Muffigi pole teinud, sõitnud olen konstantselt kahe haigla, töö ja kodu vahet. Magdaleenas tädid juba teavad mind, käivad ja poputavad ning "oh sa linnupoja"-tavad. Ju ma siis näen nii hädine välja.
Siis sõidan teise haiglasse patsienti vaatama, viin 3 kg jogurtit külakostiks, kuigi patsient jaksab tarbida vaid 3 supilusikat. Majanduslik mõtlemine = null.
Tööl on keskendumine veel raskemaks muutunud, nii palju ilusaid poisse ümberringi. Ja päike, mis peegeldub kuvarilt otse silma. Elan lõunapauside nimel, sest siis kutsuvad uued kutid lõunale ja ei pea tööd ka tegema.
Mälumängul viimaseks ei jäänud, suutsin ka tiimitöösse panustada ja noppisin paar punkti. Tiimikaaslased suutsid hämmastada uskumatute teadmistega, nt et Marju Kuut on olnud eradetektiiv. Selle teadmise nimel tasus viktoriinile minna! (huvitav, kuidas ta seda tööd tegi? tema, kes ta niiiiii hästi massi sulandub ...)
Neetud Eiyafjallajökull! (näete, ma õppisin isegi ta nime ära). Ma ei taha kuu aja pärast mingit tuhapilve-lennujaamsuletud juttu kuulda. (ja Kreeka oma streikidega ... võta üks ja viska teist ausõna). Samas, kui ma jätkan siin igapäevaselt järjest suurenevate kommihunnikute hävitamist, võiks reisid samahästi ka ära jätta, pilte endast küll vaadata ei tahaks.
Sellepeale söön nüüd maasikaid valges šokolaadis edasi.
2 kommentaari:
no kui sa aaduga reisile lähed sis sa võid kindel olla, et sa ei näe ka ühtegi endast tehtud pilti:p
tal ju ei ole seda sajaserinevaspoosisfotografeerimisesont:D
peale seda, kui ma aadule fotoka kasutamisõiguse kinkisin ja ta silmad peas särasid, lubas ta minust ISEGI pilte tegema hakata. aga jah, reisil ta võib selle lubaduse kiiresti unustada :p
Postita kommentaar