Kõigepealt ma käisin Iirimaal. Taaskord tõeliselt äge koht, nautisin iga hetke, ka neid paduvihmaseid-baleriinalirtsuvaid ja selg-kann-jalad valutavaid. Mis värk on selle UK ja Iirimaaga, et mind sinna ikka tagasi kisub?
Siis kui ma tripilt tagasi jõudsin laupäeva pealelõunal, teadsin juba ette, et õhtuks on üks üritus broneeritud. Koju saabudes laksas aga hullem väsimus peale (ega's iiri magama minda eksole). Kohusetundlik mina, kes ma olin sõna andnud (ja alternatiiv oli ju igav - koju magama jääda), vedasin end ikkagi toast välja ja aadu eestvedamisel Viimsisse. Kujunes välja väga humoorikas, meeleolukas ja tore õhtu, magama sain enne hommikut.
Sellest, mis pühapäev kaasa toob, ei teadnud ma kell 9 hommikul pesu pestes veel midagi (seltsimehed unetud, tere! siis, kui võiks rahumeeli magada, ei! uni läheb ära varakult). Kui ma olin kokku leppinud preili m-ga Kadrioru pargi jalutuse ja pärast kino, siis see, et kino peab saama, ei tähenda üldsegi kinno minemist. Seda olen ma selle aastaga küll õppinud.
Niisiis, me polnud veel parkigi jõudnud, kui preili m andis telefonikõne tulemusel käsu seelik seljast kaotada ja teksad-tagi selga tõmmata. Ja siis leidsin ma end mootorrattalt seljakotina.
Ei olnud paanikat, üldsegi mitte, mkm. Turvavööd ei ole! Kust ma kinni hoian! Ihsand, mis siis saab, kui ma siit kukun? Mitte midagi toetavat ei olegi mu ümber? - need olid ühed paljudest mõtetest, mis ma seljakotina mõlgutasin.
Ja kõik need kiirendused, pidurdused, kurvid, eesti teede "hüppekad", möödasõidud - kogu aeg küüntega plekist kinni hoidmine. Nüüd ma tean, mis tähendab olla inim-iminapp. Ja siis see sirge maantee. Kiirus. Friiiiiiiidom. Now I'm a beliver (ilmselt mul ei ole veel piisavalt rahanõudvaid hobisid).
Sain ka vastused küsimustele, et kuidas mootorratturid omavahel suhtlevad ja kuidas on üldse. Ma ikka autos olen mõelnud, et ratta seljas on ju nõme :)
Ja selle ma sain ka selgeks, et mingi teksad-tagi ei ole ikka väga option küll. Korralikku varustust on vaja, sest sigakülm oli. Käed külmusid nii krampi ära, et ma enam ei tundnudki neid (aga tasakaalu hoidis siiski hästi) ja liigutada ka ei julgenud, sest ma ei tundnud, et kuhu see käsi pärast tagasi panna.
Fantastiline oli see, kuidas kilomeetrid lihtsalt kadusid. Kui esimese nö proovikas Tallinn-Keila oli üle elatud ja ma olin arvamusel, et võime jätkata küll sõitu, ei lähe siit marsa peale, siis nähes viita Haapsalu 73 km pidin südari saama, et kuidas ma selle küll üle elan. Järgmine hetk, mida mäletan, oli viit Haapsalu 19. Kuhu kilomeetrid kadusid??? Ja kui ma seljakotina mõtlesin, et hmm Haapsallu jäätist sööma on päris hea mõte, siis kohale jõudes kas ma tahtsin jäätis või? Topeltkeev kakao, palun!
Missest et tagasijõudes olin kringliks külmunud, missest et hommikul ei jaksanud käsi nii palju ka liigutada, et tekki pealt lükata, missest et mul on KÕIK kohad valusad (käed, õlad, kael, tagumik jaaniiedasi) (ma vist vahetan trenni mootorrattasõidu vastu välja, palju tõhusam trenn :D), ma tahan veel :)
Pealkirjal muideks ei olnudki postitusega muud pistmist, kui ei nägin sellise tekstiga t-särki :)
Ahjaa! HOIATUS ikka ka!!! Facebookis levib postitus "Koit Toome uus singel". Ära mitte mingil juhul seda linki kliki, kuna selle all peitubki Koit Toome uus singel. Hoiata ka oma FB-sõpru!


4 kommentaari:
Mul on katsesõit ees veel ootamas. Ja ma vägaväga loodan, et see meeldib mulle nii palju, et minust saab julgejänes ja ma unustan ära, et ma kardan jalgrattagagi väga kiiresti sõita. Sest ma ARRRRRRRMASTAN mootorrattaid! Nii ilusad, nii toreda häälega ja üleüldse...:-) Mõistagi meeldivad mulle chopperid, mitte baigid või endurod.
Jaa!!!
See mõte oli mul ka seal kiirenduste peal, et mina, kes ma kardan autos suure kiiruse peal mängimisi, istun nüüd baigil, kus ei ole mitte ühtegi turvapatja mu ümber, ei teegi teist nägu?
Elu on ikka veider :)
Teretulemast ratturite fännklaabi:D:D:D
Ooo, milline soe vastuvõtt :D
Postita kommentaar