Projekt Maja

ehk lugu sellest, kuidas me maja ostsime.

Mõte tekkis meil juba päris ammu. Mõlemad rääkisime sellest, kuidas peaks midagi ISE tegema. Et ajama OMA asja. 

Nii me genereerisime ideid ja muudkui arutlesime. Et mis SEE olla võiks. Ja Peipsi meeldib meile mõlemile ja kinnisvara on alati hea investeering või mis? Nii võttiski idee vaikselt kuju. Vaatasime ringi erinevaid maju siinkandis. Käisime luuramas tühjalt seisvaid ehitisi, et äkki oleks mõistlik omanikud kuskilt vallamaja paberitelt üles otsida? Mulle tohutult hakkasid meeldima punasest tellisest majad, kuid selliseid müügis muidugi ei ole. Ja mis tühjalt seisavad, on juba liiga kaua seisnud, neid renoveerima hakata oleks liig kallis luksus.

Kuni jäime ühe konkreetse maja juurde pidama siin vanausuliste külas. Müügis olnud juba pikka aega. Härra pooli inimesi külas teab, sai ka omaniku kontakti ja nii ta läks. Paberitele said allkirjad siis, kui mina puhkusereisil olin. Kui tagasi kodus, haaras härra mind autost sülle, et kätel üle meie maja läve kanda...

Maja on vana. Kohe korralik vanakool takkapihta. Ja algul oli külm ka, sest on olnud siin elanud perekonna suvekoduks viimased 15 aastat, mis tähendab, et nii kaua pole talvel siin kedagi olnud, suviti ikka käidud. Kütsime ja kütsime ja nüüd on nii mõnus soe. 

Maja keskel on suur vene ahi, kütab nelja ruumi. 

Ja siis on kaks kolmandikku majast, mis ei ole köetavad ruumid ehk suveköök, suvetuba ja ait, kust saab treppi pidi pööningule. Mul juba on visioon ja pilt silmis, kuidas see kõik lõpuks peab välja nägema. Tööd on siin ... pardon my french... tohhuijaa. On vaja soojustada, vanad krohvid ja tapeedid maha võtta, viimistleda jne. Esimese hooga ilmselt veidi värskendame maja, suurt remontikat kohe ette ei võtaks. Sest nõustume mõlemad härraga, et kui hakata juba kuskil tapeeti maha võtma, võib seal pudeneda kõiksugu asju veel ja ei saa arugi, kui ühel hetkel peab suure renoveerimise algatama.

Mis on nii rõõmu kui mure allikas üheaegselt, on see, et maja tuli täies varustuses meile. Täpselt nii, kuidas pererahvas, kes on siin elanud ilmselt poolsada aastat julgesti, viimane kord uksed lukku keeras. See tähendab, et toad on üle möbleeritud, ait on kraami pungil täis ja kas ma üldse suitsusauna ja sealasuvaid kuure olen maininud? Kui me kaasatulnud inventarist ja dokumentidest õigesti aru saime, siis oli peres 8 last. No neid voodeid ja diivaneid majas jagub usinalt. 

Ühesõnaga, jackpot! Siin on NII PALJU fantastikat, et ma ei suuda ära imetleda. Jama on muidugi ka palju ja me ei oska kuskilt otsast kraamimisega peale hakata. Me oleme iga päev teinud midagigi. Esimese asjana tõstsime tubades oleva mööbli ringi. Hakkasime ühest toast pihta, siis haukasime järgmist, siis kolmandas ja enne kui arugi saime, olime loonud suuremat sorti segaduse ehk kõik teel olevad asjad resideerusid köögis. Lõpuks saime kõik asjad nende uude kohta. 

Turvauks :)

Mööbel on 50:60 võrratu. Elutuppa tõstsime kokku imelise kummuti ja söögilaua koos toolidega. Tuba on mõnusalt vanahõnguline nüüd, selline pidulik ja uhke.

Pööningult leidsid minu treenitud silmad fantastilise tumedast puidust ümmarguse söögilaua ja see oli täielik patt, et ta oli üldse toast välja visatud. Toas oleva korraliku laua viisime suvetuppa esialgu. No lihtsalt ei mahu kõike lahedat mööblit kokku tubadesse kuhjama. 

punalipp ja sinel?
kellel küll neid vaja poleks?
:)

Ma olen ilmselt natukene napakas, aga härra niisamuti ja siis meil on koos tore. Me mõlemad oleme täiesti sillas meile osaks saanud kaasavarast. Meil on seintel kaks ikooni. Need jäävad ka. Kapist tuli välja kaks korralikku lõõtspilli... ja grammofon. Vähemalt mitmekümne aasta jagu vene postkaarte. Valdavalt 8.märtsi, 1.mai ja uusaasta puhul saadetud. Pool pööningut on täis erinevaid võrke ja kalapüügimanti, mis mind nii väga ei eruta ja ma viskaks kõik lõkkesse suurest teadmatusest. Härra on liigitanud need suurimaks aardeks üldse ja Peipsi elanikule kohaselt tuleb ju kalapüügiga tegeleda. Kappidest leidsime hunnikuteviisi vanu dokumente, erinevaid tunnistusi ja lubasid. Need kõik me talletame.

Mina olen aga täiesti sõnatu sellest hetkest peale, kui avasin kummutite ja kappide uksi-sahtleid. Võlumaailm. Kujutate ette, sületäite viisi laualinikuid, voodipesu, kardinaid - kõik imeliste pitside ja tikanditega? Keksin jalalt jalale nagu laps jõuluhommikul. Ahjaa, ma saingi need aarded ju jõulukingiks omale!

Kappide viisi nõusid. Siinkohal väga suuri aardeid ma siiski ei tuvastanud, hoopis imelisem võlumaailm tuli välja mu vanaema kappe kaks aastat tagasi koristades, aga siiski. Ühtteist on ikkagi ja vähemalt ei pea ise midagi kuskilt hoobilt leiutama hakkama.

Härra leidis mulle (küll tühja, kuid missest) parfüümvee pudeli. Teate, sellise tupsuga, mida pigistades parfüüm õhku lendleb. Ideaalne aksessuaar mu tualettlauale. Ka tühjana.

Ja veneaegsed kuuseehted. Nende leidmine pani mul jällegi silmad särama. Kahjuks küll oli karbis vaid üksikud ehted, kuid abiks ikka.

Ahjaa, vett majas ei ole. On ultramoodne kätepesusüsteem ehk seina külge kinnitatud nõu tilaga põhjas, mida saab pealt veega täita. Vett tuleb kaevust tuua ämbriga. Minu number üks soov on teha suveköögist-suvetoast korralik veega vannituba-tualett, sest kui me vähegi tahame maja tulu teenima panna, peab vesi sees olema. Ise oleme praegu ilma hakkama saanud, kuid väljas pole ka miinus 30, mis tualetti minekut ümber mõtlema paneks.

Jõulu esimesel pühal võtsime ette ja hakkasime natuke aita ruumi tegema. Sest esialgu tõstsime toast asju kottidega aita, aga sinna ka ju lõputult ei mahu. Seal ootasid seina ääres ees suurte 100-liitriste mustade prügikottide rivi. Kümnete ja kümnete viisi. Egas midagi. Härra tegi hoovinurka jaanitule ja vedas mulle suuri kotte ette sorteerimiseks. Aarded vs kaltsud. Hunnikute viisi läks lõkkesse vanu puhvaikasid, mantleid, särke, kaltse. Ikka kümnete kilode kaupa. Aga sama palju tõstsin ümber hunnikusse, mis tuleb kindla peale päästa. Voodipesud, laualinikud, rätikud ja ka riided. Kuigi siinmajas just kleitidega pole hiilatud, siis paar kitlit ma omale maaeluks ikka säilitasin. Ja mis taaskord suur rõõm - kui mu ema kapist sai leitud ja alle shoitud pitsiline alusseelik, aga ei ühtegi kombineed, millest ma olem mitmel korral suurt puudust tundnud, siis siit majapidamisest olen saanud omale päris mitu pitskombineed. Rõõm on üüratu. 

Rääkimata kümnetest nahkvöödest, mis kõik on nii ägedad. Rahakukrud. mõned seelikud-pluusid. Ja väga palju vanakooli värki, mida pole ju ise taibanud alles hoida. Olgem ausad, pole meil kellelgi kodudes laoruume, kuhu ajastu olmet muuseumiks alles hoida. Nii nüüd leidub erinevates karpides ja sahtlites vanakooli apteegikraami, bussipileteid, rahasid jne. Me mõlemad härraga oleme üksmeelel, et seda kõike hoiame alles. Osaliselt raamime ära ja paneme majja seinale, teisalt teeme pööningu tühjaks ja korda ja teeme sinna maja muuseumi. Eh et kõiksugu mänguasjad, tuliuued lasteriided ja muu kraam, mis siit kõik vastu vaatab. Sest tahame hoida selle maja autentsena. 

Veel tundsin ääretult suurt rõõmu, kui pööningult leidsin hunniku tühje purke. Oi, ma saan uuel hooajal hakata hoidistama värki. Kõik tingimused selleks on loodud!

Köögis  käib vene ahju juurde ka vastav inventar - spetsiaalsed ahjus söögitegemiseks nõud. Neid potte tõstetakse ahju ja välja spetsiaalsete riistadega, mis ka meil kõik olemas on. Esimesed katsetused oleme ära teinud. Esimese korraga me ei osanud oodata, kui KIIRESTI kõik toit valmis saab, seega liha sai natuke kuiv ja verivorstid veidi kõvad :) Kartul kees potsikus ära nii, et vesi ei läinud mulksumagi - lihtsalt vesi vaikselt aurustus ja kartul oli valmis. Kapsas ka. Piparkoogid said valmis ühe minutiga, esimene vormitäis läks muidugi nahka :) Kuid kõik muu toit tuli imehea. 

Aidast on veel eraldi puukuuri osa ja seal ma pidin vaat et kiljuma. Suuuuuuuuuur vana kirst. Meil vanematekodus oli ka neid töökojas-laudas mitu tükki, tohletanud ja kulunud ja hiirte näritud ja vana kole hall... Aga kui ilusaks mu noorem venna need tegi. Niiet meil on spetsialist olemas ja selle kirstu me ära päästame. 

Sauna juures olevatest kuuridest pole ma veel rääkinudki. Ka seal manti jagub ja ühesõnaga, koristamist ja korraldamist meil jagub.

Nüüd ongi nii, et muudkui arutame ja räägime läbi visiooni. Mis me edasi teeme. Loomulikult tuleb oi, kui palju veel kraamida ja asju sorteerida, seda teema natukesehaaval iga päev, kuid vaja on suurt plaani ka.

Mõlemad näeme, et raha võiks tulla Euroopa Liidust. Tuleb nüüd oodata programmide-voorude avanemisi, projekt kirjutada ja raha saada. 

See (blogi) projekt siin ilmselt ei saa olema väga regulaarne. Meil hetkel lihtsalt nii palju raha pole, et kohe pihta hakata. Kuid kindlasti ma panen enda jaoks kirja kõik, mis me tegime ja avastasime ja kuidas sai. Pildimaterjaliga ikka koos, et oleks hea mäletada. Projekt läheb lahti uuel aastal.

Üks hetk tabasin end mõttelt, et oi, aga me peame soolaleiva ka ju tegema :) Kui kellelgi on vanakooli värki jalus, nt teeklaasi hoidjad (nt sellised), vanad puulusikad (sellised) jne, siis rõõmuga võtame nad endile. Kasvõi sümboolse tasu eest.