Avastasin jalgratast eile. Kõik teised muidugi ammu juba teavad ja grillivad ja naudivad kevadet, ma olen siiski 8 nädalat elust eemal olnud :) Seega minu avastus siis - päevad on niiiii pikaks läinud. Ilma üle ei kurda ning tuju (hea) on ka koju tagasi tulnud (seoses sellega, et auto boksi tagurdamine ei ole enam mission impossible ja et tervis on peaaegu normaalne). Need kolm põhjust ajasid mind eile õue. Mina ajasin aadu ka õue seepeale ja vaatasime et kes veel õues on. Need tüübid olid:
[teevad oma kaelaga mind kadedaks]
Natuke romantikat ikka ka:
Ja kui ma ükskord koju jõudsin oli ikka veel valge ja ei saand ju ometi magama minna. Oma osa sellel oli kindlasti ka neil kolmel vorsti-majoneesi leival, mis ma kell pool üksteist alla kugistasin (no ma ei saa aru, kust see lõppematu nälg tulnud on, ah?) ja passisin siis üleval. Seedisin!
Vorstileibadega sain hakkama, aga foxlife'i pärli Tori Spellingu fantastilisest elust närin siiamaani. Ei olnud ta Beverly Hillsis ilus ega andekas ega ole ta sugugi ilusamaks muutunud ka praeguseks. Põhinali oli muidugi see, kuidas ta laps näpu otsas rääkis lähenevast järgmisest sünnitusest ja kuidas ta elu igaveseks muutub. Alles teise lapsega muutub siis elu nagu ma aru saan. Hea et see selgeks sai. Tean nüüd tuttavaid lohutada.
3 kommentaari:
Haa, ma sattusin ka eile mingil imelikul põhjusel seda Tori saadet nägema. Mõnda aega isegi üsna hüpnotiseeritult suu ammuli vist... Kuni selle kohani, kus ta endale tagaaeda telekat nõudis. Siis käskis mõistus kanalit vahetada :)
just, mingi hüpnoos tabas ka mind. miks muidu ma ei suutnud kanalit vahetada ja seda jama vaatasin? :)
irw, ma polegi ainuke:D
st. telekast ei tule midagi, mis vaadata kõlbaks. m.o.t.t.
r.
Postita kommentaar