teisipäev, 22. juuli 2025

malevlased

Mitu aastat olen juba olnud üks piirkonna ettevõtjatest, kes meie noori toetab ja neile võimalusi annab. Nii olen ma olnud koostööpartneriks õpilasmaleva noorte palkamisel ja neile tööd andes. Nii mitmed noored on sealt edasi mulle ka muul ajal tööle tulnud - toidufestivalide jal või suveks Samovarimajja.

Tänavu oli taas malevlaste aeg (eelmine aasta jäi vahele, kuna koolist läks kontaktisik ära ja ei leitud inimest, kes malevat läbi tahaks viia). Ja muidugi on see õpilasmaleva aeg keset juulit, mis on niigi väga pingeline turismihooaeg. Sel aastal oli vihmane. Iga päev praktiliselt sadas ja see tegi niigi pingelise aja veelgi stressirohkemaks. Sest minu tavapärane tööülesanne noortele on korjata põdrakanepilehti. Aga korjata tuleb kuiva ilmaga.

Seega iga hommik oli mure, et mida ma siis annan teha kahele noorele inimesele ja nii kaks nädalat jutti. 

Natuke õnneks sai ka tee jaoks lehti korjata, aga mitte piisavalt. sest erakordselt vihmase ja külma suve tõttu ka põdrakanep ei ahkanud õitsema jaanipäeva paiku nagu tavaliselt vaid alles nüüd viimastel päevadel, see on ligi kolm nädalat hiljem.

Nii ma veetsingi kaks nädalat ringi tormates, samal ajal malevlasi juhendades, näitust avades, koristades ja uusi külalisi vastu võttes, toituslustades ja oma lapsed olid ka laagrist tulnud ja tahtsid emaga suhelda.


esmaspäev, 21. juuli 2025

Tänavune pulma-aastapäev

Kui härra viimaks ühele põlvele laskus 2017.a jõuluõhtul kuuse ääres, siis hakkas meil pulmaplaneerimine pihta sellega, et leida sobilik kuupäev. Mulle meeldis mõte maikuust ja kuna teadsime, et tahame Liivi muuseumi aias pulmapidu teha,siis maikuus oleks seal vanas õunaaias õiteilus meeletult ilus!

Härra tahtis suvist pidu, et saaks öö läbi mõnusasti õues olla. Ma küll katsusin rääkida, et me ei saa siis ju kunagi oma pulma-aastapäeva tähistada, kuna on hooaeg. Aga tulin abikaasa unistusele vastu ja 18.juulil me Tartus Emajõe peal laevapardal kahekesi (ok, kapten, notar ja fotograaf olid ka, mittekedagi teist) üksteisele jah-sõna ütlesime. Jätsime vahele mõned päevad (nagu mulle blogis soovitati ja see oli PARIM otsus üldse) ning pulmapidu sõprade ja peredega toimus TÄNA,21.juulil seitse aastat tagasi.

Ja õigus on olnud muidugi minul. Nende aastate jooksul vist 2 või korda oleme saanud oma aastapäeva tähistada :)

Nii selgi aastal oli meeletult kiire päev - terve meie puhkekeskus (sest peamaja, paadimajad, rand, metsamajad jne) oli firma suvepäevadeks broneeritud, härra nendega Piirissaare reisile (see suvi juba kes teab mitmes sõit tal), mina köögis õhtusööki valmistamas, samal ajal malevlasi juhendamas, ivantšaiga tegelemas jne jne. Soojade ilmadega on ka eestlased ärganud ja muudkui telefon helises, kas öömaja oleks pakkuda. 

Päev oli nii intensiivne, et kui kl 22 kodus terrassile vajusime ja naabrid õnne tulid soovima, ei olnud meil kummalgi meeles, et me igal aastal ju tähtpäeval oma pulmalippu heiskame. Selle olime täiesti ära unustanud. Naabrimees siis heiskas me eest ise meie lipu, mil lasime kohe paar päeva lehvida tagantjärgi :)

Meie aastad härraga on kulgenud nii nagu vee peal ikka - vahel lainetab, teine päev on siledal veel rahulik kulgemine. Vahel on äikest, palju on päikest. Kõige rohkem on armastust!



Piirissare paus

Ma pole Piirissaarel KAHEKSA aastat käinud. Umbes sama kaua oleme Mesi tarega Piirissaare reise pakkunud ja mu meelest härra abikaasa pooleldi elab juba seal saarel.

Nädal tagasi oli taaskord käes Sisevete festivali aeg ja Piirissaare peatus. Härra nõudis, et ma temaga saarele läheks ikka ja ööseks ka jääme. Mul muidugi paanika, sest NAGU ALATI kui on Piirissaare plaanid, on meil suvine tempo, broneeringud ja grupid, kellega peab tegelema ja selleks ohvriks olen alati mina. See, kes kohusetunne ei luba üle jala teha asju.

Sel korral oli kohustuseks malevlased. Teen eraldi postituse. Et ma peaksin olema ju hommikul kl 9 kohal neid juhendamas. Aga nadsin eelmisel õhtul ülesande kätte ja ütlesin, et tulen kl 11. Minutipealt olingi siis tagasi.

Junga oli asjalik! 
Mesilane oli see, kes meid Piirissaarele kohale viis.
Veits siksakiliselt kohati, aga kohale me jõudsime!
Improviseeritud keelumärk.
Et kui õiget märki pole võtta, tuleb ise teha.



Ma olen Titanicul!
Lõpuks oma silmaga nähtud!


Ma olen alati tunnustanud, et lodi Jõmmu on NII SUUR!
Nüüd, kui SUUR SUME kõrval seisab,
on Jõmmu nagu pähklikooreke!


Ja nii sain ma taaskord Piirissaarel käia. Sest ma ju vaatasin ka Kilu seljakotis saadet, kus härra tegi saaretuuri ja tundis nii põnev. Tahan ka sellist tuuri ise saada. Käisime (laste vingumise ja sääskede saatel) jalutamas ja uudistamas ning nõudsin ka Titanicut! Härra puikles vastu, et läheb pikale ja ei jõua, aga siis korraldas auto meile ning saimegi selle Titanicu ka üle vaadatud. Ajaloolise tõe huvides tuleb ka ära mainida, et ta juhuslikult ärandas auto. Leppis sõbraga kokku, et võib autot laenata ja teadis et sõbral on mingi maastur, Ranger. Sinna kasti me hüppasime ja sõitu läksimegi. Siis selgus, et see polnud õige Ranger :) Aga kõik lahenes. Öösel pakkus härra veel ennast appi saare taksojuhiks ja tõi sadamast sama autoga rahvast teise punkti. Oli meeleolukas ja väga lõbus käik.

Pidu sadamas kontsertiga lõppes kl 20, mis on ikka nadilt varane aeg. Teistes sadamates kl 20 alles algab esineja. Piirissaarel praam lahkus kl 20.15 ja nii ka suurem meluseltskond. Samas saabus saarele kõigepealt Suur Sume lodi ja siis ka Jõmmu, kes tõi bändi ja eraseltskonna peo. 

Mis seal ikka, peole kontvõõrasteks. Nii me ühtäkki end Nedsaja küla bändi kontsertilt leidsimegi. Ja sama bänd oli meie pulmabänd! Härra läks küsima, et kas kontvõõras tohib ühe loo tellida. Bändimehed mäletasid hästi, et 7a tagasi olid nad Peipsimaal Liivi muuseumis Meis pulmas ja tuletasid kiirelt meie jaoks ka Peipsimaa valsi sõnad meelde (Mustamäe valsi viisil). Nii saimegi oma läheneva pulma-aastapäeva jaoks ka tantsu keerrutatud!

Ühest on mul kahju. Mäletan, et 8a tagasi Piirisaarel ringi jalutades oli pea igas hoovi vana muravei seismas ja se eoli minu jaoks Piirissaare märk!!! Täna ei ole enam kusagil! Ainus saare muravei on härra sõbral, kes meile ka sõidu tegi. Nii-nii kahju, et see on kadunud nähtus.

Seda enam peame me siin oma külas ja piirkonnas meie karakatte hoidma, näitama ja sõidutama! See on meie maamärk!

P.S. See, kuidas härra mul saarel seal asjatas, pea kõiki tundis, oli abis transpordiga jne, meenutas mulle nii väga seda, kuidas Eveliisi abikaasa Marek Pranglil toimetab. Nagu oma pereliige seal. Nad (mu härra ja Marek) on tõesti nagu ärikaksikud, ausõna! See meil Eveliisiga juba vana nali omavahel ja no nad ongi ühtekad :) 

maasikaväljade unistused

Üks, mis juhtus juulis ja mida ma elu sees ei uskunud, et sel aastal aset leiab ,on maasikaväli! Mul endal ei ole maasikaid, aga naaberkülas tuttaval perel on vana põld, mid anad enam aastaid ei hari, aga kus niiduks muutunud põllult ikka saab suvel ämbritäite viisi maasikaid korjata. aga tänavu on olnud ainult vihm ja päikest ei midagi.

Seda suurem oligi üllatus, et ühel reede hilisõhtu tunnil sain sõnumi - maasikad on valmis, tule korjama! ja muidugi ma läksin. Pangede viisi korkasin maasikaid, võtsin isa ja venna ka kaasa. Isa on siiani imestunud, ütleb, et kui ise poleks seal heinamaal maasikaid korjanud, raiuks vastu, et sellist asja ei saa olla!

Sain oma selleaastase maasikaisu täis söödud. Mul on veres rauda vähe, mistõttu arst on öelnud mulle, etpeaksin võimalikul tpalju juba punaseid toite sööma, kus rauda rohkem- maasikad, peet,liha jmt. Ja reaalselt nii ongi - härra mul sööb peotäie maasikaid heal juhul, rohkem ei taha. Mina seevastu võin terve 10L ämbri tasapisi ära lõhverdada.

Toormoosiks läks viimase satsi pool pangetäit, sest hakkasid kiirelt käest minema, aga natuke ka ahju maasikakrõpsudeks. Muidu lihtsalt sõime.

See kõik ongi nii tore kogukonnaelu võlu - ümberringi on nii toredad inimesed, kes aiatavad üksteist, jagavad, nõustavad ja on olemas. Kutsuvad maasikale või annavad kala. Nii meiegi oleme oma inimestele alati olemas.

iga päev on kalapäev

Suvepuhkuste aeg on käes ja kohe on tunda - mul pole aega isegi broneeringute e-kirju vaadata ja vastata, blogimisi teen üksnes oma mõtetes, kui jälle midagi hakin, koristan või ette valmistan.

Vahepeal juhtus paar asja küll. 

Esiteks, ma käisin laulupeol!


Seda muidugi ainult unistustes, unenägudes ja Postimehe AI mängus. Tegelikkuses ei saa ma siit Varnjast väga välja, ainult kui ise olen selle vähemalt pool aastat ette planeerinud ja päevad enda jaoks broneerinud, et mitte ühtegi üllatust sisse ei sajaks. Ma saan aru küll, et aegade algusest on onud traditsioon juuli esimesel nädalal laulda ja tantsida. Aga ma mõtlen nende vanade eestlaste peale - keset KIIRET HEINAAEGA??? Kust see aeg võeti?

Heinaaeg on minul muidugi asendunud turismihooajaga, aga siiski. 


Ilmad on olnud ju kesised siiski. Juuli esimene pool jätkuvalt jahe ja vihmane, alles nädala jagu päevi on olnud päikselised ja hoobilt palavad.

Nende ilmade kiuste oleme oma külas oma inimestega mõnusalt aega veetnud. Kuidagi on saanud traditsiooniks, et helistame sõpradele -tulge meile, söök on valmis. Või vastupidi, saame ise neilt sama kõne. Ja nii on mõnusam. Mehed kooskokkavad, naised naudivad (ja peletavad sääski).


Oi, kuidas kõik asjatundjad seda haugi maha tegid.
Et suur ja vana, puine. 8+ kg ja 109 cm pikk
Aga härra abikaasa ei lasknud end heidutada, 
ja tegi neist maailmaparimad kotletid. Päriselt.
Mahlased, maitsvad, imelise tekstuuriga kotletid.
Millest ei saanudki aru (kui ei teadnud),
on see nüüd kala või liha või MIS KOTLETID NEED ON.

Naabriproua helistas õhtuligi oma esivanemale
ja nõudis välja lapsepõlve vees keedetud kala retsepti, 
vanausuliste kombe kohaselt tehtud.
Jällegi - IMELINE!
Rääbis vees keedetult.

Siis tuli järgmiste kalade kord. Naabrimees Sven on tohutu kalafänn.
Koguaeg suitsuahi, külmsuitsuahi või grill käib.
Siit tulid suitsust valerääbised!
Mis kala tegelikult on?
Maitsesid oivaliselt ja ainult need,
kes päris Peipsi suitsurääbist otse ahjust saanud, teevad vahet. Võibolla ;)

Jälle kokandusklubi meite terrassil.
Jälle kalapäev.
Lapsed juba ohivad et kas muud enam süüa ei saagi.