Inimesed on ikka nii julmad :)
Eelmisest appikarjest siis nähtus, et ikka tsirkust ja leiba nõuab rahvas, mitte mu pääsemist :) Seekordne vaatajahääletus lõppes minu püüdluste nullimisega, õnneks polnud tegemist demokraatiaga ning valimistulemusi võltsiti.
Mu palatiarst luges ilmselt mu silmist, et mind haiglasse jättes toimub öösel operatsioon "Free Willy herz" ja ma oleks tunginud puhta pesu lattu, et voodilinadest köis punuda ja kuuenda korruse aknast öövarjus jalga lasta. Seega kirjutas ta mind haiglast välja, mis tegelikult tähendas suunamist Tallinnasse haiglasse. Kõik oleneb nüüd arstist, kellega ma täna kokku saan. Et kas saade jätkab teise hooajaga juba Tallinnas või tuleb hoopis järg taastusravi vesivõimlemise basseinist koos uute põnevate pensionäridega. Püsige lainel. Saate režissöör otsustab, kas korraldada uus vaatajahääletus või ei.
Võiks ju arvata, et väljalubamise paberid näpus, hakkavad jooksma lõputiitrid, aga ei. Põgenemisauto küsimus oli ikka veel lahendamata. Mida tegi siis mu fämili, kelle poole ma oma küsiva pilgu pöörasin? Selle asemel, et tulla mulle järgi või tuua mulle auto, nad saatsid mulle haiglatreppi venna ülemuse, kes sõitis maha 30 km Pärnusse ja seejärel 30 km tagasi sihtkohta. Nii ülbelt käivad asjad minu peres. Millegipärast ma vaatan, et ma pole üldse oma vanemate laps :)
Must täkk haiglatrepis ootel, haarasin siis oma viiskend kodinat, et välja kolida, aga ajastus sakkis muidugi sajaga, sest oli täpselt lõunasöögi aeg ning mu kahekargudeit valvsalt ringi vahtimas. Ma lausa jooksin minema, niipalju kui see võimalik oli mu kodinate ja lillede ja kange kaelaga.
Põhimõtteliselt saan ma taaskord järeldada, et ma pean ikka oma sihtgrupi meeste juurde jääma, see on siis vigased, vanad või lausa koledad mehed. Ei maksa ikka omale illusioone luua.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar