Vana aasta õhtu

Küünlad põlevad igal pool majas. Kõik on lõpuks koristatud. Kartulid kooritud ja muu toit ootab, millal ahju suunduda. Külalised on teel ja lauakaunistused valmimas. Suitsusaun läheb kohe kütmisele. Säraküünlad ootavad särisemist. Puhas tikanditega laudlina kapist välja otsitud. Kõik kõik on nii kui peab. Härra on kodus. Ilus on olla.

# 365 # vana aasta õhtu

Oh... Mu blogiprojekti viimane postitus!

Ma tean, et karin nillis küll, et selleks on beebi(kõhu)uudised, aga näed, ei ole ikka.

Seega...

Kas teil on mingeid vankumatuid vana aasta õhtu traditsioone?

Minuga on nii ja naa. Seni oleme üldjoontes aasta aastalt sõpradega koos viibinud. Vahel oleme teinud aasta kohta pildimaterjali üle vaatamisi. Enam vist nii väga põrutavaid üritusi ei ole, pered-lapsed... Noorematena oli pidude pilte aasta lõpus päris huumor vaadata. Kuid selline aasta kokkuvõtte tegemine pildis on ju iseenesest lahe traditsioon?

Sõbrad ongi senini olnud läbiv joon. Ja siis südaööks linna liikumine, et ilutulestikku vaadata. Kuid on olnud ka teistsuguseid aastaid. Enne Aussie minekut ema soovis aastavahetust koos pidada minu pesas Tallinnas. Nad polnud kunagi varem seda teinud. Kuid ma ei olnud vastu, hoopiski mitte. Väga hea meel oli. Laud oli lookas ja jäi niiviisi hommikuni, sest juba vanad eestlased teadsid, et toit peab laual olema. Vaatasime Tujurikkujat ja siis linnas ikka ilutulestikku.

Mul ei ole absoluutselt mitte midagi selle vastu, et aastavahetues härraga kahekesi peame. (Või pere ringis. .. vaatame, kas ja kes meie kutse meiega maal liituda vastu võtab) Hoopis hubane ja tore on.

Ja siis minu viimase.... 6 aasta traditsioon - õnne valamine. See on kuidagi südamelähedane.

Head vana aasta lõppu ja parema algust!

Positiivsena jätkan 2014 aastat, aga blogibrojekt lõppeb täna ära. Kuidagi isegi kurb on.

esmaspäevane pildipostitus

Sel esmaspäeval ma postitust ära ei unustanud :) 

Selle lihtsa valemiga, et pidin veetma pühapäeva õhtu puhta üksinda Tallinnas (mitte härra kaisus), seega sain nädala pildid üle vaadata.

Terve nädal möödus maal.
Kütsime härraga ahju,
khm...
Alustame algusest!
Nagu maainimestele kohane,
magasime iga päev lõunani.
Ärkasime, sõime, kütsime ahju.
Tegelesime majaga, koristasime, nuputasime, plaanisime.
Imestasime lõputult,  et kuhu päev kaob? JUBA PIME!!!
Terve nädala nautisin meie ilusat kuuske
ja kingitusi seal all.
Nad olid seal siis ka,
kui olid lahti pakitud.
Lihtsalt, jõulutunne oli koguaeg sees.

Kuusega oli muidugi ka omaette teema.
Ehk lugu sellest,
kuidas me seda toomas käisime...
Ja porri kinni jäime autoga.
Nii härra kui auto olid ülepeakaela porised :)
Aga muidugi üksnes minu päästva abiga
(kes turvaliselt autos istus ja gaasi-sidurit-pidurit andis väga õigetes kogustes)
saime mülkast tulema.
Et saaks hulga blingi kuusele riputada ja olla õndsad.

Piparkooke tegime
ja mina tahtsin väga kuuske teha.
Mul on see soov olnud juba mitu aastat,
sestap ma olin korralikult valmistunud
ja tegin lausa kaks.
Ise olen rahul,
uhked said!
(ja härra on pea kõik tehtud piparkoogid juba nahka pistnud,
ju siis said hääd!)

Päris palju aega pole vanematekodus käinud,
kuid laupäeva õhtul sinna lõpuks jõudsin.
Pühapäeval käisime ema ka vaatamas
ja ma ei saa midagi parata,
pisarad voolavad lahinal.
Veel topelt,
kui nägin, et ka emale on mu mehed jõulutunnet viinud.
Need väiksed kuuseoksad ja ehted küljes...

Pühapäeva lõunaks oli me pere oodatud Kentucky pubisse sünnipäevale.
Seal on sellised ägedad kaamerate väljapanekud,
ma polnud varem märganud.

Aga mitte sellest.

Ürituse nimi oli isaema juubel.
Mu keel kahjuks ei paindu ütlema vanaema inimese kohta,
keda kolmekümne aasta jooksul olen näinud ca 10 korda
ning kes
A - ajab mu nime sassi
B - nimetab lapselapseks nt mu onu elukaaslase last suhtest enne onu, aga mind  Jaagu tütreks
C - mind peolt ära saates soovib, et ma külla tuleks, saaks rääkida, kuid terve ürituse jooksul ei vahetanud minuga sõnagi.

Perekonnad on huvitavad nähtused.
Ma tean, et mu mehed üritavad võtta asja chillimalt,
ma üldse ei keela neile seda.
Suhelgu-käigu-tehku.
Kõigil on omad valikuvabadused.
Lihtsalt mina ei soovi sellist mängu mängida.

Vähemalt oli oma kodus hea olla.

Kui ma üle pika pühade nädala korraks Tallinnasse jõudsin,
leidsin postkastist mitu üllatust.
Tunnen ennast väga halva sõbrannana,
no üldse kohe pole seekord kaarte, sõnumeid või e-tervitusi saatnud.
Kogu energia ja planeerimine on kuskil ära...
Aga mulle nii meeldib postkaarte saada
ja proua A on kohe väga kümnesse kaardiga pannud!
Oeh, minu uusaasta lubadus on,
et järgmine aasta valmistun varakult ette ja saadan kaardid!
Ausõna!
(ja ma loodan, et mu reisidelt saadetud kaardid teile natuke nagu korvavad praegust puudujääki...)

Õhtu lõpuks,
kui mu pesa oli parajas kaoses,
sest saabusin just ühtede kompsude ja kingitustega,
et pakkid asju kohe homme jälle Tallinnast lahkumiseks,
saabus külla Laura.
Meekoogiga. Khm, kahe meekoogiga.
Ihsand, see ei mahtunud ju mulle väga :)
Aga ma üritasin.

Üldse olen ma nii tohutult armsaid kingitusi saanud,
et ma tunnen, et ma pole neid ära teeninudki.

Muuhulgas meeste tee
(huvitav, kas see hakkab nüüd mehi ligi tõmbama, kui ma seda joon? :D),
kätekreemi, villaseid sokke, hoidiseid, šokolaade, küünla,
ja väga armsad kingid tulid isa kaaslaselt.
Ta nimelt on kõrva taha pannud,
puhta iseseisvalt
(ma ju ei reklaami seda sugugi),
et südamed mind tõmbavad.
Nii sain ma temalt neid mitu tükki.

No näed!
Südamed ISE tulevad minuni.
Ümbriku peal näiteks.
(s, sa oled nupsik!!!)

Ja siis kõige põletavam küsimus ikkagi onju?
Mida härra mulle kinkis?
Kui kuusepuud ehtisin hoolega
ja kingitusi härrale sinna alla sättisin,
vaatasin, et enda jaoks ma midagi ei pannudki...
Noh, vahet pole kah.
Ühtäkki tuli väga salakaval härra,
kukkus pakikesi sinna laduma.
No neid oli palju
ja mul oli kohe kohmetus,
sest härrale endale on mõnevõrra vähem kingitusi seal.
Härra muidugi kohe seletama,
et kuule, sa oled nii palju mulle kingitusi juba toonud,
lõpeta ära..
No aga need olid Brasiilia kingitused, mitte jõulukingid eksole...
ja erinevus on suur.

See selleks.
Sain omale eriti ilusad ja soojad ja nunnud ja head KÄPIKUD.
Käsitöö, nagu härra teadis juurde rääkida.
Keegi vist luges salaja mu blogi, kui ma reisil olin?
Väga rõõmus olin nende üle igatahes.
Järgmiseks tuli Versace lõhn,
mis on jällegi väga kümnesse.
Uue lõhna soovi olin ma mitu korda kõva häälega vihjanud,
teades, et härra on mul eriti osav vihjete meeldejätja.
Ta on korduvalt varem seda tõestanud
ja ei eksinud ka praegu.
Ümbriku sees kinkis ta mulle kvaliteetaega tema endaga ühes spetsiaalses kohas
ja seda lähme peagi ka ellu rakendama.
Ja siis ta märgistas mu ehetega ära :)
Selles osas olen saanud nurinat,
et miks ei olnud sõrmus :)
No kahjuks ei oska kommenteerida
ja härra on kogu pettunud lugejate tagasiside kätte ka saanud :)
Kõigele sellele lisaks polnud kingid ikka veel otsa saanud,
üks kohaliku küla käsitööna suur soe sall ootas kuuse all
ja sellest pihustiga parfüümvee pudelist ma juba natuke rääkisin ka.
Päriselt ka, kõige ilusamad jõulud üldse!
Ma ei pea silmas,
et "oh, sain nii palju kingitusi",
vaid et on olnud puhas rõõm ja kvaliteetaeg
ja kuuseraksus käisime,
et porri kinni jääda... big time!

Ja siis koos süüa teha,
nuputada seda vene ahju toimimise süsteemi.
Maitsestada liha,
voolida piparkooke,
mugida piparkooke...
Teha jõulutooste
ja istuda küünlavalgel kaisus.
Avada kuuse alt koos kinke
ja olla õnnelik.
Sellised imelised jõulud.

Härra sai minult kingiks Brasiiliast hambad ristis ära toodud võrkkiige :),
plätud ja napsud.
Enne jõule sai ta kätte juba suurema hulga kingitusi,
mille sisu ma enda teada jätan.

# 364 # ilutulestik

Ilutulestikud on niiiiii toredad. Kahjuks on eriti ilusad ja toredad versioonid eriti kallid, seega oma rahakoti peal ma lihtsalt neid teha ei raatsi. Aga erinevate linnade ilutulestikke meeldib ju vaadata küll.

Kui mul juhtub olema ilutulestiku nägemise ajal kaamera kaasas, siis see tähendab muidugi, et ma showd ennast praktiliselt ei näe siiski. Sest mul on vaja ju püüda neid hetki pildile ja mõni üksik ehk õnnestub ka. Aga ei pruugi :)

Üks unistus on mul veeta aastavahetus välismaal. Ma nii tahtsin 2012/2013 aastavahetust veeta Sydneys ja seda maailma kuulsaimat ilutulestikku ise sealt vaadata. Seda, mis igal aastal meil uudistes näidatakse, sest ajavahe tõttu jõuab ta kenasti üle maailma edasi saata. Lubasin 2011/2012 Tallinna ilutulestikku vaadates emale kõrva sisse sosistades, et järgmisel aastavahetusel ma lehvitan talle sealt Sydneyst.

Teame, et nii ei läinud.

See aasta oleks võinud võtta uue aasta vastu Rio de Janeiros. Kui reisipileteid broneerisime-ostsime, siis mõtlesime isegi sellele, kuid erinevat materjali tudeerides ning arvamusi küsides-kuuldes jõudsime veendumusele, et see oleks piin. Rio olevat tohutult ülerahvastatud, selleks ajaks majutuse broneerimisega olime aasta jagu juba hiljaks jäänud ning niigi ülemõistuse kallis linn oleks olnud veel kallim. Seega jäi ka see maailmakuulus aastavahetus Rios Copacabana rannas üleni valgetes riietes ära.

Aga ma ei ole alla andnud. Ükskord me härraga läheme ja naudime aastavahetust imelise ilutulestiku taustal küll. Aga mitte sellel aastal :)

2008/2009 aastavahetus

minu tänukõne

Ma olen pikka aega otsinud sõnu, kuidas kirja panna seda tunnet, kui mõni blogilugeja mulle kirjutab. Olgu siis täiesti salalugeja või mõni usinam, kellega oleme saanud ka FB sõpradeks ja päriselt ka kohtunud ja mõni lausa on väga kalliks sõbraks saanud. Vahet pole, te kõik olete nii armsad!

Ja igakord, kui keegi teist mulle kirjutab kommentaari või meilile kirja nii armsate sõnade või soovidega, ma lihtsalt heldin ja olen kõrvust tõstetud ja üleüldse!

Teinekord ma tahaks lihtsalt kokku kleepida kõik teilt saadud head sõnad, aga see oleks liiga edev :) Ma siis lihtsalt õitsen siin omaette. Aitäh-aitäh-aitäh :)

Aga natuke edev olen ikkagi, sest armas triin, kellega me oleme koos ikkagi porgandikooki söönud, on mulle mitu päeva järjest ainult taevasse tõstvaid sõnu edastanud. Näiteks:

tr: "ISSAND, MAJA! ma ikka ei jõua ära õhata ja imesatda kui hullud ja geniaalsed ja tublid te olete! sa oled ikka niiiiiiii inspireeriv inimene, herz. jessasküll

Ja siis nüüd sain ma talt maailma kõige ilusama komplimendi (härra omad on eraldi kategoorias):

tr: "Vaatasin täna seda Eestimas uhkuse galat. Minu Eestimaa uhkus oled sina! Kui ma suureks saan, tahan saada sama ägedaks nagu sina "

# 363 # blogi aastakokkuvõtete tegemine

Blogisse aastakokkuvõtet, ükskõik millisel kujul, olen ma teinud selle blogi algusest saati. Seekord juba seitsmendat korda.

Endal on alati suur tuhin ja rõõm seda teha. Ma umbes oktoobrikuust saati hakkan mõtlema ja planeerima, kuidas, mis vormis ja millal seda tegema asun. Endal on alati rahulolu vaadata tagasi 365le päevale, mis tehtud, kas eesmärgid täidetud, kuhu jõudnud olen. Mis muutunud, mis plaanid tekkinud, kus käidud, mis seis armastusega, mis üritused sõpradega ette võetud ning mis aastaga muutunud on.

Vaatan üle hunnikut pilte, mis aasta jooksul tehtud ja mõtisklen, mis järgmine aasta toob.

Selline armas isiklik traditsioon mul.

soundtrack

Sellal, kui ma vihun reisikirjasid lõpuks ometi kirjutada (ihsand, kui raskelt need seekord tulevad. no üldse ei liea aega või siis inspiratsiooni ja nii palju oleks ju kirja panna, seega tuleb väsimus peale) ja mõned juba on valmis ka saanud, siis ma postitan siia hoopis ühe vahepala. 

Meil sündis reisi käigus soundtrack. Vot sellist asja pole minuga kunagi varem juhtunud :) 

Aga need lood on head ja meenutavad kohe meie emotsioone reisil, seega siit ta tuleb:

1. Lugu sellest, kuidas me reisiks valmistusime. 2012 novembris tekkis esimene uitmõte Brasiiliasse minna. Kohe aastavahetuseks. Aga ma siis mõtlesin, et ei saa end rahaliselt nii kinni tõmmata ja pealegi just asusin uuesti tööle ka, seega vaba aega selleks juba poleks. Veebruaris me need piletid ära ostsime siiski ja 2013 novembris, aasta hiljem kui plaan tekkis, me sinna ka jõudsime.

See lugu oli minu power nap kogu selle aja!

Tanel Padar & The Sun - Mina pean sambat tantsida saama

2. Meie oma rand Rios - Copacabana. Nii kui ma seda lugu kuulsin, Rios olles, ma ei saanud seda enam oma peast...

Barry Manilow - Copacabana

3. Rio ja Brasiilia ja samba ja... say no more.

Jogando capoeira

4. Selle loo video on filmitud Rio de Janeiro favelades. Ja peale seda, kui me olime oma silmaga seda ilmaimet näinud ja elgu naasnud ja emotsioonidest tulvil, istusime puntrasse ja vaatasime telefoni juutuubist seda lugu. 

Michael Jackson - They don't really care about us

5. Kui Copa sai tehtud, võtsime suuna Ipanemale. Meile tegelt meeldis meie oma rand rohkem, kuid lugu on ju hea!

Frank Sinatra - Girl from Ipanema

6. Lõpuks algas meie tõeline rannapuhkus džunglivillas Ubatubas. Brasiillased ise ütlevad, et Rio ja Sao Paulo vahel (ehk Ubatubas) on Brasiilia ilusamad rannad. Seda lugu lasi meile eesti mees Peeter, kui meid Paratyst peale võttis ja meie džunglimajja viis. Tegemist on Eesti bändiga ja lugu on inspireeritud Ubatubast, kui nad seal Peetril külas käisid.

Tiger Milk - Another World

7. Ubatuba päevad olid villa-rand-linnake-villa. Täielik chillax. Meil oli privaatrand, Brasiilia surfirandade top 8 ja rannabaari pidaja Peetri ehk Pedro sõber.Kõlaritest tuli üks parem lugu kui teine, puhas chill taaskord. Eriti see lugu. Krt, seal rannas üks tüüp lausa nägi välja nagu Bob Marley...

Bob Marley - No woman no cry

8. Brasiilia põhimure oli meil malaaria. Sellevastast vaktsiini ei ole, on vaid hirmkallid tabletid, mis no natuke leevendavad saadud malaaria kulgu. Meie aga teadsime, et parim ennetus on gin toonikuga ja caipirinhad. Jah. Aga see lugu siiski on malaaria meeldetuletuseks :)

Toe Tag - Toakärbes

9. Brasiilia jäi selja taha ja kandikul olid suurlinnatuled. New York, New York. Mis te ise arvate, mis lood peas keerlesid?

Alicia Keys - New York state of mind

Frank Sinatra - New York New York

10. Ja siis sai lõpuks koju! Oma härra kaissu.

Mõtley Crüe - Home sweet home

Kui elul saab olla soundtrack, siis meie reisil oli see selline

# 362 # krõbekülmad talveilmad

Ma vaatan, et mul järjest tulevad lumise talve postitused, sõjakalt eirates tegelikku olukorda õues, kus hoovis on roheline muru ja saunast saab plätuga, hommikumantel üll, tuppa loivata.

See selleks...

Ega ma hea meelega ei tunnista, et mulle krõbekülmad ilmad meeldivad :)

Loen neid tinglikult enda jaoks positiivseteks, lisakriteeriumid, mis mulle sellistel päevadel rõõmsa meele toob, on ilus päikseline ilm, sinine taevas, lumised vaated ja eriti just krõbekülmast tekkinud valged ja härmatunult kristalliseerunud puuoksad.

Selline päev, mis annab kaunid piltpostkaardi vaated.

Pikalt siiski ei jõua külma ilu õues imetleda, autosse või tuppa tuleb vahepeal soojenema minna. Niiviisi vähehaaval on lumi ja talv mulle täiesti vastuvõetav!

Projekt Maja

ehk lugu sellest, kuidas me maja ostsime.

Mõte tekkis meil juba päris ammu. Mõlemad rääkisime sellest, kuidas peaks midagi ISE tegema. Et ajama OMA asja. 

Nii me genereerisime ideid ja muudkui arutlesime. Et mis SEE olla võiks. Ja Peipsi meeldib meile mõlemile ja kinnisvara on alati hea investeering või mis? Nii võttiski idee vaikselt kuju. Vaatasime ringi erinevaid maju siinkandis. Käisime luuramas tühjalt seisvaid ehitisi, et äkki oleks mõistlik omanikud kuskilt vallamaja paberitelt üles otsida? Mulle tohutult hakkasid meeldima punasest tellisest majad, kuid selliseid müügis muidugi ei ole. Ja mis tühjalt seisavad, on juba liiga kaua seisnud, neid renoveerima hakata oleks liig kallis luksus.

Kuni jäime ühe konkreetse maja juurde pidama siin vanausuliste külas. Müügis olnud juba pikka aega. Härra pooli inimesi külas teab, sai ka omaniku kontakti ja nii ta läks. Paberitele said allkirjad siis, kui mina puhkusereisil olin. Kui tagasi kodus, haaras härra mind autost sülle, et kätel üle meie maja läve kanda...

Maja on vana. Kohe korralik vanakool takkapihta. Ja algul oli külm ka, sest on olnud siin elanud perekonna suvekoduks viimased 15 aastat, mis tähendab, et nii kaua pole talvel siin kedagi olnud, suviti ikka käidud. Kütsime ja kütsime ja nüüd on nii mõnus soe. 

Maja keskel on suur vene ahi, kütab nelja ruumi. 

Ja siis on kaks kolmandikku majast, mis ei ole köetavad ruumid ehk suveköök, suvetuba ja ait, kust saab treppi pidi pööningule. Mul juba on visioon ja pilt silmis, kuidas see kõik lõpuks peab välja nägema. Tööd on siin ... pardon my french... tohhuijaa. On vaja soojustada, vanad krohvid ja tapeedid maha võtta, viimistleda jne. Esimese hooga ilmselt veidi värskendame maja, suurt remontikat kohe ette ei võtaks. Sest nõustume mõlemad härraga, et kui hakata juba kuskil tapeeti maha võtma, võib seal pudeneda kõiksugu asju veel ja ei saa arugi, kui ühel hetkel peab suure renoveerimise algatama.

Mis on nii rõõmu kui mure allikas üheaegselt, on see, et maja tuli täies varustuses meile. Täpselt nii, kuidas pererahvas, kes on siin elanud ilmselt poolsada aastat julgesti, viimane kord uksed lukku keeras. See tähendab, et toad on üle möbleeritud, ait on kraami pungil täis ja kas ma üldse suitsusauna ja sealasuvaid kuure olen maininud? Kui me kaasatulnud inventarist ja dokumentidest õigesti aru saime, siis oli peres 8 last. No neid voodeid ja diivaneid majas jagub usinalt. 

Ühesõnaga, jackpot! Siin on NII PALJU fantastikat, et ma ei suuda ära imetleda. Jama on muidugi ka palju ja me ei oska kuskilt otsast kraamimisega peale hakata. Me oleme iga päev teinud midagigi. Esimese asjana tõstsime tubades oleva mööbli ringi. Hakkasime ühest toast pihta, siis haukasime järgmist, siis kolmandas ja enne kui arugi saime, olime loonud suuremat sorti segaduse ehk kõik teel olevad asjad resideerusid köögis. Lõpuks saime kõik asjad nende uude kohta. 

Turvauks :)

Mööbel on 50:60 võrratu. Elutuppa tõstsime kokku imelise kummuti ja söögilaua koos toolidega. Tuba on mõnusalt vanahõnguline nüüd, selline pidulik ja uhke.

Pööningult leidsid minu treenitud silmad fantastilise tumedast puidust ümmarguse söögilaua ja see oli täielik patt, et ta oli üldse toast välja visatud. Toas oleva korraliku laua viisime suvetuppa esialgu. No lihtsalt ei mahu kõike lahedat mööblit kokku tubadesse kuhjama. 

punalipp ja sinel?
kellel küll neid vaja poleks?
:)

Ma olen ilmselt natukene napakas, aga härra niisamuti ja siis meil on koos tore. Me mõlemad oleme täiesti sillas meile osaks saanud kaasavarast. Meil on seintel kaks ikooni. Need jäävad ka. Kapist tuli välja kaks korralikku lõõtspilli... ja grammofon. Vähemalt mitmekümne aasta jagu vene postkaarte. Valdavalt 8.märtsi, 1.mai ja uusaasta puhul saadetud. Pool pööningut on täis erinevaid võrke ja kalapüügimanti, mis mind nii väga ei eruta ja ma viskaks kõik lõkkesse suurest teadmatusest. Härra on liigitanud need suurimaks aardeks üldse ja Peipsi elanikule kohaselt tuleb ju kalapüügiga tegeleda. Kappidest leidsime hunnikuteviisi vanu dokumente, erinevaid tunnistusi ja lubasid. Need kõik me talletame.

Mina olen aga täiesti sõnatu sellest hetkest peale, kui avasin kummutite ja kappide uksi-sahtleid. Võlumaailm. Kujutate ette, sületäite viisi laualinikuid, voodipesu, kardinaid - kõik imeliste pitside ja tikanditega? Keksin jalalt jalale nagu laps jõuluhommikul. Ahjaa, ma saingi need aarded ju jõulukingiks omale!

Kappide viisi nõusid. Siinkohal väga suuri aardeid ma siiski ei tuvastanud, hoopis imelisem võlumaailm tuli välja mu vanaema kappe kaks aastat tagasi koristades, aga siiski. Ühtteist on ikkagi ja vähemalt ei pea ise midagi kuskilt hoobilt leiutama hakkama.

Härra leidis mulle (küll tühja, kuid missest) parfüümvee pudeli. Teate, sellise tupsuga, mida pigistades parfüüm õhku lendleb. Ideaalne aksessuaar mu tualettlauale. Ka tühjana.

Ja veneaegsed kuuseehted. Nende leidmine pani mul jällegi silmad särama. Kahjuks küll oli karbis vaid üksikud ehted, kuid abiks ikka.

Ahjaa, vett majas ei ole. On ultramoodne kätepesusüsteem ehk seina külge kinnitatud nõu tilaga põhjas, mida saab pealt veega täita. Vett tuleb kaevust tuua ämbriga. Minu number üks soov on teha suveköögist-suvetoast korralik veega vannituba-tualett, sest kui me vähegi tahame maja tulu teenima panna, peab vesi sees olema. Ise oleme praegu ilma hakkama saanud, kuid väljas pole ka miinus 30, mis tualetti minekut ümber mõtlema paneks.

Jõulu esimesel pühal võtsime ette ja hakkasime natuke aita ruumi tegema. Sest esialgu tõstsime toast asju kottidega aita, aga sinna ka ju lõputult ei mahu. Seal ootasid seina ääres ees suurte 100-liitriste mustade prügikottide rivi. Kümnete ja kümnete viisi. Egas midagi. Härra tegi hoovinurka jaanitule ja vedas mulle suuri kotte ette sorteerimiseks. Aarded vs kaltsud. Hunnikute viisi läks lõkkesse vanu puhvaikasid, mantleid, särke, kaltse. Ikka kümnete kilode kaupa. Aga sama palju tõstsin ümber hunnikusse, mis tuleb kindla peale päästa. Voodipesud, laualinikud, rätikud ja ka riided. Kuigi siinmajas just kleitidega pole hiilatud, siis paar kitlit ma omale maaeluks ikka säilitasin. Ja mis taaskord suur rõõm - kui mu ema kapist sai leitud ja alle shoitud pitsiline alusseelik, aga ei ühtegi kombineed, millest ma olem mitmel korral suurt puudust tundnud, siis siit majapidamisest olen saanud omale päris mitu pitskombineed. Rõõm on üüratu. 

Rääkimata kümnetest nahkvöödest, mis kõik on nii ägedad. Rahakukrud. mõned seelikud-pluusid. Ja väga palju vanakooli värki, mida pole ju ise taibanud alles hoida. Olgem ausad, pole meil kellelgi kodudes laoruume, kuhu ajastu olmet muuseumiks alles hoida. Nii nüüd leidub erinevates karpides ja sahtlites vanakooli apteegikraami, bussipileteid, rahasid jne. Me mõlemad härraga oleme üksmeelel, et seda kõike hoiame alles. Osaliselt raamime ära ja paneme majja seinale, teisalt teeme pööningu tühjaks ja korda ja teeme sinna maja muuseumi. Eh et kõiksugu mänguasjad, tuliuued lasteriided ja muu kraam, mis siit kõik vastu vaatab. Sest tahame hoida selle maja autentsena. 

Veel tundsin ääretult suurt rõõmu, kui pööningult leidsin hunniku tühje purke. Oi, ma saan uuel hooajal hakata hoidistama värki. Kõik tingimused selleks on loodud!

Köögis  käib vene ahju juurde ka vastav inventar - spetsiaalsed ahjus söögitegemiseks nõud. Neid potte tõstetakse ahju ja välja spetsiaalsete riistadega, mis ka meil kõik olemas on. Esimesed katsetused oleme ära teinud. Esimese korraga me ei osanud oodata, kui KIIRESTI kõik toit valmis saab, seega liha sai natuke kuiv ja verivorstid veidi kõvad :) Kartul kees potsikus ära nii, et vesi ei läinud mulksumagi - lihtsalt vesi vaikselt aurustus ja kartul oli valmis. Kapsas ka. Piparkoogid said valmis ühe minutiga, esimene vormitäis läks muidugi nahka :) Kuid kõik muu toit tuli imehea. 

Aidast on veel eraldi puukuuri osa ja seal ma pidin vaat et kiljuma. Suuuuuuuuuur vana kirst. Meil vanematekodus oli ka neid töökojas-laudas mitu tükki, tohletanud ja kulunud ja hiirte näritud ja vana kole hall... Aga kui ilusaks mu noorem venna need tegi. Niiet meil on spetsialist olemas ja selle kirstu me ära päästame. 

Sauna juures olevatest kuuridest pole ma veel rääkinudki. Ka seal manti jagub ja ühesõnaga, koristamist ja korraldamist meil jagub.

Nüüd ongi nii, et muudkui arutame ja räägime läbi visiooni. Mis me edasi teeme. Loomulikult tuleb oi, kui palju veel kraamida ja asju sorteerida, seda teema natukesehaaval iga päev, kuid vaja on suurt plaani ka.

Mõlemad näeme, et raha võiks tulla Euroopa Liidust. Tuleb nüüd oodata programmide-voorude avanemisi, projekt kirjutada ja raha saada. 

See (blogi) projekt siin ilmselt ei saa olema väga regulaarne. Meil hetkel lihtsalt nii palju raha pole, et kohe pihta hakata. Kuid kindlasti ma panen enda jaoks kirja kõik, mis me tegime ja avastasime ja kuidas sai. Pildimaterjaliga ikka koos, et oleks hea mäletada. Projekt läheb lahti uuel aastal.

Üks hetk tabasin end mõttelt, et oi, aga me peame soolaleiva ka ju tegema :) Kui kellelgi on vanakooli värki jalus, nt teeklaasi hoidjad (nt sellised), vanad puulusikad (sellised) jne, siis rõõmuga võtame nad endile. Kasvõi sümboolse tasu eest.

# 361 # pikad pühad

Pikkade pühade osas võib üsna kindlaid panuseid teha jõuludele. Nendega tavaliselt joppab hästi. Jaanipäevaga on so-so, eriti mõrkjas on muidugi see, kui need oodatud vabad päevad nädalavahetusele langevad.

Sel korral on taas jõulupühad olnud pikk kvaliteetaeg ja võib väga rahule jääda. Võin kätt südamele pannes kinnitada, et olen terve aja nautinud maaelu. See on meie kahe kvaliteetaeg olnud härraga. Maaelu lahti selgitav postitus tuleb peagi.

Mul on maailmaparim Ülemus hetkel veel viimaseid päevi, uuest aastast muutub kõik. Saab näha, milliseks elu muutub tööl ja härraga. Kuid tagasi tulles Ülemuse juurde, siis ta sõnas mulle jõulueelse nädala lõpus, et ei taha mind nädal aega tööl näha. Absoluutselt tore, kui saab niisama minipuhkuse. Sellest tulenevalt, et mul olid siiski töökohustused vaja täita, rabasin nagu hull ja südame peale jäi veel paar asja, mis seal veel tänagi tiksuvad. Võtsin omale plaani, et täna olen tööpostil siiski tagasi. Selle plaani vastu on kategooriliselt härra, kes ei taha mind ära lasta. FBs tuli Ülemus ka juttu lobisema ja kui kuulis, et plaanin oma maaidüllist tööle ronida, keelas selle ära. "Ei tohi maalt ära tulla!" sõnas ta.

Mis nad on omavahel midagi kokku leppinud või?

No ega ma ka nii väga siit ju ära taha minna... Jätkan siis idülli...

2013

Härra

Tema on olnud Numero Uno aasta läbi. Kõik tegemised, igatsused, plaanid, reisid, mõtted, särgid-värgid - KÕIK, KÕIK on temaga seotud. Ma ei suuda enam ette kujutada oma elu ilma temata, meie raskeim aeg oli minu kolme-nädalane L-Ameerika reis, mille teisel päeval saabus härralt resoluutne otsus, et meie elud peavad muutuma. Ei saa enam nii, et üks ühes linnas ja teine teises. Et me nüüd astume edasi ühte sammu. See tähendab, et 2014 saab tulema muutuste aasta.

Meie 2013 aasta härraga on olnud lihtsalt ülivõrdes. Meil on olnud raskeid hetki, aga mitte kunagi meie suhtega seoses. Eks on meil mõlemil taaka, mille suhtes tuleb vahepeal asju selgeks rääkida. Kõik jutud on selged, ühised unistused ja valikud algusest peale tehtud. Armastus on igas pisikeses liigutuses - selles hommikuses võileivas, selles sõnumis seal peeglil, selles igapäevases sõnumitesajus, nendes vaasi toodud lilledes ning taskusse poetatud salasõnumites. Nendes kaisus hoitud öödes ning käest kinni veedetud päevades.

Tartu

Vaikselt, väga vaikselt on see linn mulle südamesse pugenud. Nüüd on ta juba täitsa minu linn, kuigi ma võin vabalt veel ära eksida ning nt bussiliiklusest ei tea ma midagi, mis kuhu... Ja tulevik liigub sinnasuunda, et Tartu teeb Tallinnale ära?

Sõbrad

Mulle tundub, et ma olen sõpru sel aastal nii vähe näinud. Aga nad on siiski mulle maailmakallid ja kui võimalik, ma alati teen plaanid ümber või ühildan, et sõpradega aega veeta.
Nüüd, kus ma pilte läbi lappasin, et olen ma ikka sõpradele 2013 aega ka pühendanud, leidsin, et ojaa. Meil oli ühine jaanipäev, eriti super minu ja preili M ühissünnipäev, jalgratastega sõitmised, kunstisaalid, kinod, piknikud ja piibuõhtud, Õllesummer, veinikoolitused ja kohvikutamised, uisutamised ja väljasõidud ning ohtralt sünnipäevapidusid ning pikki jalutuskäike.

Aga oli ka muud... Üks must kass on kuskilt läbi jooksnud ja ma ei oska sellega midagi peale hakata. Ja ma tunnen, et olen sellesse suhtesse panustanud end alati maksimaalselt ja ma enam ei suuda. Pole tema juttu alustanud asja klaarimiseks, tunnen mina, et ma ei jaksa veel ühte asja ise muretseda ja korraldada. Sõprus ei ole ühesuunaline tee.

Töö

Tööd on muudkui tulnud ja tulnud ja ma ei saa nuriseda. Ma olen olnud ise eneseteadlikum. Teadlik oma väärtusest. Kasvanud vahepeal inimesena ja julgen seista enda eest. Palju rohkem, kui enne Austraaliat. Ja see kõik on olnud mu töö osas viljakas. Jah, ma võtsin vastu tööülesandeid, millest oleks olnud targem loobuda, aga ma tegin seda lisatasu nimel (tõeline õnn, et seda võimaldati koos valikuvabadusega, palju õudsam, kui oleks mind fakti ette lihtsalt pandud, et tänasest on sul tööd 2/3 rohkem kui varem, aga raha me ei maksa...). Ma olen vahepeal püstihädas selle kõigega, aga mul on suurepärased kolleegid, fantastiline Ülemus (täna veel, aga mitte kauaks...) ja mu töö meeldib mulle. Ma tunnen, kuidas ma teen õiget asja, et ma olen vajalik ja hinnatud. Täna on mul positsioon oma tingimusi esitada ja suured ülemused aksepteerivad. See on nii hea tunne, millist ma pole töö osas mitte kunagi varem tundnud.

Reisid

Poleks väga minu moodi, kui mu aastat see märksõna ei iseloomustaks. Kummalisel kombel oli mu esimene reis sel aastal alles juulis ehk et tervelt pool aastat ei kordagi varbaga üle Eestimaa piiride. Või siiski mitte nii väga kummaline, sest härra sisustas mu aega koguaeg ja igatsus ja värki. Nii mu (loe: meie) aeg kulus mööda Eestimaad seigeldes ja avastades ja see oli sama tore kui välismaal. Äkki isegi toredam.

Esimene reis viis hoopis lähetusse ja siis ma sain maitse jälle suhu tagasi ja ei jäänud härral muud üle, kui minuga reisima hakata. Käisime Venemaal ja Saksas ja Hollandis ja Belgias ja Norras. Sekka aga ka mõned sõbrannadega ettevõtmised ehk pisike Balkani mekkimine kalli ->ega (loe: Rootsi, Serbia, Bulgaaria, Rumeenia) ning kaugem reis preilidega hüppekaga Hollandist USAssse, Brasiiliasse, Argentiinasse ja tagasi USAsse. Mul oli täiesti korraldatud tripp Kanadasse ka, mille ma ära jätsin, sest NYC lihtsalt haaras mind endasse.

Et aga Balkan on mu suuuuuuuur unistus olnud alates 2006 aastast, siis me härraga oleme selle oma plaanidesse võtnud 2014 aastaks. Et see kindlalt toimuda saaks, tegime ühise konto, kuhu raha üle kanname. Sellist pikaajalist planeerimist pole ma enne teinud. Mõned unistused on väärt, et nad reaalsuseks saaksid.

Reisidega seoses on neid unistusi mul palju veel, need aga on leitavad mu reisiblogist ;)

Eestimaa

Korra juba mainisin ka - härra võttis oma missiooniks mulle Eestimaa ilu tutvustada. Ja meil oli võrratu suvi. Suvi ju algas maikuus ja lõppes imeilusa sooja septembriga, mis lubas pikalt ringi reisida, küll auto, küll mootorratta, jalgrataste või paadiga. Imeline seiklus ja Eestimaa on tõeliselt ilus. Oma osa on absoluutselt ka Joosul, kes mind muudkui Lõuna-Eestisse vedas. Ka krõbekülma talveilmaga ja näitas mulle winter wonderlandi!

Tervis

See on tegelikult terve aasta märksõna - minu tervis! See on olnud kohutav õudus, mul on olnud üks error teise järel. Ma enam ei suuda meenutadagi kõike ja mis järjekorras mulle on osaks sadanud - allergiline lööve (mida mul pole never ever olnud ja mis lõi välja nii ägedalt suurte punaste sügelevate laikudega üle terve keha), alakõhuvalud (nii ägedad, et ma lihtsalt hoidsin end kramplikult ühes poosis tundide viisi, sest iga mikroliigutus oli nii räme terav valu ja ükski valuvaigisti ei mõjunud!), mandliop (mis päädis pooleteisenädalase täiesti outis viibimisega ilma suutäiegi söögita, sest organism oli lihtsalt nii nõrk, et ei jaksanud selle kõige vastu võidelda), ohatised (igas vormis ja ägeduses ja üks õudsam kui teine ja me ei räägi siin "üks tilluke tuli, keegi ei näinud" skeemist), ninaverejooksud (mida nüüd mandliop pidi tagasi võtma, aga mõned, tõsi küll siiski kergemas vormis on mul jätkuvalt olnud), külmetused (nüüd peale opi olen ma eriti tundlik igasugustele asjadele, eriti Brasiilias soojas õuest külma ja muudkui uhavasse kliimaga autosse istudes), sajad muud valud ja hädad .Ühed antibiotsid lõppevad, teised algavad. Ma olen nii palju igasugu jama oma kehasse võtnud, et pole ime, et ta mul nõrgaks on muutunud. Minu jaoks on see uus ja õudne nähtus, ma pole kunagi nii haige olnud varem. Ma olen alati raudse tervisega olnud. Loodan, et olen oma võitlused mõneks ajaks ära võidelnud ja nüüd on kõik parem.

Kodu
Kodu on saanud minu jaoks uue mõiste. Varem oli see vankumatult mu Tallinna pesa (sest see oli esimene OMA koht siin maailmas. Teadagi need vanematekodust kuuldud targutused ja sisse näritud ütlused. Kui ei teinud midagi nii, nagu ema tahtis, sai kohe kuulda ütlust "minu rahakoti peal olles.../ minu katuse all elades... ja oi, kuidas ma neid ei sallinud. Sellest ka see oma kodu tunne oma pesas, sest seal võisin ma emale just täpselt samamoodi OMA katuse peale viidata...), aga ka vanematekodu maal. Kui vanemad nüüdseks juba aastaid tagasi tõelise kodu valmis ehitasid, oli see tõesti selline koht, kuhu ma tahtsin minna. Kus oli hea ja rahulik olla.
Nüüd on kõik sassis. Heas mõttes.
Et mul enam ema ei ole, seda kodutunde loojat, ja et mu mehed on tööl Eestist ära, siis vanematekodu on nii nukker koht ,kuhu minna. See lihtsalt on vale koht minu jaoks ja see teeb mu nii õnnetuks. Seda enam, et ma vaevu satun sinna enam. Härra asub hoopis Eestimaa teises nurgas ja kogu me ühine aeg kulub ära Tallinn-Tartu vahel reisides.
Aga on tulnud uus KODU. Uus tähendus sõnale "maa". Me ostsime oma maja ja kuigi meie plaanid näevad ette selle maja rakendamist tulu teenimiseks, siis pikad pühad maal veedetult ma ei suuda kuidagi mõelda end sellest majast välja. Siin on kodutunne ja mismoodi ma nüüd annan selle rendile? Härral on täpselt samamoodi.

Remontika

Tartus saime maitsta veidi remontikat, kui just majaostu silmas pidades võtsime eluasemeks ühe eriti nadi korteri. Ja minu silmis tegime imet sellega. Nüüd oleme mürgeldanud meie majas ja siin on teha oi kui palju! Tõeline remontika alles tuleb ja mul on tunne, et sellest saab mu uus blogiprojekt.

Südamed
Tuleb tunnistada, et tunded minu sees on nii suured, nagu nad pole mitte kunagi varem olnud. Ma peegeldan seda, mida ma härralt saan, ja annan talle topeltarmastust tagasigi. Ja pole siis ime, et südamed on igal pool. Lihtsalt ongi. Tulevad iseenesest ja küllap ma märkangi neid rohkem, kui keegi teine. Südamed on veelombikujulised (või vastupidi?), nad on lehtedes, pilvedes, asfaldipragudes, joonistatud majadele ning köögiski. See on lihtsalt kummaline, kuidas ma rullin piparkoogitaigent ja vastu vaatab süda. Ise tuli, ma absoluutselt ei teinud seda teadlikult. Või koorin kartuleid ja ühtäkki näen mida?
Härra pole sugugi kehvem. Ühe armsa karuse Eesti mehe kohta on ta äärmiselt romantiline ja südameid mittepelgav. Vastupidi, ka temal tulevad need iseenesest ja siis pole imestada, et jõulutuled võtsid kodus südame kuju või jõulukingi ümbrikule need ise joonistusid..
Sest südamed on igal pool. Välismaal ka. Ja mul on tunne, et süda on kõige levinum kujund graffitis ja tätoveeringutel ja üleüldse.

Blogiprojekt

Aasta ongi läbi saanud! 365 päeva blogiprojekti, mis vahepeal oli täielik nuhtlus, sest mõte ei jooksnud, sulest rääkimata. Pooleli jätta polnud mingi variant, sest kui ma olen juba omale midagi pähe võtnud, tuleb see mul ära teha. Jäär ikkagi. Aga siis tuli muusa jälle peale ja postitusi nagu paisu tagant. Ma sain endale kinnitust, et elus on nii palju positiivseid asju. Pisikesi detaile või žeste, mis lihtsalt panevad silmad särama. Et ma ise vahepeal end sundides, enamasti ikka südamest positiivne olen olnud, seda enam hakkas silma, palju on ümberringi õelust, sapi pritsimist, vingumist ja virisemist. Ma ei eita, enesekehtestamisega tööl ja mujal olen minagi puhas bitch olnud teiste silmis. Ja kõik mu sõnad või teod pole olnud emateresalikud. Ma tean seda. Jätkan siinkohal tööd iseendaga, märgata ja tunda rohkem rõõmu ja kui midagi head pole öelda, jätta halb ütlemata (ning pingutada mõtlemisega rohkem, et hea üles leida... If you don't have anything good to say, you are not trying hard enough...).