viis aastat tagasi vs täna

Täna 5 aastat tagasi seisin ma Tallinna lennujaamas, lehvitasin oma sõpradele ja kallistasin viimast korda oma ema. Ees ootas Austraalia ja teadmatus, mis edasi saab. 

Üks põhjustest, miks ma sinna läksin, oli leida üles minu Eesti mees. Sest kõik need vallalise preili seiklused, mis 2010-2012 siit blogist lugeda võib, olid küll huumorit ja põnevust-elevust täis, aga ükski silmarõõm polnud mu kõrval õhtul mind kaissu võtmas ega hommikul äratuskella äratust edasi lükkamas. Seega ma olin lõpuks veendunud, et kuna niiiiiii palju eestlasi on Austraaliasse läinud, siis minu Eesti mees on ka järelikult seal.

Vot oli alles üllatus, et ta, see Eesti mees, ootas ikkagi Tallinnas kohtumist :)

Meil oli mu pre-Austraalia eluetapis preili Mga ütlemine: "Day by day nothing changes. But if You look a year back, Your whole life has changed." No ja mõelda, mis kõik viie aastaga juhtuda jõuab.

Eks ma viis aastat tagasi unistasin ikka sellest, milline on elu aasta, viie, kümne pärast. Ja täna viis aastat tagasi vaadates on tore mõelda, et minu suurim unistus on täitunud. Mul on niiiiiii tore, armas ja kallis härra. Minu kalju, alati rahulik, kindel, minu jaoks olemas. Sest ilmselgelt olen mina see rahutu meri, kes kord mäsleb, kord rahulikult loksub. Meil on kaks last (ok, üks venitab millegipärast aega kõhus olla veel, aga ma juba loen teda oma kaisus olevaks), nagu ma alati olen visualiseerinud. Meil on meile sobiv kodu ja tegemised ja ma olen õnnelik. Nii väga, et ise ka ei usu. Noh, ideaalne oleks muidugi, kui härra mu ära ka oleks kosinud ja raha teenimine käiks sõrmenipsuga, niiet oleks aega ja vabadust reisida ja olla ka. Pisiasjad eksole. 

(Ja noh, kui saaks veel kordki ema ka kallistada...)

Niiet ma nüüd mõtlen korra end täna sinna lennujaama viis aastat tagasi ja raputan selle endalt taas maha. Lähen hoopis kallistan ja musutan oma mehi, kellest ma niikaua unistanud olen ja luban täna mitte pragada nendega :)

Ütle quando, quando, quandooooo

Härra keelas mul nädalavahetusel sünnitamise, sest et ta juba teist päeva ainult karakatis elabki. Homme on veel ka vaja tihe päev ära toimetada. Meil on olnud iga päev järjest järvesafarisid ja just välismaalastele, kes meid internetiavarustest üles on leidnud. Nii lahe mu meelest. Kusjuures kaks seltskonda neist on öelnud, et tulid Eestisse ja meie juurde spetsiaalselt selleks, et sellist imeasja teha nagu järvejääl sõita. Tänased külalised olid Uus-Meremaalt. Lihtsalt vau! Homme saabuvad piirkonda külastama välismaa toidublogijad ja meie päralt on pakkuda neile elamust karakatil. Teeme ära ehk siis tähendab, et ei sünnita jah? 

Tundub, et Mutukas on ka väga rahul oma olemisega praegu ega kiirusta kuhugi. Kui nii edasi läheb, on mul järgmine kontroll 1.märtsil ja sealt edasi siis näeb, mis saab. Aga märtsis? Märtsiiiiiiis? Veebruar ju pidi olema SEE kuu!

taas remondilainel

Vaikselt sätime end kevade lähenedes taas ehituse ja remondilainele. 

Praktiliselt terve eelmise aasta me toimetasime taret arendades ja tegime ära metsikult palju töid. Ma olen enda ja härra üle väga uhke. Tare katuse all sai peaaegu kõik tehtud. Jäänud on veel üks konku, mis ei ole avalikuks kasutamiseks vaid hetkel meie hoiustamiskoht meie asjadele. See ruum on õudne, sinna on kõik asjad, mis silma alt vaja ära panna, lihtsalt sisse pressitud ja mitte midagi ei saa sealt kätte ega leia üles. Minu suur soov on nüüd ja kohe seegi ruum korda teha, aga härra põikleb teemast muudkui kõrvale. Kuna ma ei jaksa mitut lauset järjest rääkidagi, veel vähem niimoodi rabada nagu eelmine kevad, siis on härra hetkel võidupositsioonil. aga ma ei anna alla :) Ma tahan selle ruumi asjadest tühjaks teha, puhastada, värvida, korralikud riiulid vm panna ja kasutada nn majandusruumina - varupesud, tolmuimeja, põrandapesumopp jne. Seda ruumi on hädasti vaja.

Ja viimane remontimata nurgakene tare katuse all on soome sauna pealne pööningulaadne ruum. Minu meelest võiks sellegi asjadest tühjaks teha, laudis katuse alla lüüa ja põrand maha ning saaks panna madratsid põrandale. Oleks selline plaan B variant juhuks, kui mõnikord on seltskonnas paar inimest rohkem kui 10 (meil on 10 voodikohta eksole) ja oleks vaja magamiskohta. Selline soojustamata suvine nurgake. Aga jällegi on härra sellele vastu. No näis, kas ja millal me ikkagi selle ära teeme (ja me all mõtlen muidugi härrat...)

Üks suur unistus ja ränkraske töö on mul tarega seoses veel, aga sellest ma praegu ei räägi. Loodan, et kõik läheb meie soovi kohaselt.

Sel aastal ma väga loodan, et jõuame niikaugele, et saame ka kodus taas hakata edasi ehitama.

Praegu aga on taas töösse läinud saunapaadi ehitus, millega alustasime eelmisel aastal talgute korras. Suured tänud meie sõpradele taaskord, kes tookord appi tulid. Ma loodan nüüd, et paari nädala jooksul saan ka uusi tulemusi presenteerida. Suvel aga on kindlasti meil juba pakkuda ägedat saunapaati rendiks. Eesmärk on 2-4 voodikohta sinna ehitada sisse, seega saab ööbida ka Peipsi peal ;)

Paatidega on plaane veelgi. Kui vähegi suve on, siis kes ei tahaks Peipsi äärde tulles Peipsile paadiga minna eksole. Nii olen ma tükk aega mõlgutanud mõttes unistust (ilma härrale rääkimata), et meil peaks olema üks suuremat sorti jaht või laevakene, millega Peipsi sõite teha suvel. Aga oi need hinnad... Juhtus nii, et üks päev helistas härrale üks kohalik ettevõtja, kellel selline laev seisab jõude ja pakkus koostööd. Üliüliäge. Nüüd on vaja kõik erinevad aspektid ja detailid läbi mõelda ja läbi rääkida ning loodetavasti saame suvel laevasõite teha. Huvi igal juhul on olemas.

Plaane on meil veel mitmeid ja tööd jagub. Loodetavasti saan peagi jälle erinevaid remondipostitusi jagada, mitte koduperenaise rasket elu viriseda :P

22.02.2017

Ma olen oma kaaluga rahulolematu olnud u 18ndast eluaastast saati ja see oli mul konstantselt 75 (+/- kilo või kaks) kilogrammi dekaadi jagu kui mitte rohkem. Tegin ma trenni või ei. Jalutasin ma megalt või ei. Sõin tervislikult või ei. Jube nüri oli, sest peeglist mitte alati ei vaadanud vastu just see naine, keda ma enda arvates olin :)

75 kg kaalusin ma ka siis, kui härraga tutvusin. Ja noh, kätel kandis ta mind hoolega. Umbes aasta peale MEIE-aja-arvamist oli mul mandlioperatsioon ja kodus taastudes võtsin ma kahe nädala jooksul alla 10 kg. See ei tulnud tagasi, mille üle oli mul naiselikult suuuuuuuuur rõõm.

Nii Mesilase kui Mutuka ootamisega olen ma need 10 kg küll juurde võtnud. Täna ka kaalun jälle 75 kg. Mesilase sündimisega need kadusid kolme päevaga, loodan Mutuka puhul samasugust tulemust :)

Küll aga on täna selles kaalus olla nii raske. Hingata on raske, liikuda on raske, magada on raske, vedeleda on raske jne. Jah, need plusskilod on mul galantselt pallina kõhu peal, aga nii veider tunne. Siis ei olnud ju raske, kui ma nii kaalusingi koguaeg.

Üks õhtu ma jäin diivanile vedelema ja uni tikkus peale, aga no ei jaksanud püsti tõusta eksole. Palusin siis härralt, et ta mind sülle haaraks ja voodisse viiks. Ihsand, seda hädaldamist :D Nagu öeldud, kui me tutvusime, siis kandis mind kätel koguaeg. Kuidagimoodi käristas ta mu voodisse ära ikka. 

Pean tal vist rohkem trenni laskma teha ja laskma süles kanda :) 

pahameel suitsetajate suunal

Kuna ma (ikka veel) sünnitama pole läinud, suundusin täna hoopis taret koristama, sest nädalavahetusel olid meil vahvad külalised seal (tere, liina!). Vahepeal on tore talv asendunud taaskord (jumal teab mitmendat korda selle "talve" jooksul) kevadelaadse tootega, on lume- ja jääkihid asendunud rohelise vesise ja porise mättaga. See aga andis põhjust tuvastada "toredaid leide".

Poolteist kuud on härra mul pakkunud karakatiga transpordi ja järvesafari teenust ning kõik need inimesed parkinud oma autosid meile tare ette või hoovi. Nüüd, kus maa lumevaba, leidsin ma täna maja eest (sest hoov on liiga pehme ja vesine et ma sinna sonkima tahaks minna praegu) kümnete viisi suitsukonisid. Oi, ma vihastasin! Ja ropendasin ka, ei salga. Nagu mismõttes?

Mina, liiga rase naine maakera suuruse kõhuga asusin siis kummardades neid maast korjama (ja kummardamine on viimane asi praegu, mida ma teha tahan), sest suitsetajal* on nii tore oma konid lihtsalt suvalise ilmakaare suunas lennutada. Miks sa, suitsetaja, ei pane seda koni omale jopetaskusse või autosse tuhatoosi või maeitea, mul on autos nt juhipoolne uksesahtel ettenähtud tekkiva prügi jaoks, et siis seda regulaarselt mõne prügikasti juures puhastada/tühjendada. Miks suitsetaja ei korista enda järelt? Mina ei viska oma kommipaberit/banaanikoort/pähklikoori/midaiganes kellegi hoovile või maja ette maha. Mis inimene see on, kes arvab heaks niimoodi käituda? Jube lahe on küll teiste konisid nüüd korjata, sest esiteks, mulle ei meeldi, et minu maja ümbrust reostatakse (noh, lisaks konidele on ka suitsupakid maha visatud jm kile-plastik-prügi), teiseks ei meeldi see kindlasti ka meie tare klientidele. Mina ise küll hindan kriitiliselt kohti, kus ma käin, puhtust sees ja väljas jne. Ma arvan, et teised inimesed ka ja head muljet selline plats ei jäta kellelegi.

Mis ma pean nüüd lasteaia kombel hakkama "konide maha viskamine rangelt keelatud" stiilis silte üles panema või?

Ma olen lihtsalt niiiiiii tige praegu, et ma ei leia sõnugi selle jaoks.

*pahandan muidugi nende suitsetajatega, kes meie juures või kellegi teise juures nii käitunud on. Ma ei arva, et kõik suitsetajad nii käituvad.