laupäev, 21. juuni 2014

linnujuttu

Linnud plaanivad midagi. Iga kord, kui ma tahan istuda meie mõnusale übernunnule aiatoolile, on nad selle täis pasandanud! Iga kord! Olgu see siis 10-minutilise vahega või erinevatel päevadel. Vanal toolil ei olnud mitte kunagi ühtegi lindude maandumisrada...

---

Et vahepeal tuli meil härraga idee tiiki süvendada ja sealt saadavat pinnast ära kasutada tiigitaguse maa korrastamiseks (suured kännud-juurikad ning vettiv maa oli seal), siis mõeldud-tehtud ja kiirelt oli kopamees kohal. Nüüd on tiik ja selletagune väga ilusad. Ainult et üleni must maa eksole, tuleb hakata nullist ehk nagu hoovigi, rehaga üle käima, siluma, muru külvama ning muru kasvamist ootama. Aga õnneks pole tegemist väga suure maatükiga ja silma väga ei riiva. Kogu selle välkmõtte ja välkteostuse tulem aga oli see, et tee peale jäi ette meie varasemalt meisterdatud lindude sulistuskoht.

Mis seal's ikka! Tegin tiigi vastaskaldale ehk et hoovi poole nüüd. Seega enam ei tohiks ta kellelegi jalgu jääda. See kauss on jätkuvalt liiga kõrge, kuigi vett triiki täis. Ma lihtsalt ei ole leidnud kuskilt veel madalamat vaagnat, mida sinna panna.

Tiik ENNE:


Tiik PÄRAST:

Meie tiik on muidugi imetabaselt roheline...

Sulistuskoht ENNE:


ja PÄRAST:

Kommentaare ei ole: