turundajate sihtgrupp.

Ma mõni aeg tagasi mainisin põgusalt, et käisin ühes salajases Tartu kodukohvikus lõunatamas. Seal oli enne magustoitu mõnus vestlusvoor, kus siis peremehe sõpruskonnast pärit külalised omavahel tuttavamaks said. Vestlusvoor või nii.

Üks lauas olnud noormees rääkis oma tööst internetiturunduse valdkonnas, et kuidas tema töö on panna internetis reklaamid inimest jälitama. Tead küll, vaatad korra bookingus saaremaa spaasid ja siis see booking FBs või muudes kanalites muudkui pakub sulle Saaremaad. Noormees rääkis, et kui sa oled 24-34 aastane naine, siis sa nendest reklaamidest elu sees lahti ei saa. Sest see on parim sihtgrupp - selles vanuses naised on peamised internetishoppajad.

Kuulun ka sihtgruppi ja no päris ausalt, jah, ostan päris tihti midagi netist just. Ma pole suur poodides kolaja kunagi olnud, nii tüütu ja praegu kahe pisipõnniga kisub mind poodi veelgi vähem. Kui kuskile lähen, siis on see kas toidupood või mõni taaskasutuskeskus.

Praegugi kiusan oma postipunkti töötajaid muudkui saabuvate pakkidega. Osta.ee on kuidagi jälle sõbraks saanud. Kui ma aasta tagasi sain blogilugejatelt nii armsalt vanade nõudega pakke ja mul oli pigem hea meel, kui supitaldrikud erinevate mustritega olid (sest plaanis oli peamiselt kalasuppi meie külastajatele pakkuda), siis seminariuumi valmimisega ja erinevate sünnipäevalaudade katmisega seal olen leidnud end (rohkem iseenda ülemõeldud) probleemi eest - nõud on kõik erinevad. Aga suuremale seltskonnale lauda kattes tahaks ma (kiiks selline jne. võibolla külastajatel vahet polekski), et nõud oleks ühesugused. Ühe serviisi taldrikud, ühesugused noad-kahvlid, klaasikomplektid. Aga taaskasutuskeskustest on leida komplekte kas 6 või max 12 ühesugust. Nii ma siis nillin siitsealt ja loodan kokku komplekteerida pimeda juhuse peale, sest vaja oleks min 15 tk ühesuguseid.

Nt magustoidulusikaid meil tares üldse polnud! Kurtsin ämmale ja ta leidis mulle oma põhjatutest sahtlitest kümmekond tükki. Kodus avastasin, et mu emal olid samasugused ja kahepeale kokku sain 15 tk täis ühesuguseid. Seejärel leidsin osta.eest ühed vanakooli lusikad, mida mäletasin ka, et meil lapsena kodus olid. Ostsin ära. Mõne aja pärast olid ühel teisel müüjal ka samasugused müügis. Sain sealt ka komplekti kokku. Väikesed võileivataldrikud sain komplekti kokku, praetaldrikutest praegu ei unistagi. Ühel päeval ehk...

Nüüd on veel vaja morsiklaase. Jätkan muudkui oma otsinguid ja ostlemist netist. Sihtgrupp ikkagi ja eks postitöötajatele tuleb ka tööd anda. Pluss peaks hakkama otsima nõusid ka saunapaadi kööginurka. Oh rõõmu :)

esimese maailma mured

Avasin tühja blogiakna, et siia midagi kirjutada. Täiesti tavaline, et just siis keegi mu ihuviljadest otsustab unest ärgata ja sülle nõuab. Siin ma siis istun. Toksin ühe sõrmega, sest Mutukas on teise käe vallutanud. Ja noh, emaksolemine! Ei raatsi oma tillukest imet ju käes ära panna lihtsalt. Ta ei ole enam kunagi nii väike kui nüüd ja praegu (eriti, kui ma vaatan oma kaheaastast ringituiskavat röövlit).

---

Mul on eriti mitu esimese maailma muret. Kõigepealt on vaja lasta Mutuka sündimise tähistamiseks taaskord üks võluehe teha, aga mul on ideedekriis :) Tahan kõrvakaid, sest no sõrmus juba on ja ruumi tuleb ju jätta ka kihla- ja abielusõrmusele. Äkki kunagi veab või nii. Ja nüüd ma siis olen hädas, sest ma ei tea, millised need kõrvakad olema peaksid. Tähendab, ma tean, mis nõuded mul on - kullast, inglise kinnitus, Mutuka nimi peale graveeritud või kullaga kirjutatud, vanaema ehetest pärinevad punased (rubiini-laadsed) kivid peal. Kuidas seda kompotti eriliseks ja ilusaks ehteks disainida? 

---

Ma olen suur pildialbumite fänn. Ma püüan regulaarselt pilte albumisse ilmutada, sest no need arvutid on väga ebausaldusväärsed asjad ja üleüldse. Mesilase pilte on mul kahe aasta jooksul pea kaks albumitäit juba riiulis ja nüüd ma seisangi küsimärgi ees. Kas Mutuka pildid surada samasse albumisse või Mutukale eraldi albumid? Mis tähendaks, et kui nad mõlemad on pildi peal, siis kaks (ei, kolm ...) eksemplari printida välja? Üks Mutuka, teine Mesilase albumisse? Kolmas enda albumisse :) Ilmselgelt võib siit juba ka vastust välja lugeda, sest ega ma ei oska ju elu lihtsaks elada. Mul ema pidas läbi lapsepõlve kolme albumit justnimelt nii, et eraldi venna, minu ja ema omad. Niiet nüüd on minu lapsepõlvealbumid minu päralt. Kaasavara.

---

Mesilane on nüüd kodusel režiimil olnud, mis tähendab, et ma olen vabatahtlikult hullumajja nõus kolima. Lapsel jääb nii palju energiat üle, kuna peab istuma meiega nelja seina vahel ja ema ei luba põnevaid asju üldse teha. Selleks ajaks, kui mina õhtul olen valmis voodisse kell 19 pugema ja enne hommikut mitte väljuma, Mesilane lisab vunki juurde. Aasta emana olin ma täna väga rahul, kui härra Mesilasega meesteasju tegema läks ehk Motoexotica mootorrattad vajasid ükshaaval üle vaatamist ja katsumist. Ja siin ma olen nüüd, jumala rahul, et saan lihtsalt istuda ega pea kellegi kahejalgse järelt muudkui tuba koristama või seda kahejalgset korrale kutsuma, ning samas ei jõua ära oodata, et millal nad koju tagasi tulevad. Milline kahepalgelisus eksole :D

Maailmas väga on tarvis last sinunimelist.

Oleme nüüdseks koju tagasi jõudnud, Mesilane on rangel kodusel režiimil. Vaeseke muudkui üritab meid veenda õue minema, ise hoogsalt kaasa noogutades, aga kahjuks me ei tohi minna. Seega ajab ta mind siis toas hulluks :)

Kõigi nende errorite vahele jõudsime siiski ka Mutukale nime ametlikult ära panna. Mina olen väga rahul ja paljud sõbrad on hea sõna valiku kohta öelnud. Nimi ise ei saanud just kõige traditsioonilisem H-tähega nimi, aga noh, pole ju minulgi. 

Nüüd, kus ametlik teekond läbitud, läksin netti uurima nimede statistikat ka. Mutuka nimekaime on eesti.ee andmete alusel 11, st kokku on temanimelisi siis 12 nüüd. Päris armas, mu meelest. Statistikaametil on ka nimedestatistika vigur olemas ja sealt lehelt saab ka sellist infot, et mitmel mehel ja mitmel naisel sama nimi on. Selgub, et samanimelisi mehi oli 1.jaanuari seisuga 1. Päris põnev, ma poleks tulnud selle pealeagi, et see võiks ka mehenimi olla.

Kui me olime nimevaliku teinud, alles siis välgatas mu (tollal veel) rasedaajus, et oo, mul on samanimeline sugulanegi tegelikult ju. Ma nime valides üldse tema peale ei mõelnud. Aga tore, et nii on, sest ta esindab emapoolset liini ja seega on veel üks killuke ema selle nimega austatud. Ja eriti armas oli postkastist sellesama nimekaimu saadetud postkaarti leida, kes kirjutas, et tal on suur au olla nimekaimuks. 

Vaatasin siis juba muid nimesid ka, sh Mutuka nime väikese variatsiooniga. Selle teise kirjapildi puhul annab ka vanusevahemikke, kus see nimi populaarseim on, kui vana on keskmine selle nime kandja, kui vana on noorim. Samuti, et millises kuus kõige rohkem selle nimega lapsi sündinud on. Aprillis, muideks. Aga sellisel kujul, nagu meie Mutukas sai nime, seda lisainfot ei ole. Ju siis statistika jagamiseks liiga vähe nimekandjaid.

Mesilase nime kannab 2281 meest. Mitte ühtegi naist :) Ja keskmiselt on ta 13-aastane. Kõige rohkem sünnipäevalisi selle nimega on juunikuus, 222 lausa. Kõige populaarsem on Mesilase nimi Rapla maakonnas.

Nii põnev statistika.

Mul ennast pole mõtet otsidagi. Vastus on alati üks - alla 5 inimese :)

Veel üks põnev statistika ülevaade maakonniti:

Aga vaata ise ka, mida põnevat sinu nime kohta kirjutab: http://www.stat.ee/public/apps/nimed/

Kvaliteetaeg pealinnas

Niisiis. Nädalavahetus Tallinnas. Plaan nägi ette laupäeva õhtuks Tallinna jõudmist, sõpradele külla minemist, kvaliteetpühapäeva, mil meespere Meremessil ja naispere patseerib vanalinnas või Kadriorus või midagi ja ehk ka mõnda vahvat kohtumist sõbrannadega (patseerimise eesmärgil). Esmaspäeval pidime panema Mutukale ametlikult nime ära ja siis mõnda asja ajades veel suunduda koju tagasi. Kogu plaani riskifaktorid olid Mesilane jonnihoogudega ja Mutukas tühja kõhuga pika autosõidu ajal.

Sõit läks nagu ennustatud :) Et me seekord otsustasime sõpru säästa kogu me vahmiiliga nende juures ööbides, võtsime meeldivalt soodsa hinnaga hostelitoa Paks Margareeta hostelis. Asukoht ka väga mõnus. Üllatus oli see, mis meid ees ootas - tüüpilise hosteli asemel leidsime end väga trendikast ja sümpaatsest toast. Pigem hotell kui hostel.

Peale checkini suundusime meie suurimatele sõpradele külla. Selle vahega, et ööseks ei jäänud. Nende juurde minnes on alati tunne, nagu koju oleks jõudnud. Nii "minu inimesed".

Kui lapsed ja ise ka väsima hakkasid, sõitsime hostelisse tagasi. Hommikul kodus tunda andnud kõhuviiruse laadne asi kogus hoogu ja kui mu ülejäänud pere magada nohises, istusin mina praktiliselt terve öö vetsus. Täiesti zombi ja magamata ja jätkuvalt kõhutõves, kui Mesilane rõõmsalt uut päeva tervitas.

Sõpradega olime õhtul kokku leppinud, et hommikusöök nende juures. Niisiis, taas juba tuttavasse kohta tagasi. Plaan kvaliteetselt linnas ringi jalutada, kui meespere(d) Meremessil, päädis sellega, et me Mutukaga tegime tüdrukuteasju sõprade kodus ehk et magasime pool päeva, kuni mehed naasesid.

Huvitavaks läks taas õhtul, kui Mesilase köha muudkui tugevamaks ja tihedamaks muutus ning nutt pihta hakkas. Panime väsimuse arvele, sest paar päeva ta päevarutiin vussis olnud ja lõunauned ära jäänud. Sõitsime ära magama. Ainult et magas üksnes Mutukas sel ööl. Mesilane nuttis-röökis-nuttis ja nii hommikuni. Ilma rahunemata. Minu laps pole mind 2 koosveedetud aasta jooksul kunagi öö otsa üleval hoidnud, seega esiteks oli mure, et midagi on valesti ja teiseks mõtlesin, et vaesed vanemad, kellel ongi tundlikud või iseloomuga lapsed ja selline elu kestab mitu aastat.

Nii raske oli vaadata oma punaseks nutetud silmadega last, kes ainult emme-emme suutis öelda ja kes maha ei rahunenudki. Nii abitu olemine.

Varahommikul ajasin härrat niikaua oma soigumisega üles kuni ta Mesilasega lastehaiglasse suundus. Seal on nad siiamaani ning ei tea, millal koju saavad. Mesilasel on äge nakkuslik bronhiit.

Sellist nädalavahetust küll oodata ei osanud ja see kestab edasi...

talv on lõppenud.

Tunne oma kodumaad ringreisid alaku.

Järgmise 21 päeva jooksul on meil Peipsi-Tallinn-Peipsi; Peipsi-Saaremaa-Peipsi ja Peipsi-Hiiumaa-Peipsi sõidud. Perega. Tundub lõbus kvaliteetaeg. Seejärel sünnipäevapidu, meie laadaüritus (22.aprill Varnjas), Suur Peipsi Toidu Pidu (30.04 Alatskivil), volbriöö üritus (30.04 Varnjas) ja ongi selleks korraks turismi madalhooaeg seljatatud, et VÄRSKELT ja PUHANULT uuele kevad-suvele ja hooajale vastu minna :))

---

Ja kuna alates tänasest ei tohi enam Peipsi järvele minna, siis meie jaoks on sellega talv ametlikult lõppenud ja nüüd on aeg kevadeks. Palun mõned eriti vihmased päevad kohepraegu, et jää kiiremini sulaks ja saaks juba paadiga järvele. Sest siis on meil jälle miskit põnevat pakkuda.

---

Saunapaadiga oleme jõudnud nii kaugele, et härra on oma liistud ja lihvimised ära teinud ja teatepulk mulle värvimiseks üle antud. 1/3 olen jõudnud seest kruntvärviga katta, 2/3 veel ja siis miinimum kaks kihti kattevärvi. Eks pean leidma kuskilt aja seda edasi teha (loe: et Mesilane oleks lasteaias ja väljas ilus kevadilm, et Mutukas saaks vankris magada).

---

Samal ajal alustas härra hoovi peal toimetusi. Suitsusauna ühes otsas olnud puukuurist tegin eelmisel kevadel omale väliköögi. Suitsusauna teises otsas aga on üks tibatilluke lobudik kuur, mis on tuugalt kraami täis pressitud. Kogu see tavaar on tänaseks kaunilt keset hoovi ümber tõstetud ja kuur maamunalt kadunud. Asemele tuleb kolm korda suurem kuurike, kuhu osaliselt kraami saab ladustada ja üks osa saab härrale korralikuks kalatöökojaks, kus kalu rookida ja suitsuahju panna.

Niiet midagi meil siin ikka toimub ka.

---

Tartus on üks (no tõenäoliselt rohkem, aga mida mina tean) salajane kodukohvik. Sinna saab sööma minna üksnes ette broneerimisega ja peab olema saanud kutse liituda nende kinnise grupiga FBs. Kaks aastat olen iganädalaselt neid menüüsid ja toidupilte ja värke vaadanud, kunagi pole olnud mahti ise ka minna. Isegi kui olen olnud Tartus, siis on ikka mingid asjaajamised ja tihe graafik. Eilseks otsustasin, et nii, nui neljaks, mina nüüd lähen. 

Väga mõnus elamus oli ja toit, mmmm.

Nii äge, et inimesed viitsivad ja teevad selliseid asju.