Sain jälle mahti natuke arvutis aega veeta (loe: Mesilane läks peale kahenädalast nohu taas lasteaeda). Nii kui arvuti taha istusin, oli peast pühitud kõik need kolm kuni mitu postitust, mis ma olin mõtetes valmis kirjutanud.
Ahjaa. Tahtsin kirjutada üles mõned mälupildid. Naljakas, kuidas on asju, mida ammuilma enam ei mäleta ega millele mõtle ja siis täiesti ette hoiatamata öösel poolunes küljelt küljele väherdes nad sisse astuvad ja end meelde tuletavad.
Kunagi aastal 2002 (VIISTEIST??? aastat tagasi...), kui ma ülikooli esimesel kursusel juba vaikselt kevadet tervitasin ja ühikas elades vaikselt nohikurüüst (kuldmedalist eksole) välja koorusin selleks ägedaks inimeseks (khm), kes ma täna olen, sai ühikakoridorides ja kaastudengite ruumides tutvutud ja seltsitud muudkui uute inimestega ja nii. Ja vot siis oli üks selline moosinäoga ja libeda jutuga noormees, kes muidugi ju meeldima hakkas, aga nagu noore neiu mõtetes kurameerimine ikka käib, otse ei saanud ju huvi üles näidata. Kuidagi juhtus nii, et ühel kevadõhtul ühika ees murul väikest karastusjooki manustades tema ja ta naabertoas elava sõbraga läks jutt sellele, et võiks nädalavahetusel väikse olemise teha. Päevad läksid, nädalavahetus lähenes ja no vaja teada ju plaane - kas sõita nagu igal reedel lonta-lonta koju vanemate juurde või on äkki põhjust pealinna jääda.
Mälupilt nr 1. Koolis arvutiklassis sai saadetud sms sellele sõbrale, sest jumala eest ei saa ju otse saata lemmikule, et kas reedel olengut teeme? Smsi saatmiseks kasutasid ju kõik teadlikud inimesed seda veebilehte, mille nimi enam meelde ei tule (everyday.com äkki???). Interneti olemasolu polnud üldse elementaarne ja netis sai käidud vaid koolis arvutiklassis või raamatukogudes. Kooli ühikasse tekkis ka arvutiruum koos netiga mu teise kursuse alguses, aga sinna ei saanud mitte kunagi löögile, sest kõik it-vennad (lemmik ja ta see sõber ja muud kursakaaslased, kes it-d õppisid) istusid alati seal ees oma suurte kastidega (arvuti kõvakettad), netijuhe enda arvutisse ühendatud ja tõmbasid mingeid mänge alla. Ja selline veebileht, kust sai tasuta smsi saata, oli puhta kulla hinnaga üldse.
(Selle loo lõpetuseks, et lemmik ja ta sõber - nad olid istunud ka sel hetkel arvutitunnis ja kõrvuti ning üks näitas siis teisele mu smsi ja mu lemmik imestanud, et miks ma sõbrale saatsin ja mitte talle??? Poiste maailm on ilmselt lihtsam kui tüdrukute maailm - selge, tšikile meeldib sõber, naised jagatud. Ja sellest sõbrast sai mu esimene peika. Hilisemaid vaatlusi oma lemmiku suunal tehes - jumal tänatud, et nii läks.)
Mälupilt nr 2. Sellest kevadest sai meie suvi. Saaremaal, sest noh, esimene peika oli saarlane. Praegu ma mõtlen, et oli ikka armumise vägi, sest põhimõtteliselt ma mäletan sellest ajast vaid seda, kuidas me tema vanematekodus Kuressaares tema toas ta saarlastest sõpradega istusime - mina vaatasin pealt, kuidas poisid mingeid napakaid arvutimänge mängisid. Aegajalt oli ilusamaid päevi ka. Siis, kui me käisime linnas raamatukogus või kuskil mõnes teises kohas internetis e-kirju lugemas. Sest noh, internetti ju kõigil kodus ei olnud ja e-kirju ka just massiliselt ei tulnud. Siis polnud mul veel Orkutitki, et oleks põhjust pidevalt ninapidi netis olla- muidu maailm veereb must mööda. Filme laenutasime VHS kassettidel :)
Fun fact - sellel suvel ma olin lausa ametlik saarlane, sest kirjutasin end peika vanematekoju sisse, et Saaremaal oma autojuhiload ära teha. Peika ise oli Tallinnasse ühikasse sissekirjutatud (nagu me kõik, et siis mingit toetust saada linnaosast). Autokool oli mul läbitud, ainult et eksamilt ei olnud Tallinnas õnnestunud läbi saada. Saaremaal sain kõik tehtud ja 30.augustil oli hurraaa.
Mälupilt nr 3. Paar aastat oli edasi läinud (2006 umbes), esimesest peikast oli saanud ekspeika ja ma jagasin kunagise sõbrannaga üürikorterit. Ekspeika kõrvalt olin õppinud ikka arvutiasju ka, sest noh, miks mitte lihtsalt oma arvutile formatC teha ja installida kõik vajalikud programmid ja op.süsteemid uuesti peale? (ekspeika siis, mitte mina) Ainult päevatöö. Seega ma teadsin ühtteist arvutitest ja ma arvan, et ma olin tšikina teistest pea jagu üle, sest mul oli terve kastitäis juhtmeid, et oma arvuti (ikka see suur kast ja suur monitor) ühendada telekaga ja hääl juhtida kõlaritesse (mul olid suured teha lastud käsitöö-kõlarid) jne. Internet oli ka levima hakanud ja meil oli üürikas nett. Nii me istusime korterinaabriga teine teisel pool seina kumbki oma toas ja lobisesime omavahel MSNis. Sest miks mitte eksole. Mina tõmbasin netist filme alla ja elu oli pidu. Uus peika käis külas netti kasutamas ja filme vaatamas.
Mälupilt nr 4. Internet oli saanud inimeste põhiõiguseks. 2008, kui ma teisest peikast lahku läksin ja oma pesa ostsin, oli ühena esimestest asjadest korteris sees internet. Isegi poolnuti telefon tuli paari aasta jooksul minu ellu ja nii ta läks. Täna on internet taskus koguaeg igal pool kaasas. Voodis viimase asjana ja hommikul esimese asjana kontroll, mis Facebookis uut, kes kirju kirjutanud vahepeal jne. Igapäevaselt sellele üldse ei mõtle, aga elu on nii muutunud sellest. Tasuta smsi saatmine pole enam üldse mingi küsimus - lisaks erinevatele teleoperaatorite pakettidele on ju FB chat, skype ja mitmed muud lahendused. Sõltuvus ja vajadus olla koguaeg kättesaadav. Midagi ei tea-ei mäleta -> sõber google.
Umbes samasuguse postituse saaks teha, et meenutada piltide tegemist. Kuidas olid need keeratava nupuga fotokad, kuhu film sisse panna, et peale piltide ilmutamist saada kätte ülitumedad või ülevalgustatud pildid, ja alati esimene ja viimane pilt selle leekiva jutiga keset pilti, sest film hakkas või lõppes nii. Ja noh häda siis, kui olid unustanud pilti edasi kerida:) Pildid saadeti ikka Soome ilmutamisele, sest odavam ja vähemalt kaks nädalat ootasid, et mis pildid tulid. Täna? Täna teed klõpsu ja see on sekund hiljem juba netis üleval, ära filterdatud instagramis, Facebookis täägitud jne jne. Oo, ja see eraldi ajastu - rate pildid...
Vahel on mõnus meenutada selliseid aegu. Eks kunagi ma saan neid oma lastele rääkida, kes ei oska selliste võimalustega üldse suhestudagi. Tõenäolisem on muidugi, et ma annan neile hoopis blogilingi ja "loe mu mälestustest siit, poeg..." :))
