remontika

Veel kolimisest.

(Arvatavasti on juba siin blogis kolimise üledoos, aga noh see on praegu mu elus üks mahukamaid ettevõtmisi. Vähemalt ma kirjutan midagi eksole :D)

 

Viis aastat tagasi kolisin ma samasse pessa, kuhu nüüdki. Asjaolud olid siis teised - suhe lõppes, kannatamatu ootamine, et saaks välja kolida. Mitte just suhte või meie omavahelise suhtlemise pärast, vaid et selleks hetkeks oli mul tollane pingpongi suhe nii ära tüüdanud, et ma tahtsingi juba omaette olla.

 

Mäletan tollast elevust - visualiseerisin, kuidas diivaneid ümber tõsta, kuhu midagi lahti pakkida, kuidas kööki normaalsemaks teha.

 

Täna taas protsessiks valmistudes on mul samasugune elevus sees. Mitte tunne, et kolin kuhugi tagasi, vaid et kolin kuhugi uude kohta. Ja et mida kõike paremaks-mugavamaks teha, renoveerida-remontida. Sest elu näitab, et sisse seades enam ikka nii hõlpsalt majandama ei hakka.

 

Seega otsustasin esimese asjana sisse seada automaatse sooja vee. Algus oli imeline - tegin meili teel päringu firmasse, kiirelt saabus telefoni tel tagasiside, töömehe sain JÄRGMISEKS päevaks!!! Vau! Internetti ootasin vist oma 3 nädalat, kaabeltelevisiooni üle nädala. Ja siis gaasitehnik - järgmiseks päevaks.

 

Edasi läks nutusemaks. Kui kokkulepitud kell keset tööpäeva (mille siiski normaalse Ülemuse puhul küsimusteta vabaks sain) omas-võõras* korteris istusin, siis härra töömees küll ei saabunud. Pool tundi otsustasin anda laekumiseks aega, siis helistasin oma klienditoele, sellele, kellega eelnev suhtlus äärmiselt normaalne ja kiire oli. Too härra oli hämmeldunud, mismõttes pole kohal, asus kohe asja uurima. Hetke pärast helistas tagasi, vabandas ette-taha, teatas, et nüüd pidavat sõitma töömees minu suunal.

 

Härra töömees, nimetasime vahepeal telefonis härraga asju analüüsides ta Vasjaks. Ütleme siis, et Vasja lendas peale tund aega kokkulepitust hiljem. Oolrait.

 

Ma oma naiivsuses olin vaikselt arvestanud klienditoe hinnanguga. Kell 13.30 tuleb, ca 1,5h, noh jõuan veel tööle ka tagasi, et kiired asjad tööpäeva lõpus üle vaadata.

 

Vasja oli hull flirtija, ca 40-aastane vene mees. Küll ta siis kurameeris seal ja muudkui lobises. Ma selliseid asju väga ei salli - ma maksan sulle töö tegemise eest, tee asi ära, ma tegelen oma asjadega niikaua. Ei, muudkui vaja silma heita ja kõkutada.

 

Läks ca 5-6 minutit ja paar telefonikõnet vannitoas, kui Vasja ilmus välja, et ongelma. Minu soovitud seadme puhul suitsutoru ei klappivat. Teisel mudelil klapib, selgitas välja, et see on kontoris olemas ka. Ma siis leidsin, et ma ei hakka uut päeva selleks protseduuriks jälle valima, et taas töölt puududa, lasin Vasjal kontorisse järgi minna.

 

Ootasin siis tema naasemist. Seekord läks lihtsamalt, tuli peagi tagasi, arve muudetud jne. Asus toimetama.

 

Mingi hetk saabus Vasjale seltsi töödejuhataja-järelkontrolli laadne toode. Koos nad asjatasid.

 

Siis hakkas nalja saama.

 

Sain sõimata, et miks on torud-kraanid-asjad seina sisse ehitatud. Teate, ma läksin närvi :) Et mismõttes sa õiendad minuga? Ühest küljest saan aru, et töömeestel on vaja tagada ligipääs, aga näidake mulle mõni normaalne inimene, kes tahab elada oludes, kus igal pool torud värgid lipendamas, remondist ei haisugi. Nii ma nähvasin ka :)

 

Miks ma vihastusin oli pelgalt sellest tingitud, et kodu ostsin ma endale just sellises korras, et ise ei peaks kohe remondiga tegelema, aga oleks viisakas koht sees elamiseks. Normaalne soov eksole? Keegi teine oli targad otsused vastu võtnud ja ehitanud. see sõim, mille sain, ei läinud minu puhul nagu asja ette.

 

Aga jah, kust pidid nemad seda ajalugu teadma eks.

 

Sellegipoolest, mida sa õiendad? Ma olen Tallinnast, ma maksan.

 

Järgmise sammuna hakkasid Vasja ja Co õiendama, et vannituba tuleb maha lammutada, et torudele ligi pääseda. Et see on gaas ikkagi ja ohtlik jne. Tundus, et ajalugu kordub taas. Selle lammutamise tungi peale ma nõudsin vastu, et kui lammutate, siis taastate ka. Muidugi läks ving kohe suuremaks, sest "Meie ei ole ehitajad, me oleme gaasieksperdid."

 

Hullasid ja möllasid seal vannitoas, ma istusin diivanil ja ootasin hirmuga. Vannituba seekord ei lõhutud.

 

Kui ma lootsin ca 15 ajal tööle tagasi jõuda, siis tegelikkuses sain koju ära alles kl 19. Eks Vasja oli ise ka rohkem õnnetu, tal oli päeva viimane töö, aga näed, ei saanudki kiirelt koju. Veelgi enam, ta ei tahtnud üldse ära minna. Muudkui jutustas kõkutas taas.

 

Selle pika ootamise peale tegelesin oma sisemise tuhina ja elevusega. Et mida kõike veel remontida-parandada oleks vaja. Ma ilmselgelt pole veel piisavalt vastu näppe saanud töömeestega. Tunne on alati keset seda porri olnud, et oli siis vaja toimivat asja torkima hakata?

 

Jõudsin härraga asju arutades tõdemuseni, et kui väga ma ka ei tahaks suure tuhinaga kohe kõike ära teha, siis raha mul selleks ei ole. Ma tahan seina maha lammutada, et see motiveeriks edasi remontima. Se eeldab uusi põrandaid, lage, seinade värvimist. Uus köögimööbel täies mahus. Elutuppa ka uus mööbel. Ma ikka mõtlen suurelt eksole.

 

Häirib ka koridori lahendus, kus seina on visatud sama laminaat, mis põrandatki katab. Teeb pisikese pimeda koridori veelgi pisemaks. Äkki aitab heledaks värvimine??? Selle saaks küll kohe ära teha. Kohe palju uusi küsimusi. Kas värv hakkab ikka ilusti peale? Enne peaks vist mingi liivapaberiga üle käima ja karestama veidi?

 

Igatahes, remontika postitusi tõotab tulla veel. Kui mitte siia, siis rubriiki "so nailed it" kindlasti :D

 

*oma korter on ikka väga võõras korter, kui sees ja ümberringi on teise inimese asjad. Häiris lausa. Võibolla mitte isegi asjaolu iseenesest, et võõrad asjad, vaid see viis, kuidas need asjad olid seal. Kõik oli pilla-palla, kuhjas, lademetes. Aaaahhh! Vot selle olen ma küll emapiimaga kaasa saanud, et mulle ei meeldi laiali pillutud asjad! "Igal asjal on oma koht" oli ema lemmikütlusi ning nõudlik-kurjustav "Kas sa võtsid (selle) (sealt)???" teine tema ütlus. Oi ma ei sallinud seda väiksena, aga üha rohkem ma näen, et ma olen need asjad üle võtnud. Kui ema stiil on rohkem kõik riiulid-nurgad-kapipealsed nodi täis, stiilselt, siis mind se veidi ka häirib. Ma tahaks kõik asjad kappidesse-panipaikadesse ära paigutada, kus igal asjal on oma koht (khm) ja kust neid on LIHTNE kätte saada. Mitte et peaks hunnikuid ümber tõstma. Väliselt meeldib mulle lihtne (asjadest) puhas oleng, tuumakas sisu jäägu peitu. No nagu ma ise eksole (muig). Seetõttu mind häiris kohutavalt mu oma kodu praegune täide, jättis musta ja räpase mulje (pesemata nõudest, tolmust jne rääkimata).