:))

-"Tere, kus täna Eurovisiooni näidatakse!"
-"Eee...ETV-s ...?"

Sellise vastuse sai aadu infotelefonilt, kui otsisime pubi, kuhu maanduda. Lõppeks leidsime end kohast, kus laule eniveis ei kuulnud ning "silmailu" pakkusid purjus soome naised. Ja põlvpükstes teenindajad.

sometimes, I belive as many as 6 impossible things before breakfast...

Jah, ma vaatasin lõpuks Alice imedemaal ära. Aga mitte sellest...

Tänane päev oli edukas soetamaks asju, mida tegelt ju vaja üldse polnud, kulutades selleks raha, mida on niigi vähe. Sellele vaatamata on nii hea kinnitada ostutehinguid (endal rahakotis 2 krooni sularaha),  kui hõikad üle õla: "aadu, anna 10 krooni!" Ja aadu andis :)

Ühesõnaga, seiklesime ringi oma armsas Tallinnas ja lõime söögiraha laiaks Telliskivi kirbukal. Äss diil oli veneaegne hakklihamasin, eelduste kohaselt ma hakkan nüüd rohkesti näiteks pasteeti tegema. Või siis on köögis üks vidin jälle juures, mis seisab ja tolmu kogub. Aga ostmata ka ei saanud jätta.

(tegelt oleks veel ägedam, kui ma omale veneaegse vahvlimasina saaks. siis ma päriselt ka teeks vahvleid ja oleksin lihtsalt äge. sa kindlasti tunned kedagi, kes tunneb kedagi, kes enda omale uut omanikku otsib)

Ja kui olime juba kirbukale ringi peale teinud ja ma mõttes end kiitsin, et peaaegu valutult asjast välja tulin (suutsin maha suruda tahtmise kõikvõimalikud raamatud ära osta), jäin ma pidama kahe galantse (max 10-a) noormehe leti ees ja näppisin lauamängu, mis mu lauamänguvarustuses veel puudu oli.

Tegin siis noormeestega ärijuttu, et mis tuu maksab kah, kui üks neist ärijutud enda kanda võttis ja vuristas asjalikult, et kuuskümmend, aga saab ka neljakümnega.

Noormeeste isa, kes äripäeviti tv3-st vastu vaatab, naeris laginal meiega koos poiste kõrval, et see diil läks küll nüüd pojal hästi :) Klient ei pidanud tingimagi hakkama ega midagi. Seega ma köhisin papi välja, sest näitlejaid peab ka ju toetama. Ja no lisaks muidugi see muhe tingimisprotsess ja asjalikud ärimehed :)

Ja nüüd sujuvalt tänase vaatajaküsimuseni - kes teab, mida kress-salatist teha annab? Külvasin teist aknalauale, vohab teine nüüd nagu põrguline (mitte et  ma süüa saaks muidugi. aga vahel tekib mingi kummaline pakitsus meeleheitel koduperenaine olla).

selgeltnägev hambaarst

Ma olin valmis selleks, et hambasaaga tõttu on s*tt olla, aga seda ma tõesti ette ei näinud, et ma magan süljekausi kõrval, sest minutiga on suu nii tatti täis, et lõug on märg. Nagu imik oleks. Lisaks pidin padjale rätiku panema samal põhjusel. Neelata ja rääkida on ropult valus.

JA kui täna üks kolleeg sünnipäeva puhul kringlit pakkus, siis väljend "suu jookseb vett" omandas minu jaoks täiesti uue tähenduse. Ainult et mul ei õnnestu suud nii palju avada, et midagi süüa saaks, neelata ka ei saa eksole.

Seega jah, ma nüüd kirun oma hambaarsti nagu ta eile igormangilikult prognoosis.

ma saan nüüd aru, miks hambaarste kardetakse

Vestlus I

herz: appi mul on täna hambakirurgi konsultatsioon

don't cha: ega nad täna midagi ikka tee. ega siis kohe lõikama hakata

Vestlus II

arst: oiii, ma nime järgi ootasin noormeest.

õde: mina ka.

herz: mhm, mulle öeldakse seda tihti

Vestlus III

arst: tehke suu lahti, all vasakul jah?

herz (suu lahti): jaa

arst: jajaa... nii, lõikame ta ära

herz (suu lahti): oooookei, millal?

arst (õele): ulata süstal

arst: nii suurt nõela poleks küll pidanud

õde: noh, ma mugavusest. see oli valmis juba

Vestlus IV

arst: noo valu sa ei tunne, aga mu toimetamist küll

(krõmps krõmps krõmps nagu kääridega paberit lõigataks)

arst (õele): täna on tal okei. aga homme ta kirub mind.

õde: hihii

Vestlus V

arst: näete, kui kõva see ige oli. näe, tahab ära libiseda käest. katsuge!

herz (pooleldi pilti tasku pannes): EIIII!

_ _ _

Näidake muidugi siukseid asju MULLE, kes ma verd nähes (ka filmis) vabalt pildi tasku panen. Ja näha oma väikse sõrme lüli suurust igeme tükki, ei ole hea mõte (elav fantaasia juunõu).

Nüüd ma tiksun töö juures, põsk vatti täis, veremaitse suus, huuled-põsk-keel tuimad ja paksud. Kõik käivad üksteise võidu tööasju rääkimas, saatsin kõik minema, et kirjutage mulle. Ja dziisas ärge helistage!

Ma olen nii palju õudusjutte viimasel ajal tarkusehammaste kohta kuulnud sõpradelt-tuttavatelt, ma ei taha küll järgmised päevad-nädala audis veeta (mitte segi ajada automargiga :P)*

ohihsand, ja nüüd ma tunnen, et homme on juba käes ... kätte hakkab jõudma arsti kirumise aeg... vähemalt (mees)kolleeg kinnitas, et näost ei ole midagi näha (veel). No ta meelitab mind koguaeg, niiet ma ei usu teda.

*jah, s. ma näppasin su nalja :)

Ma olen mõelnud, et kui oleks neli dioodi, teeks alaldi ...

Tänane öö tõestas, et ma võiks rahumeeli oma koju ära surra, kui nt maja põlema puhkeks või midagi. Öösel, kui litutamast koju jõudsin ja voodis laiutavad poosid sisse võtsin, otsustas pool tundi peale mu kojujõudmist naabermaja korter põlengu korraldada. Päästeamet, politsei, kiirabi, muud möllud - seda ma kuulsin naabripoisilt hommikul, mitte live's tänavalt. Täiesti hämming, sest tavaliselt ma kuulen möödajalutajate hingamist ka.

Järelikult ma olin nii audis omadega sellest neljast sõõmust veinist ja kahest mahvist vesipiibust, mis ma külapeal manustasin. Joodikuvorm on täitsa käest lastud ...

nädalavahetus maal

Nädalavahetus maal, see on

lebo ...

eriti peale väsitavat töönädalat...

õlu... või kaks-kolm

ootamatud külalised...

grill ...

tähtsad maailmaasjade arutamised kõige targematega...

ning silmailu ...

Tema ongi Americaˇs next top model!

herzi kannatused

Nagu sellest kõigest veel vähe oleks, jätkub mu piibellik iiobi kannatusterada. Testitakse usku vist. Kuna olen tihti virisenud oma pakendi üle, eriti et ma pole kaks kuud ka saanud trenni peale mitte mõeldagi, siis taevaste vägede auväärt konsiilium pani mind sunddieedile, väärika huumoriga muidugi.

Nimelt jõudis 9-nädalane hädadering alguspunkti tagasi ehk tarkusehammas jätkab, kust ta ennist pooleli jäi. Seetõttu mina, kes ma enne märtsikuud polnud hambaarsti näinud ei lähedalt ei kaugelt üle 11 aasta, olin sunnitud kiirelt mingi valiku langetama ja hambaarstitooli ronima. Tulemuseks on kaks tegelast, neli kätt ja loendamatul arvul instrumente mu suus, läbisurgitud ige (millest tolku pole olnud muud kui et hammas annab oma üleolekust endiselt häälekalt märku), vatti täis põsk ja vaikiv herz. Viimane on lausa haruldus eraldi kategoorias.

Läbi vati teadupärast toit väga suhu ei jõua, kui siis mõni porgandipüreekene. Sunddieet eksole. Arst keelustas ka õllekese ja veinikese, krt ma olen niigi 9 nädalat alkodieedil olnud, miks ooo miks ah?

Eriti tark on arstile rääkida siiralt veendunuda, et see tarkusehammas on mul esimene, et arst saaks irvitada, et üleval on teil tarkusehambad väljas. Miks keegi mulle ei öelnud ja kuidas nad nii salaja sisse kolisid? Milline allumatus minu suhtes, uskumatu.

Ma pean piiblit tšekkima, millal need kannatused otsa saavad ometi. Või siis peaks ebay-d tšekkima, seal müüakse kõike, äkki müüvad head tervist kah.

seda, teist ja kolmandat

Muffigi pole teinud, sõitnud olen konstantselt kahe haigla, töö ja kodu vahet. Magdaleenas tädid juba teavad mind, käivad ja poputavad ning "oh sa linnupoja"-tavad. Ju ma siis näen nii hädine välja.

Siis sõidan teise haiglasse patsienti vaatama, viin 3 kg jogurtit külakostiks, kuigi patsient jaksab tarbida vaid 3 supilusikat. Majanduslik mõtlemine = null.

Tööl on keskendumine veel raskemaks muutunud, nii palju ilusaid poisse ümberringi. Ja päike, mis peegeldub kuvarilt otse silma. Elan lõunapauside nimel, sest siis kutsuvad uued kutid lõunale ja ei pea tööd ka tegema.

Mälumängul viimaseks ei jäänud, suutsin ka tiimitöösse panustada ja noppisin paar punkti. Tiimikaaslased suutsid hämmastada uskumatute teadmistega, nt et Marju Kuut on olnud eradetektiiv. Selle teadmise nimel tasus viktoriinile minna! (huvitav, kuidas ta seda tööd tegi? tema, kes ta niiiiii hästi massi sulandub ...)

Neetud Eiyafjallajökull! (näete, ma õppisin isegi ta nime ära). Ma ei taha kuu aja pärast mingit tuhapilve-lennujaamsuletud juttu kuulda. (ja Kreeka oma streikidega ... võta üks ja viska teist ausõna). Samas, kui ma jätkan siin igapäevaselt järjest suurenevate kommihunnikute hävitamist, võiks reisid samahästi ka ära jätta, pilte endast küll vaadata ei tahaks.

Sellepeale söön nüüd maasikaid valges šokolaadis edasi.

mälukas

Olles viimasel ajal paaril korral võtnud osa quiz nightist, pidasin end pädevaks registreeruma töö juures mälumängu võistlusele. Tiimi nimeks panime kamraadidega Mälukas.

Nii näpuharjutuse mõttes tegin feissbukis paar testi ka soojenduseks.

Olin vist liig ennatlik. Blondiks olemise testi ma igal juhul ei läbinud. No mis elu see on!!!

astusin kevadesse

Avastasin jalgratast eile. Kõik teised muidugi ammu juba teavad ja grillivad ja naudivad kevadet, ma olen siiski 8 nädalat elust eemal olnud :) Seega minu avastus siis - päevad on niiiii pikaks läinud. Ilma üle ei kurda ning tuju (hea) on ka koju tagasi tulnud (seoses sellega, et auto boksi tagurdamine ei ole enam mission impossible ja et tervis on peaaegu normaalne). Need kolm põhjust ajasid mind eile õue. Mina ajasin aadu ka õue seepeale ja vaatasime et kes veel õues on. Need tüübid olid:

[teevad oma kaelaga mind kadedaks]

Natuke romantikat ikka ka:

Ja kui ma ükskord koju jõudsin oli ikka veel valge ja ei saand ju ometi magama minna. Oma osa sellel oli kindlasti ka neil kolmel vorsti-majoneesi leival, mis ma kell pool üksteist alla kugistasin (no ma ei saa aru, kust see lõppematu nälg tulnud on, ah?) ja passisin siis üleval. Seedisin!

Vorstileibadega sain hakkama, aga foxlife'i pärli Tori Spellingu fantastilisest elust närin siiamaani. Ei olnud ta Beverly Hillsis ilus ega andekas ega ole ta sugugi ilusamaks muutunud ka praeguseks. Põhinali oli muidugi see, kuidas ta laps näpu otsas rääkis lähenevast järgmisest sünnitusest ja kuidas ta elu igaveseks muutub. Alles teise lapsega muutub siis elu nagu ma aru saan. Hea et see selgeks sai. Tean nüüd tuttavaid lohutada.

hommikune hädaldamine. tehtud.

Igapäevastest toimingutest on kahtlemata täielik porr hommikune riietumine tööleminekuks. Mida selga panna? Mis kingad? Millised ehted? (need tihtipeale võivad ära ka ununeda, sest saaks basic probleemi ehk mida selga lahendatud). Ja ei, riideid ei saa õhtul valmis panna/mõelda.

Näiteks otsus: kleit (valge).

Teostus: 13 paari musti sukapükse, 2 paari kärtslillasid sukapükse, 1 paar halle sukapükse, 2 paari nahavärvi sukapükse, 1 paar sukki.

Tulemus: 13 paari musti sukapükse, 2 paari kärtslillasid sukapükse, 1 paar halle sukapükse, 2 paari katkiseid nahavärvi sukapükse, 1 paar sukki.

Ahastus: kleit jääb ilmselgelt ära.

Ja kui peeglisse vaadates ükskõik mis hetkel ja mismoodi sätituna juuksed üldse ei meeldi endale, kas siis oleks aeg juuksurisse minna?

Ja üleüldse, kena oleks kui midagi selga ka läheks.

oota mind veel

Nädalavahetusel sünnipäeval käies sai selgeks, et videokaamerat pean mina vältima. Veel õudsam, kui kuulata lindilt oma häält, on näha end videost. Aitähh, sõbrad, et mu erilisi sõnavõtte ja pilguheite ikka mitu korda lasite. Sooritatud näitlejadebüüt jääb jälle mõneks ajaks hinge kraapima.

Vahelduse mõttes jõudsin täna tööle üle mõne aja, kus sain ülemuse käest noomida, et kui ma tulin tööle sellepärast, et tööd on palju, siis mingu ma ikka koju ravima ennast. Ma siis panin oma veenmisoskused mängu, et ma ikka ise nagu tahtsin tööle tulla. Seejärel leidsin eest terve hunniku võõraid mehi, kes mind entusiastlikult tagasi tööle tervitasid. Hetkeks tekkis küsimus, et kes need on, aga selgus, et ülemus oli vahepeal hunniku inimesi juurde värvanud ja minu rõivavalik esimeseks tööletuleku päevaks nii paljude uute meeste sekka oli nüüd küll kerge altminek.

Homme olen paremini ette valmistunud.

žürii otsus

Inimesed on ikka nii julmad :)

Eelmisest appikarjest siis nähtus, et ikka tsirkust ja leiba nõuab rahvas, mitte mu pääsemist :) Seekordne vaatajahääletus lõppes minu püüdluste nullimisega, õnneks polnud tegemist demokraatiaga ning valimistulemusi võltsiti.

Mu palatiarst luges ilmselt mu silmist, et mind haiglasse jättes toimub öösel operatsioon "Free Willy herz" ja ma oleks tunginud puhta pesu lattu, et voodilinadest köis punuda ja kuuenda korruse aknast öövarjus jalga lasta. Seega kirjutas ta mind haiglast välja, mis tegelikult tähendas suunamist Tallinnasse haiglasse. Kõik oleneb nüüd arstist, kellega ma täna kokku saan. Et kas saade jätkab teise hooajaga juba Tallinnas või tuleb hoopis järg taastusravi vesivõimlemise basseinist koos uute põnevate pensionäridega. Püsige lainel. Saate režissöör otsustab, kas korraldada uus vaatajahääletus või ei.

Võiks ju arvata, et väljalubamise paberid näpus, hakkavad jooksma lõputiitrid, aga ei. Põgenemisauto küsimus oli ikka veel lahendamata. Mida tegi siis mu fämili, kelle poole ma oma küsiva pilgu pöörasin? Selle asemel, et tulla mulle järgi või tuua mulle auto, nad saatsid mulle haiglatreppi venna ülemuse, kes sõitis maha 30 km Pärnusse ja seejärel 30 km tagasi sihtkohta. Nii ülbelt käivad asjad minu peres. Millegipärast ma vaatan, et ma pole üldse oma vanemate laps :)

Must täkk haiglatrepis ootel, haarasin siis oma viiskend kodinat, et välja kolida, aga ajastus sakkis muidugi sajaga, sest oli täpselt lõunasöögi aeg ning mu kahekargudeit valvsalt ringi vahtimas. Ma lausa jooksin minema, niipalju kui see võimalik oli mu kodinate ja lillede ja kange kaelaga. 

Põhimõtteliselt saan ma taaskord järeldada, et ma pean ikka oma sihtgrupi meeste juurde jääma, see on siis vigased, vanad või lausa koledad mehed. Ei maksa ikka omale illusioone luua.

help!!!

Põhimõtteliselt, mul on vaja põgenemisplaani. Sest, 

1. ma ei saa magada. Saatesse on jokkerina lisandunud saate põnevust üleval hoidev 87-aastane Maia, kes ööd otsa norskab nagu traktor (ja ma ei liialda), köhib, ropsib voodisse, peeretab vahetpidamata ja no mingeid defineerimata häälitsusi teeb veel. Ma kaotasin järje, mitu korda ma olin täna öösel valmis mõrva sooritama.

2. ma ei saa süüa! Puder vaheldub piimasupiga vaheldub pudruga vaheldub piimasupiga. Kui ma saatest lahkudes pole rannavormi saavutanud, siis ma kaeban saatetegijad Võsa-Petsi või kuhugi. 

3. ma ei saa süüa vol.2! Sest hoolimata toidu mittevastavusest mu tavamenüüle, ei saa ma rahulikult seda isegi süüa! Ma olen lihtsalt oma vastupandamatu šarmi ohver. Et söömine neile, kes siiski oma kolme jalga lonkavad, suureks kadeduseks neile, kes voodist nädalate viisi välja ei saa, toimub söömine söögiruumis aka sööklas, siis on haiglaõed teinud kogu mõttetöö ja korraldanud patisendid oma äranägemise järgi neljastesse laudadesse. Nimesildid laua peal ja puha (et ka järge pidada, kui herz oma putru ära ei söö ja teda siis palatist kiirelt välja kupatada). Minule on lauakaaslasteks pandud kaks meesterahvast, üks neist vanem kui teine. No ja otseloomulikult sain ma omale kohe ka austaja, lonkab teine kahe karguga ringi (meenutab kahtlaselt palju mu viimast deiti...), sebib mind muudkui imalalt oma palatisse ja pillab šarmantseid repliike stiilis: "helina, ma korrutasin te nime öö otsa, et ma seda ära ei unustaks."; "helina, hääldasin ma te nime ikka õigesti?"; "helina, oi te olete nii armas." jne.

Nagu näha, old habits die hard, eksole ja nii teen ka mina oma vanu trikke. Ma loodan, et kui ta mööda koridori helinat taga otsib,siis ükski õde teda parandama ei kipu. 

Täna ma ei suutnud järjekordset pudruhommikut kaasa teha, seega mu kahekargudeit, kippus palatiukse vahelt sisse, et kas helja täna sööma ei tulegi? (nagu näha, on helina siiski liig raske nimi meeles pidada) Mu palatikaaslased, norskavad-peeretavad nagu nad on, mind siiski välja ei andnud raudse eesriide tagant, kus ma peidus olin. 

Ühesõnaga, nagu eeltoodust nähtub, on mul vaja siit haiglast põgeneda. Asja komplitseerib muidugi asjaolu, et mu auto asub must kilomeetrite kaugusel. Fämili arvas heaks huumoriks mind siia haiglasse isoleerida ja teisaldas auto.

Niiet, kes organiseerib mulle põgenemisauto? 

PÄEV: musthvakingmiljon

Oooh, ma suren siia haiglasse. Nii igav on, kõik kohad on ära magatud ja valutavad niiet ei kannata rohkem magada ka. Jalutada pole kusagil, igal pool on pensionärid ees.

Kas ma ütlesin,et mul on igav? No mul on.

Ja niipea siit ma veel minema ka ei saa. Netiga ka nad kiusavad. Msn on anytime, anywhere, aga veebilehti avavad oma suva järgi ja imenatukeseks ajaks. Niiet blogimine on ka õnnemäng, teiste omade lugemisest ma unistan. 

Ühesõnaga, ma vingun veidi. Vanainimeste seltskond jätab oma jäljed, teate...

vaheraport

Sarjas on toimunud mõned sisse-ja väljahääletused ja nüüdse puhkuse nimi on mul mitte haigla, vaid vanadekodu. Helljee, selles suunas sa herz liigud!

Igatahes, loen-magan-söön vaheldumisi, kuni on käes külastajate aeg. Käivad siin noored mehed üksteise võidu külas kuni avaneb palatiuks ja saabub minu külaline - ema!