kahe südame jõud

Ma kirjutasin üles mõned hetked nädalavahetusest. Lääge sai :) Hoiatus või nii.

---

Mul on üks komme pildistada südamekujulisi asju, on selleks siis kriidiga asfaltile joonistatud süda, jää sees moodustunud kujutis või puuleht, mis vastavat kuju meenutab.

Ja sain just härralt pildi tänaval olnud südamekujulisest löökaugust... Oi, ma heldisin :)

Ta on selle kombe mult salaja üle võtnud :)

---

Härra: "Ma öösel salaja kallistasin sind mitu korda."

:)

---

herz: "Ütle, kes ma sulle olen?"

härra: "Kallike, minu elu oled!"

---

härra + herz

---

Härra otsib šampusepudeli juurde pokaale, plaanime väikest napsutamist.
Kiidan heaks ja sõnan, et varsti ei saa alkoholi enam juua mõnda aega, on keelatud.

Garanteeritult kõige kiiremini saavutatud mehe täielik tähelepanu mulle :)

# 90 # sinine taevas

Iga kell parem kui valge/hall taevas :) See tähendab ju, et päike ka paistab. Ilus sügav sinine taevas, võrratu. Pildi tegemise mõttes meeldib mulle muidugi, kui taustaks on ka vatitupsu-laadseid pilvi, annab särtsu juurde, aga igatahes, sinist taevast peab näha olema.

 

The end :)

# 89 # taksosõit

Ütlemata mugav ikka, kui keegi korraldab, et sa mugavalt sõitu saaksid nautida. Autot on ju tore juhtida, aga vahel üldse ei viitsi, kui teised lõbusalt jutustavad-magavad vms autos. Seega takso on tore asi (või kui keegi teine juhib ja ise saab olla muhedalt kõrval- või tagaistmel).

 

Kui Aasias ringi traavisime, siis sealsed taksod on nagu paradiis. Esiteks pole olemas odavamat asja kui taksosõit nt Tais. Istud peale ja naudid seda tänavaterägastikku ulmelises suurlinnas. Rääkimata sellest, milliste autodega nad sela sõidavad!!! Kui arvad, et Eestis on inimestel vajadus uusi suuri kalleid autosid demonstreerida, siis ei tea sa midagi. Ise nii vaesed, aga autod on uhked. Seda enam on sõit meeldiv muidugi.

Lihavõttepühad meie moodi

Tähistame härraga lihavõtteid :) Koksimiseks lähevad šokolaadimunad, me veel vaatame, kes on Liivimaa parim munakoksija :))

# 88 # soovide soovimine

On selleks siis langev täht, ripsme leidmine nahalt, digitaalsel kellal 11:11 või 22:22 nägemine, kellegagi koos üheaegselt millegi ütlemine, küünla puhumine või midagi veel. Variante on palju, peaasi et midagi soovida saaks ja soovid täituksid  eksole :)

 

Ma kunagi päris täpselt ei mäleta, mis ma soovisin (kuigi ilmselt laias laastus on see soov sama koguaeg), aga selline komme on tore.

*oled minu salapärane

"Kui keegi minult küsiks, kellega ma tahan koos olla, siis ma vastaks: "Inimesega, kes saab aru, et ma ei ole täiuslik. Inimesega, kes mind austab. Inimesega, kes mind ei peta. Kellegagi, kes saab aru, et mina olen mina. Kellegagi, kes tahab mind sellisena nagu ma olen.""

*Stiihia

# 87 # R.S.V.P.

Igaüks, kes midagi korraldanud/korraldamas, kutseid välja saatnud jne ootab, et talle kõik kutsutud kenasti tagasisidet tuleku kohta annaksid. Ma ei saa aru, mis koolkond see on, nii vähesed seda siiski teevad!!! Seda enam hindan ma neid mupsikuid, kes suudavad jah (või siis ei) öelda, tublid! Mmuahh!

Arusaadavalt käib see ka selle pihta, et ma ootan vastuseid oma sünnipäevakutsele eksole. Alla poole kutsututest on reageerimisvõimelised, müstika.

no winter lasts forever, no spring skips its turn

Hommikul peeglist vastu vaadanud mitte just kõige särtsakam tukk läks aega viitma klambritega üles pandult. Kaks reaktsiooni meeskolleegidelt:

 

Disko: "Mis SUL juhtus??? H-e-e-e-e-e-e-r-z ei ole tukka lõiganud jah?"

 

Ülemus: "Oh, mis soeng!!! Mis puhul???"

 

Ma akseptisin ainult Ülemuse meelituse :)

 

---

Mu kadumaläinud sammulugeja tuli mu juurde tagasi :) Pidin pooleks naerma, kui haarasin riidepuu pealt seeliku, mida tükil ajal kandnud ei ole ja seal ta vaeseke rippus, ootas oma aega :)

---
 

Tähelepanust puudust ei ole. Küll märgatakse sukki, küll kingi. Kes suudab totaalselt üllatada ja paneb kätt põlvele, kes mainib juba mitmendat korda jutu sees mulle, et ma olen ilus naine...

 

Mitte et ma ise viimast ei teaks :)

 

Ma väga ei nurise, see kõik on meelitav tähelepanu. Oluline on aga ainult üks härra ja tema juba kiitustega end tagasi ei hoia.

 

Meenub üks tõsieluankedoot, mida meestega saunas rääkisime :)

- kellegi sõbra naine kurtnud, et mees armukade, kui naine välja läheb sõbrannadega/kolleegidega. Mehe arvates kõik teised mehed tahtvat tema naist...

Naine imestunud - enne oma meest ei tahtnud teda küll keegi... :))

 

---

 

Saabus diagnoos arstilt - mandlioperatsioon.

Saab olema lõbus puhkus.

 

Disko naljatles lauldes: h-e-e-e-e-e-e-e-r-z hakkab j-ä-ä-ä-ä-ä-ä-t-i-s-t sööma...

herz muigas vastu: h-e-e-e-e-e-e-r-z saab s-a-a-a-a-a-a-a-l-e-d-a-k-s lõpuks ometi...

Loota ju võib.

remontika

Veel kolimisest.

(Arvatavasti on juba siin blogis kolimise üledoos, aga noh see on praegu mu elus üks mahukamaid ettevõtmisi. Vähemalt ma kirjutan midagi eksole :D)

 

Viis aastat tagasi kolisin ma samasse pessa, kuhu nüüdki. Asjaolud olid siis teised - suhe lõppes, kannatamatu ootamine, et saaks välja kolida. Mitte just suhte või meie omavahelise suhtlemise pärast, vaid et selleks hetkeks oli mul tollane pingpongi suhe nii ära tüüdanud, et ma tahtsingi juba omaette olla.

 

Mäletan tollast elevust - visualiseerisin, kuidas diivaneid ümber tõsta, kuhu midagi lahti pakkida, kuidas kööki normaalsemaks teha.

 

Täna taas protsessiks valmistudes on mul samasugune elevus sees. Mitte tunne, et kolin kuhugi tagasi, vaid et kolin kuhugi uude kohta. Ja et mida kõike paremaks-mugavamaks teha, renoveerida-remontida. Sest elu näitab, et sisse seades enam ikka nii hõlpsalt majandama ei hakka.

 

Seega otsustasin esimese asjana sisse seada automaatse sooja vee. Algus oli imeline - tegin meili teel päringu firmasse, kiirelt saabus telefoni tel tagasiside, töömehe sain JÄRGMISEKS päevaks!!! Vau! Internetti ootasin vist oma 3 nädalat, kaabeltelevisiooni üle nädala. Ja siis gaasitehnik - järgmiseks päevaks.

 

Edasi läks nutusemaks. Kui kokkulepitud kell keset tööpäeva (mille siiski normaalse Ülemuse puhul küsimusteta vabaks sain) omas-võõras* korteris istusin, siis härra töömees küll ei saabunud. Pool tundi otsustasin anda laekumiseks aega, siis helistasin oma klienditoele, sellele, kellega eelnev suhtlus äärmiselt normaalne ja kiire oli. Too härra oli hämmeldunud, mismõttes pole kohal, asus kohe asja uurima. Hetke pärast helistas tagasi, vabandas ette-taha, teatas, et nüüd pidavat sõitma töömees minu suunal.

 

Härra töömees, nimetasime vahepeal telefonis härraga asju analüüsides ta Vasjaks. Ütleme siis, et Vasja lendas peale tund aega kokkulepitust hiljem. Oolrait.

 

Ma oma naiivsuses olin vaikselt arvestanud klienditoe hinnanguga. Kell 13.30 tuleb, ca 1,5h, noh jõuan veel tööle ka tagasi, et kiired asjad tööpäeva lõpus üle vaadata.

 

Vasja oli hull flirtija, ca 40-aastane vene mees. Küll ta siis kurameeris seal ja muudkui lobises. Ma selliseid asju väga ei salli - ma maksan sulle töö tegemise eest, tee asi ära, ma tegelen oma asjadega niikaua. Ei, muudkui vaja silma heita ja kõkutada.

 

Läks ca 5-6 minutit ja paar telefonikõnet vannitoas, kui Vasja ilmus välja, et ongelma. Minu soovitud seadme puhul suitsutoru ei klappivat. Teisel mudelil klapib, selgitas välja, et see on kontoris olemas ka. Ma siis leidsin, et ma ei hakka uut päeva selleks protseduuriks jälle valima, et taas töölt puududa, lasin Vasjal kontorisse järgi minna.

 

Ootasin siis tema naasemist. Seekord läks lihtsamalt, tuli peagi tagasi, arve muudetud jne. Asus toimetama.

 

Mingi hetk saabus Vasjale seltsi töödejuhataja-järelkontrolli laadne toode. Koos nad asjatasid.

 

Siis hakkas nalja saama.

 

Sain sõimata, et miks on torud-kraanid-asjad seina sisse ehitatud. Teate, ma läksin närvi :) Et mismõttes sa õiendad minuga? Ühest küljest saan aru, et töömeestel on vaja tagada ligipääs, aga näidake mulle mõni normaalne inimene, kes tahab elada oludes, kus igal pool torud värgid lipendamas, remondist ei haisugi. Nii ma nähvasin ka :)

 

Miks ma vihastusin oli pelgalt sellest tingitud, et kodu ostsin ma endale just sellises korras, et ise ei peaks kohe remondiga tegelema, aga oleks viisakas koht sees elamiseks. Normaalne soov eksole? Keegi teine oli targad otsused vastu võtnud ja ehitanud. see sõim, mille sain, ei läinud minu puhul nagu asja ette.

 

Aga jah, kust pidid nemad seda ajalugu teadma eks.

 

Sellegipoolest, mida sa õiendad? Ma olen Tallinnast, ma maksan.

 

Järgmise sammuna hakkasid Vasja ja Co õiendama, et vannituba tuleb maha lammutada, et torudele ligi pääseda. Et see on gaas ikkagi ja ohtlik jne. Tundus, et ajalugu kordub taas. Selle lammutamise tungi peale ma nõudsin vastu, et kui lammutate, siis taastate ka. Muidugi läks ving kohe suuremaks, sest "Meie ei ole ehitajad, me oleme gaasieksperdid."

 

Hullasid ja möllasid seal vannitoas, ma istusin diivanil ja ootasin hirmuga. Vannituba seekord ei lõhutud.

 

Kui ma lootsin ca 15 ajal tööle tagasi jõuda, siis tegelikkuses sain koju ära alles kl 19. Eks Vasja oli ise ka rohkem õnnetu, tal oli päeva viimane töö, aga näed, ei saanudki kiirelt koju. Veelgi enam, ta ei tahtnud üldse ära minna. Muudkui jutustas kõkutas taas.

 

Selle pika ootamise peale tegelesin oma sisemise tuhina ja elevusega. Et mida kõike veel remontida-parandada oleks vaja. Ma ilmselgelt pole veel piisavalt vastu näppe saanud töömeestega. Tunne on alati keset seda porri olnud, et oli siis vaja toimivat asja torkima hakata?

 

Jõudsin härraga asju arutades tõdemuseni, et kui väga ma ka ei tahaks suure tuhinaga kohe kõike ära teha, siis raha mul selleks ei ole. Ma tahan seina maha lammutada, et see motiveeriks edasi remontima. Se eeldab uusi põrandaid, lage, seinade värvimist. Uus köögimööbel täies mahus. Elutuppa ka uus mööbel. Ma ikka mõtlen suurelt eksole.

 

Häirib ka koridori lahendus, kus seina on visatud sama laminaat, mis põrandatki katab. Teeb pisikese pimeda koridori veelgi pisemaks. Äkki aitab heledaks värvimine??? Selle saaks küll kohe ära teha. Kohe palju uusi küsimusi. Kas värv hakkab ikka ilusti peale? Enne peaks vist mingi liivapaberiga üle käima ja karestama veidi?

 

Igatahes, remontika postitusi tõotab tulla veel. Kui mitte siia, siis rubriiki "so nailed it" kindlasti :D

 

*oma korter on ikka väga võõras korter, kui sees ja ümberringi on teise inimese asjad. Häiris lausa. Võibolla mitte isegi asjaolu iseenesest, et võõrad asjad, vaid see viis, kuidas need asjad olid seal. Kõik oli pilla-palla, kuhjas, lademetes. Aaaahhh! Vot selle olen ma küll emapiimaga kaasa saanud, et mulle ei meeldi laiali pillutud asjad! "Igal asjal on oma koht" oli ema lemmikütlusi ning nõudlik-kurjustav "Kas sa võtsid (selle) (sealt)???" teine tema ütlus. Oi ma ei sallinud seda väiksena, aga üha rohkem ma näen, et ma olen need asjad üle võtnud. Kui ema stiil on rohkem kõik riiulid-nurgad-kapipealsed nodi täis, stiilselt, siis mind se veidi ka häirib. Ma tahaks kõik asjad kappidesse-panipaikadesse ära paigutada, kus igal asjal on oma koht (khm) ja kust neid on LIHTNE kätte saada. Mitte et peaks hunnikuid ümber tõstma. Väliselt meeldib mulle lihtne (asjadest) puhas oleng, tuumakas sisu jäägu peitu. No nagu ma ise eksole (muig). Seetõttu mind häiris kohutavalt mu oma kodu praegune täide, jättis musta ja räpase mulje (pesemata nõudest, tolmust jne rääkimata).

# 86 # nimekirjad

Oi nimekirjad peavad olema :)

 

Nimekirjad käidud kohtadest, poest vaja osta asjadest, palgapäeval teha vaja ülekannetest, olemasolevatest riikide-linnade-kohtade kaartidest... juuneimit. Mul on kasvõi nimekiri siin blogiprojektis kajastatud postitustest, et ma midagi topelt ei teeks vms :)

 

See magus tunne, kui saab nimekirjast asju maha kriipsutada... või siis, kui saab eriti nõmeda asja kaela pealt ära, mida on edasi lükatud viimase minutini... 

kõrvarõngastest ja kingadest.

Ma olen kahest Aussies ostetud kõrvarõngapaarist kummastki ühe ära kaotanud. Väga õnnetuks teeb mind see. Esiteks, et nii kaugelt toodud eks ja teiseks, mulle meeldisid nad ka mõlemad väga. Eks see Murphy ole, et lemmikuid kannan rohkem, seega tõenäosus kaotada ka suurem.

 

Mul ei ole varsti enam midagi kõrva panna. Pahandus.

 

---

 

Tegime ->e-ga kahepeale "so nailed it" blogi ära. Ilma seda rõõmusõnumit jagamatagi ma vaatan, et külastajaid juba jagub. Aga viide blogile on näete mul seal üleval servas eksole.

---

Iga sõber jätab jälje minu sisse. Mina neile ju ka, tean küll (te ütlete mulle nii :D). On see siis mõni käibefraas, mõni harjumus, meeldima hakanud muusikastiil või mõttelaad, riietusese või kuidas autot valida. Mis iganes.

Mulle meeldib see hetk, kui kasutan mõnda enda parasiitsõna, ilmselt suhtpalju lausa kuritarvitan neid (mul blogis on ju neid ka, nt "hvaking", "eksole" jt... ma tean ju, et see on värdkeel ja kuidas õigem on end väljendada, aga ma ei taha, las olla midagi minulikku), kui ühtäkki kuulen oma sõpru või härrat neid endale teadvustamatagi üle võtmas.

Nt sõna pahandus. See tuli mulle preili mrg-lt, kui me tema sünnipäeva Tuneesias tähistasime. See jäi külge ja kasutan seda mõnuga. Ja ma olen märganud, et härra on selle mult omakorda üle võtnud. Selline soe jutt käis läbi, kui seda endale teadvustasin.

Või kleidid. Kunagi ammu aastaid tagasi, kui ma veel teksapükste preili olin ja aadu seelikuis ringi kalpsas, ka miinus saja kraadi juures, siis ma mäletan, et usutlesin teda ikka mitmeid kordi. Ja ta vastas, et aga talle meeldib. Mõne aja pärast toimus vahetus, minu garderoobi võtsid üle kleidid ja seelikud ja aadu oli valdavalt teksades. Nüüd juba aastaid seelikuis ringi lehvinuna ma ei kujuta ettegi pükste kandmist, tunnen, et ahistavad mind.

Ühtäkki on hakanud sõbrannad ümberringi kleite ja sukki kokku ostma ja KANDMA. Vaatan tunnustavalt, nagu kanaema oma tibusid.

---

Mul on kõigi aegade kõige lemmikumad suvestilletod. Sellised lahtised, ütleme rihmikud, ainult ei kauni kontsaga. Ümber pahkluu on rihmaga kinnitus. Kui tavaliselt on selliste pahkluukinnitusega kingade puhul see rihm kinga küljes kinni, siis minu kingade puhul on see rihm aasas lahtiselt. Mis oli pmst õnnetus, mis ootas juhtumist.

Asju ära kolides 2011.a lõpus tõstsin kingad emale autosse. Kui ema nad autost tuppa tõstis, üks kinnitus oli jalga lasknud ja autos seda ei olnudki. Nüüd ma olen otsinud uusi kinnitusi ja no mission impossible. Olen vaadanud kasutatud kingi, et kui oleks sarnase põhimõttega, ostaksin ära kasvõi rihmade pärast. Aga nulliring.

Või peaks laskma uued teha? Kes sel juhul teeb? Kingsepp? Õmbleja? Appi ma ei tea... aga suvi läheneb ja ma nii tahan neid kanda.
 

# 85 # Facebook

Näed siis, ma jõudsin 84 muud asja enne nimetada kui Facebookini jõudsin (mitte et ma asju tähtsuse järjekorras loetleks, sest palju olulisi asju pole veel üldse postitatud).

Mis ma oskan öelda, 3 päeva tagasi tähistasin ma enda ja Facebooki 3ndat aastapäeva. Ma päris tükk aega vältisin selle konto tegemist, ikka mõned aastad. "Ehh, ma olen ju Orkutis, duuh," mõtlesin ja mulle ei meeldi 10 kontot omada. Twitterist mind näiteks ei leia :)

Aga kui Orkutis hakkasid inimesed lihtsalt massiliselt kaduma, sai otsustatud, et las mina proovin siis ka. Kahe kuu pärast umbes kustutasin Orkuti konto :)

No ma ei tea isegi noh, mis see nii põnev seal siis on. Pildid ja juhtumised? Jagatud inspiratsioonimõtted? Jutuajamisevõimalus inimestega? Kindlasti  mitte jagatud reklaamid, mängud ega kiisukuulutused. Ma tahaks, et Facebookis oleks võimalus blockida teatud reklaamikampaaniaid, mitte ainult sõpru. Sest kui 50 sõpra sama asja sheerivad, siis viskab ikka üle küll.

Ja veel tahaks ma, et Facebookil oleks ajastatud postituste võimalus, no umbes nagu blogil on. Et ma paneks nt hea nalja või pildi valmis, määraks aja, mil ta seinale ilmub ja voila!

Aga nt Facebook bingo, kellele see ei meeldiks? :D

veebipoodidest ja kolimisest.

Hästi popp on tellida riideid veebist ja olen ise ka seda teinud. Osa sõbrannasid on ühendanud jõud erinevate odavate briti saitide osas, väiksem saatmiskulu jne. Need on need lessthan10pounds või everything5pounds jne lehed.

Niisiis, vaatan minagi neid aadresse ja ikka muidugi kleidiosakonda.

Kas viga on minus või mis? Kõik need kleidid on napilt üle kanni, isegi kui on pepulum vms ametlikum lõige. Ma ei pane ju sellist asja selga? Isegi seal piltidel olevad piitspeened modellid näevad neis kleitides välja odavad. 

Mul vist on Coco Chaneli kiiks, põlvini pikkus on ok. No ilmselgelt on mul lühemaid kleite ja seelikuid ka, kuid kontoris tahan reeglina põlvini kleiti kanda.

---

Ma ei ole AASTAID meesterahvale riideid ostnud. Viimati ekshärrale, kellega metsa maja ehitasime ja pere mängisime, vähemalt mina arvasin, et meil nii on... :) Mitte sellest...

Ja just siis, kui olin mõned päevad mõlgutanud mõtet, et kui ma tahaks härrale midagi osta, siis ma ei teaks üldse ta suuruseidki. Ja siis...

Härra üllatas. Andis mulle netilehekülje, palvega, et "Aita riideid valida. Täiskomplekt, sinu valik". Ma ise pole teinud ühtegi vihjet, et mulle ei sobi tema valikutes midagi, vastupidi. Ma olen imetlenud, et ta näeb päris seks välja :) 

(mul on muidugi teistsuguseid tutvuseid ja reaktsioone ka olnud noormeestega, kus ma olen ahastusega mõelnud, et miks ometi sa sellist asja kannad... :D)

Igatahes, mis viga niimoodi klikkida ja valida, kui raha peale mõtlema ei pea, veel vähem suuruste peale, need lüngad täitis ta ise.

Huvitav, kas endale ka saaks niimoodi komplekteerida? :D

Minu valikud kõik aksepteeriti muideks.

---

Mulle aegajalt tundub, et ma olen totaalne lillelaps. Sinisilmne naiiv. Et kui mitu korda võib elus samu asju teha ja mitte õppida? Iga kord üllatuda?

Näiteks kolimine. Ma olen seda elus teinud hvaking 20 korda umbes. Pakkinud oma elu kastidesse kokku, et liikuda teise kohta, alustada taas tabula rasa. Praegu ka pakin taas. Ja iga kord ma üllatun ja ahastan omaette, et kui raske see on ja kui palju mul asju on, isegi ühetoalises korteris, kus samas mul ei ole mitte midagi, mis vanasti oma pesas käepärast olid... Mõtlesin, et häh, need asjad siis, kökimöki pakkida. Tunnike-paar ja lupsti ühte-kahte-kolme kotti. Tutkit, brat!  Ma olen neli tundi jauranud ja pole asjadega poole pealgi. Õnneks, tsiteerides klassikuid(?)... meil on aega veel... :)

---

Ja see pakkimine on eriti hektiline mul. Võiks nii nagu filmis-koristussaates, et võtan ette ühe toa, markeerin kastidele ära nt "elutuba-padjad", "köök-vanaema pärandatud nõud" jne. Süstemaatiliselt toa kaupa kappide järjestuses.

Ei.

Mina pakin parasjagu sukapükse ühte kotti, kui tuleb mõte - haah, köögis on kruusid. Kööki ma läengi, pakin need kruusid kuskile kotti, tehtud. Nii, järgmine mõte - koridoris on kingad ja saapad, ok, ruttu sinna!

Ja nii ma tiirlen. Igal pool on pakitud kotid, igal pool on veel palju pakkimata asju. Kaos.

Aga küll nad pakitud saavad. 

---

Ma ei saa aru, kuidas saab köögis nii palju asju olla? Ma jäängi neid pakkima. Muudkui taldrikud, tassid, söögivahendid, vaagnad, pokaalid, tee joomise serviisid. Siis hakkab pihta - erinevad vidinad, nagu piimakannud, säilituskarbid, puhastusvahendid, kuivained, muu toidukraam. Ja see kõik jätkub ja jätkub ja jätkub...

tsakrad

Mul on komme oma kaasavõetud puuviljad panna töö juures riiuli peale, hea sealt haarata. Täna (no nagu ka teistel päevadel) olid kaasas rohelised pirnid ja oranžid apelsinid.

Ülemus, kes vahepeal on aktiivsemalt telerit studeerinud, räägib "Dr OZ"-is õpitut:

"Kehas on tsakrad ja toit, mida me sööme, väljendab seda vastavalt selle värvile."

Ja siis hakkas tulema:

"Roheline, sh kaunviljad, kapsad-värgid, on armastus.

Oranž, st greibid, pomelod, apelsinid, on seksuaalsus..."

Vaatasin oma puuviljaletti ja muidugi lahvatasin punaseks näost :) No ju siis nii on :))

Ma nüüd ootan ülejäänud spektri osas ülevaadet, ma vahel söön maasikaid ka näiteks.

Hiljem: Näe, siin räägib sama juttu :)

esmaspäevane pildipostitus

Palju erinevaid toimetusi ja hetki oli. Väga väike valim tuleb siit:

 

Mida päev edasi, seda rohkem vallatlevad küüntel värvid.
Antud kompositsioon kannab nime "Kevade võitlus talvega".
Tänaseks on juba asendunud uue kunstiteosega,
veel rohkem kevadisi värve küüntel.

Seeriast "Joosu sünnipäev".
Meie lilled sünnipäevalapsele.
Ise sõin pooled ära :)

Ma ei olnud tükk aega poodides käinud,
kevad ahvatleb ja värve tahaks.
Seda seelikut proovisin,
oi, kuidas see mulle meeldis.
Aga vot hind ei meeldinud...
Seega jäi seelik veel poodi, nuuks.
Ära tõin koju lisaks kahele punasele kleidile
ja kollasele pluusile, mis said ostetud kaks päeva varem,
hoopis türkiissinised sukad,
talvespordijope
(siinkohal teen ise hunniku ristikesi seina peale... et kas tõesti mina ostsin omale???),
ja kingad.
Kevad, tule noh :)

Lauamänguõhtul käisin.
Nii vahva seltskond oli ja palju nalja sai
ja muidugi lõi minus keset mänge välja tõeline jäär,
kes kaotada ei oska,
jumala närvi läksin :DD
aga loodetavasti ikka kutsutakse teinekord jälle :)
See oli scrabbles esimene sõna,
mis kotist välja tõmbasin.
Minu jaoks paljutähenduslik.

Et jumala eest Joosu sünnipäeva võimalik pikalt ja palju tähistada,
tegime talle üllatusväljasõidu Kaberneeme.
Palju õnne, nüüd sa oledki vana.
Anname sünnipäevateatepulga järgmisele edasi :)

Ja seda pisikest kahekuust Karlssonit käisin vaatamas.
Äärmiselt šarmantne noormees.

# 84 # auto

Eelmisest punktist ( # 83 eksole) tulenevalt ja paljude muude plussidega on muidugi ka ju auto omamine üks tore asi, kuigi kõik teame seda, et auto toob rõõmu kahel korral - ostes ja maha müües.

No tegelikult toob auto ikka väga palju rõõmu muul ajal ka - siis, kui õues on rõvekülm ilm ja kuidagi ei viitsi jalgsi tööle minna. Kui aktiivse inimesena on vaja nagu figarosiinhaavatudseal linna ühest otsast teise tõmmelda. Kui tuleb uitmõtteid puhata Eestis. Kui tahaks naaberriike vallutada. Kui on vaja kolida. Kui tahaks härrale külla minna. Kui tahaks sõpradega eraldatud randa piknikule minna. Kui tahaks ...

Ma nendel autoomanike rõõmudel nagu kallis bensiin, ülevaatus, remont, kindlustus, rehvivahetus jaaniiedasi ei peatu. Sest mugavusel on hind ka eksole :)

Ma jätkuvalt kiidan oma mehi, kes mind on poputanud ja mulle rattad alla andnud. Kuigi päriselt enda autoks saan ma lugeda oma esimest nunnut Põnni ja aussies Hotell Fordi, siis praegune Mazda vist ka natuke nagu on minu oma? Kuna mu finantsid praegu imelikul kombel aurustuvad lihtsalt igale poole ära, siis ma siiski ei ole maha matnud plaani endale ka päris oma Volvo soetada. Vahepeal oli venna oma laenuks ja mis ma öelda saan, ära armusin sellesse autosse. Tõestas oma kvaliteeti ka mulle, niiet tuleb hakata sente säästma :)

mis sul öökapil on?

Lauamänguõhtu, mäng A-Ü, kus tuleb teatavasti loetud sekundite (15 või 30, mõte jookseb konkreetselt lukku mõlemal juhul) jooksul vastavalt kaardilt saadud teemale nimetada erinevaid teemasse kuuluvaid asju selle järgi, mis tähed tähestikust katmata on. Meil on katmata C, G, Õ ja Ö. Teema: Öökapil.

preili M: Ööraamat.

(check)

preili M: Õhtujutt.

(ei antud checki :D)

herz: Gayporno.

(check)

:))

# 83 # ootamatud väljasõidud

Need hommikud, kus ei ole ühtegi plaani päevaks, veel vähem teadmist, et õhtuks oled sa ära käinud kusiganes Eestimaa nurgas ja teinud igasugu ägedaid asju oma toredate kambajõmmidega, sest lihtsalt tuli mõte ja kambavaim, vot need hommikud on ägedad!

 

Nii olen ma uitmõtte ajel käinud Rakveres Rockfestivalil, Hiiumaal mööda jääteed, Narva kindlust inspekteerimas, Haapsalus mootorrattaga teed joomas, Pärnus pitsat söömas.

 

Mine tea, äkki täna on ka selline hommik?

# 82 # saun

Olles eestlaseks sündinud hindan ma saunakultuuri kõrgelt. Trenni saab indud ikka sellepärast, et pärast saunas hea lõõgastuda. Vahel ei lähegi trenni, lihtsalt sauna :) Nt Nõmmel käin saunatamas, sest kuidagi ujuma sinna ei kipu, aga naiste aurukas on täiesti mõnus.

 

Vanematekodus mul saunatamine kuidagi lonkab, mitte et ma sauna vähem naudiks seal, kuid see on esiteks eraldi majas üle hoovi ja ma tõesti ei taha talvel lumehanges, sügisel poriaugus seal rullida.

 

Teiseks on saunamaja meeste pärusmaa ja iga kord ma vihastan end pooleks, sest suitsukonisid ja -haisu on kõik kohad täis, teiseks õllepudelid vedelvad samamoodi. See mulle ei meeldi ja sestap ilmselt ma sealt ka eemale hoian.

 

No ja muidugi kõik need jutud ka veel, et kuidas saunatamine on tervisele ja kaalulangetamisele hea ja vajalik külmarohi kah.  Saunast näki kombel vette karata on omaette rõõm.

# 81 # pargipingid

See on ilmselt ka varasemast avalikult teada, et pargipingid mulle meeldivad :) Ma ei teagi,kust see alguse sai. Ilmselt järjekordsel reisil olles üritasin mingit oma nišsi välja tuua reisipiltides (a la nagu on need follow me sarja pildid) ja hakkasin erinevatel pargipinkidel istudes pilte tegema. Nii ta läks.

Ootan juba, et kevad oleks niipalju kevade nägu, et lumi oleks läinud, päike soojendaks rohkem ja saaks rahulikult Tallinna parkides korraks maha potsatada ja nautida.

Ja interneedust surfates ma näen, et reisida on mul veel paljudesse kohtadesse, niipalju ägedaid pinke tuleb üles leida :)

nt:

pilt siit

pilt siit

pilt siit

# 80 # värvid

Ilmselt sellest, et ma Eestis nii väga kaamerat kaasas ei viitsi tassida või kui kaasas, siis ei viitsi jällegi kotist välja võtta, tundub mulle, et igal pool mujal on nii palju värve.

Ja värvid mulle meeldivad - sukad, kleidid, pargipingid, taevas, majad, autod, linnud, jaaniiedasi.

Rohkem värvi tahan :)

(mis ei tähenda muidugi, et minnes poodi värvilist kleiti ostma, väljun ma sealt sajanda musta kleidiga....)

Tampere, 2012

Tunis, 2012

Darwin, 2012

Lorne, 2012

Perth, 2012

The Pink Lake, 2012

Bangkok, 2011

Dublin, 2011

Krabi, 2011

Stockholm, 2011

kolmapäev.

Meeskolleeg:
"Ma olen koguaeg mõelnud, miks on sinusugusel väiksel neiul suur Volvo...  Nüüd ma näen. Vaata seda käekotti (osutab mu kotile), see on nii suur, et väiksem auto ei veagi seda ära..."

---

Jätkuvalt olen hämmingus. Viimasel kuul-paaril oma üürikas diivanvoodis magades, täiesti lõpp, kuidas mul hommikul selg, kondid-luud on valusad. Läheb pool tundi venitamist-painutamist-masseerimist, enne kui eluvaim sisse tuleb. Igal hommikul sama jama.

VÄLJA ARVATUD need hommikud, kui ma härra kaisus ärkan. Mitte mingit probleemi siis.

Ometi peaks ju kaisus olema sundasend ja kondid kangemad...

Ühesõnaga, kaissu tahan.

---

Räägime härraga kevadest.
Härra: "Oo, kevad tuleb, saad nüüd seelikuid kandma hakata."
Mina: "Ma kannan seelikuid terve talv, ka miinus kolmekümnega. Kevad on SEE, kui saabaste asemel saab kingad jalga panna."

Muheleme.

---

herz: "Joosu, mismõttes sul on täna teksad jalas? Me kinkisime sulle ju palju sukki!"
Joosu: "See on minu kingitus sulle täna!!!"

:)

---

# 79 # pikad mehed

Et ma ise olen ka suhteliselt pikka kasvu, siis mehed peavad ikka veel pikemad olema. Ikka nii, et ma saaksin rahumeeli kontsadega ringi kablutada ja mehed ei ole kõrval lõuaalla.

 

(Kuigi ma pean mainima, et mul ekshärra ei lubanud kontsi kanda, sest siis ma olin temast paar cm pikem... ja aastaid ma ei kandnudki, pärast oli tükk tegu, et end taas kõndima õpetada...)

 

Vahepeal mu elus oli mingi periood, kus paljud meeskolleegid/sõbrad olid umbes minupikkused. Päris nukker oli ja ma vist isegi ahastasin blogis, kus kõik pikad mehed on? :D

 

Nüüd leian end ringi sädistamas pikkade ilusate toredate juuneimit meeste seltsis. Täielik nauding :) Ma omistan pikkadele meestele ka rohkem huumorisoont, turvatunnet ja muid boonuseid. Nad lihtsalt köidavad mind rohkem.

 

Vennad on ka pikka kasvu, seega otseloomulikult ilusad, toredad, vaimukad, parimad :) Härrast rääkimata.

teisipäev.

Joosul on sünnipäev. Kui me muidu oleme siin kolm musketäri, kes keda üle lööb seeliku pikkuse, kleidi erksuse või suka mustritega, siis täna ma tegin kingituse. Vot sellist kingitust pole ma küll varem ühelegi sõbrannale teinud - ma panin hommikul jalga teksad!!! :) Kleit on lihtsalt nii lühike, et töö juures ma seda nii kanda ei julge, kui suvisel ajal välismaa rannas :) Ühesõnaga, joosu, mu kingitus nr 1 oli sulle täna see, et ma jätsin kogu tähelepanu sulle.

 

---

 

Nädalavahetusel olid matused. Mind liigutas taaskord, kuidas mu mehed olid need korraldanud, ilus ja südamlik oli.

 

Ja siis juhtus... sugulased. Kui kadunukesega hüvasti jätnud olen ja lähematele kui ma ise kaastunnet avaldan, võtab siis nn kõigekurvem selle vastu absoluutselt kõige kohatumalt ja valjuhäälsemalt, kui ma eales karta oleks osanud: "A kus SA siis nüüd elad ka?"

 

Mida pekki?

 

Ma jätkuvalt rullin silmi. See oli siis see aeg ja koht?

 

Teine "üllataja" oli inimene, kes pole 15-20 (kes neid aastaid ikka loeb) meie pere elus sekunditki osalenud ja kes tuli mulle sõnu peale lugema, kuidas mina oma perega suhtlema pean.

 

Mida pekki vol.2?

 

Hingan nüüd sisse-välja. Poen tagasi oma urgu, eemale neist inimestest ja elan nii, nagu oskan ning püüdes tasapisi teisi mitte kritiseerida. Loodan, et ühel päeval elavad teised ka nii.

 

---

 

Kui tihti vaatad sina oma postkasti? Käib sul üldse midagi asjalikku postkasti või ainult rämpsmeil? Sest nii palju, kui ma oma sünnipäevakülalistelt ääriveeri uurinud olen, et nooo kas postkastist oled midagi leidnud?, tuleb vastuseks, et aa, aga ma vaatan kord kuus/aastas postkasti üldse...

 

Ja mina veel nägin vaeva oma eriti ägedate kutsetega...

 

---

 

 

# 78 # käsitöö

Põhikooli ajal ma olin hull käsitöökunn. Kõikvõimalikke kudumisi, heegeldamisi ja tikkimisi tegin. Kõik käterättide ja laudlinade ääred heegeldasin ära :) Emal oli sama komme, just nende rätikute pitside heegeldamise osas... tänapäeval ma enam pole märganud sellist asja...

 

Siis tuli Tallinnas gümnaasium ja sela ometi käsitöö tundi ei olnud, seega on kõik mu oskused soiku vajunud.

 

Eile istusin terve õhtu, 4,5h ja õmblesin nööpe :) Ma ei taha niipea ühtegi nööpi enam näha :) Seda enam, et mul on paar korralikku põletusvilli sõrmedel, lõbus ettevõtmine oli. Ütleme nii, et viimased 2,5h oli korralikult siiber juba, aga et ma muidugi jätsin toimetamise viimasele minutile, siis edasi lükata ei andnud ka.

 

Ma nimelt meisterdasin joosule kingituseks 80 värvilise nööbiga sukkpüksid :) Ma nüüd ootan neid tema jalas näha! Ise olen juberahul, kannaks isegi :)

 

Värviliste nööpide ongelma oli muide suur. Alles viimase 20 nööbi juures tuli mõte, et igavad nööbid võiks ju küünelakkidega üle värvida :D Nendest said muidugi kõige ägedama nööbid.

esmaspäevane pildipostitus

Ilus-kole nädal oli. Selline kokkuvõte siis.

 

Esilinastus Kadri Kõusaare uus film,
millele härral oli kutse kahele.
Vaatasime filmi ja pärast patseerisime aftekale ka.
Filmist: mulle see meeldis,
hoolimata sellest, et katkendlik oli teine.
Ühel stseenilt teisele minek ei olnud eriti sujuv
ning seosed pidid ise looma.
Nii mõnegi stseeni puhul jäi küsimus,
et mis sellega öeldi taheti, miks-kes seda nüüd tegi.
jne.
Muhelesime, et eestifilmilikult ikka ängi oli ka :D
Jaa oo, ei saa ju mainimata jätta filmi "diivat",
billeneevet.
Oh jumal!!!
Kui varemgi olen kuulnud mõistet kilesse pakitud viiner,
siis see oli tõesti õige koht seda öelda.
See seelik ei seisnud tal üldse seljas
ja seda, mis loodus talle andnud on,
näitas ta kõigile vaatajaile.

Palju ilusaid hommiku- ja õhtusööke oli see nädal.
Lilled, mis kingitud naistepäeval ilmselt suuuuuure armastusega,
püsisid värskena üle 10 päeva.

Balti jaama informatsioon.
Keegi on seksist tüdinud,
täiesti müstiline fakt :)

Roadtripi seltskond.
Nädalavahetus sisaldas endas matuseid,
minu villi põletatud sõrmi ja venna monokulmu.
Kõik kolm oleks võinud olemata olla.
Aga viiene Mia ja aastane Bosse (pildil) magasid rahulikult,
õnneks neid ei kurna muu maailma mured.

# 77 # lemmikloomad

Kui ma oma kiiret pealinna elu elan ja muudkui ühest kohast teise tuiskan, siis lemmikloomade jaoks aega ei jää. Eks ma ikka olen mõelnud omale kassi näiteks võtta, aga siis mõtlen jälle, et kus ma siis reisida saan, kes tahaks teda nii kaua hoida jne.

Aga maal on mul paar tegelast küll. On (Röövel) Rolf ja valge kõuts Thomas. See rõõm, mis looma silmis on, kui pererahvas lõpuks koju tuleb, seda ei saa kelleltki teiselt.

Nii ma siis veidi tuustitasin oma Röövlit ja veidi onupoja koera, kes meiega autoga kaasa seikles. Nii nummid, et mõtleks või omalegi võtta...

# 76 # wifi

Tore, et meil internet igas metsatukaski olemas on. Nii saan rahulikult maal vanematekodus kamina ees diivanil lösutada ja uurida, kuhu klubisse preilid õhtul ka minemas on. 

Wifi poolest on hästi tore kant Aasia. Nii palju-vähe, kui mina seal seigelnud olen, igal pool oli olemas tasuta wifi, surfa terviseks. Eestis mul telefoniga nii väga wifist puudust polegi, on datapakett ja nett olemas igal pool, aga muu maailm nii lahke wifiga ei ole kui Aasia.

On, millest õppust võtta. Netihoolikud armastavad ka reisida ja sellega teisi kursis hoida eksole :))

# 75 # armumine

Ma nendest armumistest ei räägi, kus ise oled täiesti ära kiindunud, aga teine pool ei tea su olemasolust midagi. Aga see sind ei takista eksole, isegi truu oled talle ja ei vaata teisi poisse :)) No selliseid lugusid on mul ka olnud :)

Ma räägin nendest armumistest, kus ei jõua ära oodata uut kohtumist, käest kinni hoidmist, näha neid silmi, mis ainult mulle säravad. Kus koos olemise aeg on nii lühike ja aeg kohtumiseni liiga pikk. Armumised, kus kohtumistel ootavad ees õrnad suudlused, embused, seksikad naeratused...

(härra, märts 2013)

 

 

Armumised, kus telefonikõned on tundidepikkused, kus vahel ollakse toru otsas vaikimisi ja vaadatakse koos arvutist või telerist midagi. Armumised, kus ei ole kohustust teisele kingitusi või üllatusi teha, aga sa teed veel topelt rohkemgi, sest sul tuleb see südamest. Armumised, kus kaks inimest mahub mugavalt magama kitsale diivanile, kuhu muidu ei mahu üks telekatki vaatama.

 

 

Ja see hetk, kus sügavalt silma vaadates mõlemad tunnistavad, et on armunud.

# 74 # huumor

Kas on üldse kedagi, kellele ei meeldiks nalja teha või vaimukas seltskonnas viibida? No ma ei tea... :) Mina hindan oma sõpru selle järgi, et neil on väga hea arenenud huumorisoon (loe: nad saavad minu kiiksuga huumorist aru ja naeravad ja teevad ise samasugust huumorit mulle vastu). On muidugi ka neid tutvusringkonnas, kellele seda soolikat jagatud ei ole, pean tõdema, et on paar inimest mul, kes kunagi olid lähedased, aga täna pelgalt tuttavaks loen ja kes kritiseerivad või suhtuvad minusse põlglikult. Nagu see mulle korda läheks :) See, kui mõni minu naljadest aru ei saa, pole minu probleem :)

 

 

Meestes ma hindan huumorisoont kohe eriti, mees peab mind oskama naerma panna. Ma ei oskagi midagi rääkida, kui mees nalja ei mõista. Sest olgem ausad, ka mina peidan oma aegajalt esile kerkivat ebakindlust ikka huumori, sarkasmi ja mõnikord ka iroonia taha eksole. Laksan ise ja mõnus, kui mulle valusalt tagasi laksatakse :) Tähendab, oma mees Havannas!

# 73 # fotostuudios käimine

Kui tahes palju ma pildistan ise teisi või oskajad mind õues-toas-reisil, siis vahel tekib siiski tahtmine fotostuudios tehtud piltide järele. Edev olen :)

 

Väiksena viisid tädi ja vanaema mind koguaeg fotostuudiosse ja mul on ikka väga udupeeneid pilte pruuni kardina taustal :) Sealt ma ilmselt selle pisiku sain ka. Nüüd alles hiljuti käisin teadaolevalt taas stuudios ja sain taas hamba verele, tahaks veel. Eks ma varsti pöördun oma fotostuudio-graafi poole taaskord ja juba uute põnevate mõtetega.

ninast, köögist ja sammulugejast

See julgelt pealelennatud blogiprojekt "iga päev üks asi, mis mind rõõmustab või lihtsalt meeldib" on päris raskeks muutunud. Ca 70 asja on kirja saanud, mõned postitused on veel plaanis, aga nendel on oma aeg. No ca 90-100 asja saab kirja linnulennult, teistega on juba nuputamist :)) Nii vähe (asju) ongi mul õnneks vaja? :P

---

Ma olen oma sammulugeja ära kaotanud :( Viimati nägin teda trennis, koju ta minuga ei jõudnudki...

---

Lappasin oma vanu kaustasid läbi ja leidsin sellise eesmärgi:

Taipasin, et 2012 see juhtuski.

---

Käisin nina hädadega arsti juures, noh ca 30 aastat kannatamaist on viimaks ära tüüdanud, et veri hakkab iseenesest voolama. Ootan nüüd küll analüüside tulemusi, aga tõenäoliselt saadetakse mind mandlioperatsioonile. oo happy day.

---

Põhimõtteliselt algab täna nädalavahetus. Teen küll tööd, aga mõtted on mujal. Nt - mis imet köögis korda saata ehk mida õhtusöögiks teha härrale :)

# 72 # flirtimine

Lugesin ühte artiklit naine24-s, kus oli toodud levinumad külgelöömise avalaused :) See "Vabandust, ma kaotasin oma telefoninumbri ära, kas sa saaksid mulle enda oma laenata?" oli nii hea, et ajendas flirtimisest ja külgelöömisest kirjutama.

 

Mul nii kiire hooga ei tule ühtegi sellist avalauset meelde, mida siin välja tuua. Kurjam küll :)

 

Aga flirtimine ise on tore küll. Absoluutselt kasutan ma seda igapäevaselt töö juures, et saada meestekollektiivis, mida mul vaja on :) Andmeid või tagasisidet või kooskõlastust... Naiselik kavalus juunõu :P Ja ega ma neid kontsi-kleite ka puhtalt ainult iseenda rõõmuks kanna.

Aga äkki mõni kommentaar selle kohta, kuidas teid ära rääkid aon proovitud? :P

# 71 # päris moos

Lapsepõlvest mäletan alati suurt moositegu, või noh üleüldse suurt tegu - küll tegime õunamahla, küll hapukurke, küll moose ,siis kompotte, seeni jaaniiedasi. Koguaeg tehti sisse.

 

Mingi hetk läks jube popiks, et häh, poest on ju kõike saada ja "kes neid sissetehtud asju sööb, kelder manti täis." Siis hakkasime marju sügavkülma panema ja aastaid oli see täielik hitt.

 

Olgem ausad, hommikupudru peal on ikka kõige parem asi üldse "päris" moos, see isetehtud. Poe moos on alati mingi želee-laadne toode, üldse mitte SEE. Kui ma oskaks kirjeldada, mis SEE on muidugi :)

 

Mul sai moos otsa ja no iso ongelma oli. Päeva päästis preili M, kes tõi oma ema moose mulle. Ma ei oska seda sõnadesse panna, kui ilus hetk see oli! Aitäh!

Hiljem:
Oh! Ma sain praegu eriti nunnud viis purki moosi oma blogilugejalt. Eriti südamesse minev hommikutervitus! Aitäh sulle veelkord, Kadri! ;)

esmaspäevane pildipostitus

Panin posti 20 vanakooli ümbrikut,
milles vanakooli postkaardid.
Vnimanie - sünnipäeva ametlikud kutsed läksid teele.
Ma oleks päriselt ka tahtnud näha postiljoni ilmet,
kui posu selliseid ümbrikke eest leidis :))
Vähe sellest, et nende saatmine mulle rõõmu tegi,
härra (kes mulle need ümbrikud üldsegi hankis, mmuah!)
suutis mind ennast ka sel viisil üllatada naistepäeval.
Topeltrõõm!
12 points goes to härra :))

Drink Baris oli stand up comedy õhtu.
Muidugi käisime.
Ma päris lõpuni ei viitsinud kahjuks olla,
see pildil olev taanlane ei osanud ikka väga kvaliteetnalja teha
ja see nullis emotsiooni minu jaoks.
Präänik oli lõpuni ja kiitis :)

 

Naistepäeva hommikust töö juures on veidi juba kribatud,
sellised nupsikud olid muuseas laua peal.
Tunnen, et kevad ikka hiilib ligi.

 

Nädalavahetuse veetsin härraga,
kes mind mootorsaaniga sohu viis.
Leidsin eest Navitrollamaa.
Imeilus oli ja sigakülm.
Mootorsaaniga manööverdas härra eriti osavalt,
pildil on juba soo,
aga enne seda oli mets,
kust läbi ja üle puunottide tuli laveerida.
Tõeliselt proff :D
Vahepeal küll oli tunne,
et ta tahab mind maha raputada saanilt,
aga ma ei andnud alla :))

Veidi kunstilisemat muljet ka :)
Pilt rohujuure tasandilt.

Kui mootorsaaniga oli sõidetud,
tahtsin ma pildi jaoks ka tõukekelgu ringi.
Päädis sellega,
et sain, mis tahtsin :)
Panin siis selga kevadise kleidi
ja ikka värvilised sukad ka.
Hullult külm oli, aga pildi nimel onju :)
On ennegi ulmelisi asju tehtud pildi nimel.
Esiti sättisin end tõukelgule ette istuma,
aga see polnud kõige parem poos.
Külm oli noh ja seelikusaba ka lühike :D
Siis astusin taha kelgu..emm...
kuidas neid nimetatakse? .. -
raudadele
ja lasin härral kogu füüsilise töö edasi liikumiseks teha,
ise nautisin sõitu :))
Härra oli rõõmus, et ma ikka tema vormis püsimise peale mõtlen.
Muidugi :D
Püüdsime kinni päikeseloojangu :)

Ja enne, kui tee Tallinna tagasi viis,
sain musi ka kaasa.

# 70 # päikeseloojangud

Ma esiti plaanisin päikesetõusudest kirjutada, loe: härra lubas vedada järvele vaatama. Kahtluse all oli see mul kohe ja muidugi me ei roninud sooja teki alt välja miinus miljoni (vähemalt) kraadi kätte.

Seetõttu tuleb päikesetõusudest postitus mõni teine kord, praegu tuleb hoopis päikeseloojangutest. Neid on praegu hea lihtne tabada, päike veel loojub sellisel kellaajal, kui rahvas liikvel on. Nii me oleme härraga päris mitmel korral muinasjutu kombel päikeseloojangusse kapanud - küll mootorsaaniga sõites, küll tõukekelguga, küll jalutades. Praeguste külmakraadidega on see kaunis värvidemäng ka, nuriseda pole midagi.

Üks meeldejäävamaid päikeseloojanguid on veel (üllatus-üllatus) Austraaliast, kui terve päeva Ulurut vaatlesime. Või siis Darwinis imeliste värvidega kera merre kukkus. Või pikki tuhandeid kilomeetreid  eikellegimaal tsivilisatsioonist väljas sõites päikesega võidu - kes jõuab enne - päike või meie leida öömaja kohta.

Väga palju päikeseloojanguid, väga palju mälestusi. Veel rohkem tulemas :))

Peipsiääre, 2013

Perth, 2012

Albany, 2012

Broome, 2012

Darwin, 2012

Uluru, 2012

# 69 # hommikusöök voodis

Sellist luksust saan ma härra juures. Rohkem sõnu polegi vaja ;)

# 68 # sülearvuti

Mäletan , et igiammusel ajal ühikaelu elades oli nii mõnelgi kaasvõitlejal läpakas. Mul siis polnud veel korralikku lauaarvutitki, siis oli neid üldse vähestel veel. Imelik praegu niimoodi tagasi vaadata... Et millal see plahvatus toimus, et sülelastelgi arvutid ja nutiplutid on, no enamvähem sünnitusmajas antakse kaasa.

Ja ma ei arvanud üldse läpakatest midagi sel aal. Ikka õige suure kasti ja kuvariga asi laual peab olema :)

Täna on mul teine läpakas, esimesel lendas emaplaat ja oligi kogu muusika. Ja ma ei kujutaks üldse muud moodi ette enam, et ei haaraks kuhugi minnes kaasa läpakat ja laadijat ning oleks  seega kogu maailm kotis kaasas. Nagu Mary Poppinsil.

naistepäev jätkub...

Lisaks sellele, et töö juures oli fantastiline päev - mehed tõid lilli, kallistasid üksteise võidu, lugesid luuletusi, tõid kooki ja oli üldse soe tunne, siis ka härra ei jäänud sammugi maha selles võistluses.

Et me olime üksteisest kaugel, siis ta helistas ja soovis kenasti kõik kaunid soovid mulle ära. Ma pidin muidugi naiselikult väikese utsituse tegema, et töö juures mehed uputavad lilledega üle. Härra ei näidanud midagi välja :)

Õhtu poole, kui ma parasjagu sõitsin autoga, helistas uuesti. Lobisesime pikalt, kui ma manööverdasin fooride all, tanklas, tankisin paagi täis, manööverdasin tänaval, jõudsin koju, parkisin, haarasin lilled ja muu tavaari autost, lukustasin uksed, liikusin koridori, siis trepist üles tuppa, avasin ukse, võtsin riidest lahti-saapad jalast, panin lilled vaasi. Kõik see aeg ise ühe käega telefonis eksole.

Vahepeal härra uuris, et kaugele ma ikka jõudnud olen. Kui kuulis, et välisuksest koridori, hakkan tuppa minema, saabus küsimus, et postkasti ei vaata?

Ma arvasin, et ei vaata, et pärast... Tekkis muidugi korra küsimus, et ka speaksin vaatama???

Härra sujuvalt nii möödaminnes: "Ega ma ka ei tea..."

Oolrait, tuppa ära jne.

Et ma aga poole tunni pärast autosse istusin, et tema juurde sõita, siis toast väljudes ikka kiikasin postkasti ka. Siruli pidin kukkuma :))

C 8 mapta ÜMBRIK ja 2 postkaarti selle sees ootasid mind seal!!! Et ma just kaks päeva tagasi olin ise postkasti pannud 20 vanakooli ümbrikut, siis oli ise sellist eest leida ikka hea üllatus küll :))

Ja sees olid maailma roosamannasemad jutud ja ma armusin veel 10x rohkem ära :) Nullis sellega kõik kolleegide lilled ja koogid ja kallistused :) Kavalpea ootas muidugi live's mu reaktsiooni, aga ei saanud väga rõhuda ka, et ma sinna postkasti ikka kindlasti läheks :)

Ja siis ma muidugi sõitsin terve tee mitu tundi jutti muudkui silmade särades, et eest leida järgmine vaatepilt:

Võttis vist väljakutset tõsiselt, kui mainisin, et olen lilledesse uppunud :) Eks mulle meeldib natuke teda kiusata ka ;)

Nüüd ma olen kuurortis ja levist väljas.

Mmuahh ning ilusat päeva, naised!