Minu uued võluehted

Kaks ja pool aastat tagasi postitasin oma võlusõrmuse loo ehk et kuidas ma Mesilase sünni endale kulda lasin valada. Ma teadsin juba siis, et teine laps tuleb meil ka ja loomulikult ka tema sündimist saab tähistama kuldehe, mida saan uhkusega kanda ja ühel päeval talle edasi kinkida.

Kui Mesilane sai oma ehte juba u kuu vanuseks saades, siis Mutuka ehe muudkui viibis ja viibis ja viibis. Juba on Mutukas saamas 7 kuu vanuseks ja ikka ei miskit. Ja mitte sellepärast, et Mutukas grammigi vähemoluline oleks või et ma raatsinud poleks talle ehet teha lasta. Mul oli niinii pikk visioonikriis ehket milline see ehe olema peaks.

Kui Mesilane sai sõrmuse ja see oli kuidagi lihtne otsus ja kujundusegi mõtlesin kiiremini välja (ühe kuuga eksole), siis Mutuka ehe pidi olema midagi muud. See aeg, kui ma arvasin, et kõik sõrmed sõruseid täis on äge, jäi minu puperteeti ja varajastesse 20ndatesse eluaastatesse. Tänagi, kui ma mõnda prouat vaatan kõik sõrmed sõrmustega kaetult, siis kuidagi juudi-jõulupu tunne tekib sisse. See on mu isiklik kiiks täna, no offense.

Ja Mutuka ehe pidi olema midagi, mida ma ise igapäevaselt kannaksin, egoist nagu ma olen, ehe ju endale :) Seega siis kõrvarõngad? Ja ühed korralikud täiesti enda soovi järgi kõrvakad oli väga suurepärane mõte mu meelest. Terve raseduse teadsin, et tulevad kõrvakad.

Netist leidsin paar inspiratsioonipilti:

Minu nõudmised ehtele olid, et peab olema Mutuka nimi peal (nagu sõrmusel on Mesilase oma), et peab olema inglise kinnitusega ja et peab olema punane kivi(d), et Mesilase ehtega tervikut luua. Ja nendest kolmest pildist ei osanud ma kuidagi SEDA ÕIGET kokku visualiseerida. Ja nii see tähtis töö muudkui ootas ja ootas.Umbes kuu aega tagasi mõtlesin siis, et no ei tule kõrvakaid vist, sest rõngakujulised nad olla ei saa mu kõrvaaukude pärast. Kosmeetiku juures tehtud, aga ta on need ikkagi viltu teinud, niiet rõngad alati laperdavad mul kõrvas, mitte ei ripu sirgelt nagu nad peaks. 

Hakkasin siis mõtlema, et noh, käekett lihtsalt? Suvaka kuldeketi ostaks ja laseks vahele panna plaadi, kus Mutuka nimi peal ja punane kivi ka. Mul rohkem punaseid kive lihtsalt polnud vanaemalt päranduseks järel kui üks. Aga see mõte ka ei olnud ikkagi SEE.

Ja siis selle päeva hommikul, mil ma otsustasin lõpuks oma ehtetellimuse minna sisse anda Tartus, võtsin oma ehtekarbist vanu kuldehteid, millest lahta ehe teha ja jäin vaatama ema kõrvarõngaid, mida ma siiani olen kandnud. Kullast, inglise kinnitusega. Ehteplaat pisike neljakandiline ja kuidagi ärkasin unest. Just SELLISEID mul vaja ongi! Heureka. Ea kõrvarõngad on mulle kallid, aga nad on pisikesed ja tagasihoidlikud. Mul oli vaja midagi silmapaistvamat ja ekstravagantsemat ;) Thanks emme inspiratsiooni eest!

Ja sellised nad saidki!!! Ma olen niiiiii ütlemata rahul ja uhke nüüd. Lihtsad, aga armsad. Ja kes ütles, et kõrvakad ühesugused peavad olema?

ebausu küsimus

Kui ma musta kassi näen, siis sülitan salamisi kolm korda üle õla. Kuna ma ei tea, üle kumma õla peab, siis igaks juhuks üle mõlema õla.

Redeli alt läbi ei käi.

Kaevuluugile ei astu tänaval, sest muidu lähen tülli kellegagi eksole. Samamoodi ei lähe kunagi teiselt poolt elektriposti, kui ülejäänud seltskond.

Rahakoti vahele on mul peidetud üks viiekas, sest rahakott ei tohi kunagi rahast tühi olla. Ja noh, vahel on seda hädaabi viiekat täpselt vaja ka.

Käeotti ei toeta põrandale.

Kui täht langeb, siis püüan midagi soovida.

Rohkem mul vist ebausu kiikse ei olegi. Aga sul?

Muus osas ma pean ennast tubliks ratsionaalseks inimeseks. Pigem olen alati mingite asjade osas skeptiline, kui et rõõmuga hurraatan ja siis lohku tõmmatakse. Igasugu Nigeeria lotovõite ei usu ja kahtlaseid linke ei ava.

Aga vot ma ei tea, mis needuse ma omale kaela olen saanud või miks mul terve nädal on olnud nii palju ebaõnne. Kas mu vedamise ja õnnelik olemise kvoodid on täis saanud või vastupidi, peale selliseid lakse on just suuremat sorti jackpot kaela langemas?

Igatahes. Kõik algas puhvetite päevaga, mil ma oma telefoni ära kaotasin. Selle sain küll tänu härrale lõpuks üles leitud, aga ehmatus oli korraks juba suur. Alles uuesti telefoni näpuvahel hoides mõistsin, millest kõik ma oleks ilma jäänud. Mul on telefon olnud suur abimees Mutuka tegemiste ja toimetamiste üles tähendamiseks, st kõik tema uued oskused millal ja kuidas. Ja see oleks olnud tohutu kaotus minu jaoks.

Järgmisel päeval tõmbas Mutukas puruks mu kaelakee, mille härra sünnipäevaks kinkis.

Sellest järgmisel päeval kaotasin sõrmest ära oma ema abielusõrmuse, mida armastusega kandsin. Nagu ma härralegi torkasin, ilmselt oli see mu viimane lootus üldse abielusõrmust kanda, tema mind ju ära ei kosi. Nali naljaks, aga nii kurb on olla. Härra arvas, et tuleb minna metallidetektoriga otsinguile. No mingu siis, ma kaotasin sõrmuse Pärnumaale.

Et kirssi tordile saada, andis mu auto otsad. Sõidu pealt kodunt 100 km kaugusel metsa vahel. Naiss. Samas poleks saanud seda õnnetust paremini küsida. Ilm oli vähemalt soe ja päikseline, härra oli ise roolis ja just olime terve perega lustinud pool päeva Maanteemuuseumis ning peale seda kõhud Pizza Olives täis söönud. Päikeseloojanguni oli ka aega, ei olnud veel pime ega külm. Koju saime appi tulnud sõbraga, kes meid öö hakuks koju viis. Auto jäi Tartusse ja ühtlasi ka Mutuka vanker, sest see peale ei mahtunud. Kõigil ei ole sellised soccervan autod nagu mul eksole :P

Hea, et  mu auto seda suremise trikki mõned päevad varem ei teinud, kui ma lastega üksinda mööda Soomaa kruusateid sõitsin vanaisale külla. Vot see oleks väga nõme seis olnud.

Ma loodan, et rohkem mingeid erroreid mulle osaks ei saa ja panustan suurele saabuvale õnnele.

täidan sahvrit*

Lubasin endale ja lastele ka, et kui puhvetite päev selja taga, siis mul on rohkem aega lihtsalt olla ja puhata ja mängida.

Tjah. Vaatan hetkel oma 8 kartulikoti täit õunu (õunamahla tegu ootel), 2 kotitäit pirne (moositegu ootel), 3 pangetäit pihlakaid (siirupitegu ootel) ja mõtlen, et vaja on veel astelpajusid ja jõhvikaid ja ...

Et vist ei puhka veel.

Ma ei tea, kust mul see tuleb, aga mul on päris tõsine kiiks. Kui ma midagi teen, siis maksimumiga. 

Nt kui ma olin enne Austraaliat suur lauamängusõber, siis mul pidid kodus pea kõik saadaolevad lauamängud olema. Ma ei ole seda teadlikult endale tagasi lubanud tulla, sest aussie minnes pidin palju maist vara ära müüma, sest hoiule polnud kuhugi panna. 

Praegu kui ma talveks valmistun, mul on vajadus ära kasutada KÕIKE, mis loodus ümberringi annab. Moosi keeta, siis kuhjaga. Mahla pressida, siis kohe hulgi. Teematerjali korjates ja kuivatades, siis sülemiga. Jne. Mis koriluse monklus see on? :D

*Peipsimaad nimetatakse Eesti sahvriks. Seda ta on. Müstiline, mida siin kõik ei kasva, jookse või uju :)

Mummuline lugu

Nädal tagasi oli meil kibekiire päev, et valmistuda ette Sibulatee puhvetite päevaks ja samal ajal ka pakkuda ajakirjanike grupile maitseelamusi ja Peipsi elamusi. Telliti mh samovariteed ivantšai ja mummulise serviisiga.

Kui on ikka nii oluline tellimus, tuleb see jätta viimasele minutile eksole. Paar tundi enne kinnitatud kellaaega hakkasin kokku lugema oma vanaema ja ämma pärandatud mummulisi kohvitasse. Viisteist tükki nagu tellitud, uhh. Aga alustasse praktiliselt üldse mitte.

Kus häda kõige suurem või kuidas see vanasõna oligi. Mulle korraga meenus tares suvalisi alustasse lapates, et oot, suve hakul andis üks salajane blogilugeja teada, et tare juurde on mulle jäetud pakike ja see oli üleni mumme täis. Tol hetkel tõstsin suure varanduse silma eest ära hoiule ja läksin nüüd kaema, kas mul veab.

Kallis blogisõber, tead! Sa oled mu päevapäästja! Seal oli täpselt viisteist tassi ja isegi 17 alustassi, täpselt, mis mu õnnest puudust sel hetkel! Muidugi ka veel rohkelt desserttaldrikuid ja needki läksid käiku mõned päevad hiljem. 

Aitäh sulle, kui ma juba ei ole piisavalt tänanud ;)

foto: Urmas Glase

See hetk, kui...

See hetk, kui

- moos keeb pliidil ja on paari minuti küsimus, et ta on valmis ja tuleb kibekiirelt ettevalmistatud purkidesse tõsta ja kinni kaanetada, samal ajal...

- Mutukas puusale toetudes kõhtu täis mugib ja silmad on kinni vajunud ning on paari minuti küsimus, et ta rahulikult õue vankrisse ümber tõsta (olles seda hetke terve päeva muude toimetuste taustal oodanud), samal ajal...

- heliseb telefon, helistajaks inimene, kelle kõnesid oled veits liiga mitu korda üle lasknud (sest helistab nii valel hetkel muudkui), aga tööalaselt vajalik suhelda ja ei ole viisakas veelkord üle lasta, samal ajal....

- koputab intensiivselt aknale see külamees, kes ALATI ilmub ukse või akna taha nii kuramuse valel hetkel (loe uuesti eelmisi kolme punkti) ja kes ALATI ilmub selleks, et midagi sulle müüa ja kes mitte kunagi ei saa su eitavast vastusest aru ja kes mitte kunagi ei taha ära minna vaid jutustada, kuigi mul pole aega ega kannatust mingit mulli kuulata.

See hetk oli just hetk tagasi. Ja siis on Mutukas üleval klõpsti ja ei mingit und. Moos keeb üle. Telefoni paned ära vabandades, et ei saa suhelda. Ja see Fjodor ära ka ei lähe, ma olen talle 6 korda juba öelnud, et ma ei taha seda kala, mis tal ripakil on. Eelmise visiidi aegu pähe määritud punaseid sõstraid ootan muide siiani.