teisipäev.

Joosul on sünnipäev. Kui me muidu oleme siin kolm musketäri, kes keda üle lööb seeliku pikkuse, kleidi erksuse või suka mustritega, siis täna ma tegin kingituse. Vot sellist kingitust pole ma küll varem ühelegi sõbrannale teinud - ma panin hommikul jalga teksad!!! :) Kleit on lihtsalt nii lühike, et töö juures ma seda nii kanda ei julge, kui suvisel ajal välismaa rannas :) Ühesõnaga, joosu, mu kingitus nr 1 oli sulle täna see, et ma jätsin kogu tähelepanu sulle.

 

---

 

Nädalavahetusel olid matused. Mind liigutas taaskord, kuidas mu mehed olid need korraldanud, ilus ja südamlik oli.

 

Ja siis juhtus... sugulased. Kui kadunukesega hüvasti jätnud olen ja lähematele kui ma ise kaastunnet avaldan, võtab siis nn kõigekurvem selle vastu absoluutselt kõige kohatumalt ja valjuhäälsemalt, kui ma eales karta oleks osanud: "A kus SA siis nüüd elad ka?"

 

Mida pekki?

 

Ma jätkuvalt rullin silmi. See oli siis see aeg ja koht?

 

Teine "üllataja" oli inimene, kes pole 15-20 (kes neid aastaid ikka loeb) meie pere elus sekunditki osalenud ja kes tuli mulle sõnu peale lugema, kuidas mina oma perega suhtlema pean.

 

Mida pekki vol.2?

 

Hingan nüüd sisse-välja. Poen tagasi oma urgu, eemale neist inimestest ja elan nii, nagu oskan ning püüdes tasapisi teisi mitte kritiseerida. Loodan, et ühel päeval elavad teised ka nii.

 

---

 

Kui tihti vaatad sina oma postkasti? Käib sul üldse midagi asjalikku postkasti või ainult rämpsmeil? Sest nii palju, kui ma oma sünnipäevakülalistelt ääriveeri uurinud olen, et nooo kas postkastist oled midagi leidnud?, tuleb vastuseks, et aa, aga ma vaatan kord kuus/aastas postkasti üldse...

 

Ja mina veel nägin vaeva oma eriti ägedate kutsetega...

 

---