ongi sügiskaamos kohal

Nonii. Õues on vihmane, rõske, pime. Loodus on nukker ja vettinud. Ma ei ole küll lume fänn, aga lumi vist natuke muudaks olemist rõõmsamaks?

Ja toas ei viitsi mitte midagi teha. Mul on tohutu pesutorn, mis ootab triikimist. Kuidas ma Tallinnas elasin 16 aastat rõõmsat elu täiesti triikimata pesudega? Paranähtus nüüd tagant järgi vaadates. Ja need pesud nii seisavad mul juba mitu päeva. 

Arvutis on tegelikult desktopil mitu dokumenti, mis ootavad, et ma nad valmis kirjutaks.  Olulised asjad. Inspiratsiooni ei ole. Kui inspiratsioon isegi saabub, siis on kaks varianti:

1. Mesilane on kohe-kohe ärkamas ja järelikult pole mõtet avadagi dokumenti;

2. Mesilane ei maga vaid ripub mul sääre küljes.

Täna leidsime härraga paar tundi ühiseks olemiseks. Lõpetasime vähemalt pikalt ootel olnud tare esikuprojekti ära. Mina jäin hoovi koristama ja sain härralt nahutada, et kive tassin. Käskis tuppa (taresse) magama minna.

Minu esimene mõte:

"Võehh, kesse pärast voodid uuesti üles teeb, ma just lõpetasin külaliste lahkumisest tulenevalt maja koristamise."

Ja kogu selle kaamose lõpetuseks ma istun siin ja mõtlen, et ... et pakiks jõuluehted lahti ja kaunistaks toad ära? Mitte et pesud ootaks triikimist või et süüa peaks tegema või et jätkaks pooleliolevate õmblusprojektidega või et teeks midagi neljandat nimekirjas olevatest asjadest.

innovaatilised jõulud

Innovaatilisus on sõna, mida ma vaatan, et aetakse Eestis taga päris palju igal pool. Ja see on väga äge! Eelmisel aastal ma olin väga sillas, et Rakvere tegi traditsioonilise kuusepuu metsast kohale toomise asemel ehitusjääkidest überägeda maailmas kiidusõnu saanud puu.

Just vaatasin AK uudiseid, kus räägiti Rakvere selleaastasest kuuse-projektist. Ma olen juba võlutud ega suuda ära oodata, et seda vaatama saaks minna. Seekord siis vanadest akendest taaskasutus.

Mulle väga meeldiks, kui teised KOV-id Rakvere eeskujul leiaks metsast kuuse toomisele sama innovaatilisi lahendusi. See oleks äge!

ajaloolised mälestused

Alli Kass oma blogis kirjutas üles, mida ta mäletab või tegi, kui mingi ajalooline sündmus aset leidis. Mõtlesin enda mälestused ka üles kirjutada, tulevad meeldetulemise järjekorras.

9/11

Olin ülikooli esimesel kursusel ja värskete kursaõdedega loengute vahel kohvikus pausi pidamas. Juhtumisi on samal kuupäeval ühe kursaõe sünnipäev ja nii me seal kohvikus istusime, raadiost uudiseid kuulasime ega suutnud seda uskuda. Ameerikas sellised sündmused? Ilmvõimatu.

Estonia hukk

Käisime tol õhtul Tallinnas klassiga teatris. Juhtunust kuulsin hommikul, kui koolis sellest räägiti. Kõik oli kuidagi õudne, pahaendeline, nukker. Kuulasime raadiot ja õpetajad/vanemad inimesed muudkui lasid silmadega teleriekraanilt üle, et kas on/ega ei ole tuttavaid nimesid.

Balti kett

Selle sündmuse suurusest ma siis aru ei saanud. Mäletan, et vanaisa oli bussijuht ja temaga roolis sõitsime suure bussi ja rahvamassiga kuhugi. Ja siis me seisime.

Eesti Eurovisiooni võit

Olime vanaema juures külas. Vanaema elas pisikeses kahetoalises korteris ja alati tal külas olles (ema, isa, vennad ja tädi) pressisime end ühte tuppa ära. Kitsas ja ülerahvastatud olemine, aga vanaema ikkagi. Ja vaatasime seal Eurovisiooni - seda ilusat aega, kui pool Balkanit ei olnud veel juurop ning punkte loeti algusest lõpuni ette ja oli põnev ja pinge. Eesti võitis! Ihsandmaeiususeda ja läksime magama ära nagu poleks midagi juhtunudki :)

---

Printsess Diana surm.
Ma mäletan, et oli suvine aeg ja olin maal vanaisa juures nagu enamuse oma lapsepõlve suvedest. Matuste päeval kuulasin raadiot, kus sellest teemast pikalt-pikalt räägiti ja Elton Johni mälestuslaulu lasti. Vist isegi nutsin natuke.

Kroonitulek
Mäletan, kuidas käisin ema-isaga kaasas kuskil a la kultuurimajas raha vahetamas. Vahetati ainult jao kaupa, 600 rutsi inimese kohta? Pärast sõitsime Paidesse poodi, kus saadi vahetusraha. Istusime autos ja imetlesime ilusat Eesti raha.

Krooniminek
Oma viimaste kroonide eest ostsin ma säärised. Ja mul on siiani kahju, et Eesti oma ilusat raha enam ei ole.

Pronksiöö
Elasin siin ekshärraga rahulikult meie majas Vääna lähistel. Täiesti tavaline õhtu oli (tema arvutis, mina diivanil ja läksin suht varakult magama ära). Hommikul sõitsin tööle ja alles seal kuulsin, mis juhtunud oli. Kõik oli nagu vati sees, lugesin uudiseid õhtul vaatasin ETVd ja ulusin nutta. Mis nad minu Tallinnaga tegid? Hirmus!
---

Kui midagi veel meenub, siis täiendan. Aga mis mälestused teil on?

tegus puhkuse nädalavahetus

Kord aastas novembris on meil härraga kohe mitu-mitu põhjust natuke pidulikud olla ja üksteist poputada. Selline uhke nädalavahetus oligi nüüd kätte jõudnud.

Kõik algas reedega, mil oli meie asutuse pidulik aastapäev. Ma vist pole varem reetnud, et me härraga oleme kolleegid (ühine nn leivaisa, aga erinevad regioonid ja üksused ja tööülesanded. töö kaudu me suure tõenäosusega tutvunud ei oleks)??? No igatahes, asutuse aastapäeva tähistatakse meil üsna suurejooneliselt ja me oleme nendel üritustel mitu aastat käinud, ei tahtnud ka seda aastat vahele jätta.

Ainult et... Mumm-faktor, nagu me seda nimetame.

Meil oli hädasti vaja õhtuks lapsehoidjat. Olid plaanid A, B, C ja D. Olimegi jäänud plaan D-le pidama (mina peol, härra lapsega ringi jalutamas), kui pool tundi enne starti selgus, et saab ikka plaan A-d rakendada. Sel aastal oli üritus Pärnus. Juhtumisi on mu vanematekodu Pärnu külje all ja olime mu isa-vennaga sel teemal paar kuud varem rääkinud. Nende töögraafik aga on selline,e t nad kunagi ei tea, millal saavad kodus olla või millal peavad jälle lahkuma. Aga seekord oli isa ikkagi kodus. Kuigi väga tõrges, jäi ta lõpuks nõusse Mesilasega hängima.

Õhtu läks nii kiiresti. Arusaamatult ruttu lendas kell 17st (mil me peole startisime) kella 23 suunas, mis on ammu juma Mesilase uneaeg. Oligi teine juba mind jorisedes taga otsinud ja natuke meelehärmi põhjustanud. Nii me siis peolt ära tulime, kooki nägematagi :)) Aga paar tantsu me ikkagi tegime. Poolteist aastat kontsavabalt siiski ei olnud mõjunud mulle "lehm-libedal-jääl"-sündroomiga, täitsa normaalselt kõndisin. Küll aga olen minetanud oma tantsuoskused. Seega "tegime soomlaseid". Noh, teate küll, kuidas soomlased Viking line õhtusel laeval tantsplatsil rüsavad ilma igasuguse sammuta või rütmitundeta. Meie ka niiviisi ja ikka lava ees, et kõik näeksid :)

Hommikul algas aga härra programm. Peale asutuse aastapäeva ootasid tähistamist isadepäev ning meie aastapäev härraga.

Ja kuna ma härrat natuke aimata oskan, ootasin spaa-plaane. See on meil juba traditsioon ja igati oodatud. Kahtlustasin Pärnus mõnda spaad. Härra aga on mõtetelugeja ja üllatas mind Saaremaaga (mida ma just olin paar päeva mõtetes mõlgutanud, et nii ammu pole käinud ja tahaks... ehh :D) 

Oi, kuidas mulle need Saaremaa kiviaiad meeldivad.
Käisin ja ahhetasin muudkui.

Enne Kuressaarde jõudmist aga viis ta mind poolel teel ühtede ... eemm.. inimeste juurde :) Oli nendega ühel messil tutvunud ja nad kutsusid külla. Nii me seal hängisime, aga mina olin veidi pirts ja nõudsin, et öömajale me siia ei jää vaid et lähme Kuressaarde ikka. Öö hakul siis sõitsimegi. 

Sest et pühapäev oli ometigi isadepäev ja ma tahtsin siis olla ainult oma meestega hubaselt kolmekesi, mitte võõraste inimestega.

Andsin üle oma kingitused ja nõudsin fotosessiooni. See oli ka üks põhjuseid, miks ma ei tahtnud eelmisel õhtul võõrsile jääda.

Kingid suurele ja väiksele

Kaks kutti.
Juunior paneb paika, kes on majas peremees.

Seejärel asutasime end liikuma ka. Eks ma ootasin põnevusega, millise spaa härra valinud oli :) "Kõige parem ikka," nagu ta mulle ise muigas. Enne aga väike paaritunnine Kuressaare jalutuskäik.

Autos sõiduajal näppisin natuke FBd
ja lugesin härrale ette:
kes sõpradest parasjagu Bahamal, kes Singapuris, kes Kuala Lumpuris.
Mille peale härra ahastas:
"Krt, pane ruttu Saaremaa pilt ülesse!
Ega me mingid kehvemad ei ole."
:))

Kuressaare lossis ma käisin viimati...
13 aastat tagasi.
Ja siis ma tegin täpselt selle koha peal oma vennaga pildi.
Nüüd tegin härraga.
Tähtsad mehed mu jaoks mõlemad.
Mesilane niikaua magas õndsa und vankris all piletimüüja juures,
kes helistas, kui noormees üles ärkas :)

Igatahes ma olin väga positiivselt üllatunud,
kui lahe püsinäitus lossis oli.
Seda 13 aastat tagasi ei olnud!!!

Trepid lossis olid näituse osa.

Nii ilusad sügise värvid.

Tuulikutega aiaväravad.

Grand Rose Spa (GRS edaspidi) oli me sihtpunkt ja mulle väga meeldis. Kubijaga nüüd täitsa ühel pulgal, kahju ainult, et Saaremaa täitsa risti üle Eesti on meist. 375 kilomeetrit. Uhh!

Igatahes GRS oli mulle väga sümpaatne. Selline õdus, luksuslik, hubane. Et me läksime mulistama juba päeval, siis ei onud ka liiga palju inimesi. Vahva oli vaadata, et emasid üldse polnud? Et isad ja lapsed igal pool.

Mesilane sai ka omale vöö ümber ja kätised peale ning lastebasseinis me temaga koos ja härraga vaheldumisi muudkui istusime. Mumm, kes vanaisa juures tegi oma esimesed neli järjestikust sammu iseseisvalt, lasi nüüd basseinis risti-rästi muudkui rigi jalutada. Vesi kannab ja rõngas hoiab vee peal, hea harjutada tal. Igatahes noorhärra nautis täiega ega näidanud pikka aega väsimuse märki. Käisime saunades ja basseinides muudkui.

Vahepeal saime ka toa kätte ja suundusime puhkehetkele. Härra oli korraldanud ka puuviljavaagna meid ootama. Mõnus. Ainult juhtus selline lugu, et tuba oli erroriga, pistikud ei töötanud, seega tuled ei põlenud, telekas ei töödanud, laadijaid ei saanud kasutada jne. Vups täitsa iseseisvalt olid meil ukse taga koristajad ja agiteerisid meid kaebama :) Ma küll põiklesin, et no ei me ei pea tuba vahetama. Et kui mõni pistik siin kuskil töötab, siis pikendusega võib ju ka. Aga ei töödanud. Siis ei jäänud meil muud üle, kui kaevata adminile :) Koristajad olid võidukate nägudega :D

Saime siis deluxe toa omale. Ei osanud väga vahet teha, vahe oli vist ainult selles, et seal oli rõdu :) Natuke hängisime toas ja suundusime jälle spaasse.

Uus hommik ja kätte oli jõudnud meie aastapäev. Härra kingitus oli spaa, aga minu kingitus talle viibis. Olin küll tellimuse sisse andnud juba septembri lõpus, aga läks natuke ikka üle aja. Igatahes sain palju vabandavaid kirju ja küsiti, et kuidas külla heastada. Ma ei osanud ka midagi tahta, ütlesin, et üllatage mind :)

Kingituse saime esmaspäeva öösel alles kätte, siis kui oma "maailmareisilt" tagasi Tartumaale jõudsime. Üllatus oli muide super ja suhtlus ka väga hea, seega soovitan ettevõtjat küll. Ainult et tegemist on käsitööga ja kasvava nõudlusega, seega tuleb soovi korral varuda aega.

Mis minu kingitus siis oli?

Ükskord septembris me juhtusime nägema saadet "Minu inimesed", kus räägiti neiust, kes hakkas puidust kellasid valmistama. Mõlemad vaatasime, et appi kui kihvt. Et härra kell on selline miljon aastat vana spordilaadsete tunnusjoontega ja üldse mitte väga soliidne pidulikel puhkudel, siis oli mul otsus sündinud. Andsin sisse special-tellimuse.

Valmistab neid Teenu.

Aga kingi kättesaamiseni oli terve pikk päev vahepeal. Mis meil kulus hommiku-spaatamisele ja pikale-pikale sõidule. Vahepeal tegime mõned peatused ka Saaremaal.

Esimene peatus oli vahva ajastamine. mutukamoos pani tähele ühte Kuressaare pilti instagramis ja kutsus kohvile. Me olime just autosse istunud ja vastasin, et oleme teele asumas. Et äkki järgmine kord. Härra aga rooli tagant uuris, et kaugel ta elab, et kas jääb tee peale? Sõitsime juba, kui mutukamoos juhiseid jagas. Selgus, et jääb tee peale küll meil ja me olime just selles ristis, kust alla keerama pidi. Milline ajastus tõepoolest. Juba olimegi tema pere vahval taluhoovil ja saime uudistada kodu ja remonditoimetusi. see viimane ongi ju kõige põnevam. Blogis näha tehtut ja kaasa elada on üksasi, hoopis vahvam ise üle uudistada. Niiet ma saan aru kõigist neist, kes mu blogi loevad ja siis külla tulevad :))

Edasi aga aeg surus takka, meil olid praamipiletid ostetud. Siiski piiiiisikese varuga, et soovi korral petus teha. Soovisime siis Angla tuulikuid pildistada ja tee ääres oli üks vahva roosa puu ka. Muigasin härrale, et vara juubeldasin oma maja juurest kuivanud puu eemaldamise üle. Oleks pidanud hoopis ära värvima - milline turismiobjekt. Seda roosat puud pidavat bussitäite viisi pildistatama :)

Ja siis juhtus muidugi see, mis mulle üldse ei meeldinud. Me jõudsime sadamasse 3 minutit liiga hilja. KOLM!!!

Mis tähendas tund aega ootamist, et järgmisega edasi kulgeda. Vot ei meeldi mulle see praamivärk ja oleksin nõus maksma tasulise silla eest. 

Viimaks Pärnust läbi, haarasime sappa omale meid oodanud treileri ja suundusime uutele seiklustele. Mitte et kell juba 17 läbi polnud eksole. Härra ostis nii muuseas ka ühe paadi, et meie tares paadirenti arendada.

Kell oli väga palju, kui me lõpuks selle paadiga liikuma saime. Seega Tartusse härra kingile järele jõudsime alles peale 22 ja koju peale 23. Ligi 12 tundi autos, millest viimased 6h ma polnud sirutadagi saanud. Väike Mesilane pidas end siiski enamvähem kenasti üleval.

meisterdetektiiv

"Mida-ma-loen"-rubriigis on mul nüüd lugemisel uued põnevad leiud. Nimelt avastasin viimati Rimis ja Prismas poes käies sealsetest raamatulettidest LasseMaia detektiivibüroo raamatud. Kirjastus Egmont neid pakub ja võtsin huvi pärast paar raamatut. Ja siis veel paar. Kokku sarjas neid Egmontil 14 raamatut ja nii vahvad on, missest et lasteraamatud.

Ma tunnen end nii uhkelt, et lugemise käigus juba arvan ära, et kes pätt on. Jah, pärast 20 aastat Agatha Christie raamatuid, krimisarju ja muid detektiiviraamatuid ma suudan lasteraamatutes päti ära tuvastada.

Go, herz!

Igatahes olen ma nüüd paari päevaga poodidest terve hunniku uuema aja lasteraamatuid koju toonud, niiet isegi härra märkas :) Küsis mu käest, et aga mis siis saab, kui Mesilane ei hakka neist huvi tundma?

Mis mõttes ei hakka minu laps raamatutest huvi tundma? Geenid ei saa niimoodi alt vedada.

Eks me pea siis natuke seda huvi temas tekitama. Ette lugema ja pilte näitama ja laskma tal maailma niimoodi avastada. Raamatud, see on ju hoopis ägedam maailm.