tollideklaratsioonid

Mõnikord ma rullin internetti siin oma uneajast (mida ma ka tegelt päris palju vajaksin) ja otsin Samovarimajja midagi juurde. No ikka tuleb kursis hoida, mida põnevat internetist leiab samovaride teemaga seonduvalt. Sest olgem ausad, Eestist ei leia ikka mitte midagi :)

Etsy.com on mu üks suurimaid sõpru siinkohal ja sealt ma siis erinevaid põnevaid detaile skoorin - rätikuid, seinakatteid, lõikelaudu, piparkoogivorme ja nukkusid samovaridega. Kõiki muid nipsasjakesi ka, mis vähegi samovaride kujulised. Et ikka külalistel oleks rohkem, mida avastada ja uudistada. 

Ja enamik neist müüjatest asuvad väljaspool EUd loomulikult. Venemaal. Ukrainas. Serbias. Isegi Iisraelis :) Ja alates juulikuust tähendab see nii suurt rõõmu eksole, sest tollideklaratsioonid. Lõputud deklaratsioonid!

Ma siis olen see vapper, kes neid ise EMTA lehele täitma läheb. See ei ole mingi raketiteadus, aga oi, kuidas mul on närv püsti nende kategooriate määramisel. See on neil seal nii piiratud nimekiri ja puudulik, pooli asju, mida mul vaja on, ei ole seal olemaski. Ja nuputa siis, mille alla sa neid deklareerid. Kui keegi vastavast asutusest siin loeb, siis palun võtke midagi ette. Ärge piinake mind rohkem, mul on neid väikseid pakikesi suveniiridega veel tulemas :) Suveniir kui kategooria seal nt puudub. Samuti pabertooted!!!

Serafimast ja Bogdanist

Kaks kuud pole meil Sibulateel siin vihmatilkagi peaaeguet olnud. Ja siis... Siis, kui meil on üks ja ainus Peipsi viikend, mis juba kaheksndat aastat on, saabub selline rajutuul ja vihm, et anna kannatust! Peipsi viikend on meil sõpradega traditsiooniks saanud kokkusaamine, chill, grill, ujumine, talgud, meelelahutus ja öine mojito. Üritus, mida kõik meist ootavad eksole.

Igal aastal me pakume sõpradele siin jälle mingi uue emotsiooni, mis Peipsi viikendi templiks saaks. Tänavu sai selleks erakordne pakkumine: Serafima+Bogdan etenduse külastus. 

Ja muidugi, MUIDUGI pidi see kõik toimuma rajus vihmas. Aga see oli ka ainus etteheide etendusel.

Kui sa oled etendusele minemas, siis soovitan edasi mitte lugeda. Spoiler alert!!!

See, mis meid Kolkjas ootas, see oli lihtsalt sõnulseletamatu. Alates sisenemisest etenduse alale, mis on ehitatud külamiljöösse sobima vanausuliste maja ja dvori imiteerides kuni tribüünideni ja lavani. Oh vau! Ivar Põllu ja Tartu Uus Teater on lihtsalt imelise ettekujutluse, teostuse ja visuaalimaailmaga. Läbi etenduse nii palju kõnekaid detaile, mis on arusaadavad neile, kes on raamatut lugenud. Ja see, kuidas etendus on üles ehitatud!!! Kes oleks osanud arvata, et teater nii teeb! Ma tean, et see on praegu krüptiline, aga no esietenduse eel ma ei julge vist ikka kõik välja kirjutada. Sest seda peab ise nägema!

Mina olen raamatut lugenud ja kogu etendus oli puhas nauding. 4 tunni jooksul ei olnud mitte ühtegi korda tunnet, et peaks kella vaatama või kaua siin juba istutud on. Ühtäkki sai etendus lihtsalt läbi ja ärkasid mullist! Härra mul jällegi, kes kuulub kategooriasse "loen-ühe-pildiraamatu-aastas" - mees, siis temaga olid lood teised. Torises mul tükk aega kõrval, miks kõik pidi nii kunstiline olema. Aga kuidas sa paned 600 lehekülge tihedat lugu etendusse muidu? 

Näitlejad on valitud lihtsalt suurepärased. Ja see, kuidas nad selles vihmas ja rajus mängisid nagu poleks midagi, on kiiduväärt. Mähar oli pea kõik see 4 tundi paljajalu. Mul endal oli pandud suvekingad jalga ja esimese vaatuse lõpuks jalad läbimärjad ja külemtasid, niiet üks härra sõber loovutas autost oma 3 numbrit suuremat tennised mulle jalga, et varbad sooja saaksid. aga Mähar ei teinud teist nägugi. 

Priit Loogi Raimond oli... liiga seksikas :) Hääl ja välimus ja olek, sest noh Priit Loog on väga karismaatiline. Raamatut lugedes oleks tahtnud ise selle Raimondi tema isiksuse ja tegude pärast ära kägistada, aga etenduse Raimondit oli nauditav vaadata tema vastikkuses. 

Ma etendust oodates olen mõelnud, et kuidas kõik see vägivald ja seks sinna etendusse sisse tuuakse. Ja teatri poolne lahenduskäik oli väga hea, mulle meeldis ja oli arusaadav. Härrale ma pidin muidugi pärast üle rääkima, sest ta ei saanud päris täpselt aru, et Serafima oma pojad ise ära tappis. 

Ja etenduse tehnilisest poolest ka - kogu etendus on kuuldav ainult kõrvaklappidest. Härra vahepeal võttis klapid peast, et niisama kuulata ja ütles, et oli haudvaikus. 600 pealtvaatajat + näitlejad + helid, aga kogu "saal" oli vaikuses. Keset tiheasutust vanausuliste privaatsust hindavas külas on selline lähenemine Tartu Uue Teatri poolt austust avaldav, hooliv ja teoastuse poolest ülistamist vääriv. Näitlejad rääkisid peamikrofonidesse, mis kõlas vaid kõrvaklappidesse. Aga helitehnika kaadritagune osakond on tipptasemel. Et sa kuuled just seda näitlejat, keda sul vaja kuulda on. Et sa kuuled nagu 3Dna kaugusest kellegi teise häält, keda sinna just sel sekundil vaja on. Lisaks meeleoluhelid - sääsepirin, Siberirongi rattaragin, sünnipäevapeo kõmin jmt. Kõik tehniline oli väga osavalt "lavadekoori" peidetud ja läks särama, siis kui pidi. 

Ma olen tõesti vaimustuses, sest midagi nii head ma pole väga ammu näinud. Võibolla et ülds eei olegi näinud. Nii hea, kui oli Vahuri raamat, on ka Tartu Uue Teatri lavastus. Võimas ja kindlasti mingeid arvustusi ja preemiaid noppiv. 

Ja mul on niinii kahju, et Vahur ise seda lõpptulemust ei näinudki. Ma ostsin kava ka ainult selle pärast, kui ilusti TUT sinna järelhüüde jättis!

Kes on etendusele minemas ja pole veel raamatut läbi lugenud, soovitan seda siiski teha. Teatrielamus on seda võimsam!

nädalale punkti panemine

On pühapäeva õhtu! Külaliste jaoks on majad koristatud, Samovarimaja on olnud avatud ja siis jõudnud päeva lõppu sulgemiseni, grupid vastu võetud.

Toss on väljas nädalast ja nii mõnus on üle pika aja lihtsalt olla.

#4masinatäitsaunarätikuidpesta

#daipohhkeeginädalaegamidagipesukorvijälleviskab

#KUSjaKESminulapsedon?

#kasvuhoonevajakasta

#millalviimatiKODUSkoristasin?

#misõhtusöögikson?

#uuedkülalisedveelsaabumata

#PUHKAN

#inmydreams

#kõigeägedamsuvi

Nagu arvatagi võis, on tänavune suvi meie peres kujunenud nii tempokaks, et lihtsalt ei ole mahti olnud siia tulla leivapuru kulgemisrajale maha pudistama, et hiljem oleks, mida üles noppida ja meenutada.

Ma pea iga hommik ärkan selle mõttega, et pigistan nüüd endale tunnikese blogi jaoks, aga nii, kui ma arvuti avan, on seal tare postkastis jälle 10+ kirja, mida vaja vasytata ja kui nendega ühele poole saan, on ülejäänud pere üleval, mõnele külalisele hommikusöögi meisterdamise aeg kätte jõudnud või hoopis vaja Samovarimajja tuisata, mis tähendab, et arvutist olen ma päevade viisi eemal olnud. Ainult kohustuslikus korras hommikul ja õhtul kirju vastanud, sest kohusetunne, viisakus ja noh, mu töö on see eksole. aga ega ma ei taha üldse ei kirjadega tegeleda, ei telefonile vastata, sest tunne, et nonstopp maikuust saati rakkes olla on natuke liig juba.

SEETÕTTU on mul eriti mõnus teha siia ülevaadet, mis mind viimase kahe nädala jooksul lõputult naeratama on pannud. Esiteks muidugi see 2-kuu pikkune igikestev leitsak, mis praeguseks on korraks taandunud, et anda hingamisruumi, aga mis on olnud tegelikult ikka väga äge suvi. Ma olen nii mitmel õhtul ööhämaruses õues istunud lühikese kleidikese väel ja meenutanud, et pealinnas elades ma unistasin alati ja no üks õhtu suve jooksul tavaliselt ikka oli ka selline, kus öö läbi sai õues suvemelu nautida ilma külma tundmata (sest ma olen õudne külmavares tegelt). Ja nüüd on olnud 2 kuud just selline suvi. Iga päev! Lihtsalt nii äge.

No ja siis on olnud kuidagi nii, et 2 nädala sisse on mahtunud nii palju kultuuri, sõpru, olenguid ja pidusid, et nii äge lihtsalt. Ma ei mäleta, millal mul nii äge suvi oleks olnud. Jah, päevad on intensiivsed - hommikust saati tohutu toimetamine, külalised, koristamised, toitlustamine, Samovarimaja ja grupid, ivantšai jne jne, aga siis, kui õhtuks on kõik tehtud ja mul on melu ja sõbrad, see on nii mõnus! Ja kogu se emelu on tulnud siia Peipsi äärde kohale. Küll on toimunud erinevaid üritusi, küll leidnud hoovilt selliseid sõpru ja tuttavaid, keda pole sada aastat (ok, 18a) näinud nt. Igapäevaselt keegi üllatab ja see ongi selle Peipsi suve juures nii äge! Me ise ei jõua isegi Tartusse minna, sest aega pole, aga see-eest oleme suutnud kuidagi oma sõpru enda teadmata siia meelitada ja nii nad meid üllatavad!

Panen natuke pilte, et jääks meelde see hüperkuum suvi 2021, mis oli oimetuks töötamise ja mõnusa melu tähe all kulgemise suvi!

Algas kõik Vahuri ärasaatmispeoga.
Maikuus, kui Vahur lahkus, otsustas pere,
et pidu tuleb suvel ja tuleb rokenroll, 
just täpselt nii nagu Vahur elas ja tahtis.
Ja pidu oli kihvt!
Päev ja õhtu otsa toimusid etteasted ja kontsertid.
Ma is eka ei usu, aga mu lemmikuks kujunes Tartu Sensatsiooniline Kevadbänd, 
solistiks meie hea sõber ja üle põllu, paari metsatukka ja 3 km kaugusel elav naabrimees Kristjan 
(kes esines omapoolse etteastega ma meie pulma skusjuures).
Kuigi Kristjan just ei hiilga viisi pidamisega, siis see ei sega tal laulmast
ja ma avastasin, et mind ei sega ka kõike seda nautimast.
Sest mõne loomingu puhul viisipidamine on teisejärguline, 
kui sul on nii hea lüürika!
Kõik need laulusõnad ja riimid, vau!
Ja parim lugu, mida küsiti veel ja veel, 
oli Vahuri enda loodud sõnadele seatud lugu "Ebaseksuaalne mees".
S***ks hea, pardon my french.
Tol ööl magama saime hilja,
sest kodu poole liikude sjäi tee peal ette veel Varnja Kalurite päev, 
kus vene disko kestis hommikuni.

Kakspäeva hiljem jõudis Varnjasse Sisevete festival, 
esinejaks Svjata Vatra, kes üheltki fetsivalilt veel puudunud ei ole.
Sai tantsu vihutud, lava all viina mekitud, samal ajal kui SV lava peal
ehk meie peade kohal trampis ja möllas, 
ning kõik oli äge!
Härra jõudis mul järgmisel päeval lastega Piirissaare etapi ka kaasa sõita,
ma aga puht füüsiliselt mitte -
vaja oli koristada, gruppe võtta vastu ja valmistuda asjadeks.

Vahepeal toimus järjekordne fotoseanss, 
neidki on siis suve jooksul mitmeid olnud.
Seekord võtis ühendust Eesti üks ägedamaid fotograafe Annika Haas,
kellel on kõik projektid sotsiaalse alatooniga,
uurides ja jäädviustades mingeid ühiskonnagruppe või teemasid.
Hästi põnev!
Ja siis Annika kirjutas mulle,
et kas ma oleks nõus tema uues projektis kaasa lööma.
Et ta pildistab ja paneb välja näituse  Eesti ägedatest naistest.
Nagu kuidas saab sellise kutse peale EI öelda?
Nii ma end Peipsi järvest kivi pealt istumast leidsingi.

Ja sõpru ja toredaid inimesi astub meile nüüd juba iga päev hoovile.
Nii ka meie kodustatud influentserid Eveliis, Marek, Ida ja Dexter :)
Ja nii fun oli! 
Ujusime, sõitsime laevaga ja puhkasime!
Isegi meie härraga puhkasime!
Aitäh, et külla tulite!

Influentserid polnud veel oma puhkamist lõpetanud, 
kui Voronja korraldas ägeda nostalgiadiskoõhtu!
Otsisin kapist välja sädeleva kleidi ja neoonroosad kõrvakad 80ndatest, 
mis kuulusid mu empsile. 
Suundusime Voronjasse ja kuulen ühtäkki ühest lauast möödudes,
et miks keegi ei öelnud, et teemakohaselt tuleks riidesse ka panna!
No maiteaaa, ise olek spidanud sellele mõtlema :)

Vahelduse mõttes siia üks pilt Mesilasest ka, 
kes on hull tehnikafänn meil.
Naabripoisil on krossikas ja Mesilasel ATV
(mida ma ei lubanud härral enne kätte anda lapsele, 
kui ta oskab lihtsamaid lauseid ja sõnu kokku veerida...
 näha on, kui hästi minu sõna maksab... igat masinat ja paati oskab see röövel tööle panna,
aga E-M-A sõna kokku veerida aabitsast ei oska....)

No ja ma võitsin ju RallyEstonia korraldajate käest 4 rallipassi!
Ma pole elus rallil käinud :D
Okei, olen lapsena, kui ema-isa kaasa vedasid 
ja see kõik surmigav oli, sest suured ainult pläkutasid, 
midagi ei toimunud ja lapsed ringi joosta ka ei tohtinud...
Nii me kaks amatööri rallile läksime, õnneks meil olid teadlikud sõbrad kaasa võtta!

Ja siis meil oli 3. pulma-aastapäev vahepeal!
Et meil oli pulmas meie pulmalipp, 
siis igal aastal sel tähtsal päeval heiskame taas lipu maja külge!
Mulle meeldib see oluliselt rohkem,
kui mingit millimeetrit pulmaküünalt põletada. 

Pulmaaastapäeva hommikul härra poputas mind hommikusöögiga!
Aastaga on toimunud areng! 
Veel aasta tagasi oli härra poolt mulle serveeritud
keedusardell (jah, üksainus) sinepist südamega :)

Õhtul viis härra mind restoraaaaaaani!
Lendavasse Laeva :)
Kus me käime küll iganädalaselt, 
aga Martini tehtud toitudest ei saa lihtsalt ära väsida, 
need on nii maitsvad!

Et suvised peod ei lõppeks, 
oli naabrimehel ka sünnipäev!
Tuli ise meie õuele, et me saaks talle õnne soovida ja ta saaks väga üllatunud olla :)
Nii nõme, et blogger ei lase üles videot sünnipäevapeolt, 
see oli puhas nauding, 
kuidas ööpimeduses lihtsalt nii hea klubimuusika koos rütmilise valgusega ranna ääres kõlas.
See oli puhas nauding.
Kui ma poleks teadnud, et ma Peipsi ääres perifeerias x külas olen, 
ma oleks võinud vanduda, et ma olen kuskil lõunamaal suvises suurlinnas rannapeol...
See oli kirjeldamatult äge.

Ja ma ei tea, kuidas, aga meil õnnestus isegi käia Tartus ja nautida Autovabaduse puiesteed.
Nii mõnus!

Ma olin vanasti täiesti Tallinna-preili.
Nüüd olen ma järjest ja järjest Tartu fänn.
No kuidas ma ei saaks armastada seda linna, 
mis kastist välja mõtleb :)

Ma igast sõbrast, igast laevasõidust ja ujumispausist pilti ei ole mõistnud teha. Kui vanasti oli kaamera käe külge kleebitud, siis nüüd on nii hea olla hetkes ja nautida seltskonda, vestlust ja veini. Ja see kõik on mahtunud täpselt kahe nädala sisse. Ei saa salata, ka järgmised nädalad näevad ette tempokat tööd koos sõpradele pigistatud ajaga ja see teeb elu ilusaks. 

Sest lihtsalt nii mõnusad inimesed on mu ümber!

plikade jutt ehk edevuse laat

Ma olen ülikoolist saati fännanud suuri ümmargusi kõrvarõngaid. Mingil ajal olid need ikka moe kõrgem sõna! Oli mulgi selliseid vaja ja panin uhkusega kõrva... et avastada, kuidas nad mul kõrvas laperdavad. Üldse mitte seksikalt nagu JLO-l

internetist

Mina nägin välja nagu:

2002.a passipilt

Seega väga ei ole ma enam rõngakujulisi kõrvakaid kippunud kandma. Sest kuigi mu vanaema, kes mind käekõrval kosmeetiku juurde viis auke tegema, soovis mulle ainult parimat, siis see kosmeetik suutis need augud mulle kõrva teha viltu. 

Kõrvakate teema on mul üldse hooti vaheldunud. Põhikoolis ja gümnaasiumis olin ainult ja ainult kuldehete kandja, sekka ka ülikoolis. Peale ülikooli tuli mingi plahvatus, siis oli kõike ja palju vaja. Otsisin välja ema nooruspõlve ehted tema ehetekarbis, neoonvärvides kõrvakad ja muud retrod. Igalt laadalt ja igalt reisilt pidin omale suveniirina mingi ehte ostma! See kestis aastaid.

Lastega saabus rahunemisfaas, liikusin tagasi kuldehete juurde. Jagasin siin blogis ka ehteid, mida lasin kullassepal nii Mesilase kui Mutuka sünni puhul endale teha. Lastega muidugi see ehtekandmise teema taandumine oli lihtne tulema. Et väiksed käed midagi kõrvast ära ei tiriks, oli lihtsam kõrva mitte midagi panna. Härra kingitud kaelakee läkski nende samade väikeste sõrmede ohvriks. 

6 aastat ehtevaba elu on olnud. Kuigi ma ikka olen mõnikord midagi põnevat endale soetanud, siis enamasti lihtsalt ei tule meelde neid kanda. Nad on mul silma alt ära pandud sahtlisse ja muud ehted (kõik need käeketid, kaelaketid jm) veel eraldi kappi muude asjade taha, sest ootan ju juba mitmeid aastaid, et kodu saaks lõplikult valmis ja ma saaks oma buduaari sisse seada. Ja ega ma väga ei taha, et tegelased mu asju laiali veaks. Näen ju, kuidas Mutukas salaja mu meigikoti kallale hiilib ja seal askeldab hiirvaikselt. 

Küll aga on mu armas lapsepõlvesõber ja pinginaaber Liina läbi pikkade aastate üha oma käekirja ehete valdkonnas harjutanud ja on mulle nii palju ägedaid kõrvakaid ning muid ehteid disaininud. Ma juba naersin Liinale, et mul on varsti eraldi suurt ägedat disainehetekarpi vaja, kus tema nimi peal. Sest need peavad eraldi uhkelt presenteeritud olema. 

Ma FBs tema ehete lehel, näe siin: Liina Lelov jewellery, hoian loomingul koguaeg silma peal. Talvel valminud samovaridest inspireeritud ehteseeria on niinii äge ja minu jaoks nii väga isiklik! Ja mu enda eelarvamused teinekord nii nõmedad. Ma ei tea miks, aga kui Liina tutvustas oma Grille seeriat, siis see kuidagi ei tõmmanud. Kuni ükskord ma nägin neid pilte feedis jälle ja käis mingi klõps peast läbi. Tellisin Liinalt omale punased kõrvakad ja...

ja ma olen ülepeakaela armunud!

Fotod Liina Lelov jewellery FB lehelt

Armunud ehetesse! Aitäh Liina, ma ei oska sõnadesse panna ka seda, kui hea meel mul nende üle on! Tegelt oskan, minu tänu on sõnastatud nii: palun mulle üks paar veel!

Need on nagu rõngad, aga nagu ei ole ka. Istuvad nii hästi kõrvas, mu meelest sobivad mulle nii hästi ja ma olen neid IGA PÄEV nüüd nädalate viisi kandnud. 

|selfie|

Foto: Tuuli Vahesaar

Siin pildil on mul Liina disainitud Helsi-seeria kõrvakad:

Foto: Liina Lelov | Valdek Laur

Nende ehete lugu saab lugeda siit.

Ma ei saa jätta mainimata, et lisaks ehetele on Liinal veel üks armastus :D Morna linn ja Õnne tänav. Vaata lähemalt siit.

Mis ehteid ise kannate? Mis on viimase aja või üleüldse lemmik? Parim ehete ost / kingitus EVER?