Siin tegin juttu vajadusest laoruumi järele, kus köike viisakalt, sorteeritult ja esinduslikult hoiustada ja ladustada.
Ladu on ka ammu valmis saanud ja ma olen jällegi nii rahul.
Külje peale sai ka koht prügikastidele.
Eelmises postituses oli algus tehtud kümblustünni ja selle aluse terrassi värskendamisega.
Valmis sai ta juba paari päevaga, aga internetti jöudsin alles nüüd.
Enne:
Nüüd:
See sai nii ilus. Ma muudkui käin ja imetlen ja naudin, kui kihvt see sai. Kui juba tegemiseks läks, siis pakkusin, et äkki teeme terrassi nii, et seob ka kilesauna ja vetsu esise ühte tervikuks ära. Ma ise külalisena ei tahaks astudavaepeal mingi mudru ja muru sisse. Siis vaatasin, et kilesauna ja tünni taga on terve elu olnud meetri laiune ruum. Kümme aastat tagasi ladusin sisse telliskivid, et oleks ilusam ja lihtsam hooldada.
Väga vale otsus.
Esiteks, kivid murenesid päris kiiresti ja muutusid pehmeks kivipudruks.
Teiseks hakkas sellest köigest umbrohi ja nöges jöuliselt läbi kasvama ja seda muruniidukiga niita ei saanud (kitsas). Seega see köik oli suur öudus ja peavalu minu jaoks alati piinlik endal vaadata, kui kole see köik on.
Nüüd sai terrass ka kilesauna ja vetsu taha laiendatud, et oleks lihtsam hooldada. Geotekstiil alla, et midagi läbi terraassilaudade enam ei kasvaks.
Kolmas viga, mida esimese kümblustünni terrassi tegemisel tegime, oli see, et me ei juhtinud vett sealt ära. Tünni tühjendamine, ca 1,5 tonni vett, vajus köik tünni alla pinnasesse ja poolde murualasse ka. Tünni tühjendamise päeval me muru niita jällegi ei saanud.
Nüüd sai tünni allossa ühendatud torud ja voolikud kraanidega, ning vesi saab juhitud ära kraavi. Kuna see ei ole pesuvesi vaid mönulemise ja nautimise vesi, siis saime nii teha. Ehitusmehed nuputasid, et vee saab kaevust otse tünni tuua ja sama vooliku ja lisakraanide kaudu ka automaatselt tünni täita. Jääb edaspidi ära senine tüütu voolikute vedamine ja pärast hoiustamine.Elu peab mugavam olema ja ma täiesti nöus.
Lisaks ehitati tünnile ümber mitte ümmargune kate nagu varasemalt, vaid neljakandiline kast. Väga kihvt näeb välja ja annab ruumi ka kuhu oma joogitopsi toetada vajadusel.
Kogu ehituse miinuspool - kilesaun näeb eriti rääbakas selle kogu värskenduse körval välja. Mis tähendab, et lisandus uus projekt - kiulesauna värskendamine. Peangi kohevarsti jälle autole käru taha rakendama ja Tartusse ehitusmaterjali järgi uhama. Arvutasin ise välja materjalikogused ja loodan, et millegagi puusse ei pannud :)
Siis, kui said paadimajade terrassid ja varikatused tehtud, metsamajade väliköök valmis ja laoruum mulle ka tehtud, vaatasin isale ja vennale otsa, et ... üks soov on mul veel. Hoovi peal oleva kümblustünni terrass on ajale ja loodusele alla vandunud. Sealt kasvab koguaeg nöges ja umbrohi läbi, see näeb vastik välja ja kitkuda on nöme. Lisaks on ka ehitatud kunagi otse mullale ja kogu vesi, mis kasutatud tünnist välja tuleb lasta, on kümmekond aastat vajunud terrassi alla pinnasesse. Seega see on pehkinud ja keskelt looka vajunud.
Visuaalselt eemaletöukav ja ilmselt varsti ka kasutada ohtlik niimoodi jätkates.
Isa vaatas otsa sellele ja nöustus, et ka see terrass on vaja uus teha.
Enne:
Hetkel on töö käimas. Vana terrassi eemaldamine oli lihtne. Köik pudenes käte vahel.
Tänasega on vaatepilt juba ilusam:
Ilus on vaadata, kuidas asjad korda järjest saavad ning jälle dekaadi jagu röömu pakuvad meile ja külalistele.
Ringiga on aeg sealmaal, et ühtteist on vaja uuendada juba.
Ma olen mitu aastat rääkinud ja meelitanud abikaasat, et kahele paadimajale oleks vaja väikest lihtsat varikatust, sest nii perenaisena on nöme minna koristama, kui vihma krae vahele sajab kui ka külalisena.
Kui isa ja vend tulid Peipsi äärde paari metsamajade väliköögi projeki tegema, kasutasin vöimalust ja tellisin ka varikatuste ehitused neilt.
Üks asi viis teiseni, katused said suuremad ja korralikumad kui ma oma vaimusilmas mötlesin ja ette nägin ning ka terrassid said uued, sest oli aeg.
Enne:
Enne:
Nüüd:
Ma olen ajaga vöidu jooksnud, et neid värvida, litada ja uuesti värvida, enne kui ehitusmehed katusematerjali peale panevad. Pooled päevad sadas vihma ja siis kui korraks päike välja tuli, jooksin päevavalgusega vöidu, et saaks vööbatud.
Piirded tulevad ka mölemale paadimaja terrassile, siis kui muud ehitusprojektid löppenud ja ehitusmaterjali jagub veel :)
Laupäeval, 12.septembril, toimus Sibulatee puhvetite päev. Järjekorras juba 11.korda ja viimastel aastatel oleme valinud ka piirkonna parimat sibulapirukameistrit (tänavu juba 8.korda) ja parimat sibulamoosimeistrit (tänavu juba 3.korda).
Härra abikaasatahtis osaledaoma puhvetiga. Ma andsin kohe teada, et selleks päevaks on mulle Samovarimajja broneerinud külastuse juba NELI gruppi, kaks neist ca 40 inimesega ja et mul ei mängi mitte kuidagi välja puhvetis toimetamine. et kui tahate, tehke mingi poissmeestepuhvet siin meestega.
Nii tehtigi. Poissmeestele kohaselt jäid nad regamisega ülihiljaks. Korraldaja ja Sibulatee eestvedaja Liis teatas, et vaatab osalevad puhvetid üle ja kui on loobujaid, siis saavad teha ametliku puhveti. No nad said :)
Seekord panid puhveti üles mitte meile Mesi taresse vaid Samovarimaja juurde. Neil läks väga lenasti, huvi ja järjekord oli kogu aeg pikk. Pelmeenid, mis oli pearoog, tegin valmis muidugi mina. Tegime kalapelmeenid, aga ka lihaga ning üks hommik üles ärgates tulin möttele, et kuule, teeme sibulapelmeenid ka? Ja seentega!
Kui Poiss/Meeste puhveti kuulutus Sibulatee poolt üles läks, oli selle alla korraldaja poolt välja höigatud sönastus:
- hiti-hoiatus: sibulapelmeenid!
Seda lugedes teadsin. Selge, tuleb oluliselt rohkem sibulaga pelmeene vormida.
Siis tuli järgmine pauk. Korraldaja teatas neljapäeva öhtul, et Terevisioon tahab lugu teha poissmeestega ja seda 6.53 reede hommikul. Oijummel, raske oli üles saada ja Samovarimajja tormata öigeks ajaks, ettevalmistused teha ja intervjuu videokönega teha. Aga ära nad selle tegid (mina hoidsin kaamerat).
Peale seda klippi teadsin - jah, pelmeene tuleb veel rohkem teha. Ja tegin ja tegin reedel neid.
Lisaks mötlesin, et teen katsetuse uutmoodi sibulapirukatega. Paar maitsetimmimist, testmeeskond andis tagasisidet ja otsustasin, et ok, teen hommikul kiirelt ka sibulapirukameistri konkursile pirukad. Öhtused tulid imeliselt välja.
Öhtu kujunes pikaks. Söbrad olid appi tulnud, sai palju nalja, viimaseid ettevalmistusi teha ja Cavat. Cavat sai ka palju.
Hommikul läks köik valesti. Ärkasin iivelduse ja peavaluga. Taigen ei kerkinud nii, nagu mul vaja. Pirukad jäid ahju nöks liiga kauaks, niiet natuke oli külgedel 1mm suuruseid musti körbenud täpikesi. Visuaal oli täiesti öudukas!
Nördinult teatasin, et pekki, ma ei lähe nendega konkursile, sest mida pekki! Eveliis reipalt körval, et pole üldse midagi. 12 pirukast valisin siis"esinduslikud" välja, Eveliis asjatamas, et näe, pane petersell peale ja läheb küll. Ma ikka ei tahtnud, aga Eveliis jäi peale.
Andsin pirukataldriku Eveliisile žüriile toimetamiseks. Ise kimasin Samovarimajja, sest esimene, 43 inimesega grupp pidi varsti tulema ja mul vaja hakata pirukaid ja samovariteed tegema. Samovar ei tahtnud tööle minna. Pirukad ahju. Köik muud ettevalmistused mul ka, aeg muudkui kappas.
Kohe peale suurt gruppi tuli järgmine, 21 inimesega grupp. Jöudsime täpselt eelmised nöud laudadelt haarata ja uued asemele panna.Tempo oli selline taga, et millekski muuks polnud küll aega, hea et hingamine automaatne on. Telefoni, mis aegajalt taskus plönnis, polnud mahti kätte vötta.
Üks hetk märkan Sibulatee eestvedajat Liisi uksel, aga edasi ei tulnud. Selge. Kuna ta önnitlema ei tulnud, ju siis ei tulnud vöitu. Tegelesin külalistega ja rahmeldasin muudkui edasi. Pausi hetkel oli Eveliis tagasi jöudnud ja tahtsin žürii hindamise vaatluse muljeid. Eveliis teatab löödult, et mine pekki, me tegime su pirukatega fataalse vea. Et üks pirukas oli minu piruka visuaali sarnane, no nii herzilik ja ka täpilise taldrikuga serveeritud. Et osa žüriiliikmeid märkisid ära, et nii herzilik. aga sul oli ju teine taldrik seekord ja visuaal ka teine, kuna mötlesid uue piruka välja. Ja too pirukas maitses ka töesti hästi, tema vöitis!
See tunne mu sees. Ma olin nii löödud :( Emotsioonid vallandusid ja kuramuse pohmell tuli ka oma iiveldusega tagasi. Eveliis andis detailselt hinnaguid edasi, köike mida arutati ja mida vaadeldi, mille alusel ühele vöi teisele 11 osalenud pirukast tähelepanu pöörati ja hindeid pandi. Mul oli kogu rööm kadunud. Ise ka mötlesin, et miks ma nii südamesse seda köike vötsin, sest no osalesin kolmandat korda ja kuigi töesti sai hästi maitsev pirukas tehtud, siis no polnud ju midagi garanteeritud ja ju olidki jöhkralt head teised pirukad ka. Ja minu oma oli ju vähe kerkinud, seega väiksem kui planeeritud ja körbenud ka! Aga öelda enda tunnetele, et no vöta nüüd vabamalt, ei önnestunud. Läksin jälle rahva sekka oma tööd edasi tegema.
Hetked möödusid, köht oli tühi ja seest oli öönes olla ja siis oli maja rahvast täis ühtäkki. Ma nii blondiin, et üldse ei kahtlustanud ka midagi, kui üks hetk suur summ inimesi piirasid mu sisse Samovarimajas ja Sibulatee eestvedaja Liis kukkus deklareerima: MINA OLINGI UUS SIBULAPIRUKAMEISTER!!!
Mida tünga, Eveliis! No täitsa lollakas ikka. Mida parimat söbrannat ah?
Mu emotsioonid oli jälle laes nüüd, käed värisesid, aga no nii totakalt suur rööm oli sees! Oeh :)
 |
| Vöistlustules pirukad |
 |
| Meister! |
