kutse laadale

Ma siin pole saladust teinud, et härra mul on hingega meie küla edendamise ja elu sisse puhumise eest väljas. Tema oli see, kes mind tagant utsitas meie tare mõttega ja pani niiviisi mul ka silmad särama. Lõpuks. Eks ma punnisin algul ikka vastu pikalt.

Teine tema missioon on siia erinevaid üritusi luua. Eelmisel aastal korraldas ta esimese Varnja kalalaada. Ilm oli jube halb ja eks esimene kord ka, ei olnud nii menukas üritus, kui ta lootis. Ka laadalisi oli suhtkoht vähe. Viga oli ka toimumisaa valik - tegime 2.mail, mis oli pika nädalavahetuse laupäev. Lootsime, et nii on inimestel aega meile siia perifeeriasse sõita. Hoopsiki vastupidi - kõik sõitsid ära maale :) Samuti hakkavad maikuuga pihta juba muud laadad ka, seega oli konkureerivaid üritusi mitmeid. Ja muidugi ilm, seda kahjuks valida ei saa.

Sel aastal toimub see siis juba teist korda, aga on tema ja olen mina teda utsitades õppust võtnud. Tõime laada toimumisaja nädala võrra varasemaks. Meie laat toimub seega 23.04.2016. Ja ei keskendu ainult kala teemale, nagu eelmisel aastal, sest paljud tegelikult (eriti naised) tahavad ikka muud laadamelu ka. Seega nimi jääb, aga tegelikkuses on oodatud sel aastal ja edaspidi ikka kõik kauplejad.

Reklaam, reklaam, reklaam eksole. Härra on pannud ürituse erinevatesse laadakalendritesse ja vaikselt, liiga vaikselt neid müüjaid meile registreerub.

Kuulutus kohalikku lehte on ka korraldatud. See on siis meie vallavalitsuse "teene" :) Härra käis vallavanema jures, et kas vald saab ka ürituse toimumist toetada ja ainus oli siis, et nad saavad lehte kuulutuse panna. Poe vist vaja mainida, et me vald (kolm küla vallas!!!) ei ole just eriti suutlik ega ka ettevõtlik üksus. 

Nüüd võtsime järgmise sammu ette. Härra pressis Kallaste linnavalituselt välja nende kahe laada (veebruaris Karakatitsa ja septembris Sibulalaat) osalejate nimekirjad. Neid ei tahetud anda üldse, aga härra surus, et see on ju avalik info ja me tahame ka osalejaid laadale kutsuda. Ühesõnaga, saime nimekirja, kus on nimed, aga kontakte ei ole :) Neid me siis juba paar päeva siin guugeldame, aga ega see nii lihtne polegi. Googeldamise käigus aga koperdasin paari muu laada kauplejate nimekirja peale, mis on ka abiks. Saadame neilegi kutsed.

Facebookis on muidugi EVENT loodud. Ega sealgi just massitormamist ole :P Ma kirjutasin ka mõnele oma sõbrale, keda tean laatadel käivat oma käsitööga. Loodan, et tulevad osalema.

Ja nüüd siis võtan veel omaalgatuslikult ette ka kuuenda sammu. Kirjutan siia blogisse :)

Äkki mu lugejate seas on ka käsitöö meistreid, kes tahaksid meeleldi tulla laadale kauplema?  Või äkki tead kedagi, kes teab kedagi? Võibolla pole veel varem oma meistriteostega laatadel käinud, aga miks mitte siis nüüd tulla? Me igatahes väga ootame kõiki kauplema. Mida rohkem toredaid müüjaid, seda rohkem ostjaid ja ürituse õnnestumise protsent muudkui kasvab. Tahame teha üritusest traditsiooni ja unistame suurelt. Vähemalt Palamuse väljanäituse suuruselt eksole?

Registreerida saab meie meiliaadressil: info@mesitare.ee

Ja kui müüma ei taha tulla, siis vaatama-ostma tule ikka!!! Meil on juba päris mitu erinevat kalafirmat kirjas, kes teevad kohapeal värsket suitsukala ja muid kalatoite. Õpitoad ja muu põnev info ka kalaroogade, kala puhastamise jne kohta. Päevajuhiks on tuntud kalamees, ajakirjade "Paat" ja "Kalastaja" väljaandja Hanno Kask. Ta oskab väga palju huvitavaid lugusid ja infot edasi anda.

Me murrame härraga pead ka, mis oleks see imeline SEE, mis hoiaks inimest kauem laadal? No näiteks eelmisel nädalavahetusel käisime Kallaste linna Karakatitsal. Kuigi ilm oli jubekülm, siis me olime seal u 3 tundi. Seal olid kohalikud sõiduvahendid karakatid kõik rivis , sai lähemalt ja kaugemalt uudistada ja isegi sõita. Lisaks tasuta kalasupp, mida rahvas teadis oodata ja ootaski. Mis meil võiks olla? See miski, mis oleks kohaliku pärandkultuuriga kooskõlas ja midagi, mida spetsiaalselt siia vaatama tullakse? Samovarid? Vanausulised (paneme külaelanikud rivvi??? :D) ?Sibulad (need on sügise teema, aga meil kevadine laat)? Ikoonid?  Appimaiteanoh!!! Aga ma tahan kindlalt meie laadale seda MISKIT!

Lõpetuseks väike kaugem info Keilile :)

Pakkusid end mulle appi, kui peaksin pop-up kohviku ära tegema ;) Kindel kuupäev nüüd on 17.september, mil terve Sibulatee ulatuses teeme kohalike hoovidesse KODUPUHVETID. See hoovikohvikute temaatika on massidesse läinud ja Sibulatee ei saa kehvem olla. Ma loodan suve jooksul varem ka teha, eks annan teada siis, aga 17.09.2016 on lukus kuupäev. Kas tuled appi? :)

natuke argipäevast ja natuke (vabariigi) pidupäevast

Kui mõnikord on nii, et terve päeva saavutuseks (ja seda päevade viisi...) on (Mesilasega toimetamise ja tema järelt koristamise kõrvalt eksole) kahe kirja vastamine meilboksis või siis Mesi Tare FB lehele uue postituse tegemine, siis mõni teine päev on nt selline nagu need kaks päeva nädala alguses, mil härra oli kodunt ära.

Ma:

- pesin ja kuivatasin ja triikisin ja voltisin kappi ära terve laari pesu. See viimane aspekt ei ole mitte vähetähtis, sest tihtilugu on nii, et ma pesen ja kuivatan ja isegi triigin pesud ära, aga no vot kappi ära panemine on tohutu töö. Ja siis need pesud nt on kuskil lauanurgal ja vähendavad toa ilu ja korrasoleku muljet ja ajavad mind hullult närvi, aga kellega ses osas pahandada eksole.

- pruunistasin ja hautasin valmis suure potitäie liha ja valmistasin muud ka kõrvale.

- pesin hunniku nõusid (st nõudepesumasin pesi, aga selle tööle panemine on ka raske protsess, eriti kui kõrval on üks naaskel, kes alatasa kas sisse ronida tahab või siis vähemalt sealt miskit ära pätsata) ja tühjendasin pärast masina. See on jällegi selline ettevõtmise asi kõik need nõud kappi kenasti ära panna.

- rookisin lumest puhtaks kaks majapidamist ja meisterdasin kolm lumememme.

- vedasin ja ladusin riita suure hunniku küttepuid (projekt puukuur suveköögiks).

- koristasin lahkunud külaliste järelt ära tare ja tegin voodid üles.

- õmblesin taresse uue voodikatte, sest olemasolev ei ole piisavalt autentne ja hakkas mind üks öö (parimad mõtted ja arutelud on ikka öösiti, ei?) lõputult häirima.

- nokitsesin natuke tare kodulehte paremaks.

- blogisin isiklikus ja tare koduka blogis ja FBs.

- tuunisin pilte ja tegelesin varundamisega.

- kütsin ahju ja hoidsin tuld pliidi all ja muudkui tõin uusi sülemeid puit tuppa ka.

Pluss muidugi Mesilase lõbustamine ja tema unne jalutamine ja uudiseid tahaks ka vaadata ja korrakski pikali visata.

Et kuidas nagu mõni päev on nii produktiivne ja mõni no kohe üldse mitte?

Vabariigi aastapäeval olime pidulikud. Ehtisin toa sinimustvalgeks ja endid ka. Ikka pilti on vaja teha. Traditsioonid. Me oleme härraga nüüd maja ostmisest saadik siin kindla koha peal erinevatel tähtpäevadel ja aastaaegadel pilti teinud. Et hiljem on tore seeria, kuidas maja on muutunud, meie oleme muutunud ja laps kasvanud :) Mul on niiiiiiiiiiiiiiiii kahju, et üks selle seeria pilt läks arvutipahanduse tõttu kaduma - me viimase jõulu ülesvõte sellest seeriast :(

Tulles tagasi vabariigi aastapäeva juurde, siis hommikul kl 10 kiluvõileiba süües (ja veelkord kõrvale kaldudes - FBs nägin muhedat pilti, kus keegi oli pildistanud poes kalaletti - kilusektor oli täiesti tühi :D) tegime väikese ergutuspitsi ka. Uhh, viin on kahe aastaga, mil ma napsu teha pole saanud, ikka palju kangemaks läinud :)

Mesilase vabariigi aastapäev
2015 vs 2016

Lumememmed jalutavad baaris?

*Okei, pealkiri on petukas.

Minu tänane saavutus:

#muleioleelu

Ühtlasi. Mul on mitumitu sõbrannat, kes on öelnud, et nad armastavad lumekoristust. Ma pole mitte kunagi seda armastanud. Kui vaja teha, siis saab tehtud, aga et ärgata hommikul üles ja aknast välja vaadates hõisata: "juhhuuu, mm, ma lähen lund lükkama,"... EI.

Mul on härra, kes seda tööd teeb. Aga et juhtumisi on ta paar päeva kodunt ära olnud ja juhtumisi enne seda olime koos paar päeva kodunt ära ja kõikse aeg on ainult lund sadanud, siis, oli aeg kõneleval naisel asi ära korraldada.

Pakilumi teadupärast kaalub tonn= üks labidatäis. 

Ütleme nii, et terve tänase päeva olen ma lumega ühel või teisel viisil möllanud (kaks maja pluss hoovid eksole) ja võtan selle kõik ühe sõnaga kokku: pffffffffffffff.

Kui ma nüüd kõhulihaseid ei saanud, siis selja-,liigeste- ja kõik võimalikud muud valud kindlasti. Aga Eesti naine teeb ära. Eriti kui ta on midagi pähe võtnud ja kohe väga eriti, kui ta tahab härralt kiita saada :) 

(või siis massaži!)

15 minutit kuulsust

... ja härra varastas sellegi mult ära :)

Delfis lugu sellest, kuidas Peipsi praegu on talvevõlumaa.

Ideid laste sünnipäevamenüüks

Sain nüüd viimaks Mesilase sünnipäevapeo pildid arvutisse tõmmatud. Seega jagan mõned klõpsud mu "suurejoonelistest" šedöövritest kokandusvallas ja dekoratsioonidega.

Ma ise jäin oma üllitistega rahule. Lõbus oli neid teha ja välja mõelda (ideaalis nii, et otse köögist lauale ja laste kõhtu, aga mis sa ära teed, kui terve peo pidamise päev tuli Peipsist Tallinna sõita ja toidud valmis teha juba eelmisel päeval). Ikkagi lastepidu eksole ja igavat lauda ma ometi ei tahtnud.

Mesikärje-muffinid.
See oli kõige peadmurdvam ja aeganõudvam projekt selleks õhtuks.
Aga lõpuks andis ikka mesikärje kokku laduda.
Osa katteküpsiseid oeks võinud olla vähem ära käõrvetatud,
aga see selleks :)

Kärbseseene-tomatid

Täidetud munalaevukesed,
Viinamarja-ussikesed,
arbuusi-pulgakommid.
Viimaste jaoks saatsin härra tanklatesse kohvi segamise pulki tooma,
aga võib ka nt jäätisepulki koguda.

Joogitopsid.
Isetehtud õunamahlaga.
Purke oli mul ettevalmistatud tohutu laar,
seega hea uus võtta,
kui eelmine tühjaks sai.
Puudu õnneks ei tulnud :)

Millegipärast puuvilja-autosid ei pildistanudki.
Vähemalt ühel taldrikul on ülesvõte olemas.
Ja no muidugi mu volditud salvrätid ;)

Pulga otsas arbuusi süüa on elumõnus.
Ma edaspidi hakkangi arbuusi niiviisi lõikama,
mitte suured viilud ja alati nägu arbuusimahlaga kaetud.

Lõuendi sebisin Tigerist ja maalisin peale jutumullid.
Seejärel käisin kõigile pinda,
et nad ennustaksid,
kelleks Mesilane suureks kasvades saab.

Minu meelest vahva mälestus sellest,
kes Mesilase tähtsal esimesel sünnipäeval käisid
ja kes millist tulevikku ennustab :)
Mesilasega hiljem hea muiata,
mida ema-isa, vanaema-tädi jt pakkusid.

Kui ükskord ma-ei-tea-millal Mesilase tuba valmis saab,
siis on sinna seintele ootel juba terve hunnik eriti ägedaid tahvleid ja pilte.

Selle kollase lasin ühel trükikojal teha
ja hõlmab endas Mesilase aastat nii pildis kui faktides.

... nt sai Mesilane kingituseks
sellise tohutusuure pildi imelise laia puidust raamiga.
Lihtsalt üliarmas idee!!!

Kui mul õnnestub veel lapsi saada,
siis tuleb nimed ikka väga läbi kaaluda
(ja Eestimaa risti-rästi läbi sõita).
Et saaks teis(t)ele ka nii ägeda nimelise pildi seinale panna :)

sõbrapäevast

Härra mul üldiselt on olnud oskuslik üllataja. Tähelepanelik ja tabab ära jutu seest õigeid asju kõrva taha panna. Nii on ta mind aastate jooksul (oi, kui armas oli seda praegu kirjutada. Sest tõesti, MEIE oleme juba olnud päris mitu aastat) nende õigete pisikeste kingituste või žestidega üllatanud nii palju kordi.

Ei tea, kas see "never-ending maa-töö-elu" või mis täpsemalt on neid kõrvatahapanemisi pärssinud, aga üht suurt soovi pidin ma talle kohe päris mitu korda vihjamisest kuni tead-mine-kingi-mulle-SEE ...-ni välja ütlema. Ja missest, et ma täitsa otse teda juba juhatasin, ta suutis ikkagi lõpuks üllatada :)

Tähendab siis, ma olen juba mõned aastat noolinud ja unistanud nomination-ketist. Sest selle Pandora-keti laadne toode on mul olemas ja ripatsid kipuvad jääma a la sallide ja sukkade ja muude asjade külge, kuhu sa kindlasti ei tahaks, et nad kinni jääks ja hetkedel, mil sa kohe kindlasti ei tahaks, et see juhtuks.

Ja see nomination kett tundus ses suhtes oluliselt sümpaatsem ja noh... kuldsem :) Ja idee, kui selline mulle ju meeldib - mind ja mu elu ja inimesi mu ümber sümboliseerivad lülid ketis. Kokku tuleb täitsa minu elu.

Nii alustaski härra mu isikliku ketiga. Ja mis muu saaks sõbrapäeval olla õigem kombinatsioon, kui H+M?

Ma ise oleks valinud vist kuldse baasketi, aga küll jõuab siis järgmisega? Süües kasvab isu eks? Igatahes pakend on ilus ja kett ise veel rohkem ja ma olen nüüd nii kataloogi kui veebilehti kamminud, et mis lülisid ma kõiki tahaks. Kataloogis hakkasin härrale vihjeks ringe ka ümber vedama, mis peale ta arvas, et ma ei jäta talle üldse fantaasiale ruumi :)

Aga endale lubasin, et tähtpäevade puhul võin ju omale lubada lülikese kinkimist? Jubetore, et tulemas on kohe naistepäev ja sünnipäev ja emadepäev. Ja jaanipäev... Kas vabariigi aastapäeva puhul võiks ju ka omale kinkida??? :)

Sellest viimasest rääkides... Vabariigi aastapäev oli inspiratsiooniks, kui ma härrale väikest kingitust kokku panin. Üheks kingi osaks sai lips talle ja mulle ka. Et meie traditsiooniks kujunevat vabariigi aastapäeva sinimustvalget pilti teha.

Selliseid lipse saab Freya aksessuaaridelt.

EHE märgist pikemalt

Ükskord ennemuistsel aal.. see oli septembri lõpus, osalesin Peipsi teemalisel arengufoorumil, kus viimane päevapunkt rääkis toidust ja ehedusest. Ma algselt plaanisin sellelt küll ära viilida, aga millegipärast magasin õige hetke maha ja jäin siis kuulama. Muu jutu seas räägiti EHE märgist ja kriteeriumitest ka. Kuigi EHE märki antakse välja juba ca 9 aastat, polnud ma sellest kuulnudki! Mahetoidust ikka kuuleb, aga konkreetselt sellest märgist mitte.

Sain teada, et antakse välja kolmes valdkonnas seda:

1. toit

2. majutus

3. muud turismiteenused (retked, matkad, värgid)

Kuulasin ja kuulasin ning tabasn mõttelt - ähh, no täpselt meie teema ju. Ja otsustasin, et lähen koju ja teen taotluse ära :)

Kui maaturismi lehe ette võtsin, siis see majutuse ankeedivorm ei avanenud millegipärast. Ma siis lõin käega, et hiljem. Paar nädalat oli muid tegemisi, kui uuesti proovisin. Ikka ei miskit ja härra võttis siis kõne neile. Saime teada, et esmane nn taotlus tuleb teha vabas vormis e-kirja teel. See tehtud, saime kiirelt vastuse, et väga tore ja millal võib tulla dokumentidega tutvuma!

Eeemmm... Mis dokumentidega? :D

Võtsin siis aega, mil Mesilane magas päevaund, ja hakkasin nõudeid läbi töötama ja dokumente koostama. Tegelikult polnud miskit üle mõistuse, sest kõik need asjad, mis nüüd dokumentidega pidi kaetud olema, olid meil niiehknii tehtud või peas läbi mõeldud, vaja ainult kirjalikult vormistada. 

Kui lõpuks Maaturismi kontaktisikud kohapeale kontrollima tulid, siis 

• esimese asjana tunnistasid, et olid tulnud suure skeptilise suhtumisega, et me raudselt ei ole EHE
• hakkasid ringi vaatama ja silmad läksid särama, et KUI ÄGE meil on
• ahhetasid, et nii korras ja ideaalseid dokumente pole nad kunagi näinud
• küsisid, et kas tohivad edaspidi meid tsiteerida ja meid näiteks tuua
• avaldasid, et mitte ükski majutusasutus pole siiani EHE märki saanud ja et teevad meist nn pioneerid

Meil oli pikk päev dokumentidega tööd tehes ja neile tausta ja kõike muud tutvustades. Kontroll oli põhjalik.

Veel küsiti soovitajaid. Ma siis pöördusin viie meil ööbinud kliendi poole, et kas tohib anda nende kontaktid. Ma ei teagi, kas nad päriselt ühendust ka võtsid või oli see mingi salastrateegia neil :) Igatahes ma sain klientidelt nii sooja tagasiside, et meil on tore ja nad väga hea meelega kiidavad meid.

Ühesõnaga, oli küll intensiivne kontroll-päev, aga see-eest väga meeldiv ja sõbralik kohtumine. Ja siis saabus vaikus. Mitu kuud vaikust. Teadsin, et tunnustus antakse välja Tourestil, seega jaanuari lõpus enam ei mallanud ja helistasin kontaktile :) Et mis värk. Kontakt siis ütles, et me oleme selle vooru parimad ja et kahjuks on taotlejaid nii palju ja et kogu võhm on kulunud probleemsetele taotlustele. Ühesõnaga taaskord väga meeldiv vestlus. Ootasin põnevusega komisjoni-päeva ja õhtul sain kinnitus-smsi! Et saame tunnustuse. Ma mõtetes muidugi ei kahelnud, et ei saa. No kuidas saab nii üldse, kui ma kogu hinge panen millessegi eksole, aga kunagi ju ei tea. Ühesõnaga, nii rõõmus meel on, et see siblimine teostus ühe toreda tunnustusega ja eriti äge on olla milleski esimene! Nüüd siis tuleb hakata seda müüma. Kindlasti on ju neid, keda nišivärk kõnetab ja öko ja nii? Eksju-onju?

Ja kui ma terve elu olen saanud lugeda oma nime igasuguste vigade ja tuletustega, siis see, et tare nimesse viga tehti (tunnistuse peal ka - tarest sai talu), siis see küll nüüd võttis paar nooti allapoole tuure. Misasja? Aga lubati korrektne teha ja kohale ka tuua uus. Niiet elame-näeme :)

I'm back

Noniinonii. I'm back :))

Arvuti tuli remondist tagasi, kappab nüüd nagu noor sälg. Mis tal viga kapata, kui TÄIESTI TÜHI koorem on eksole. 500 GB elu läks. Aegajalt ikka meenub jälle, et see või too asi on ka nüüd ju läinud. Pekki noh. Sõber A. ei saanud päästa mitte midagi. Palusin härral täna see katkine ketas ksukile teenindusse viia. Et äkki neil on mingi veel spetsiaalsemaid vidinaid või ultramoodsat tarkvara või midagigi. Ma ei ole veel lootust kaotanud. 

Mul jah on kaks välist kõvaketast olemas ja sinna ühtteist salvestatud. Seega kõigest ma ilma ei ole siiski. Aga viimati ma ei mäleta millal varundasin asju. Seega viimase paari-kolme kuu pildid ja dokumendid kindlasti on läinud. ÕNNEKS on Mesilase paljud pildid siiski kettale tõstetud ja õnneks on SD kaardilt sünnipäeva pildid ära kustutamata (kustutasin hunniku teisi pilte et sünnipäev peale saaks. nuuks eksole). Loodan need vähemalt taastada.

Aga nagu me sõbranna s.-ga rääkisime - kahjuks arvuti ei ütle sulle, et väga austatud preili herz. ma lakkan töötamast 65 minuti pärast, seega kasutage aega ratsionaalselt ja päästke, mis teile oluline. siiralt teie, truudusetu arvuti.

Piltide osaks õnneks olen Tare pilte mingil määral pannud FBsse ja kodukale, aga see ei päästa sellisel juhul, kui vaja suure resoga pilte. Need on nüüd läinud. Mesilase pilte on õnneks ka natuke FBs ja Instas. Kahetine lugu eksole. Üheltpoolt ei taha ennast ega oma last internetti üles panna, sest sinna sa jäädki. Teisest küljest, jumal tänatud, et saab needki pildid eksole. Ja kui veel ennast mingitpidi lohutada - õnneks olen ma Mesilase pilte paberile ja albumisse printinud ikka mehemoodi. Enda piltidega on tuuga - need tuhat pilti, mis erinevatelt reisidelt ja poseerimistelt ja üritustelt viis+ aastat kausta kogunenud on ilmutamiseks... no neid enam ei ole.

---

Enne jalutasin oma Mesilast päevaunne ja niiiii suur uni oli, et tahtsin talle poole tee peal ise ka kaissu pugeda. Nüüd toas, kus mul oleks võimalus veidi tukkuda, mis ma teen? Istun muidugi arvutis. Uni nagu peoga pühitud. 

Kui selle 54 koosveedetud nädala jooksul on Mesilane olnud imetore kaaslane ja mul magamata öid umbes 2-3 ja neidki enam ei mäleta (esimeste gaaside aegu, kui ei saanud täpselt pihta, et kuidas Mummi olemist leevendada), siis nüüd täna oli küll õuduste öö. 

Nimelt keerasin Mesilasele kraanid kinni. Kui varasemalt olid ööd need, mida ma isegi ootasin, et siis sai rahulikult magada. Tema sõi, kui tahtis ja ma puhkasin. Siis nüüd on vastupidi. Päevad on toredad (missest et väsitavad, kui koguaeg Mesilasega toimetada ja tema tagant koristada), aga need viimased kaks ööd... Härral neli, sest esimesed kaks ööd ma olin igaks juhuks kodunt ära. Vaeseke nutab terve öö, sest ta tahab seda ,mida harjunud ja ma ei anna .Mul on niiiiiiiiniiiii raske ja temal ka. Eilse öö nutsime konkreetselt koos. Nii lihtne oleks talle rinda anda ja saaksime kõik rahulikult magada, aga see ei teeni ju eesmärki!

Viimasel ajal ta toitu üldse ei tahtnud enam, ainult plötserdas. Aga kolm minutit peale "söömise" lõpetamist nõudis sülle ja hakkas kätt dekolteesse ajama. Pluss kaunid hetked seltskonnas, kus ta mu pluusi alla pugema hakkas. Need kahjuks mulle väga meelt mööda ei ole, seega võtsime vastu raske otsuse. Samas aasta ja ühenädalaselt on see täiesti okei imetamine lõpetada. Päevad on mõnusad, Mesilane toimetab ja sööb nagu suur laps. Aga need ööd praegu. 

Ja ma mõtlen, et on nii palju emasid, kelle lapsed on sünnist saati nn deemonid ja muudkui jauravad. Et kuidas need emad selle unetusega toime tulevad? Mul on pmst teine päev ja tahan nutta, et zombie olen. 

---

Kaks päeva olin oma meestest eemal ja lasin neil veeta kvaliteetaega kahekesi. Iga kord, kui ma härrale helistasin, vastas ta üliraugenud häälega, et mitte midagi pole teinud, ainult kahekesi toas ja õues. Sest noh, Mumm-faktor :)

Ma vastasin talle, et teretulemast minu igapäevaellu. Aga ma (vähemalt püüan) õmblen või küpsetan või voldin-kleebin või pean puhkemaja. :)

Mina olin need kaks päeva pealinnas, kus aeg käib kiiremini. Enda meelest oli nii palju aega, aga jõudsin nagu teha nii vähe. Sada asja nimekirjast jäi tegemata ja kümned inimesed nägemata. Aga jõudsin vähemalt natukenegi end näidata sõpradele. Ja kinno... oo ma jõudsin kinno!

(järgneb tõelise maaka vaimustuslinnaelust. lugeda omal vastutusel)

Ma ei olnud IMAXis käinud. Või noh, kinos üleüldse ikka juba liiga kaua aega. Jõuludeks saadud päkapikuvautšer on ka kasutamata, sest tol päeval oli päkapikk haige ja siis sõitis jälle argipäev sisse. See aegade klapitamine ja kas üldse on mingit normaalset meeldivat filmi jne?

Igatahes tahtsin ma Leonardot kinos näha ja see oli elamus. Suure ühinaga kiitsin härrale IMAXit ja lubasin, et ühel päeval ikka tema ka kaasa võtan :)

Teine elamus oli mul taxify kasutamisega. Enne pealinnast ära kolimist sai kasutatud ja toonane mulje oli meeldiv. Kuna nüüd ülitiheda graafiku tõttu tekkis olukord, et pean enamvähem samal ajal olema kahes kohas, kus ühte kohta võiks või peaks minema autoga ja teise ilma, siis muidugi - taksoteenus! Installisin kiirelt taxify ja auto saabus kiiremini, kui ma oma hotellitoast õue :)

Aga vahepeal olid nad konkurentsiturul läbilöömiseks veidi muutunud. Kui ma arvasin, et tuleb taksofirma siis ei. Treppi sõitis Tõnis. See oli üllatus :) Arvasin, et see on Über kontseptsioon ainult. Teine mõnus uuendus oli võimalus kaardiga tasuda nii, et see mu kontolt maha läheb. Ilma igasuguste jändamisteta. Sihtkohas tänan-aitäh ja autost välja. Hetk hiljem telefonist nähtav meilile saabunud arve. Millised luksused ikka teil pealinnas on :))

Ühesõnaga, kuna pikka pikk aega polnud põhjust taksoa sõita (alati kaine rool jne), siis olin kogemusest vaimustuses. Veel enam nendest kahest klaasist roosast veinist, mida Tai Bohhis maitsesin.

Pealinnas käik oli igati edukas seega. Sain kino ja kohvikut ja juuksuris käia ja sõpru näha. Sain turismimessil särada ja sain tõdeda, et Tallinn-kodu tee pole kunagi nii pikk olnud kui nüüd. Juba minnes mõtlesin, et kas kunagi üldse Tallinnasse kohale ka jõuan. Ja võinuks arvata, et kaks päeva on chillgrill. Ei, juba poole tunnise sõidu järel mõtlesin, et mis mu noormehed ka teevad? Ja unistasin Mesilase kallistustest. Härra omadest muidugi ka :)

Woohoo!!!

Ma olen seda postitust peas valmis kirjutanud ja ülekirjutanud juba mitu kuud. Nagu mu isiklik Oscari-kõne või nii :)

Täna ma tahan hõisata: wohooo. Ja natuke kelkida ka. Täna oli üks tähtis komisjon, kes otsustas minu ja mu härra pisikesele tarele omistada EHE kvaliteedimärgi. Sellega oleme me esimene majutusasutus Eestis, kes vastab EHE kriteeriumitele. Toidule ja muudele turismiteenustele on seda varem antud, kuid majutusele mitte. Niiet me oleme pioneerid või nii.

Ma kindlasti kirjutan sellest kõigest pikemalt ka kui arvuti korras jälle ja kui Tourestil see kõik ka avalikult välja kuulutatud ja jagatud.

Uhh. Täna ma teen omaenda versiooni kellysildarulikust võidutantsust. Woohooo noh :)

Mesilase pidupäev!

Ma hakkasin seda postitust kirjutama juba nädal tagasi, aga siis tuli midagi vahele ja pläraki - nädal möödas.

Vahepeal juhtus näiteks see, et mu arvuti sai 4-aastaseks. Sellel pidulikul puhul otsustas ta oma elutee lõpetada. Praegu toksin telefonis ja lihtsalt vihkan blogimist ilma arvutita. Ma tahan istuda laua taha. Avada blogi. Võtta aega. Vaadata pilte ja lisada. Teha enda meelest põnevaid keelelisi trikke. Aga nüüd on error. Viisin täna arvuti teenindusse, kus nad uue kõvaketta panevad. Vana pidavat füüsiliselt katki olema. Kuidas??? Aga kogu mu 500gb elu seal arvutis? Loodetavasti saab siin aidata mind hr A. Teeninduses tahetakse andmete päästmise eest kolme tilka verd.

Veel sai kallis Mesilane vahepeal aastaseks. Juba??? Tähistasime seda uhkelt ja kui peale pikka päeva pealinnas tagasi koju jõudsime ja mudilane kaissu tuttu jäi, hiilisin vaikselt kingitusi avama :) nagu endal oleks sünnipäev olnud:)) Nii tore oli. Mänguasjad on meie majas keelatud, neid on juba isegi meeletult palju. Lubatud oli kinkida raamatuid ja lauamänge. Ja raamatuid me saime. Niiniiii vahva!

Ise kinkisime Mesilasele sünnipäevaks:

1. Suure õhupalli. Laps lihtsalt kilkas vaimustusest. See siiras rõõm lapsel...

2. Ukse-ja sahtlipiirajad. Laps ei kilka üldse rõõmust. Vaimustunud on ainult ema! Ei ühtegi tüli enam avatud sahtlite ja kapiuste pärast. Ei ühtegi laialitaritud jahupakki. Ei ühtegi katkipillatud mummulist tassi ega kausikest. Ei ühtegi pisikest sõrme prügikastis tuhnimas. See siiras rõõm emal... :)

Pildil on Mesilase varbad 1-päevaselt ja 1-aastaselt. Minu väike suur poja. See rõõm, imetlus, uhkus ja armastus, seda kõike ei oska kokku sõnadesse pannagi.