõpru nägin vähem, kui soovinud oleks. Suvisel ajal oleme me Peipsi ja ettevõtlusega hõivatud ega pääse liikuma liiga tihti (ning eriti nädalavahetustel). Seega ootame alati sõpru omale külla. Mõned kord aastas ikka jõuavad ka, mõned teised tihemini. Eks kõigil on tegemised ja väikeste laste emana mõistan seda vägagi hästi. Oleme sõpradega öelnud, et kolmekümnendad on kodune kümnend laste kasvatamisega. Kui me neljakümpsisteks saame, siis rokime taas nagu kahekümnestena.
HETKED
Oi, elamusi ja väärt hetki on sel aastal olnud omajagu.
- Rammstein!!! Sõnu ei jagu lihtsalt. Minu ammune salaunistus ja millise ootamatu üllatusega seda kõike vip tsoonist kogeda ning hiljem lava taga bändiga aftekal olla. Niiiiiiii super! Tol hetkel küll mõtlesin, et pahandus, et mul on 3-kuune beebi rinnapiimal väravate taga ootamas. Oi, ma oleks tahtnud veel rohkem rokkida :)
- 34. sünnipäev - see jääb ka meelde. Kukkuda settekaevu, et kiirabiautoga otse opilauale sõita, siis peale oppi ärgata oma 1-kuuse beebi kaisust vereloigus, sest minu kanüül tuli paigast ja verd lahmas ning opijärgsel hommikul sõita koju enda ja härra ühissünnipäevapeole, kuhu minu kutsutud sõpradest tuli üksainus sõber üheks tunniks minuga juttu ajama. Sellest järgmisel hommikul oma lahtise haavaga kolisin hoovi rämpsust puhtaks, sest loetud tundide pärast tuli ETV "Meie inimesi" filmima. Nüüd, kui saadet järgi vaatan, ei saa arugi, et ma istuda-astuda ei saanud või mis valudes olin :)
- toiduelamused - Peipsi toidu aasta on andnud ägedaid elamusi. Käisime Hiiumaal ja Lätis ja üleüldse. Maailmapilt on nii palju avanenud ja uusi tutvuseid tekkinud.
- Meie viiendad jõulud koos on jõulud, mis jäävad meelde! Vägaväga erilised hetked!
